Möödunud sajandi algul, 1910. aastal rajas ettevõtlikest  mõisaomanikest koosnev balti soo paranduse selts Endla  soostiku idaserva Toomale soo. Vaat see on Uuriti, kuidas niinimetatud kasutut maad kuivendada,  et saada lisa. Katsejaam töötas 80.-te aastate sooaias,  on kasvatatud isegi roose, maasikaid, tubakat,  õlirapsi ja köögiliimi. Tänaseks on enda soostik arvatud rahvusvaheliselt tähtsate  märgalade hulka. Lähestikku elavad siin Männik järve raba,  kus tehakse intensiivset uurimistööd ja linnussaare raba oma  puutumatu ja ürgse loodusega kõrvuti seitse rabaraamat,  igaühel oma nägu ja oma lugu. Enne jooksul on enda rahvas olnud tulistajaks,  mida soovide, arusaamade ja eesmärkide teisinaisele. Mõndagi sellest on kannatatud soovad sama. Me oleme siin nüüd tooma soojama vaatlusväljakul. Meie põhiline vaatlusperiood on küll lõppenud,  see sai otsa oktoobri lõpus. Enamus olulisemaid vaatlusi toimuvad siin aastaringselt. Me mõõdame siin äravoolurabast. Rabavete veetaset. Raba pinnase külmumist samuti mõistame Lumikatet. Samal ajal toimub ka siis aastaringsed vaatlused metsa väljakul. Sooja mahustas tegevust 1950. aastal, nii et vaatlusread  ulatuvad nüüd ligi 50 aastani. Kuigi jah, need, Vaatluse objektid on muutunud, sest algusaastatel Pöörati palju tähelepanu just soode kuivendamisel  ja sellele problemaatikale, nii et vaatlusel toimusid  paljuski kuivendatud madalsoodel. Tänaseks on nüüd erineval põhjusel need vaatused lõppenud,  nii et meie põhitähelepanu on nüüd pöördunud looduslikule. Rabale. Ja meie vaatluse tuumiksalaks on siin Männikere raba. Meie mõõtmiste eesmärgiks on siis jälgida rabaveerežiimi  palju raba tuleb juurde vett, sademete kaudu. Palju siit seda vett ära aurab. Laugastest ja rabapinnalt. Ja palju rabast vett ära voolab. Äravoolu teel raba kraavidesse. See veerežiim on kõige olulisem raba. Funktsioneerimisel. Ja raba. Ise. Hoiab seda veetaset kindlates piirides. Et isegi kõige kuivemal suvel ei lange veetase siin. Sügavamale kui pool meetrit ja samal ajal  ka kõige vihmasematel sügisel. Ei ulatu see. Veetase kõrgemale kui võib-olla 10 viis sentimeetrit raba pinnast. See tähendab, et see raba ise Reguleerib küllaltki edukalt nii liigse vee äravoolu  või ei lase ka veel langeda sügavale, nii et see raba. Taimkate põhiselt siis turbasamblad elavad üle  ka suuremad. Kuivaperioodid. Üks maailmas juba nüüd huvi huvi pakkuv temaatika on see  mitte kuidas rabasid kuivendada, vaid kuidas rabasid  taastada mille Lääne-Euroopas küllaltki suurt tähelepanu pööratakse. Siinsetes rabades on töötanud paljud teist. Söandiga on kogunenud ulatus. Uurimisandmestik raba turbalasundi oli taime. Endla soostik ongi sellepärast huvitav, et ta on üks hästi  säilinud ja, ja puutumatu sooala, aga teiselt poolt on Endla  soostik selline, kus inimene on pikka aega uurinud seda,  kuidas tegelikult saaks soid kasutusele võtta,  kuidas neid saaks muuta, kuidas neid saaks enda kasuks ära  kasutada ja, ja siin on ka üht-teist jõutud korda saata ja,  ja tegelikult on siin see inimtegevuse ajalugu  ka väga põnev ja ja moodustab nagu ühe osa sellest soostiku. Noh, eluloost me oleme kõige idapoolsema männikere  rabaservas ja ja siin on tegelikult see koht,  mida siis inimene on kõige tugevamalt muutnud. Kui siin oleks niisugune looduslik situatsioon säilinud,  siis me peaksime siin natukene läbi niisuguse soliseva vee minema. Ja, ja see on Eestile väga tüüpiline, et,  et selliseid looduslikke servamäresid ühesõnaga arumaa  ja Soomaa kokkupuutealasid on väga vähe alles jäänud,  enamus on nad kõik kraavitatud kraav tehti siia juba sajandi  alguses ja, ja selle kraavi eesmärk oli siis tõmmata selge  piir raba ja Aru maa vahele. Nii et esimest korda praegu rabasse tuli  ja siit, kui ta sellest kraavist üle läheb,  ta võib-olla ei saagi veel täpselt aru, et ta ongi jõudnud  männikere rabasse. Sest ta sukeldub siin sellisesse tunneli moodi käiku,  kus kahel pool kahel pool on sellised kõrged kuused  ja kased. See mets muidugi on siin oma looga eriti see,  mis siia paremat kätt jääb, sellepärast et see on siia. Istutatud ja, ja selle istutamise eesmärk oli  siis kindlaks teha, kuidas rabas mets kasvab. Mida peab selleks tegema, et mets paremini kasvaks? Ja ja kas see on üldse üks õige mõte, et rabas võiks metsa  kasvatada ja selle asjaga tegeldi siin viiekümnendatel,  kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel. Praegu oleme me siis metsa katse alal, me oleme keset  Männikere raba, minu jalgadel on umbes üle kuue meetri turvast,  aga siin kasvab päris ilus mets. See metsakatseala on siis tehtud 59. aastal  ja siis olid veel sellised ajad, kui arvati,  et Eestis peaks olema rohkem kultuurmaad  ja vähem soid. Et soodest peaks nagu rohkem kasu saama,  et seal nendest võiks saada rohkem põllumaad  ja võimalusel ka metsamaad. Suuremal osal sellest kraavidega piiratud alas kasvatati ristikut. Ja see ristik ilmselt kasvas päris hästi sellepärast et teda  väetati kõvasti. Ja katselapi tahaserva tehti metsakatseala,  kuhu istutati ritta männid, kased ja kuused  ja väetati neid ka fosfor, kaalium väetisega  ja põlevkivi tuhaga. Ja jälgiti siis, kuidas need puud kasvavad siiski Eestis  juba üsna kiiresti. Siiski jõuti järeldusele, et rabaturba peal siiski metsa ei  maksa kasvatada, sellepärast et need kulutused osutusid väga  suureks ja, ja metsa kasv siiski mitte nii heaks,  et seda laiemalt ette võtta. Need kased, mis siin kraavi serval kasvavad Need on selles mõttes huvitavad, et, et siin on kraav  ja ühel pool kasvavad päris kõrged arukased  ja teisel pool kraavi kaldal kasvavad rabamännid. Ja see on samuti tingitud siis inimese käeliigutusest. Et kui seda kraavi süvendati 38. aastal,  siis. Alumised turbakihid kraavi põhjast tõsteti ainult sellele  kraavi kaldale. Ja siin oli siis nagu viljakam ja paremate toite sooladega  turvas ja siin said kaset kasvama hakata  ja teisel rabakraavi serval, kus siis mingisugust noh,  sellist lisaturvast ei ole, seal on siis samasugune  rabamännik nagu seal oli ka varem kraavide  ja teiste niisuguste inimtegevuse jälgede puhul muidugi  sõltub jälle sellest, kui suur on see mõjutamise määr. Aga aga selge on see, et kui inimene on juba midagi teinud Siis loodus püüab tagasi pöörata, aga ilmselt päris see,  mis seal varem oli, ei tule enam kunagi tagasi. Aga, aga loomulikult me saame teha pingutusi,  et asja paremuse poole pöörata. Männikere raba on Endla soostiku Endla looduskaitseala kõige  väiksem raba üle 200 hektari suur ja siit,  kui ringi vaadata, siis on metsapiir igalt poolt näha. Ja ta on tegelikult inimese poolt kõige rohkem mõjutatud  raba sest siin männike raba idaservas on  siis pikka aega töötanud tooma soo katsejaam. Kes tegi katseid selleks siis, et selgitada,  kuidas saaks rabasid kasutusele võtta. Siin käib väga palju turiste kasutades seda laudteed. Siin tehakse päris palju teadustööd, siin on palju katseväljakuid,  mille juurde läheb päris palju radasid. Aga hoolimata sellest, et inimene on siin päris palju  mõjutanud ikkagi raba, elab oma elu. Ja. Ka need soojaama uurimistulemused näitavad,  et ka servakuivendus ei ole raba veebilanssi rikkunud. Männikere raba on, ma arvan, et ka Endla soostiku kõige  ilusam raba, sest et siin laugastik on, on koondunud siia  raba lääneserva laukad on välja venitatud põhja-lõuna suunas  omavahel ühendatud, siin on palju poolsaari  ja saarekesi. Ja kui torni ronida, siis on see laugastik nagu peo peal. Üldiselt, et noh, on siin Männikere rabas väga huvitav  mõtiskleda selle üle, kui suur siis inimese mõju on olnud  näiteks endla soostikule, sest et kõik need rabad  looduskaitsealal on seitse massiivi on omavahel seoses. Nende veestik on omavahel seoses, nad on kõik ühendatud  ühtsesse süsteemi Endla järvega. Need rabad, mis siin ümber Endla järve on,  nende veed ju mõjutavad nii järve ennast  ja kui ka samuti enda järve veestik mõjutab  ka rabasid ja siit muidugi läbi voolavaid veehulkasid. Ja, ja kogu selle Endla soostiku elustiku tähendab need  järved on kõik ju linnurikkad ja. Noh, ka kalarikkad, järved. Ja. Need järved on siin. Pika aja vältel olnud seotud tihedalt inimtegevusega nende  järvede ja tähendab selle järvede ümbruses olevate soostiku  vastu on hakanud inimesed huvi tundma juba eelmise sajandi lõpus. Vaimastvere ja Kärde mõisnikud alustasid  selle järve veepinna allalaskmisega. Tähendab kaalutlusel, et järve järves veepind alaneb,  siis järelikult alaneb ka ümbruskonna soode veetase  ja sellega siis selle soostiku ääremaad nagu kuiveneksid  ja neid maid saaks võtta kasutusele põllumajandusliku maana. Esimene. Vee allalaskmine toimus siin eelmise sajandi lõpus,  see oli aastal 1871 ja kaks. Siis kaevati läbi kraav siit Endla järvest läbi sinijärve  Põltsamaa jõkke. Selle tulemusena küll enda järve pind palju ei alanenud. Aga noh, siiski umbes kaks, 30 sentimeetrit siiski veetase  alanes ja sellega ka enda järve pindala kuigivõrd vähenes. Aga erilist tulemust ei andnud, selle põllumajandusliku maa kättesaamiseks. Aga nüüd teine ja suurem Kaevamistöö, mis läbi viidi, oli aastatel 1949 50. Siis oli juba inimese kasutada. Võimas tehnika ja siis kaevati seesama. Kanal juba. Meeter sügavamaks ja selle kanali pealt laiuseks sai  siis 10 meetrit ja see viis siis tohutult Endla järve vett  välja ja Endla järve tase alanes. Kuni 80 sentimeetrit ja Sinijärv kadus kaardi pealt,  sinna jäi järele ainult porilomp. Ja aegade jooksul kasvas sinna peale juba paras võsa. Veetasa taseme langus mõjus. Väga hävitavalt selle järvede tervisele ja kogu  selle järve elustikule nii linnustikule kui kalastikule. Ja muidugi järves tekkis järve kinnikasvamise protsess,  hakkas nagu kiirenema ja siia järve ümbruse tekkisid suured  rooväljad ja isegi järve keskele tekkisid uued saared  ja ujuvad saared. Ja muidugi. Ka tekkis suurem järve kinnikülmumise oht. Sinijärve pais, mille kaldal me praegu siin seisame on  ehitatud 1997. aastal ja ta sai ehitatud selleks,  et anda elu tagasi enda järvel ja tema sõsar järvedele,  samuti ka sinijärvele. Sest nagu ma varem ütlesin, sinijärvest ei olnud järele muud  jäänud kui porilomp aga praegu on siin ikkagi elu  ja veetase on endises seisus. Ja sama võib öelda ka enda järve kohta, kuigi ta ei ole  nii kõrge, kui ta oli omal ajal looduslikult. Aga me loodame, et me suudame anda sellele piirkonnale  ja veekogudele samuti rabale tagasi oma elu  ja koosluse. Meie eesmärk oli selles, et seda Endla järve elu pikendada,  et seda kinnikasvamisprotsessi noh. Kuidagimoodi peatada. Aga eks ta tendents oli ikkagi selles, et niisugused  soojärved üldiselt ikka kadu tükivad kunagi kaardi peal  ja täiesti kaduma. Aga no see on veel aastatuhandete küsimus,  ma arvan niimoodi. Sood on siin tekkinud. Siin ida pool kunagise suure Endla järve kinnikasvamisel No ütleme, 9000 aasta vältel on siis kunagisest suurest  järvest saanud soomassiivid, nii et need on vanad ürgsed sood,  siin on välja kujunenud ilusad laugastikud. Aga ka looduskaitseala lääne pool on siis peamine soostumise  põhjus olnud see, et, et kaitseala on pandivere nõlva peal  ja seal pandivere surveline põhjavesi tuleb siin pinnale ja,  ja siis on siin need sood on tekkinud just  selle survelise põhjavee toimel. Need sood on nooremad, seal ei ole veel nii uhkeid  laugastike ja nad on noh, arenemise järgus. Aga igal juhul nad kuuluvad kõik ühte. Indlasuud on põhiliselt raba. Endla soostik on Eesti üks suuremaid, tema pindala on 25000 hektarit,  aga nendest soodest suurema osa moodustasid madalsood  ja need on tänaseks päevaks peamiselt kõik ära kuivendatud. Muutunud. Kas kultuurmaadeks või lihtsalt kuivendatud metsaks,  nii et me ei saagi aru, et seal on enam madalsooga tegemist,  aga soostiku keskel asuvad suured rabamassiivid on säilinud looduslikuna,  nii et looduskaitseala sood. On kõik, peamiselt rabad. Praegu me oleme linnussaare rabas, mis on tõeliselt  tüüpiline Ida-Eesti raba. Ta on kumer, siin on palju laukaid. Ta on metsane. Ja samas linnussaare raba on Eesti üks vanemaid rabasid. Siit. Kõige alumistest turbakihtidest tehtud raadiosüsiniku  dateeringud on andnud tulemuseks 9500 aastat,  nii et raba hakkas. Siis küll muidugi alguses madalsoon arenema peaaegu kohe  pärast jää taandumist. Nii et see on üks tõeliselt ürgne raba. Ja nii nagu teisedki Endla soostikurabad  ja Eesti rabad, täidab ta hästi siis seda rolli,  mis rabadel maastikus on. Mis rabadel looduses on? Ta on. Veepuhastaja ja vee säilitaja. Ta on tähtis elupaik loodusliku mitmekesisuse taga  ja ja tal on väga tähtis roll hapnikuringes süsinikuringes. Kui veel paarkümmend aastat tagasi ikkagi kiputi arvama,  et raba on küll ilus. Ja seal on tore vaikust ja rahu nautida,  aga et nagu muud rolli tal polegi, siis praegu on. Selge, et. Rabade roll eriti siin põhja poolkera looduses on väga suur. Linnussaare raba on tõesti looduslik raba,  siin võib-olla tema arengule on mõju avaldanud küll Endla  järve veetaseme alandamine 1950. aastal kuid see mõju on kaudne. Me, me ei saa seda päris otseselt hinnata. Võrreldes näiteks männikere rabaga Mille servaalad on kraavitatud, kraavitusest mõjutatud? Siis siiski no sellist Tava tavasilmale märgatavat vahet siiski ei ole,  sest rabad on isereguleeruvad tõesti autonoomsed ökosüsteemid,  et neid. Nii lihtsalt rivist välja lüüa ei saa, tähendab,  kui inimmõju läheb juba liiga tugevaks, siis,  siis nad võivad. Lõplikult rivist välja minna, aga selline väiksem inimmõju  siiski rabale peale ei hakka. Eesti rabad on, on suhteliselt hästi säilinud kui eksperthinnangud. Praegu on sellised, et Eesti sood, madalsood,  siirdesood, rabad kokku. Et nende olukord on juba üsna kriitiline,  sest suur osa madalsoodest on ära kuivendatud  ja siirdesoodest samuti siis rabad. On? Veel suures osas alles. 60 kuni 70 protsenti Eesti rabadest on looduslikus seisundis  ja nendest on suurem osa suuremaid uhkemaid  ja ilusamaid massiive looduskaitse alla võetud. Nii et ühelt poolt on Eesti rabad hästi hoitud. Kindlasti on ka kaitsealuste rabades probleeme,  on servakuivendust, on vanu turbakarjääri,  aga need on kõik küllaltki väikesed probleemid. Teiselt poolt rabade puhul tervikuna kindlasti on ohud  ka suured, sest et. Järjest enam maailmas. Kasvab nõudlus näiteks aiandusturba järele,  mida Eestist ka palju juba välja viiakse. Ja, ja kindlasti mingil hetkel Sellised majanduslikud huvid. Võivad ohuks muuta, suhtuda Eesti rabadele  nii et selles osas peab olema valvel. Siin on 50 aastat uuritud rabade vett, aga ilmselt tuleb  uurida veel 50 ja veel 50 ja veel rohkem,  et saada kätte see, see tõde, kuidas tegelikult  siis rabaelu toimib ja milline milline mõju on inimesel,  milline mõju on globaalsel kliimamuutusel. Milline mõju on inimese kliimat mõjutaval tegevusel? Uue sajandi kunisel hinnatakse ja väärtustatakse vaba kui ele.
