Täna on Eestis üheksa tundi valgust ja 15 tundi pimedust. Nii on see hingedepäevaks loodusest seatud. Kuidas on lugu aga meie vaimuvalguse ja vaimupimedusega? Ratsionalistlik inimmõistuse vägevusse uskuv maailma taju  peab vaimuvalguses maailma enam-vähem teaduslikku äraseletamist,  vaimu pimeduseks aga uskumist kõiksugu tesse,  nähtamatutes ja seletamatute asjadesse. Seevastu religioossed õpetused peavad just usuni jõudmist  ärkamiseks jõudmiseks, valgustatud usuta,  elamist aga ekslemiseks pimeduses. Kuidas sellega siis on, kas üks lamp heidab valgust  ja teine lamp pimedust? Vanarahvas ennustas sookurgede äralennu põhjal talve kõrge  lend siis külm ja lumine madallend, siis soe  ja lumeta. Kuidas aga niisugusesse ennustamisse meie nüüdisnägemise  järgi suhtuda, on see rahva tarkus või rahvalollus? Ent jätame tühi targutuse ja läheme täiega sohu. Teele teele. Kurekesed. Märkame me enamasti sügisel, siis kui nad valmistuvad meid lahkuma. Kuid need kraatsilised põhjamaa linnud saabuvad meile  pesitsema juba varakevadel. Baarid moodustuvad. Ikkagi vast talvitusaladel, kui me räägime ikkagi noortest lindudest,  kes alles alles hakkavad pesitsust seadma. Ka üldiselt sookurepaarid on võrdlemisi püsivad aastaid koos. Aga küll on nagu teada, uurimistest see,  et kui sookurepaar on edukas siis ta on. Päris kindlasti koos ka järgmisel aastal,  kuid kui nende pesitsus on ebaõnnestunud mingil põhjusel,  siis see tõenäosus, et see paar on ka järgmisel aastal koos  samas kohas, on juba märksa väiksem. Sookurg pesitseb küll soos, kuid keset raba ta oma pesa  tegema ei lähe. Pesa sätib see lind kuskile soomassiivi servale. Väga tihti võib aga sookurepesa olla hoopiski keset metsa. Kuid see metsatukk peab olema siis piisavalt märg  ja ligipääsmatu. Pesa võib olla kusagil madalsoo loigu peal,  keset metsade loik võib-olla ainult mõne mõnekümne  ruutmeetri suurune näiteks. Ta pesitseb soodes, rabades, niisketes märgades,  metsades. Pesitsuse ajal söövad sookured enamasti loomset kraami. Tugeva ja pika noka vahel leiavad oma lõpuni pisikesed  selgrootud kui ka meie roomajad. Sügiseti lähevad kured taimse toidu peale üle. Kõige tihedamini võib kurgi näha viljapõldudel teri nokkimas. Kuid edukate kohanejatena on kure leppinud  ka kartulite ja porgandite ülesvõtmise. Nendel kurgedel, kes pesitsevad põldudele natuke lähemalt,  siis üks paariline käib väga sageli hommikuti õhtuti põllu  peal toitumas ja, ja selle järgi on päris hästi märgata ka,  millal üks lindudest pesa peale jääb hauduma. Alguses, kui nad saabuvad, nad käivad koos toitumas põllu peal. Aga ühel hetkel aprillikuu sees näeb ainult ühte lindu,  mis on nagu märk sellest, et üks vanalindudest on pesa peale jäänud. Tervet pere põllu peal hakkab vast nägema peale jaanipäeva juhul,  kui see on kusagil põllu lähedal kusagil soos pesitsev paar. Siis nad tihtipeale tulevad hommikul vara päikesetõusu aegu  korraks põllule sööma aga sookure pojad lennuvõimestuvad  ikkagi juulikuu lõpus viimase 50 päeva jooksul  siis 20.-st 30. juulini reeglina ja peale seda on  siis juba sookureperesid päris sageli põldudel näha  ka tee ääres toitumas. Kui sookurg on kuu aega pesa laudunud, et  siis pojad lahkuvad pesast, et kas nad jäävad sinna pesa  piirkonda esialgu või nad lähevad kohe kuskile kaugemale. Poeg koorub, kuivab ära ja ja kohe seejärel hakkab ta  vanalinna järgi ringi ukerdama. Alguses on need jalutuskäigud mõnesaja meetri kaugusel pesast,  kuid hiljem 100 päeva teekond pikeneb oluliselt  ja suht sageli võib sel juhul sookureperet kohata poole  kilomeetri kilomeetri kaugusel, vahest isegi paari  kilomeetri kaugusel pesa kohast. Sookured ilmuvad meie põldudele ja heinamaadele väikeste  gruppidena alates kesksuvest. Tõeline kurgede hord on meil septembri lõpus,  kui siin puhkavad tiibaga põhjapoolsed kured. Kurgede suurem kogunemine toimub meil ühe kuu jooksul. Kuid kurgede lahkumine on tõeline massiüritus,  mis võib kesta vaid mõned tunnid. Selline suurem äraränne võib toimuda ühel hommikul  nii et nad lahkuvad paari-kolme tunni jooksul. Kui on saabunud väga soodsad ilmad. Eesti pärimusest pole sookurg üksnes titetooja,  vaid ka hingelind, kes on seotud surnute riigiga. Nelja aastatuhande vanusesse Tamula kalmesse maetud lapse  mõlemasse kätte oli asetatud tükike sookure tiivast et  kergendada tema pääsemist surnute asupaika. Täna on hingedepäev, see jääb hingede aja sisse  ja on reeglina hästi uduvihmane ja tormine. Erinevalt tänasest konkreetsest päevast Õhk on sel ajal siia ilma tulnud hingedest nõnda paks,  et loomadel ja inimestel on raske hingata,  nad on väsinud. On see udu juttu? Jah, vaimupimedus. Meie suhtumine hingeasjadesse on vastuokslik. Ühtpidi oleme kanged ratsionalistid ja tõrjume teadvusest  eemale kõike, mida ei suuda ära mõõta Ta  või üle kaaluda. Teistpidi võtame aga hinge omaks iseenesest igasuguse tõestuse. Kes meist tahaks enese kohta ütelda, et. Minul vabandust, ei ole mingit hinge, üksnes keemia  ja bioloogia seevastu väheke kaugematesse  ja kõrgematesse värkidesse nagu absoluutne vaim  või lihtsalt jumal, suhtume nii, et pange pudelisse  ja tooge näha, siis ehk usun natukene. Klaaspudeleid selleks saab teadagi Järvakandist. Klaas on üks neid looduslikel toorainetel põhinevaid materjale,  mida me igapäevaselt kasutame klaas taara puhul. On oluline selle suunamine taaskasutusse,  et see ei prügistaks loodust. Enamasti algab meie kodumaise Daara teekond Järvakandist  ja ka lõpeb seal, et minna siis uuele ringile Järvakandi  klaasimuuseumis ja sealses klaasistuudios saab aimu,  milline õieti klaasiteekond on. Klaasi saab korduvalt taaskasutada, et inimeste inimesed,  kellel kodus on Klaastaarat viivad need kuskile konteinerisse  siis mingil hetkel nad jõuavad siia Järvakanti  ja siis Järvakandi pudelivabrik teeb nendest uuesti taarat. Kuivõrd hästi taastöödeldav või taaskäideldav klaas on,  et kas sellest samast vanast pudelist saab kohe päris uue  pudeli või mitte? Kui nüüd keedetakse klaasimassi liivast ja soodast  ja lubjast siis pannakse teatud protsent,  pannakse vana klaasimassi sinna hulka. Ma ei ole klaasikeemik, ma väga spetsiifiliselt seda asja ei tea,  aga kui ühte sama klaasimassi korduvalt kuumutada,  siis tema kvaliteediomadused ikkagi teataval määral  vähehaaval vähenevad. Et, et selles mõttes pudelivabrik ainult nüüd klaastaarast  uut pudelit ei tee, et nad ikkagi panevad liiva sisse  ja lup ja et ühesõnaga vääristavad seda materjali natukene rohkem. Teadaolevalt Eesti esimese klaasikoja rajas Hiiumaale hütile  kra elakardi juba 1628. aastal. Järvakandi mõisniku poolt püsti pandud klaasivabrik aga  tähistas tänavu oma 100 kolmekümnendat sünnipäeva  ning väärika ajalooga saab lähemalt tuttavaks sealses klaasimuuseumis. Pudeliridu vaadates tekib küsimus, et kus kandist  ülemöödunud sajandil klaasiteoks toorainet toodi? Algselt ikkagi kasutati siin kohalikku liivkruusa  ja siiski juba õige pea hakati tooma kvaliteetsemat liiva  torikaevandusest ja seda siis toodi kuni 20.-te aastate alguseni. Kahe. Hobuse vankrira. Eritega või siis ka regedega, Piusakarjäär avanes  siis alles 1920.-te aastate alguses. Ja siis hakati liiva tooma Kagu-Eestis. Eesti raames on just Piusamaardlas kõige kvaliteetsem liiv. Seal lähedal asub ka tabinakarjäär, kust praegune Järvakandi  klaasitööstus oma tooraine saab ja sealnegi liiv on  asjatundjate sõnul väga hea. Aga mismoodi saab siis klaasiliivast lõpuks klaas põhiosas? Sellest klaasi toorainest moodustabki kvartsliiv  ehk siis renidioksiid ja sellele siis lisatakse juurde teisi komponente,  peamiselt siis soodat. Vanasti kasutati ka puusütt sinna juurde  ja ja ka glaubrisoola ja. Liiv ongi siis selline imeline aine, mis siis. Suures kuumuses see on siis kuskil 1500 kraadi juures,  siis sulab ja kui ta siis hangub, siis ta tast moodustub. Läbipaistev mass siis klaas. Klaasimuuseumi õuel asub klaasikoda, kus saab klaasipuhumist  oma silmaga vaadata ja käega järgi proovida. Ka sügisel on selles majas soe kui saunas  sest suur klaasi sulatusahi on töös ja õhkab kuumust. Klaasikoja kunstnikud kasutavad oma toormaterjalina  Järvakandi tehastest tulevaid praakpudeleid. Need loobitakse katki, et sulatusahjus ruumi kokku hoida  ja sestap võime siingi näha ressursiringlemist. Kui kord juba klaasimass on vedelaks muutunud,  siis näib profi käes vaasi tegemine imelihtsa tööna. Samas tuleb meeles hoida, et hõõguv kollasest kiiresti  läbipaistvaks muutuv vaasihakatis on tegelikult 500 kraadi kuumune. Siiski pole sulaklaasist välja puhutud õõnesanum veel  tarvitamiseks valmis. Kui suur osa on nüüd valmis, siis ta lähebki lõõmutusahju  kus ta siis peale tööpäeva lõppu 500 kraadi juures hakkab  hästi aeglaselt jahtuma. Lõõmuta us ongi selle jaoks vajalik, et,  et klaasi sisse mingeid pingeid ei jääks. Et klaasil on kristalliline struktuur. Piltlikult öeldes nagu võrkaed, eks ole,  ja, ja kui nüüd klaasi kuumutada piisavalt palju,  siis see struktuur laguneb, ta muutub voolavaks  ja kui ta nüüd hakkab jahtuma, siis ta üritab uuesti seda  mustrit endale struktuuri moodustada. Ja kuna töötlemise käigus klaasi sisse tekivad väga erinevad temperatuurid,  siis siis selle tagajärjel tekivad, tekibki pinge,  kuna see muster ei tule nagu ühtlane. Ja kui see pinge on piisavalt suur, siis mingil hetkel klaas  enam sellele survele pingele vastu ei pea  ja siis ta lendabki tükkideks. Miskipärast tekib aimdus, et piibuga sulatustiiglis  toormaterjali võttes puhuti klaasi juba enne mõiste. Kui vana selline tööviis siis õieti on. Klaasi puhumine on 2000 aastat vana ja ja  selle selle 2000 aasta jooksul on, ei ole põhimõtteliselt  see tööprotsess muutunud. Samamoodi on vedelklaasimass, võetakse pika toruga,  seda klaasi puhutakse, viimistletakse ja  siis pannakse jahtuma. Et muidugi aja aja jooksul vanasti köeti puuga meie pra  kütame elektriga gaasiga aga, aga põhimõtteliselt see töö on  sama käsitöö, kõik. See baas, peaaegu valmis, see on põhimõtteliselt on peaaegu valmis,  jah, et kui nüüd oleks, oleks meil see ahi siin töötaks,  mul oleks abiline siis, siis me viimistle  selle suuosa ära ja kui suu osa on tehtud,  siis ta põhimõtteliselt on valmis, siis ta läheb ahju  ja siis peale peale jahtumist siis järgmise päeva hommikul,  siis on lihvimine seal. Mismoodi nüüd klaas värviliseks saab, me oleme harjunud sellega,  et tavaliselt on ta läbipaistev, aga siin on juba  igasuguseid erinevaid värve laua peal näha. Klaasile antakse värvi metallioksiididega aga meie  tingimustes ei ole võimalik värvilis klaasi teha,  siis me ostame ise selle värvilised klaasi Saksamaalt sisse. Ja siin on nüüd üks värvilised ipuru, mis on Saksamaalt  ostetud Türgis roheline ja neid värve on nüüd võimalik osta  erineva fraktsiooni suurusega. Et siin on nüüd Ütleme, kuni kolme millimeetrilise suurusega tükid  ja on võimalik osta suuremaid väiksemaid,  on võimalik osta täiesti pulbrit. Ja, ja siis erinevad metallioksiidid annavad  siis klaasile erineva tooni. Et väga tuntud toon on näiteks koobalt sinine. Et ütleme, siin on seda koobalt sinist natukene noh,  siin natuke rohkem. Et see koobalt annab siis klaasile niisuguse intensiivse  tugeva sinise tooni. Klaasist luiged on kenad vaatamiseks, ent tegema hakates  pole asi pooltki nii lihtne. Mõte sellest, et sul on käes tulikuum klaasimass,  mida tuleb hakata venitama ja painutama,  viib ärevuse. Ja esimesel korral päris meistriteos välja. Ei tule. Tagasi vaatav luik nüüd keerata 180 kraadi lükata saba ülesse. Ja natuke rohkem nii ja ongi valmis. Natuke võite pea ka võib-olla lükata õrnalt  ja ise teate kuhu poole. Ja ongi valmis kõik. Maagilist klaaskuuli, mille abil näha maailma mistahes paiku  Sven meile Järvakandis siiski ei puhunud. Seetõttu pidi Kristjan jalad selga, maja ise Soomemaale vantsima. Meie aga saame nüüd temaga kaasa matkata,  ilma oma jalgu villi hõõrumata. Ikka vägev värk, see televiisor. Täna on osoon. Koos Eesti matkagrupiga Soomes repovesi rahvuspargis  kus matkamine on küll ääretult raske, ent avanevad vaated,  on seda vaeva väärt. Esimene elamus ootab matkajat üsna retke algul. Kui ületada tuleb 10 meetri kõrgusel veekohal kõikuv rippsild. Raske seljakotiga võib 50 meetrit õõtsuvat jalgealust kõhus  õõnsaks võtta küll. Soomlaste seas on rebovesi üks popimaid matkamis paiku,  nii et mõnikord on sillakummaski otsas suisa järjekord. Ka Eesti matkajale võiks 15 ruutkilomeetrit kattev  rahvuspark mitmel põhjusel põnev sihtkoht olla. Siia on Helsingis vaid paari tunni tee ning kohale jõudes  tervitab seiklejat mitmekülgne maastik kus ohtra metsa vahel  leiab erineva suurusega järvi ning ojasid. Ja et kaljupinda hea vaatega mägesid ja koduselt mõjuvaid soolappe. Soome loodus on, jätab kustumatu mulje et kui me siia tulime,  siis ma mingi kujutluspilt mul sellest oli. Aga need kaljud on teistsugused, kui ma arvasin,  tegelikult. Eks ta sarnaneb mingil moel Eesti loodusega,  et kui siin me laagris olime, siis siis mingil hetkel oli tunne,  et sa oled nagu Eestimaal. Aga siis, kui sa selle pilgu kaugemale suunasid,  siis need kaljud järsku tuletasid meelde,  et sa oled Soomes. Enamik eestlasi, kui nad lähevad reisile ja,  ja esimest korda elus üldse reisile, nagu sina valivad pigem  midagi lihtsat, aga sina valisid sellise seljakotimatka  ja mägisel maastikul, millest selline valik. Noh, see valik on tingitud sellest, et ma siiski eelistaksin  põhjamaist maad ja minu arust Soome on selleks küll väga  ideaalne Matkale sattus Marju Tartu rahvaülikoolis läbitud  matkakursuse raames. Kuidas aga üldse hakatakse keelte või käsitöö asemel matkamist? Me? Selleks peab inimesel mingi iva olema, et  ega ta niisama sinna matkakursusele ei lähe. Et mina olen eluaeg olnud loodushuviline loomad ja,  ja looduses on mind alati huvitanud ja just selline vabas  õhus kõndimine. Lihtsalt selline olemine, looduse nautimine. Et võib-olla ma natukene pelgasin küll seda seljakott seljas  ja võib-olla on raske ja võib-olla ei pea vastu  ja ja see midagi teistmoodi kui lihtsalt metsa all kõndimine. Aastate eest käis praeguse rahvuspargi aladel kõva metsa langetamine. Raielankidele on küll uus mets kasvanud,  ent kunagise tööstusharu mastaapsusest annab aimu maastikule  unustatud palgiparvetuskanal, mis valmis pea 100 aastat tagasi. Talvel langetatud puud kanti jäätunud järvedele kokku  ning kevadel, kui jää ära sulas, sai neid kanalites voolava  vee abil edasi toimetada. Kui ajalooline kanal uudistatud, on aeg telk püsti panna  ning ööks valmistuda. Väsinud teelist aitab, et turgutada 12 laagripaika,  mis kõik on nii kaunite vaadetega, et valik on üsna keeruline. On meie matka teise päeva hommik. Eile läbisime küll kõigest 10,2 kilomeetrit,  ent mõnekümne kilose seljakotiga pidevalt tõustes  ja laskudes ning puujuuri ületades oli see paras katsumus. 10 kilomeetrit seisab täna veel ees ning ilmateade lubas vihma,  mis tähendab, et need kaljud siin muutuvad väga libedaks. Ja nagu sellest veel vähe oleks üle libeda kivipinna  vonklevad veelgi libedamad puujuured ning siin-seal varitseb  lahtine kiviklibu. Sestap tuleb matkata alatasa jalge ette vaadata. Aga katsu sa seda teha, kui sillerdavad järved  ja vulisevad ojad alatasa tähelepanu kõrvale juhivad. Retkejuhi ning matkakursuse juhendaja Tõnu Jürgensoni jaoks  on siinne maastik aga hoopis väljakutse mis Eesti loodusele  vaheldust pakub. Mul on kindlasti Eestis niisugused lemmikkohad,  lähen sinna tagasi ja viibin seal ja teen midagi. Aga miks mulle Soomes meeldib käia, see on see,  et siin on võimalik läbida pikki vahemaid suuri vahemaid et  Eestis kahjuks isegi kõige metsikumates kohtades ma ikkagi  jõuan kolme päevaga kuhugi kohale ja, ja kolme-nelja päevaga  kuskil kaitsealal siksakke tehas ma ikkagi juba satun kohtadesse,  kus ma olen olnud. Et kui ma tahan teha niisugust pikka rännakut pikka matka,  siis Eestis jah, on selleks ainuke võimalus rannikujoon. Aga ta ei ole metsik niivõrd, aga Soomes on seda metsikut  loodust ikka niimoodi, et kui sa tuled siia,  võtad 10 päeva toidu selga kaasa, kütuse,  mis on sul vaja välipliidi jaoks. Ja sa hakkabki astuma, et siin on matkaradasid,  mille pikkust mõõdetakse sadades sadades kilomeetrites  ja nad hoiuvad asutatud kohtadest üsna kaugele. Nii et siin siin on võimalik tunnetada midagi sellist,  et olengi metsikus kohas võibki nii olla,  et võtad kuskil seal põhjalas ette kahenädalase matka  ja ei satugi ühegi matka aga kokku ja mitte kellegi. Et see ongi just see, mis mind köidab. Kuivõrd üldse matkamine on asi, mida saaks klassiruumis õpetada,  või tuleb seda teha ainult looduses, see töö,  mis klassiruumis toimub, see on vajalik selleks,  et ütleme, inimestel tekiks huvi ja et inimesed saaksid üle  nendest hirmudest, mis on, et mis siis juhtub,  kui hakkab vihma sadama või mis siis juhtub,  kui ilm ei ole soe, et selle nagu võiks võtta klassis läbi  ja need hirmud maandada ja siis siis pärast seda lähmegi loodusesse. Kui nüüd mõni kogemuseta inimene tahaks matkamisega tegelema hakata,  kas piisab sellest, et ta paneb võileiva seljakotti  ja läheb metsa või tuleks alustada sellise teoreetilise koolitusega,  et kuidas sõlmi siduda, kuidas lõket teha,  kuidas telki püsti panna? Mina ei käinud ühelgi koolitusel. Et ei Ei pea tegelikult, et see teeb küll asja paljuski lihtsamaks,  kui, kui tõesti sa leiad omale mingisuguse matkaselli,  kes on kogenud ja, ja poogid ennast tema külge  ja hakata ka koos käima. Et aga samas selles on oma romantika, kui sa hakkad paljusid  asju nullist avastama. Et see, see on huvitav niimoodi, et mina kahjuks ei sattunud  ja mitte kellegagi kokku, kes oleks mind juhendanud,  et kõik need teadmised, mis mul täna on ja  mis mu raamatusse olen kirja pannud, need on puhtalt tulnud  nagu omaenda naha pealt. Ma ei ütleks, et kumb variant nüüd parem on päris omal käel  esimest matka kuskil sellise mägipiirkonda  või nii ma kindlasti ei soovitaks, et ei pruugi tagasi tulla. Võib halvasti minna, aga, aga Eesti metsades näiteks  või niimoodi, või kui keegi tahaks tulla kuskile siia  Soomegi mõnda rahvusparki seiklema. Et ei, et selleks küll pole nagu mingeid erilisi teadmisi,  ütleme tehnilisi teadmisi matkamise koha pealt vaja niimoodi,  et et need sõlmed, mis siin vaja teha on,  et need piirduvad saapapaeladega tõenäoliselt. Rebovesi rahvuspargi ib matkamiseks aastaringselt. Suviseid matkaradu võib talvel läbida suuskadel,  ekstreemspordihuvilised leiavad siit ka mägironimiseks  sobiliku kaljusid. Laisk looduses ber võib aga lasta end kaunitel järvedel  veetaksoga sõidutada ning keda tugev tuul ei peluta,  saab siinseid vaateid nautida ka vaatetornist. Soomes matkamise puhul on tore see, et isegi kui päev on  vesine ja väsitav, nagu meil täna siis laagripaika jõudes  ootavad sind alati kuivad küttepuud ja kirves,  mida pole ära varastatud. Selles loos oli ka juttu hirmust raskuste  ja tundmatuse ees. See hirm on saatnud meid aegade algusest  ning painab meid ka täna. Me üksnes ei hinda ja ei austa loodust, vaid  ka kardame eriti seda temas, mida ei suuda mõista  ja kontrollida. Me kardame olla valed. Me kardame ebaõnnestuda nii üksikisikute kui  ka liigina ja ihkame, et keski või miski näiteks meile teed. Ma süütasin täna kaks laternat ühe oma mõistusele raatiole,  mis aitab mul tundmatut tuntuks teha, teise,  aga hingele, mis ihkab olla osaduses sellega,  millest ma tuhkagi ei tea, mida ei tunne. Nende kahe laterna ühises valguses soovin ma kindlal  vankumatul sammul astuda helgesse homsesse. Soovin küll, aga füüsikalis-meditsiinilise tõsiasjana tuleb  mul tunnistada tänase saate lõpptõde. Väga ere vaimuvalgus teeb väga ruttu vaimupimedaks. Kolm.
