On jahe ja märg poeb hõlma alla, kilgub krae vahele  ja lõpuks paneb lõdisema. Mis selle vastu aitab? Võib muidugi ennast paksemalt riidesse panna,  aga lihtsam on mõtelda midagi hästi sooja. Näiteks seda, et meie jalge all maapõues põleb 15 miljardi  aastane tuli. Ärme küsi, kes selle maapõue sügavusel miilava tule süütas. Aga tõsiasi on, et inimsoo ettekujutus põrgus  ja pgu kuumusest pole võetud õhust vaid koogitud maa seest. Kas ka vanad eestlased endile põrgut ette kujutasid,  ei ole teada. Kuid meile seostus kogu see maa-alune värk Toonela  maa-aluste olendite ja haigustega. Näiteks arvasime, et need linnud, kes sügisel ära kaovad  poevad siis maa sisse surnute riiki. Kevadel sealt tagasi tulles toovad endiga kaasa aga haigusi  ja surma. Hiljutise linnugripi valguses pole niisugune  ettekujutus sugugi toter. Tavaettekujutus linnurändest on selline,  et talveks lendavad ära suveks tulevad tagasi,  aga tegelikkus on palju rikkam. On nimelt linnuliike, kes tulevad meile just talveks näiteks vesipapp. Veepõhjas jah, me tavaliselt kujutame ette,  et on kaks võimalust, kas kõndida või ujuda aga tema puhul öeldakse,  et ta lendab vees ehk siis teiste sõnadega ta aitab  tiibadega kaasa ja kui vesipappi ligemalt vaadata,  siis ega ta nagu hästi seal vees ju tegelikult liikuda ei  tohiks saada. Vähemalt siis kõigi füüsikareeglite järgi,  sest ta on selline pontšakas. Ümarrind on suhteliselt suur võrreldes enamuse veelindudega. Kuid selles aitab siis jah, see, et nad tiibadega,  annavad hoogu juurde ja jalgadega lükkavad ennast edasi. See veealune lendur on vesipapp, kes saabub meile põhja poolt,  et siinsetel jõgedel Oma talvekuud mööda saata. Parim sügavus, veesügavus on kuskil maksimum,  kuni pool meetrit eelistab ta pigem 30 kuni 40 sentimeetrit. Ja põhjus on selles, et ta otsib toitu silmade abil  ja kui ta läheks liiga sügavasse, siis peaks olema väga head valgusolud. Aga kus sa siin meie talves seda ilusat valget päeva ikka võtad? Süüa on vaja iga. Ja seetõttu peavad kõik sellised tingimused olema  võimalikult optimaalsed, nii et tegelikult näeme me teda  tavaliselt kas siis küllalt madalas vees  või siis kuskil kalda ligidal. Kõige lihtsam on Eestis näha vesipappi käredal talvel. Kui enamus jõgedest on jääs, siis koonduvad vesipapid  kärestiku kohtadesse, kus on jäävaba vett. Tänavuse talvega, kui jõed on jäävabad, võib vesipapp  tegutseda kus iganes. Jõe kaldal. Pigem kuskil kivi peal kuid. Asja ajab ära ka näiteks see puuront siin,  nii et. Ega sellest ei ole midagi, peaasi, et on koht,  kus ta saab vaadata ümbrust ja jälgida, et kuhu tal on  siis mõistlik minna sinna põhja kobama. Kuigi vesipapid elavad jõgedel, pole nad kuigi kõvad kalamehed. Kalas peavad linnud küll lugu, kuid neil puudub edukaks  kalastamiseks sobiv püügivahend. Tal ei ole tõeliselt head nokka asi ju selles,  et tegemist on laululinnuga. Ja sellisel linnul on need töövahendid üpris kehvakesed,  aga põhilise toidu moodustavad tegelikult veeputukad. Selleks keerab ta näiteks kivisid ümber,  kust alt omale toitu leida. Enamus vesipappe pesitseb Põhjamaades, kus on piisavalt kiirevoolulisi,  jõgesid jaheda ja hapnikurikka veega. Kuid pea iga aasta on ka Eestisse jäänud. Mõned vesipapid pesa punuma Kus kohas ta pesitseb, kui ta Eestis oleks? Pesa kohta, ta saab kasutada endale. No Eestis on neid pesi leitud peamiselt kas  siis mingite tammide juurest või sildade alt  sest tüüpiline tema puhul ongi see, et ta raja pesa  sellisesse kohta kuhu ta juurde peab minema,  läbi vee, need on kõige paremad, kõige turvalisemad kohad. Ja neid loomulikult igal pool ei leia. Vesipapp on saanud endale nime oma sulestiku järgi,  mis pidavat meenutama kirikupapi teenistus rüü. Inglased on aga samale linnule leidnud nime hoopis  praktilisemast küljest. Inglise keeles on vesipapi nimi. Et millest see nimi tuleb? Või mis see seos on? Ja see nimi tuleneb sellest, et see meenutab linnu toitumise  ajal seda tegevust, mida meiegi teeme, kui me võtame  toidupala ja kastame tipikastmesse ja siis paneme suhu. Ja arvatakse, et just nimelt sellesse tuleb. Vesipapp saab külmas vees hakkama seetõttu,  et tema sulestik on immutatud rasvaga. Minu vurrud ja kulmud vastu talve oluliselt rasvasemaks ei lähe. Küll aga võtan ma igal sügisel paar kilo juurde kehakaalus  nagu iga imet ja meie kliimavööndis, olgu ta  siis kits või karu korsets või kobras. Lahemaa rahvuspargis asub Oandu looduskeskus. Väärika ajalooga maja pakub mitmekesiseid võimalusi loodusõppeks. Oluline on ka asukoht, sest paikneb ju oandu paljude  ümberkaudsete matkaradade ristumispunktis. Siin majas sees on meil palju selle maja ajaloo kohta,  kõrvalhoonetes on näitused puudest ja inimestest  ja kui nüüd tulevad inimesed siia, siis tihtipeale ongi  nende sooviks saada informatsiooni, et milliseid radu on piirkonnas. Kevadest sügiseni saab looduskeskuses teavet ümberkaudsete  radade kohta kuid see ei tähenda, et maja talvisel ajal  tühjana seisaks. Peale selle käivad kooliajal meil ka õpilasrühmad,  kes saavad loodusõppe programme ja samas viivad nad otsesele  metsa keskele, kus saab nii-öelda seda puud käega katsuda  ja vaadata ja tuttavaks saada. Loomade ja nende tegevusjälgedega ja iga programmi  vältimatuks osaks on alati metsaret, olgu ilm milline tahes. Osooni huvitas koprarada, mille kümnendat sünnipäeva  septembris tähistati. Kuna ajaga tallati vana rajalõik liialt ära,  tuli see mõneks ajaks puhkama panna. Seda põnevam oli minna uuele rajale. Millised on aga võimalused seal kobrast ennast näha? Selleks tuleks tulla ikkagi hommikul vara  või õhtul hilja, kuna ta Ikkagi hämarikus niimoodi keskpäeval ja suure kambaga suure  jutuga minnes kindlasti teda ei näe. Aga kui lähed vaikselt ja, ja kuulad, vaatad? Kindlasti võib juhtuda, kui õnne on. Mulle tundub, et siin on värsked jäljed siin kopra raja peal,  aga minu kogenematu silm ei tee küll kindlaks,  kes see siin on askeldanud Peeter, mis teie arvates? Siin ei olegi väga palju, nagu arutada, mäger on olnud kraapind,  sind mingeid tõuke maa seest välja. Ja et kus teda ära tunda, et just mäger nagu väga hoolega uurida,  aga hakkame tagumisest otsast pihta, siin on mägrajälg  täitsa näha. Aga see kraapimisauk on selline mägrale väga iseloomulik. Et on küünega või, või käpaga välja tõmmatud maa seest liiva ja,  ja eks ta sealt augu põhjast mingi mingi tõugu  või ussikese leidis. Ja siin on ka junnid nähtaval. No vot siit juba saab junni seest on tegelikult palju  paremini näha, et mis ta, mis ta söönud on. Sel korral on metsas ringi uidanud mäger,  pistnud kinni magesõstraid, putukaid ja isegi kirsse. Tõendusmaterjaliks on kirsikivi. Me oleme jõudnud siin Oandu kopra rajal,  nüüd altja jõe äärde. See jõgi on nii palju pisike. Ja kitsas ja madala veega tavaliselt, et et kobras kasutab  siin aktiivselt umbes kahte kahte poolt kilomeetrit. Ja läbi aegade on nad siin siin sedasi toimetanud küll  ülevalpool kui allpool. Ja siin tegelikult on näha üks vana kopratammi põhi. Et üks üks 20 meetrit ülespoole, see väike kivivall et need  on kopra poolt sinna veeretatud kivi, et kõik muu tammi on  vesi nüüd aja jooksul ära viinud, aga aga sellisel kujul  alti jõgi on kõige looduslikumas seisus. Peeter Hussar räägib, et jões käib kudemas meriforell. Suurematest elanikest aga armastavad jõe ääres ringi kolada saarmad,  kitsed, ilvesed, karud, põdrad ja teisedki loomad. Samas pakub altja jõgi suure üllatuse. Lisaks talvituvale vesipapile elab seal ka üks meie kaunemad linde. Eks siin on selle aasta niisugune värske sündmus jäälinnud. Et varasematel aastatel on neid ka siin ringi lennanud,  praegu just ikkagi kogu aeg kuulan, et ega kuskil ei kiuksu  ja ja et, et võiks nagu oodata, et lind mööda lendab,  et siin on nüüd olnud päris, mitte. Mitmel korral sellel aastal ja nüüd eelmine nädal juhtusin  siin tegelikult sellesama koha peal siin seisma  ja kahte lindu nägin korraga, aga jäi selline mulje,  et et neid võis ka kolm olla. Rajal sammudes tuleb olla ettevaatlik. Poolel teel varitseb kõndijad kopra urg,  millel lagi sisse varisenud. Kui neid kopra urge nüüd niimoodi võrrelda,  et tal väga tihti on kalda peal selliseid just selliseid ühe  käiguga urgusid ja, ja tõenäoliselt on see selleks vajalik,  et noh, et kui ta nüüd mingisuguse häda korral sukeldub,  et ta seal kolme-nelja minutiga jõuab vee alt,  siis sellise uruni, kus ta tõuseb rahulikult vee alt maa  alla ja, ja kuigi teadmata võib seal olla rahulikult,  siis kasvõi mitu tundi või, või, või kasvõi  siis juba seal väidetakse, et päeva või kaks. Et siin kalda peal on nüüd näha, et kuidas see kopral,  see puude langetamine teinekord ebaõnnestub  ja ja alt on ta neid haabasid siin langetanud,  siin on üks jäänud nüüd parasjagu sedasi poolde vinna. Näris alt läbi puu juhtus siia kõrge kalda poole kukkuma  ja sedasi ta siia üles jäi. Ega ta ei julge jõest nii palju kaugele tulla,  et siia ülesse neid uuesti oksi läbi närima. Puid langetab kobras siiski vaid sügisel,  kogudes oksi talvevaruks. Suvisel ajal on loom taimetoiduline, süües jõe ääres  kasvavad angervaksa naati, põdrakanepit ja muud rohelist kraami. Selle kõrgema künka pealt. Siin koprarajal oleks nüüd tegelikult päris hea jälgida  kopra toimetust. Tegemise vist jah, see on selle raja peal kõige parem koht. Kui üldse keegi tahab kobrast näha, siis ei ole muud kui  tulla siia hämaras, kas siis õhtul või hommikul  ja siis peab vaikselt olema. Oandu raja puhul on hämmastav see, kuidas kobras on jäänud  pidama samale jõelõigule. Tavaliselt armastab ta pärast maastiku kujundamist jõgemööda  edasi liikuda ja tulla paljaks söödud paika kuue-seitsme  aasta pärast tagasi. Tuleb välja, et siinkohal on sekkunud inimesed piirates alal  kopra arvukust. Selle lõigu peal on nüüd see, mis siit praegu näha on. On nüüd 10 aasta jooksul olnud 100 meetri peale kaheksa tammi. Et ega see kopratamm ei ole selline igikestev. Selle jõe peal on selgelt näha, et esimene suur vesi,  kas siis sügisel või kevadel, kui kobras ei ole juures. Suurvesi peab minema Nende tammide korrashoid  ja eeldab seda, et loom on kogu aeg kohal. Ema siis poegadega on kuskil selle territooriumi keskosas  ja siin hästi tore muidugi, et jälgida, kuidas  siis isaloom käib seda territooriumi valvamas,  et tal võtab umbes nädal aega sedasi alumisest tammist,  kus ta siis on paar päeva kohal ja jõuda  siis ülemise tammini, kus ta jälle paar päeva kohal on  ja sedasi edasi-tagasi jälgib seda asja siin. Tiina, mis oli see põhjus üldse, miks 10 aastat tagasi siia  see kopra rada sai rajatud? Jah, et kobras asus siia elama mõned aastad varem ja,  ja selleks ajaks oli esimene tamm, oligi sellesama nõlva all  ja inimesed said sellest kuulda, et siin selline huvitav  loom on, sest tookord ei olnud kobras ju  nii levinud kui praegu praegu paljud kujutavad teda kui  nuhtlus inimesele. Aga sel ajal oli see sündmus, et tulla kopra tammi vaatama. Kuna tung vaatamisväärsusele oli suur ja kobras laiendas oma tegevusala,  pidasid Oandu looduskaitsjad paremaks luua,  sinna juba terviklik õpperada. Samas on raja ümbruses toimuv pidevas muutumises. Kas aga praegu nuhtluseks peetavast koprast võiks saada  kunagi ka inimeste lemmikloom? Vaevalt küll sellepärast, et, et kobrast nagu vannis pidada,  selleks vajab ta liiga suurt territooriumi. Kui on lemmikloomale välja pakkuda kahe kilomeetri pikkune  terraarium siis võib-olla küll. Kopra kohtamiseks retkel peab olema õnne  ja kannatlikkust, aga koprarada ise on kenasti lühike  ja selle sisse mahub ära nii palju looduse ilu,  et see võtab suisa keeletuks ning kutsub muudkui tagasi tulema. Kobras. Varub talveks oksi, mina vihma, usse ega elu  siis talvel seisma jää. Mõned liigid on just talvel eriti innukad,  näiteks Luts. Ta on vastand Kogrele või linaskile, kes poevad vetejahtudes  mutta nagu teeb ka see kala, keda rahvasuu kutsub lihtsalt ussiks. Angerjas on müstiline kala. Juba oristoteles tundis huvi selle vastu,  kus see kala pärineb ja kuidas paljuneb. Kuid seda, et angerjas käib teisel pool Atlandi ookeani  Sargasso meres kudemas, saadi teada alles hulk aega hiljem. Tänapäeval püütakse Sargasso merest Euroopasse naasvad  noored klaasangerjad välja juba Portugali  ja Prantsusmaa rannikutel et sealt väärtusliku  asustusmaterjaliga edasi üle Euroopa laiali saata. Ja täpselt niimoodi see kalaga siia Kaiavere järve jõudis. Eesti sisevetes Peipsi vesikonnas elavad angerjad on  valdavas osas kõik siia klaasangerjatena  või ette kasvatatud kaladena asustatud. Et asustusmaterjali liikumise silma peal hoida  ja uusi kalu märgistada, püütakse angerjad aeg-ajalt mõrraga kinni. Nii saab elusad kalad ohutuks analüüsimiseks kaldale tuua. Mõrras on lisaks angerjatele ka koha, haugi,  latikat ja väiksemaid kalu. See saak väikse järve kohta on on väga hea selles suhtes,  et järve iseloomustab kõige paremast küljest see,  kui on röövkala palju ja siin, nagu näha,  on koha ja haugi vähemalt hetkel päris päris palju  ja isegi päris normaalne see suurusega ahven on siin. Olemas, ja, ja sellist peenkala, mida põhiliselt on see  väike latikas siin seda on küll ka palju,  aga seda tüüpi järvedes kipub see nii olema,  et et see tüüpiline koosseis. Latikat on tavaliselt kõige rohkem ja särge. Aga, aga reeglina on just neid röövkalu vähem. Aga Kaiavere on on päris hea ja kalastiku koosseisuga järele. Kõige kiiremini toimub alamõõduliste kohade  ja haugide mõõtmine sest veel elavad kalad lastakse kiiresti  järve tagasi. Ka üks angerjas hakkab mööda muru järve poole astuma. Enne ei tohi minna, kui märgise selga saab,  siis ta saab tagasi. Angerjas elab vist kaua, ega nad nii kergelt ära ei sure. Angerja elab väga kaua, temale see vahepeal kuivale võtmine  eriti palju ei mõju, teistega on väga palju kiirem,  21, eriti õrn on koha just. 28. 269. Kui esimene kiire möödas ja alamõõdulised kalalapsed järve  tagasi lastud on aeg mõõtmisele ja märgistamisele minevad  angerjad uinutada. Mis aine see on? Siin on seda nimetatud MS kaks, kaks, kaks. Selline spetsiaalne uinuti. Keemiline aga, aga tema on suhteliselt süütu,  et ta ei tekita kalale mingit erilist viga  ja põhimõtteliselt on pärast kala ka söögikõlbulik,  nüüd läheb aega. See on väga individuaalne, mõni kala angerjas jääb uimaseks  viie 10 minutiga ja on juhuseid, kus mõni kalal läheb tund  aega aega ja, ja ta ei, ei saagi. Nii, nii vaikseks teda, et talle märgis selga panna. Kuidas sa sellest aru saad, torkimas? Jah, aeg-ajalt tuleb, võtad käe peale, tõstad välja näha,  kui ta on selline rippuvas asendis, et siis  siis on, on ta selles mõttes küpse, mis selle märgise peale  siia peenes kirjas kirjutatud on, siis? Siin on esiteks, oluline on märgise number,  siin on siin on näha et siin on selline. Igaühele oma oma number ja kood, mille järgi  siis pärast ära tuntakse või teatakse, kui ta kusagil välja püütakse,  et vot see on just see kala sellises pikkuses sellises  kaalus asustatud ja teisel pool on siis siin on suuremalt,  on est ja, ja siis on Põlula kalakasvatuskeskuse aadress,  kuhu tuleb siis see märgis saata. Angerja märgistaja põhitöövahenditeks on veterinaari,  süstal ja tükk pehmet paberit, millega libedat kala kinni hoida. Angerjal on see limakiht peal ja see kaitseb teda,  et palju viga ei teeks siis, ja nüüd selleks,  et seda märgisetraat kehast läbi panna, tuleb  selle abivahendeid kasutada, see on see nõel  ja nõela torkame siit läbi. Võtame selle märgi ise. Istame selle. Traadi niimoodi siia. Nõela sisse ja sellega koos tõmbame selle traadi siit kehast läbi. Siis. Keerame. Niimoodi selle märgi traadi siit kokku. Kala ennast tohiks häirida ei häiri selles mõttes,  eks ta kindlasti on. Teatud aega sellest märgistamise stressis,  aga ta angerjas taastub sellest väga väga hästi. Angerjate asustamise eesmärk on juba ligi 50 aastat olnud  kalurite kalapüügivõimaluste suurendamine. Viimastel aastatel on lisandunud siia ka looduskaitseline  aspekt sest just märgistamise tulemusena on teada saadud,  et meie sisevetest pääsevad kalad Narva-jõe kaudu suurde merre. Ligi 7000 kilomeetri pikkusele kuderännakule. Me siin mõned aastad tagasi tegime spetsiaalse Interrei  projekti raames vastava uuringu, märgistasime tavamärgistega  nende lipikmärgistega angerjaid, asustasime Narva veehoidlasse. Ja nendest allapoole paisu on välja püütud üle 10 nendest kolm,  siis siis Taani väinades ja selleks, et olla päris kindlad. Et kindlasti see angerjas on sealt läbi tulnud läbi turbiinide,  me panime neile kõhtu raadiomärgised ja,  ja, ja sukeldasime need otseselt sinna turbiine sisse,  et neil ei jäänud mingit muud võimalust,  nad pidid läbima turbiini. Ja meie kõigi rõõmsaks üllatuseks oli see,  et sellest seitsmest raadiomärgisega märgistatud kalast kolm  püüti täiesti elu ja tervise juures tagasi. Meie kaks üks põhilist eesmärke, mida, mida see märgistamine  meile annab, on see, et, et me näeme ära. Esiteks millal ta rändab, kuhu ta rändab millises suuruses. Siis teine küsimus on see, et kui me nüüd asustame näiteks  võtame Võrtsjärve näite teatud hulga angerjaid,  siis taas püükides, kui palju neid märgistatud on  ja vastavalt selle saagi proportsioonile me,  me saame ka välja rehkendada seda, kui palju seda mõõdulist angerjad,  mis püükides on üldse järves kokku on ja siin kahe viimase  aasta märgistamistulemustel saadud arvutused näitavad,  et Võrtsjärves on kusagil 350000 sellist mõõdulist angerjat  ja aastas püütakse välja umbes 50000. Ühtekokku me oleme siin viimase kolme aasta jooksul kusagil  pool 1000 angerjat märistanud ja lasknud erinevatesse  veekogudesse kõige suurem hulk Võrtsjärve. Siis Narva veehoidlasse ja siis Kuremaa,  Kaiavere ja Saadjärv ja Vagula järv, kuhu me oleme  märgistatud angerjad lasknud. Olgugi, et vastupidav kala on angerjas kudema suunduvate  kalade ülepüügi tulemusena viimastel aastatel sattunud  ohustatud liikide nimekirja. Viimase 30 aasta jooksul on keskeltläbi Euroopa rannikule  jõudva klaasangerja hulk vähenenud umbes 100 korda. See on üsna selline katastroofiline olukord  ja vähemalt Euroopa teadlased ja, ja ka siis Euroopa  komisjoni määruse kaudu. Valitsused on. Sunnitud midagi ette võtma, et selle liigi kaitseks välja astuda. Nii ongi arvukast inimese poolt majandatavast kalaliigist  märkamatult saanud loodusteadlaste kaitseobjekt. Eesti on oma aastakümnete pikkuse märgistamist traditsiooni  tulemusena andnud arvestava panuse angerjaliigi säilimisse. Jätkame seda traditsiooni. Laseme nüüd selle angerja oma kalli laadungiga tagasi  Kaiavere järve ja loodetavasti jõuab ta ükskord  ka Sargasso merre kudema. Vanasti nii pooleteist sajandi eest pani angerjas eestlaste  neelud käima samavõrra, nagu need vihmaussid Saaremaal küll  angerjaid kasutati, kuid mitte söömiseks,  vaid neist keedeti seep. Võrumaal aga lubati angerjat süüa raskejalgsetel naistel,  kui neil säärane hull isu peale tuli. Mõeldes sellele, kuidas eestlased kunagi angerjat ei söönud  valisin lõpetuseks niisuguse süva mõtte. Elust tuleb võtta osa aktiivselt ja otsekohe  sest muidu avastab hiljem, et sinu osa On läinud nagu poleks olnudki. Kolm osoon.
