Mis on seal, kus vees tõuseb maa ja vastupidi,  maa vajub vette? Teadagi, kallas. Me kõik teame suurepäraselt, mis asi on Kallas,  aga võtke ja proovige see mõiste korralikult sõnastada,  et kallas, see on pinnavorm, mis, mis, mis ei tule välja. Proovime veel. Kallas. Ikka ei tule, ju siis polegi tarvis. Teadlaste näiteks geoloogide käsitluse järgi on Kallas  üksnes jõgedel ja väikejärvedel. Suurjärvedel ja merel on aga rand ja rannik. Ent mina kui tavakodanik käin ka rannas liikudes ikka kalda  peal ja ei, me hakka teadusliku täpsus huvides nimetama  ümber kallaste linna näiteks rannasteks. Tõsiasi on. Et meie muistsed asulad ja hiljem ka moodsad linnad tekkisid  ikka veekogu kallastele. Miks. Tallinnas Vabaduse väljakul, millest voolas lähedalt mööda jõgi,  mis suubus palju lähedamasse merre leiti hiljuti palju  paljaks näritud pringliluid. Me olime juba ürgajal peaaegu sama nutikad kui Saarmas. Siin vees nagu ka maismaal on omad reeglid. Siin on loomad, keda süüakse. Ja loomad, kes ise söövad Ja siis on tippkiskjad kõigest targemad kõigest osavamad,  kõigest kiiremad. Üks selline tippkiskja on poolveeline imetaja Saarmas. Siin vesises. Maailmas on saarmas sama hea kui hunt maa peal. Oma mõtetes ma teda hüüangi vete hundiks. Eelistatud on sellised kiirevoolulised jõekesed,  kus ka talvel on vabu kohti, kust süüa saada,  kus ei lähe kõik kohad jäässe, kus on kärestikud,  kus on langenud puid ja väga mitmekesine elupaik. Ja siin just tasubki istuda ja oodata, et äkki me näeme seda  toredat looma. Saarmaas on üsna suur, kärplane, võib lausa kümnekiloseks kasvada. Suured isaloomad. Saarmaal on väga hea karvastik mis ei lase ei külma  ega vett ligi. Saarmaa karv on lausa etaloniks karusnaha puhul. Saarmaast saab suguküpseks alles kolme-nelja aastaselt. Sinnamaani õpitakse elu tarkust ja kogutakse rammu. Saarmaa pojakesed veedavad emaga koos esimesed poolteist  aastat tihtipeale ehk siis, kui nad ema juurest ära lähevad,  on nad juba suured ja täiskasvanud loomad  kellel on õpetatud selgeks kõik nõksud ja nipid,  mis on vaja, et ellu jääda. Tüüpilise kärplasena on saarmas pidevas liikumises. Kui ta ringi liigub, siis me näeme tihtipeale ainult saba  otsa vee peal või siis korraks pea vee peale tulemas. Saarmas peab sööma kõike seda, mis pakub talle. Vesin elupaik. Ja tänu sellele on ta väga osav vees liikuja. Isegi nii osav, et kalad, kellel on uimed,  ei saa selle looma eest ära. Kes on nelja jalaga. Ja võiks ju arvata, et kalad on kiiremad,  kui nad on uimed ja loodud vees elama, aga Saarmaa suudab  ka kalad kinni püüda. Kui me jälgime, kuidas Saarmaas kala püüab  siis on see imetlusväärne vaatepilt, kuidas loom võib ennast painutada,  väänata, pöörata ja seda väga kiiresti. Kohati tekib tunne, nagu tal ei olekski selgroog. Vee all liigeldes võib ta teha tohutult kiireid sööste. Samas võib ta ka pikalt vee all olla. Saarmas sööb kõike, mida ta veest kätte saab. Enamasti on see muidugi kala, aga ka konnad. Vähid, putukad, linnud ja väiksemad imetajad,  kellest jõud üle käib. Ja kuna saarmas kõike seda sööb ja on toitumispüramiidi  tipus siis akumuleerivad temasse ka kõik mürgid,  mis on veelistes elupaikades. See, et meil on palju saarmaid ringi liikumas,  igal pool, näitab, et meil on ka üsna puhas vesi. Kuna saarmaas on varjatud eluviisiga, siis kõige paremini  saame me tema olemasolust teada tegevusjälgede järgi,  ehk siis, mis märke jätab ta endast maha. Esimesed märgid on ekstremendid kivide peal. Ja sillaalustes. Teised on loomulikult jäljed ja kolmandaks on igasugused  näritud kalapead ja kalasoomused. Ja loomulikult talvel on sellisteks kohtadeks,  kus ta närib ja sööb ja püherdab. Kaldapealsed osad, mis pärast Saarmaa lahkumist on täiesti porised,  radu täis, maha tallatud. Ja kõik see käib mõne hetkega. Saarmas on olnud aastaid minu kõige ihaldatum vaatlemis  ja jäädvustamisobjekt. Kõige paremad kaadrid olen ma saanud. Ikka hilissügisel ja talvel ehk siis kõige ilusamad  jäädvustused ja kõige ilusamad mälestused on pärit sellest ajast. Mida on Eestis rohkem, kas jõekaldaid või rannajoon? Oma rannajoone pikkusega oleme ikka rinna ette löönud,  et vaat kui väike maaga, kus on alles randa. Ja tõepoolest, meie ma endri osal on 1242 kilomeetrit rannajoont,  kuid meil on 1520 meresaart ja saarte rannajoont lisandub  2551 kilomeetrit. Kokku on rannajoont seega 3793 kilomeetrit. Siit Pariisi ja poolteed tagasi. Ojade ja magistraalkraavide kogupikkuseks on Eestis aga enam  kui 31000 kilomeetrit. Et igal jõel või ojal on kaks kallas, siis kokku üle 62000 kilomeetri. Me võiks oma kaldad kerida poolteist korda ümber maakera. Kui selleks kunagi peaks tarvidust tekkima. Ühe inimese kohta on Eestis kaks ja pool meetrit rännajoont  ning 42 meetrit jõekallast. On seda palju või vähe? Kuidas võtta? Et sügisvihmakest nautida küllalt. Kui aga tahame seenele minna, siis peame minema  ka sügavamasse, laande või lausa ääretus. Virtuaalmetsa. Mida ette võtta siis, kui soovid minna seenemetsa,  aga päris täpselt ei tea, kus need head kohad asuvad. Üks võimalus on teha kodus eelnevalt tööd  ja minna internetti vaadata kaardi pealt järgi. Proovime selle protsessi läbi teha. Ants, kuidas see hea seenemets üldse internetist üles leida? No kui me oleme läinud koduleheküljele metsad.ee,  võtnud lahti Oma marsruudil mõne koha, kus me tahame kindlasti metsa  minna ja avame seal metsaregistri, siis näiteks praegu  jõudsime Anija valda, vajame kinnistu peale  ja kui me siin ühel jõeäärsel metsaosa klõpsasime,  saime teada, et siin on 70 aastase kaskedega 85 aastase  kuuskede ja kaheksakümneaastaste mändide  ja 50 aasta. Sest leppadega tegemist ja selle puistu kõrgusel kuskil  25 26 meetrit. Selline mets on üsna rikas ja sinna tasub seeni juba otsima minna. Nii oleme siis Ojamäe talu juures ilmselt. Jah, tundub küll, kui vaatad seda vana kaske siin,  siis see üle 100 aastane kask räägib sellest,  et oleme sattunud sellise põlise talu õue peale  ja paistab, et elu ka majas on ja lähme vaatame,  kas peremees on kodus. Viisakas oleks ütelda, et me seenele tulime. Loa küsimine peremehelt juhul kui tegu on erametsaga ei võta  küll kelleltki tükki küljest. Seda enam, kui soovitakse korjata marju või seeni. Me oleme siis selle õige metsa nüüd üles leidnud. Tegemist on enam-vähem sellesamaga, mis. Aga kaardi peal kirjeldatud jah, siin ongi see 70 aastane  kaasik ja. Ja 80 aastased kuused ja, ja mõned haavad  ka sekka tulnud ja näha, et see metsamajandamise kava oli  tehtud aastal 2003, nüüd on juba kuus aastat mööda läinud  ja peremees on tõenäoliselt natukene oma sellise loodusliku  puistu uuendamisega hakkama tegelema. Praegu jõudsime väikesele sellisele. Raielangile, kus on näha kännud ja, ja oksad  ja paraku sellises Rohukasvuga. Langil nüüd küll otseselt seent ei leia,  aga, aga kindlasti siin läheduses on seened tahavad natukene  vähem viljakat metsatükki. Milliseid reegleid peaks meeles pidama, kui satud erametsa  kas metsaande noppima või niisama matkama? Me peaksime just mõtlema, et me oleme kellegi maal. Ja ja viisakas on jätta nii vähe jälgi kui võimalik  ja võtta siit see, mis kuulub meile, see tähendab see ilus ilm,  see päikesepaiste, see värske õhk ja, ja loomulikult seened,  marjad, mis kõigi rõõmuks siin kasvavad. Erametsas võib viibida päikesetõusust päikeseloojanguni  ja kui on soov jääda ööseks, tuleks sellest kindlasti  omanikule teada anda, kes igaühe õiguse järgi ei tohiks loa  andmisest keelduda. Kuivõrd teadlikud teie hinnangul erametsaomanikud on sellest  igamehe õigusest, kas nad teavad, et tegelikult on nad  kohustatud laskma iga inimest oma metsa? Jah, see, see kohustus tuleb ju meile asjaõigus või,  või jah, asjahaigus, seadusest, aga ma arvan,  et metsaomanikud enamus on sellised, kelle,  kes rõõmuga näevad, et nende metsas käiakse,  et see mets ei ole mitte ainult nende mingi privaatne  olemise koht. Aga on ka muidugi selliseid, kes kellel see omanditunne on  alles eile tärganud ja esimese hooga noh,  kipub ikka vanker ühest kraavist teise minema,  nii et tahaks nagu rusikaga rinna peale põruta. Minu mets ja minu maa. Aga ei tea, need linnud ja tuul. Mõni omanik võib-olla arvab, et kõik need seened  ja marjad, mis tema metsas on, kuuluvad ka talle. Kas see nii on või ei ole? Jah, need kuuluvad talle siis, kui ta on midagi konkreetset  teinud selleks, et need marjad ja seened kasvaksid. Me võime ka ütelda, näiteks, et kui me tahame,  et mustikas hästi kasvas, teeme me hooldusraiet. Teeme selle männiku sellise hõredusega, et mustika seal  hästi kasvab. Siis võib tõesti peremees panna sildi üles,  et Need, mustikad, jätke minule. Aga reeglina on meie Eestimaa metsades marju  nii palju, et seda jätkub nii metsa tulijale kui metsa peremehele. Aga ütleme, kui on tulekul selline külm talv  ja inimene, kes elab maal ja tal enda metsa ei ole,  kui ta tahaks tulla näiteks siit puitu varuma kas  mingisuguseid oksi või tuulemurdu, kuidas see on sätestatud,  kas seda võib teha? Ja ikkagi, kui me räägime raiest, siis see peab olema alati  kooskõlastatud metsaomanikuga, rääkimata sellest,  et metsaomanikuga vaid metsaomanik ise peab  ka sellest avalikkusele teada andma. See tähendab metsateatise saatma keskkonnateenistusele  mida ta kavatseb teha ja sealt ta saab üsna kiiresti vastuse,  et kas tema plaanitud raie on siis. Kehtivate õigusaktidega kooskõlas. Sama kehtib ka näiteks talvel jõulukuuske otsides,  mida võib raiuda kas elektriliini alt või kraaviservast. Ent siingi tuleb luba küsida. Aga sügisesel ajal metsas seeni otsides tasub meeles hoida,  et nii hea kui metsaregister ka pole, siis kaardile seinte  konkreetseid kasvukohti peale märgitud ei ole. Siin tuleb appi mälu. Kui meenutate, millises metsatüübis viimati palju seeni kasvas,  siis metsaregistrist on võimalik just taolist tüüpi metsa leida. Eks see seenelkäik ole juba kord selline asi,  et kunagi ei või teada, kas sa leiad või  mis sa leiad. Ilm ei ole kõige parem, aga siin üks vähemalt on olemas. Jah, ega see viljakas metsas. Seeni ülearu palju pole, aga, aga selle me seene me leidsime  ja ma usun, et täna on veel pikk päev ees,  et päris ilma seenteta me ei jää, aga vaatame,  mis seenega tegemist on. Tundub, et on männiriisikas. Kõrval jaamas veel üks, siin tuleb piima ja. Sellise kogemuse peale, et otsid kõigepealt internetist koha  ja tuled seenele, võib öelda, et ei pea tühjade kätega jääma. Igaühe õigus lubab meil küll lahkesti looduses liikuda,  aga paljud maa ja metsaomanikud näivad arvavat,  et mida vähem eesti rahvas ringi liigub,  seda parem. Sissesõitu keelavad sildid on teeotstarbegliks ilma sildita,  tee otsad pigem erandiks. Pärnu jõe ääres. Rael on juba aastaid niisugune telliskivi,  kui selgitaval tahvlil oleks, et neegritele,  ajakirjanikele või homodele tõusnuks lärm juba ammu ilma taevani. Aga kalameestest pole lugu, neid võib ikka mõnitada. Esna jõe ääres saab aga teeline teada, et juba seda silti  lugedes oled mul kirbul kuri koer. Kõhe, mis. Mida teha, solvuda, pahandada või suhtuda asjasse piibellikult? Andkem neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Õnneks. Pole veel kogu Eestimaa lukku pandud ja luku võti katki murtud. Me jätkame Mohni saarel. Jätkame ringkäiku Mohni saarel teejuhtideks saarevaht Mati  ja kiidmaie keskkadakaid avaneb meie ees ühtäkki kividega  sillutatud lairada ehk elutee. See näib nii sile ja korrapärane, otse, kui oleks mõni  igavlev ehitusbrigaad selle siia kokku tassinud. Ometi pole siin mängus olnud ühtki kätepaari,  vaid kogu jalgealune on üksnes looduse looming. Tee lõpeb aga kivimüüriga ja selle tekkes enam loodust  süüdistada ei saa. Siin sai nüüd elutee otsa ja, ja müür on ees,  et mis siin toimub? Ja elutee sai otsa ja vaadake, kui eluteel oled parasjagu mõtisklenud,  siis inimene vajab ikka sellist kerget lõõgastust  ja kus see lõõgastust mujalt otsitakse kui kõrtsist. Et see aed on siis nüüd piiriks. Vanale mohni kõrtsi territooriumile. Nüüd kui me oleme siinpool, siis me oleme juba kõrtsi  territooriumil ja need, kes sinnapoole jäävad. Need on siis mereteenistusliku territooriumil  ehk kui sa oled tavainimene, siis sul pole sinnapoole asja. Aga kui sa oled kõrtsis juba midagi mekkinud,  siis sa ei tohi sinnapoole minna. Me oleme õigel poolel ja, ja siin siis oli. Kuskil 100 aastat umbes renditalu Kolgamõistniku rajatud  ja siin peatusid siis piirituse vedajad nende keldrid olid  siin ja selleks, et siis see piirituse vedu kenasti  kontrolli all oleks, oli siis rajatud see talu ja,  ja selleks, et siis need, kes siia tormivarju tulid,  saaksid ka ausal teel piiritust mäkkida ja ennast niimoodi lõõgastada,  oli rajatud siia see kõrts. Ja see piiritusevedu oli vist kõva äri omal ajal,  et see kõrtsi territoorium on juba nii suur. Ja no terve viinistu küla on ju piiritusepeost saadud  tulemustega üles ehitatud. Mis see piiritus tol ajal ka maksis? Noh, see olenes, kuhu ja kuidas müüa sai,  kui. Mehed jäid Soome tollile vahele. Ja võeti sind koos piiritusega kinni, siis see tähendas  vangi sattumist. Aga kui sa nägid, et kontroll tuleb ja suutsid piirituse  paadi paadi küljest ennem lahti lasta, siis sa võisid  pääseda puhta nahaga. Ja neid piirituse vaate olevat siin Läänemerel  nii palju merre lastud, et kohalikud eakamad mehed ütlevad,  et et kui see Läänemere oleks kinnine, siis  selle alkoholi sisaldus oleks 50 protsenti. Piirituse talu peeti Mohnil vähemalt 100 aastat ikka nii,  et suvel veeti piiritus saarele ja talvel põhja poole edasi. Soome rannikule on Mohnilt muuseas vähem maad kui Tallinnasse. Kui piirituse talu ning selle juurde kuulunud põllulapp  selja taha jäävad, avaneb meie ees aga mastaapne kivikülv. Kui nüüd keegi arvab, et me istume siin häbematult kellegi  tundmatu haual, siis päris nii see vist ei ole. Ei, päris nii see ei ole, see on kalmistu mulaas. Mis on siis valminud? Spetsiaalselt reigi õpetaja filmimiseks ja  mida on siis hiljem ka teistes filmides kasutatud kalmistu mulaasina? Väikeste kivide juurest seame sammud suuremanu,  millest isegi vee ja jää ühine ramm pole üle käinud,  nii et hiiglane istub juba sajandeid sama koha peal. Kunagi on siin vesi olnud siis palju kõrgem kui praegu,  näitab see märk siin. Jah, aastal 1846 oli siis see kroonlinna nulli joon  ja kui arvestada seda, et maapind kerkib aastas kolm  millimeetrit Siis on väga lihtne arvutada, kus oleks siis tänane  kroonlinna null. Ja täna on veetase muidugi eriti madal. Ja rannarahvas ütleb, et idatuultega siis pidi veetase hästi langema. Kui väga me ka oma suve pikemaks venitada ei sooviks,  tuleb viimaks siiski kingad jalga tagasi panna. Kui saarele tiir peale tehtud, istume aga saarevaht Mati  hubases sisehoovis hetkeks maha ja uurime,  kuidas ja miks üks põline mandrimees Mohni saarel silma peal hoiab. Teil on nüüd Eesti mõistes selline väga haruldane amet nagu  saarevaht ja olete siin Mohnil juba peaaegu et aasta aega olnud. Ja võrreldes varasema eluga mandril on see vist olnud päris  suur muutus. Jah, kui nii võtta, siis päris kardinaalne muutus sellepärast,  et sisemaalt mere äärde tulla ja saare peale liiati. Aga noh, tore muutus. Selles mõttes, et noh, selline loodus ja Meri tõmbab ja midagi teha ei ole. Ise selle valikuga rahul praegu ja proua  ka ilmselt ja. Varem pikama autojuhina leiba teeninud Mati ütleb,  et ei tea, miks saarevahi otsijad just tema perekonna  paljude tahtjate seast välja valisid. Tema nägi lihtsalt lehes kuulutust, pidas proua aru  ning üheskoos leiti, et mere äärde tahaks tõesti et endil  maja ehitamiseks võimalusi polnud. Rääkimata siis saare ostmisest. Otsustatigi helistada ning see kõne muutis perekonnaelu põhjalikult. Ette näha, milline see elu siin Mohnil olema hakkab ja,  ja ja kui palju on olnud üllatusi ja, ja ootamatusi. Üldiselt nagu ettekujutus oli praktiliselt null. Selles suhtes, et noh, mõtlesid küll, et elu saarel saare  elu lasta olla noh, kihvt ja räägid, aga et noh  nii palju rahvaga peab tegelema ja noh, niisugust asja ei  osanud nagu ette arvata üldse. See oli nagu nagu üllatus, aga muud muu asi nagu ei üllata,  ega siis kliima on kliima ja elu on elu. Inimesed tavaliselt kujutavad sellist elu ikka pigem  vastupidi ette, et ta on jube üksik ja peab siin kuude kaupa olema,  nii et kedagi ei näe, et see siis ei vasta tõele. Ei noh, tähendab, ma arvan, et meie suhtes küll mitte sellepärast,  et. Ei ole aega üksindust tunda, siin. Suvel rahvast ja ega talvel ka tööde puudust ei ole  ja kui liigutad ja teed, ega siis. Nagu ei ole igav ja, ja. Ütleme, televiisor ja värgid on olemas. Uudised ja kõik saad kätte, ega siis nagu ei ole ju vahet,  suurt midagi, olen ma seal mandril või olen saare peal. Millega see saar kõige rohkem võlub? Mis, mis teid siin kinni hoiab? Noh, see saare loodus, see on nagu põhiline,  see, see rahu ja ma ei tea, mingi, Mingi eriline aura või mis siin on, tähendab Sa tunned  ennast siin maru rahulikuna ja ei tea, mis on nagu  tervisemured või ma ei tea millegipärast,  need on kõik taandunud. Vana kutsehaigus radikuliit ja need on kõik ära kadunud,  mina tean, kuunad kaua, ma ei oska seda seletada niimoodi. Aga igal juhul närv puhkab selles suhtes,  jah. Aasta saab nüüd peagi täis, kas on kordagi  selle aja jooksul olnud ka tunnet, et tahaks mandrile tagasi? Ei ausalt öelda, oleme püüdnud nii vähesel mandril käia,  kui vähegi võimalik. Kui selle aasta peale nüüd tagasi vaadata,  kas meenub mõni ereseik või, või eriline emotsioon ka? Kõige erilisem emotsioon minu arust on see sügisene torm,  mis siin oli. Kui selle viinistu kai seal ära lõhkus ja Kulus ikka päris mitu tundi selle vaatamiseks siin  kaptenimaja otsast Viinistu poole ja seda mere mere vaatlemine,  see oli võrratu elamus. Seda sellist pole nagu. Kunagi elus olnud ja ja. Ma usun, et see ei unune ka. Kindlasti mitte, elamus on see, kui sa niisama siin oma pead  jalutada ja käid saarele tiiru peale jälle  ja iga käik on ka erinev, aga ei kordu ju kunagi siin midagi niimoodi,  et mille on ühed värvid, millal teised värvid  ja siin on juba üks puu ühtmoodi, teine teistmoodi,  nii et. Kas ta kogu kogu see elu siin ole nagu? Mingisugune elamus. Olen jätnud kallastele kalli õnge paadi ankruridva tugesid ussitopse. Tuul on mu käest rebinud kilekotte, millele ma pole suutnud  järgi joosta. Maha on jäänud ka mõni pudel või purk. Kutsun nüüd kõiki kalamehi ja ka kõiki teisi,  kes on kaotanud mõne hõbeketi kommipaberi  või tšekiraamatu. Laupäeval kella 11-ks paunküla veehoidla äärde. Kalaspordibaasi hakkame koristama. Kotid ja kindad on olemas, suppi saab ka. Lõpetan selle laupäevase ürituse juhtmõttega. Kaldaid ei tee puhtaks kurjusta, vaid koristamine. O kolm, osoon.
