Kas see mees, keda see karu pures, kas need ei olnud need  sinu karud, kes on inimesega harjunud ja et ma arvan,  et kui metsa metsaloom oleks, siis ta oleks  selle mehe maha murdnud, kui kõht tühi. Aga et võib-olla, et on selline situatsioon,  et, et see oli nagu üles kasvatatud karu  ja tundis ära, et, et inimene, et ei ole vist väga  otstarbekas maha murda, kuna sa oled neid süles hoidnud ja. Mis sa sellest arvad? Tähendab, ma vaidleks sellele vastu. Esiteks on, on see vahemaa ütleme, kus need karude,  nende noorte karude piirkond oli, on seal vahastu pool  üldsegi ja see koht, kus intsident juhtus,  see on liiga suur maa, ma arvan, et need noored karud ei,  ei jõudnud, tähendab veel ei ole nende liikumispiirkond ei  ole lihtsalt nii suur ja eelmine talv, nad magasid  ka sealsamas Vahastu kandis ja ma usun, et sel aastal ka,  sest viimati neid nähti ka seal. Ja üks asi on see veel, et et see noh, see mees,  kes keda nüüd rünnati, see rääkis, et tegemist oli suure  suure karuga, arvas, et seal 200 kilone,  aga, aga need, need paariaastased karupoed peaksid praegu  olema nii 75 kilosed, et noh, see vahe on  nii suur, tähendab, et seal ei tohiks Tohiks segamini ajada ja ja selle käitumise kohta ma ütleks niimoodi,  et, Et. Et karu tähendab, see rünnak ei olnud kindlasti mitte sellepärast,  et, et süüa saada või toituda vaid vaid ma arvan,  et ta ikkagi kaitses kaitses enda enda seda pesa  ja minu arvamus on see, et ta kaitsenud mitte ainult oma pesa,  vaid ka oma poegi, nii et väga tõenäoline,  et seal olid ikka pojad, tal ka pesas sündinud juba. Nii et sa arvad, et noh, põhimõtteliselt võiks praegu ikkagi  metsas jäävad toruks, karupojad võiks üles kasvatada  või on siin mingisugune niisugune natukene eetiline piir ka,  kas meil on päris õigus need sealt ära tuua? Võib-olla kõige parem oleks sinna loodusesse nagu mitte  sekkuda ja jätta nad sinna metsa. Aga kuna tegelikult iseenesest see ema sealt üles ei tõuse,  nii et me oleme niikuinii juba sekkunud sinna loodusesse  juba sellega, et me selle emakaru sealt üles ajasime,  on ju, on praegu nagu kolm võimalust, mis need  või neli võimalust, mis nendega teha, kas nad maha koksata,  siis loomaaeda viia? Koju tuua, kasvatada või siis praegusel hetkel on see turvakodu,  kus siis Eelmisel aastal kasvatati nüüd selle Pasetnovi poolt välja  töötatud metoodika järgi et need siis pärast loodusesse  tagasi lasta ja ja mina muidugi lükkaksin kohe need kolm  esimest võimalust kõrvale, sest noh no loomaaeda võib,  võib mõne viia, aga kui nüüd nagu eelmine aasta oli kuus tükki,  need ei mahu lihtsalt loomaaeda ära ja loomaaed ei ole nõus  neid ka vastu võtma. Aga pidades silmas jälle sellise genofondi? Loodusliku genofondi säilitamist ja, ja võib-olla uuendamist  ja stabiliseerimist ütleme, et see genofond oleks heterogeensem,  oleks mõistlik võib-olla loomaaedadesse viia just nimelt  neid kas või turvakodudes üles kasvatatud karupoegi. Noh, tähendab, see on, see on ütleme, et väike protsent,  mida nendest metsas üles aetud karudest saab üldse niimoodi ütleme,  välja vahetatud, loomaaeda viia. Sest kui eelmine aasta oli nüüd kuus karupoega,  noh sellest võib olla üks loomaaeda, sellest on ju küll  ja küll tähendab, et selle kena fondi ütleme,  et vahetamiseks. Karu magamiskohad on üsna täpsed, üsna täpselt määratletavad,  mitte mitte alati. Siis neid kohti peaks, sellest peaks hoiduma näiteks  ajujahtidega ja eriti ajujahid tuleks keelata ära just  nimelt peale taliharja päeva, kui sünnivad tal pojad  või on sündimas. Need kohad oleks, peaksid olema nagu juba ütleme,  liigikaitse seisukohalt tabud. See ei ole niisama lihtne muidugi kindlaks teha,  alati tähendab kus need karud magavad ja  ja ütleme, et nad, need kohad on võib-olla tõesti meelde  jäänud ja need on teada, kus nad, kus nad nüüd magasid  või kus need kunagi üles aetud on, eks ole,  ühelt jahialalt, aga üldiselt see mets muutub ja,  ja need kohad ei pruugi samaks jääda ja ja reeglina lähevad  karud magama enne, kui lumi maha tuleb, nii et noh,  ühesõnaga jälgede järgi ei saa kindlaks teha,  kus nad, kus nad nüüd magama on läinud, kui seda saab  kindlaks teha, see on väga hea, siis loomulikult nad kõik  hoiavad kindlasti kõik jahimehed hoiavad sellest piirkonnast  eemale oma ajujahtidega, talvel. Aga üks asi on, üks asi on jahipidamine,  teine asi on teine asi, on see metsatöö? Eelmine aasta vist jahipidamise käigus aeti,  aeti nüüd ainult üks emakaru üles ja ülejäänud olid kõik metsatöödega. Mis need karupojad leiti, nii et. Mis sa ise arvad, on see täiesti võrdväärne nüüd metsloom? Karu nii nagu teinegi karu on või on seal mingisugune väike kriva,  tuleb juurde. Kindla peale tuleb riva juurde, sellepärast et ütleme,  et need kõik need ohud, mis metsas ütleme,  et metslooma varitsevad, esimene on muidugi inimene,  onju vot seal selle koha pealt jääb nüüd kindlasti puudu  nendel nendel metoodika kasvatatud karudel,  sest tal ei ole seda ema õpetust. Ühesõnaga. Ja seda inimene ei suuda talle anda,  inimene ei saa anda, et niisugust õpetust,  et ta õpik ennast kartma karudel on ütledse kasvuaeg on pikk,  on ju, ja need kui teistel metsloomadel siin suguküpsus või,  või täiskasvanuks saavad nad kuskil aastaselt,  siis karudel on see tunduvalt hiljem, mitu aastat hiljem  kolme-nelja-aastaselt alles. Nii et tegelikult need, kes siin metsades jooksevad  ja vahastus seda pätti teevad või tegid suvel,  need on tegelikult lapsed veel ju, ja kõik metslooma lapsed  on niisugused uudishimulikud ja vähem kartlikud,  eriti kui neil ei ole. Nad ei ole oma emaga koos kasvanud, nii et mina usun,  et, et need probleemid peaksid lahenema iseenesest,  kui need karud vanemaks saavad. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad hakkavad pelgama,  kõike peaks nagu seda teaduslikumalt sellele asjale lähenema  ka ja võib-olla panema, nüüd ütleme, et Eesti Eesti olude ütleme, et võib-olla mingid punktid sinna juurde,  võib-olla peaks midagi natuke teisiti tegema,  kui seal Venemaal tehakse, sest noh, põhiline,  mis erinevus on, et ütleme, et Venemaal on Venemaa avarused  suuremad ja inimeste asutuse teadus väiksem eks ole,  ja, ja muidugi selle vabadusse laskmisega ka,  et ma arvan, et põhiline oht on, ütleme,  et peale lahti laskmist, need ütleme, et esimesed kuud,  kui, kui tal siis peale seda on veel kokkupuude inimesega  või ta saab kuskilt süüa inimese käest peale seda veel. Siis on tal tunduvalt raskem endaga hakkama saada pärast  ja ta tal ei teki seda hirmutunnet nagu inimese vastu,  aga kui ta, kui ta saab need esimesed kuud olla omaette,  siis, siis ma arvan, et ta pärast ta ei otsigi enam mingit  kontakti selle inimesega, ta ei, ta ei näe enam sidet,  tähendab toidu ja inimese vahel. A. Praktika näitab, et ega nendest loomadest ühestki asja enam  ei saa, neist metsaelanikku neist enam ei tule,  see on ju täiesti kindel. Ja mis puutub nendesse kiskatesse, siis,  siis nende nemad võivad täiesti ohtlikuks muutuda inimesele  sest nad kaotavad hirmu inimese suhtes, kaotavad  selle distantsi, mis on pikaajalise koos evolutsiooni  tagajärjel tekkinud. Aga noh, lähtudes sellest, et me oleme inimesed ainult ja,  ja, ja noh, sõltub võib-olla sellest situatsioonist ka,  mis metsas on, kui näiteks meil on karudega olukord selline,  et karusid on väga vähe, siis ma arvan, et iga isend on arvel,  siis me peame ikkagi katsuma nad üles kasvatada  ja teha, mis meist, mis, mis meist võimalik teha on,  et nad jällegi niimoodi võimalikult metsikuks muutuksid. Aga no ma mõtlen, selles mõttes, kui meil seda ohtu ei ole,  siis, siis kui vähegi saab, ütleme niimoodi,  siis, siis muidugi tuleks tuleks vältida loomade kojutoomist,  Venemaal on see kogemus pikaajaline olemas,  tegelikult on see kogemus enamjuhtudel negatiivne olnud  välja arvatud siis üks mees, see Pašetnov,  kes on küll väga kuulus mees ja, ja kes on tõesti  kes magab karudega koos koopas ja, ja, ja,  ja käib nendega koos toitu toitmas neid ja toitumas koos nendega,  õpetab neile. Tema väidab jah, et tema on saanud mingisuguse positiivse kogemuse,  kuid, kuid noh, see ei ole ka päris kindel veel,  sest seda peaks tegema pikaajalise jälgimise tagajärjel  täitma niisugust asja ainult. Kuid enamus juhtu nendest karudest asja saanud ei ole. Inimesed on püüdnud neid looduse tagasi viia,  kuid varem või hiljem nad on, Nad lihtsalt ei oska toituda looduses,  nad jäävad nälga. Neile peab keegi õpetama, mida süüa, mida teha  ja ja, ja nad ikka ronivad lõppkokkuvõttes inimese juurde ja,  ja kui nad inimese juurde tulevad, siis ei ole  ka pahandust kaugel sealt enam. Ei ole see kogemus positiivne, ühtegi. Mina igatahes selliseid karupoegi, mis nüüd on. Üksi metsa jäänud orudena, mina neid küll maha ei jätaks,  mina korjaksin nad ära. Meil oli siin ju jahimajandis, oli juhus  ja me kasvatasime nad üles, aga ainult viga oli selles,  et siin neid käidi koledasti palju vaatamas  ja inimesed katsusid, võtsid neid sülle ja nad olid tõesti  nii kenad, sellised nagu kaisukarud ja naisperele eriti nad  ja lastele meeldisid. Ja muidugi, kui nad said nüüd Venemaale viidud  ja sealt toodi neid tagasi siia Eestisse lasti,  lasime siia metsa lahti, nii et ei saa midagi öelda,  et nüüd nagu midagi nad oleksid teistmoodi. Muidugi see, et nad uudishimulikud on ja kui nad nägid seal  küla peal inimesi või lapsi või nad siis kindlasti ju läksid  uudishimulikult neile ligemale sinna, sest nad olid ju  tõesti inimestega harjunud. Olgugi, et seal Venemaal nüüd kuigi palju,  nagu siis tehti, õpetati neid nagu nagu siis,  et mitte inimestest välja tegema. Aga kui nagu praegu siin Eestis on loodud  ka selline paik, kus neid kasvatatakse neid karupoegi ülesse. Ja kui neid viiakse sinna ja inimestega,  häbematu väheneb, siis nagu kokku puutuvad,  siis ma usun, et nendest saavad ikka asjalise karud,  kes ikka päris päris karud on. Karuga vastamisi ma olen sattunud suud küll alguses,  kui ma tegin miloratsiooni tööd seal kuskil tudu kandis  siis oli niimoodi, et üsna tihti sai karudega kokku,  noh kui oli neid näha, siis nad enamasti ikka nägin niimoodi,  et nad panid nagu jooksu. Et eriti eriti ligistiku nagu kokkusaamisega. Aga kokkupuude, et ei olnud. No selge on see, et ega keegi ei tea ja kuidas nüüd suhtuda  sellesse ründajasse, looma. Vaevalt usutav, et et niisugused mõistusõnu  või õigeid juttu rääkida, et mis nüüd teha? Selge on see, et. Et inimene on kindlasti siis nagu ehmatanud  ja ja eks ainuke abinõu on, kui jah, tõesti kisa teha nagu  see meesterahvas oli hirmsasti karjuma hakanud võib-olla  sisse ja kohutab seda looma, aga muidugi teist retsepti ma  ei oska nagu anda. Karudel on neid pesapaikasid, on tõesti häbematu mitmet moodi,  need on isegi selliseid, ainult üks pisikene lohukoht on kõrgem,  kus on sinna siis teinud nagu oma pesa ja maganud seal on  ka siis tuul, tuulemurrus kuskil. Natalsinna teinud omale väikse niisuguse koopa,  kus aga midagi niisugust varju varjulist kohta on sinna ta  lihtsalt on teinud oma pesapaiga. Aga et seda nüüd nagu jutt oli eelpool, et kindlaks teha,  kus need karude paigad on ja ja siis sinna mitte jahti saata mehi. See on natuke raske läbi viia, seepärast,  et kui neid paikasid juba otsida, siis juba häirib  iseenesest juba neid karusid. Ja kas nad siis sinna pesasse jäävad, see on vaevalt küsitav. Seepärast, et ega karu ka talveunes magab,  ega ta ei ole niimoodi, et ta on nüüd täitsa nagu välja  lülitunud ilma elust. Ta on ikka, on kui midagi kuuleb ja ikka ajab pea püsti  või vaatab või ta, ta ei ole nii täitsa jumala tumm. Muidugi, kes nüüd rohkem metsas on liikunud  siis tee nagu ühe või teise looma suhtes,  nagu võib ette ennustada, et vot nii või teistmoodi ta võib teha. Aga seda ma ei usu küll, et ta nüüd kohe nagu inimest  ründanud olen. Seal peab olema üks häda, häda või, või põhjus selline,  mis, mis sunnib seda looma tingimata ründama. Igal loomal on mingi taluvuspiir olemas,  tähendab kui suur see on, see sõltub igast indiviidist. Kui sellest ligemale minna, siis ta noh tahes  ja tahtmata ründab inimest, kui, kui, kui antakse talle  võimalus ära minna, siis ta läheb ära. Ja noh, endal on ka kogemusi küllalt palju nendega,  et, et see ohutsoona võib olla küllaltki küllaltki suur ja. Ja minu soovitus küll inimestele, kes, ke,  kes metsas satuvad looma peale on kõige parem jääda lihtsalt  liikumata ja anda võimalus ära minna. Et mitte mingisugust proovida, rabada seal nüüd igaks juhuks  mitte rabada fotoaparaati või jumal teab mida. Kui ja ega jahimeestelgi alati ei ole ju see kõige parem  paugu tegemine seal selle juures et, et,  et loom võib kiirem olla ja lask võib mööda minna. Ja mõnegi looma puhul ei aita ka puusa roniminu,  siis noh, inimese toimetamised metsades ja,  ja loodusmaastikus metsloomade elu küllalt sassi  ja ja noh, praegu talvisel ajal on metsaraie alati toimunud ja,  ja karude suhtes on see muidugi natuke ohtlik. Aga, aga noh, hullemad ajad on tegelikult ees veel  nii metsloomade turvakodu jaoks kui, kui,  kui inimeste enda jaoks võib-olla need katastroofid,  mida nad ise pealt näevad on kevadine loomadel,  siis järglaste Sünni ja, ja, ja üleskasvatamise ajal, siis on ju mets,  meil meie metsades toimub päris aktiivne tegevus noh,  metsaraie näol. Ja praegu on juba näha, et, et metsikul on elu väga kibedaks  tehtud ja, ja, ja ega siis teiste lindude loomadega on  täpselt sama asi. No Eesti rohelised küll pakkusid välja variandi,  et, et, et, et keelustada raied meie metsades,  aga kui me nüüd seda otsust ei tee, siis,  siis ma kardan, et osagi liike peab ka hakkama päris  tõsiselt ümber kolima ja see puudutab küll kana kanalisi  juba esimeses esimeses järgus tähendab metsist  ja kui ta nüüd aetakse oma mänguterritooriumitelt ära,  siis nad jäävad lihtsalt seksuaalselt rahuldamata ja,  ja, ja nad hakkavad, lähevad hulluks. Inimene mõnikord läheb ka hulluks ja, ja sellisel juhul nad  tulevad asulatesse ja me teame, et, et koolilapsi on  kiusanud metsised päris tõsiselt ja sel talvelgi on meie  torukodust üks juba tagasi vastetud loodes,  siis üks hulluks läinud metsas me otsisime talle lihtsalt  teise mängukoha ja viisime võõrkeha küll sinna. Aga ma loodan, et ta saab seal hakkama. Meie Nigula turvakodus on siis tänaseks päevaks peaks nüüd  olema läbi käinud või, või noh, loodusesse tagasi lastud  natuke vist alla 500 isendi. Ja eks noh, meiegi teeme väga kriitilist selekteerimist,  sest noh, mõnda loomaaia lindu pole mõtet piinata. Kuid enamasti me proovime siiski nad ikkagi tagasi loodusele  anda selles suhtes, et ta saaks ise looduses  siis ära elada. Ja, ja nende kasvatamine on ikka paras probleem omaette,  sest et, et kui nüüd selle helituse või,  või nunnutamisega natuke üle pingutada, siis võib tulem olla  negatiivne ja ja eriti on seda ju näha karude juures,  et noh, ikkagi kui ta pisikesed patakad,  siis tahtsid neid ikka sülle võtta ja pai teha,  siis noh, tuli sellest ikkagi väga jõhkralt eemal hoida,  et mitte seda teha. Ja ma siiski olen seda meelt, et, et iga inimene ei tohiks  kodus kasvatada looma, mida ka seadus ei luba,  sest et. Täna on ta on tore loom, aga homme võib talla täielik kiskja  ja kui ta nüüd on inimest enam ei pelga õieti  ja teab, et, et inimest on ainult inimesed,  kes saab süüa ja, ja kui sa seda ei tee,  siis ta võib ikkagi väga tõsiseid traumasid esile kutsuda. On ta siis kitsa all või on ta on ta siis karu,  mis seal vahet on tegelikult. Ja selliseid paiku on ju üle üle maailma igal pool igas  riigis on olemas ja, ja meie probleem muidugi on praegu see,  et, et enamasti käib see asi enam fanatismist ja,  ja küsimus on selles, et lihtsalt me ei jõua igale poole  operatiivselt järgi minna, sest noh, üks asi on see,  et, et meie põhifunktsioon on hoopis midagi muud. Ja, ja teine asi on see, et, et, et masinad meil on,  aga kütust meil ei jätku alati. Sest et noh, ka käie Ida-Virus lihtsalt loomale järgi,  see on küllalt suur kulutus, see loom läheb niivõrd kalliks  maksma riigile. Et kui inimestel on ikkagi võimalus, siis,  siis siis noh, me oleme ka kokku leppinud  ja on ka tulnult vastu, et see loom tuuakse meile  või lind tuuakse meile poole tee peale vastu. Et, et ikkagi meie säästame oma raha ja,  ja, ja säästame, sest et Ühel päeval on siin juhuseid olnud,  kus on tulnud viis korda välja sõita. Aga üle Eesti viis korda väljas käia, see tähendab ikka  mitut parki kütust ja kui see tuleb ikkagi leida see raha  hoopis kuskilt mujalt, mitte see ei tule kellegi poolt  toetusena meile mõnikord tuleb see ka oma rahakotist võtta,  siis on see päris valus. Maailmas on palju niisuguseid kogemusi, kus on metsas leitud  karupojad kasvatatud uuesti metsaloomaks ja,  ja isegi veel enam viimased neli-viis aastat on päris  edukalt kasvatatud isegi loomaaias sündinud karupoegi  vastava koolitusega metsaloomaks, aga see nõuab muidugi väga  täpselt erilise metoodika järgimist ja, ja,  ja seda lõpuni pahatihti kipub asi nii olema,  noh küll neid uudishimulikke abilisi ja,  ja ka ka need tegijad ise tahaksid kangesti näinutada neid  neid poegi ja nii edasi, aga üks pisikene viga mingil etapil  või hilinemine isegi selle ühe päevaga järgmisesse appi  minekul võib tähendada seda, et et kogu see vaev on,  on lörris ja, ja kui nüüd kasvatada üles niiviisi,  et nad on harjunud inimesega ja ei ole saanud selgeks seda,  mismoodi tuleb metsas elada, siis on vastupidine olukord,  siis on asi päris hull, sellepärast et neid näiteid on  ka maailmast väga palju, kus, kus niisugused Nagu inimene ütlebki, et ühe mehe mõistus ja,  ja ja üheksa mehe jõud tähendab kui niisugune pöikpäine  elukas nüüd tuleb oma toitu nõudma inimeste lähedalt ja,  ja, ja prügimägedelt ja, ja kust iganes,  siis lõpevad need asjad väga kurvasti ja noh,  mõlemale poolele, sest et algul saavad häda inimesed  ja pärast paratamatult siis saavad hukka  ka need karud, mida paremini metsas liikujad,  inimesed tunnevad metsa ja, ja teavad, millal  ja kuhu ja kuidas nad lähevad ja, ja talvel karude magamise  ajal nendes piirkondades koeraga metsa jahti pidada  ja nii edasi, see on välditav ja, ja reguleeritav,  nii et see pole sugugi paratamatu. Aga kui nad niiviisi jäävad, siis, siis ongi ainukene  normaalne alternatiiv see neid metsale kasvatada  ja see vaev ära näha, sest loomaaedades hoitakse  pruunkarusid praegu paljunemast, kuna nad väga hästi igal  pool paljundavad ja suvel on küll ilus külastajatele näidata,  aga mis nendega pärast peale hakata, nii et selles mõttes meie,  kui meie nad üles kasvatame, siis nad enam metsaloomad ei ole,  siis nad saavad olla ainult kas tsirkuses  või loomaaias ja, ja sealsed vajadused on üsna-üsna ammendunud,  nii et iseasi on jääkarudega, sest et need paljunevad  suhteliselt kehvasti loomaaedades ja ja,  ja nendel on lausa järjekord, kui, kui pojad sünnivad,  aga, aga see olukord ei tarvitse ka lõputu olla. Metsloom ründab, niisugune normaalne metsloom ründab inimest siis,  kui ta on nagu tupikus või, või väljapääsmatus olukorras  tähendab reeglina üks normaalne metsloom inimest,  kuivõrd inimene on enda positsiooni näidanud. Ei, ei, ei ründa ja selles mõttes seda hirmu,  et nüüd normaalse toidukülluse juures nagu nagu praegust  huntidel on, et nüüd hunt metsas kallale tuleks,  kui ta just marutaudis ei ole. Seda praktiliselt ei ole, aga need, need hulkuvad koerad  ja hübriidid võivad päris hõlpsasti rünnata inimest  ja seal on mõni juhuslik moment, ütleme refleks,  mis kõigil kiskjatel on, kus, kus eemalduvad eset,  kõigepealt jälitatakse, siis käpp peale pannakse,  alles hakatakse vaatama, millega tegemist on  ja kõik katsed, mis kiskjatega on tehtud,  näitavad, et eelkõige rünnatakse lapsi siis naisterahvaid  ja alles viimases järjekorras meesterahvaid. Meil pole õigust arvata, et nüüd meil suurem õigus  selle looduse peale, aga aga ta peab teda kasvatama normaalseks,  kui ta on ta kasvatanud normaalseks metsaloomaks,  mida on korduvalt maailmas tehtud ja mitte eriti kaugel. Sealsamas. Venemaal, kus need meie esimesed karud õppust saamas käisid? Siis tuleb noh, normaalne partner välja,  kes kasutab temaga paralleelselt ja, ja võrdselt loodust,  aga kui, kui nüüd teha vigu, siis võib endale kasvatada vaenlase,  muidugi kõik liigid on omavahel sõltuvuses ja,  ja suhtes ja ja inimene, no selles mõttes ei ole  ka midagi muud kui üks, üks liik ja ainult et liik,  kes on endale noh, hankinud vahendid, millega ta mõjutab  muid liike ja ümbritsevat loodust märksa intensiivsemalt  ja ja tugevamalt ja selle tõttu noh, mingil määral võiks  inimkonda võrrelda maailma ütleme, biosfääri pahaloomulise kasvajana,  sest et ta vohab metsikult ja ja, ja on nendest normaalsetest,  liikidevahelistest suhetest võõrandunud. Ja ilmselge on see, et kui me ei tee korrektiive oma looduse kasutamisel,  siis, siis me ükskord hävitame selle looduse  ja ennast koos nendega.
