Nagu läinud nädalal on seegi kord meie matkasihiks saar sedapuhku Eestimaa suurim ja pindalalt neljas meres. Loomulikult on see Saaremaakoht, mis lisaks kaunile loodusele on väärikas ka selle poolest, et oli muinasaja lõpus üks tihedamalt asustatud ja arenenum maid, piirkondi Eestis, aga mõistagi on seal silmapaistvat küll ja veel ja meie keskendume nagu ikka loodusele. Selleks on meil asjatundlik teejuht Uudo Timm ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. Saaremaale tasub muuhulgas minna ka sellepärast, et seal on haruldased, vaid tõenäoliselt sellele kohale iseloomulikud taimed. Ehk siis Emmdeemsed. Kui kasutada võõrsõnu terve ja ja Saaremaal on tõesti olemas üks taim, millel lausa Saaremaa nimi, Saaremaa Robirohi ja ta kirjeldati 1933. aastal Viidume kõrval olevast allika soost ja praeguseks on teda leitud mõningatest teistestki allikasoodest. Peamiselt siis Lääne-Saaremaal peale Saaremaa Robi on olnud Saaremaal ka üks liblika alamliik, küll see oli siis Saaremaa alamliik mustlaik apollo last kes siis elas? Kübassaare kandis on siis ida Saaremaal. Aga kahjuks tema vist on tänaseks päevaks välja surnud. Oletusi, miks ta väljas oli, võib-olla mitmeid üheks põhjuseks on, kas maakasutuse muutused selles piirkonnas, aga teiselt poolt ka jällegi sellesamaga seotud muidugi Kiilide rohkus ja kiilid võisid lihtsalt selle haruldase liblika alamliigi ära süüa. Nii et ja noh, nagu ikka liike tekib ja liike hävib looduses. Nii ka Meil Eestimaa peal, aga üldiselt muidugi peab ütlema, et meie ala on ju niivõrd lühikest aega peale ainult ainult kuskil 15000 aastat peale jääaega vabaks saanud klapp ja ega sellise lühikese aja jooksul ei saagi teab mis palju liike veel välja kujuneda, nii et nii et ka selle Saaremaa Robi rohu puhul on nii osa vaimasestemaatikuid loetada ikkagi alamliigi tasemel Taksonics aga, aga noh, meie ikka peame teda omaenda pärismaiseks ja Emmdeemseks liigiks. Kust me siis oma matkaga pihta hakkame? Saaremaale satume siis siis üks paiku, mida tavaliselt turistid või loodusehuvilised külastavad, on Mustjala pank ehk panga pank ja see on ka siis Saaremaa kõige kõrgem pank on umbes 21 22 meetrit kõrgust ja siis tema ainult laadsus seisneb veel selles ka, et praegu meri jätkuvalt murrutab mõne koha peal siis panka. Ehk siis me saame seal kõrge panga pealt vaadata ja jalg ees on kohe vesi, teised Saaremaa pangad, suuremad pangad on reeglina siiski natukene rannast eemal, olgu siis hüügubank Muhus, mis on ka hästi tuntud ja, ja külastatav koht. Pealegi, seal selle panga Eelan huvitav vallike soov ja allikas mida silma Allikeks jälle kutsutakse, sest selle veega silmi pestes läheb nägemine jälle erksamaks. No öelgu, pangal on veel huvitav see, kuigi tema kõrgus ei ole rohkem kui ainult 18 meetrit ja, ja ta on umbes 400 meetri pikkuselt aastanguga vaadeldav siis seal on ja selle astangu sees sellised kambrikesed, mida siis kitsekambrikeses kambriks kutsutakse. Miks nii, seal on jälle erinevaid tõlgendusi, ühelt poolt see, kui nüüd seal karjatati loomi, siis loomad sageli varju minnes kas või vihma eest kasutasid neid klambreid, aga teiselt poolt on ka lugusid, et neid samu kambreid Nad olid varemalt nagu sügav omad ja neid kasutasid ka inimesed. Nii et eks sealt siis ka need nimed nendele klambrid kestele või, või tulpadele kunagistele culpadele, mis olid siis veega pehmemad materjalid tugevama pangakihtide alt välja uuristatud. Aga praegusel hetkel, kui seal pangas vas hoolikalt vaadata, siis näeme seal näiteks kasvamas selliseid väikseid sõnajalgtaimi, nimelt Rauni algasid ja seal on neid kahte liiki. Et see on üks selline huvitav taimeliik, mis kasvab just seest pae lõhedes ja ja ka pae paljanditel. Seda on täiesti võimalik seal nagu manga juures hästi vaadelda, salduda kasvab üsna massiliselt, aga üks pank küll mitte sugugi väga kõrge, ainult neli, viis meetrit kõrge On Vahessaares on siis Sõrve poolsaarel ja see on jällegi mere poolt usutav ja sealt sellest pangast uhutakse välja kogu aeg hästi rikkalikult kivistisi ja üldse Saaremaabaas, mis on siis jällegi siluri aegne, see on hästi kivististerikas ja noh, sealt võime leida nii triloobiit kui peajalgsed jäänuseid ja palju veel teisigi. Nii et see on geoloogidele, kes on kivististehuvilised, tõeline meka. Ja loomulikult on ka siis siit meie paljanditest üsna mitmeid liike ka kirjeldatud, nii et sellised tüüpeksemplarid on just pärit nagu meie Saaremaa paljanditest. Aga loomulikult neid panku on, on veel terve rida küll tagamõisa poolsaarel, küll küll soegi nina, paat näiteks siin Lääne-Saaremaal ja igaüks on omamoodi huvitav ja võib täiesti teha omaette reisi, külastades ainult neid erinevaid panku ja vaadata, missugused liigid siis seal ühes või teises pangast välja on uhutud. Looduse lemmikud. Saaremaa kõrv. Käin tipp viidumegi lisaks kõigele muule huvitavale käib tema kohta üks uhke märksõna. Seal on nimelt Ants Ilus järve aasta anglo, seda annab ikka välja öelda. Tegelikel tants, selles on siis ühe looma nimi ja kuna see loomake elas Läänemere selles faasis, kui tegemist oli järvega ehk siis mageveekoguga ja sealt siis sai see järv nime Antslus järv ja Antsudes järve Astanguid ehk siis selleaegseid randu, siis me leiamegi nii Viidumäe juures kui ka viie ristis ja veel mitmel pool Saaremaal teisteski kohtades, aga, aga samamoodi siin mandri peal meenutades jälle tead see Saldja lähedal on siis samamoodi Antslas järve kallas aga Viidumägi ise jah, on siis kõige kõrgem tipp Saaremaast ja ta on siis 10 meetrit madalam kui Hiiumaa kõrgeim tipp ehk 58 meetrit ja ta paikneb siis selline, vaatame jälle reljeefikaarti Saaremaast Saaremaal lääneosas Mustjalast ja ÜleViidume liigub siis selline nagu Saaremaa selgroog, mis on siis kõrgem ja, ja kõik see, mis jääb lääne poole, see on oluliselt madalam ja nüüd selle astangu all väljub hästi palju allikaid ja eelkõige on siis Liidume kaitsta, olen seal seotud just selle allika soodega, sest just seal kasvab siis ka see, meie kuulus, olen ma Robirohi, kust ta siis avastati. Aga loomulikult, ega siis astangupealsed metsad, need ei ole ka sugugi viletsamad ja mitte huvitavad. Nimelt me näeme seal jällegi kunagisest pehmemast kliimaperioodist selliseid tüüpilise maid, metsa kooslase nimelt seal on siis männimetsa all alusmetsas kasvab tamme, sellist kooslust Me naljalt mujalt Eestist ei leia, kui, kui ainult mõnes piirkonnas, siis Saaremaal ja üheks selliseks heaks näiteks küllaltki suurema alal on sisest Viidumäe looduskaitseala, kus siis selline omapärane metsaga kooslus meil esineb, aga kõrt ikka kisub sinna vette rohkem eksnaise veest ka pärit välja roninud, kunagi oleme, mõtlen loomad, kui sellised, siis seal allikasoodes kasvab terve rida väga huvitavaid ja praktiliselt jälle ainult see on Lääne-Eestis ja eriti siis Lääne-Saaremaal kasvavaid taimi, olgu nad siis tömbiõieline luuga ka või, või alpi võipätakas. Need nimed on valla kõigile ei ütle midagi nomisse pätakas siis ikka on, see on selline lihakate lehtedega maa peal prosetina kasvav taim, natukene liimiad on lehed ka veel tavalisem liik, Eestis on siis harilik võipätakas. Tema on siis lillakad õitega, alpi võipätakas on siis valgete õitega ja siis Viidumäel allikasoodes on, on siis alpi, võib, et hakka üks väheseid leiukohti meil Eestis, noh, peale selle veel nii siin Viidume hääl kui ka viie ristis tegelikult on analoogne kõrge astang ja selle all siis ka allikasood. Nii et viie ristit aeg-ajalt on siis kutsutud ka miniviidu mäeks või väikseks liidu mäeks oma üsna sarnaste looduslike tingimuste poolest kasvab siis ka veel üks selline soojemat kliimat ihkav taimse on siis meie üks liaanidest ehk siis luuderohi ja Viidumäe looduskaitseala sümboliks on ka siis just luuderohu. Taanses igihaljas taim ja tema puhul on ka nii, et reeglina ta kasvab siis mööda maapinda küll, sest nii kui ta nina kõrgemale pistab ja lume alt välja jääb, siis karmim külm tuleb lihtsalt võtab selle väljaulatuva osa ära. Aga aeg-ajalt siiski tihedamates metsades või, või varjulisemates kohtades, kus sooja natukene rohkem püsib, siis nad võivad kasvada mitme meetri kõrgusele ronides puude otsa. Nii et selline selline huvitav, haruldane taim on, siis käsin Lääne-Saaremaal. Ja seotud just selle Antslas, järve Astangu ja, ja allikasoodes tõusva väikses soojema kliimat kooslusega. Luited on alati silma elu pakkunud ja no Saaremaal on nad ka ikka väga uhked. Kõige kuulsamad loited muidugi siis järve luited ja mändi ala Tehumardipiirkond kogu see piirkond on, on ju luiteahelike täis sügavamal maa poole, need luiteosad on siis metsast vanad ja esimesed luited siis reeglina on veel pelgas madala taimestikuga või üldse taimestumata ja noh, loomulikult kuna me tahame ikka päikest võtta ja Saaremaa Kuulsa on lääs on just ju järvel, nafta on veel selle poolest ka hea, et, et see on üks, üks väheseid liivarandu, mis on siis avatud just lõuna poole, nii et lõuna poolt mere poolt päike siis, siis on ju ideaalne, kui me saame seal selle luite varjus rahulikult päikest võtta. Aga loomulikult nendel lõidetel kasvab jälle omamoodi taimestik. Noh, eelmises saates me rääkisime ka, et liivastel aladel kasvab siis kevadeti hästi jälgitavalt karukell, aga siis peale selle siin järvel uidetel kasvab üks, üks üsna haruldane taim, nimelt meelini kilbirohi ta küll ei paista üldse tavakodanikule nii erilisena ja noh, ta on selline kodanikuna kasvav haruline taimeke, kes siis õitseb suhteliselt tagasihoidlike õitega. Aga tema väärtus on siis see, et ta ja praktiliselt ainult siin järvel uidetel kasvabki. Ja kuna ta nii väheses kohas kasvab, siis on loomulikult aga kaitse all ja, ja noh, aeg-ajalt on tekkinud probleeme just nende samade päevitajate või suvitajatega, sest seal liivane pinnas ikka kiputakse ära tallama ja nii ka kannatada see kilbirohi seal teiselt poolt muidugi loodus on juba selline kummaline, et et juhul, kui me jätaksime selle koha absoluutselt puutumata, nii et seal keegi ei käi siis ei võta kuigi kaua aega, kui, kui see liivane ala taimestub, egas rohttaimede või veel hullem puittaimedega juba. Ja sellisel juhul kaoks jälle sellele kilbi rohule vajalikud elupaigad ära, nii et seal on selline mõõdukas tallamine täiesti sellele liigile kasulik. Aga, aga kuidas me seda mõõdutunnet suudame hoida, vot see on keeruline lugu. Seda mõõdutunne, et ise õigesti ära tunnetada. No selge on see, et noh, kui me oskame näha seda, seda kilbi rohtu siis ei tasuks temale otse peale astuda, vaid prooviks ikka mööda astuda, aga üldine selline liivapinnas, et aeg-ajalt saab ümber keeratud, see on jälle nagu sobilik, sinna saab siis oma seemned poetada ja uut elu jälle alustada. Aga noh, palju ilusamad taimed on veel sealsamas selle luite peal õite liivade peal, need on siis nõmm, nelgid. Need on siis sellised, nii nagu neil kiik käega hästi Tarvulist kroonlehtedega valgete kroonlehtede ilusad õied on ja noh, tema peaks silma paistma palju paremini ja nad seal koos rõõmsalt kasvavad, nii et kui seal ringi käia, siis tasub vaadata enda jalge ette ka ikka ja üks reede, mida on seal rakendatud, on muidugi see, et randa on ehitatud lihtsalt mõned laudteed. Et siis mööda laudteed kõndida, siis, siis kindlasti selle laudtee kõrval olevaid haruldasime lihtsalt ei talla ära, niimoodi. Nii on ka võimalik neid säästa. Looduse lemmikud. Aga ta on kindlasti üks Saaremaa sümboleid. Kuidas on loo pealsetega? Kadakad ja loopealsed, need käivad ka käsikäes, nii et kui, kui loopealsete enam ei karjatata ei kasutata seal kohati natukene paksema kihiga, loopealsel võib-olla saab isegi heinanatukest, aga kuigi see on üsna vilets heinasaak tuleb sealt välja siis siis kui, kui need loopealsed jäävad unarusse kasutamata, siis kindlasti tuleb sinna peale üsna kiiresti kadakas. Ja eks loopealsed on meie Eesti üks elupaigatüüpidest, mida siis väga palju Euroopas laialt ei ole. Veel Rootsis on ka seal nimetatakse neid halvariteks ja, ja teinekord on meilegi kõnepruuki tulnud neid rohkem sa Alvar rahvusvaheliselt sõnana või õigemini rootsikeelse päritoluga sõnana, aga täpselt võrdväärselt võiksime me käsitleda loopealseid ja miks ei võiks muu maailm kasutada just loopealse terminit selle elupaigatüübina, sest nad on võrdväärselt, ega rootslastest viletsam ei ole. See eesti keel on ilus keel. Jah, no kadakaga seostab Saaremaad ilmselt ka väga looduskauge, inimene ei pruugi endale aru anda, et loopealsel ta kasvabki Noh, sellepärast et eks me ikka vaatame seda, mis meile esmapilku jääb ja kadakapõõsad, eriti siis, kui nad on näiteks lammaste poolt pügatud teinekord väga ilusaid skulptuure tuleb seal, nii et nahmul tuleb kohe silma, et kunagised nahk veel paarkümmend aastat tagasi Saaremaal käigud, kus, kus tõesti lambad olid rüganud. Kadakad, härra on nii huvitavad vormides, et ma, ma ei saanud kohe, ma pildistasin järjest kadakapõõsaid ühe juurest teise, sest mida kõike seal oli välja näritud lammastel oli kunstimeelt ja lambad näksivad neid värskeid kadakavõrseid ja, ja selle läbi siis kujundavad kadakapõõsa või, või ka siis noh, osa kadakaid on ju püramiidjad ja lausa puukujulised, nii et väga uhked ja muidugi loopealset, ega noh, kui me räägime kõige esinduslikuma matest looaladest, siis siin me peame jälle minema Sõrve poolsaare poole või üldse Lääne-Saaremaal rohkem. Siin lõu Kaugatoma piirkonnas on kõige esinduslikum loo ala meil praegu. Ka loopealseid on erinevaid tüüpe veel anud Laat lood, mis on peaaegu paljad, kus ei kasvagi suurt midagi, aga samas on ka üsna niiskeid loovalasid ja kuna seal erinevad loo tüübid on segunenud, siis jällegi asjatundjatele on see hästi põnev piirkond ja, ja kahjuks tuleb tunnistada, et loopealsete kasutamine karjatamise eesmärgil vahepeal oli, väga soikus, nüüd viimastel aastatel on saartel vähemalt lambakasvatajast uuesti üsna tugevalt just siis looduskaitserahastamise läbi toetatud ja olukord natuke paraneb. Aga muidugi sellist taset, mis oli, ütleme, sajand tagasi sellist pilti noh, seda me vist võime ainult unistada, et et see üldse kunagi tagasi tuleb. Arvata võib, et ei tule, sest osaliselt Need kooslused on nii pöördumatult muutunud juba ja teiselt poolt ei suudame noh, niimoodi pool kunstlikult ikkagi hooldada. Neid elupaiku nii palju, kui ta tegelikult majanduslikus tsüklis nagu peaks osalema, et kogu ka nende loomadest saadav liha, vill ja nii edasi on jälle kõik kogu ahel uuesti taastada, see võtab hästi palju aega. Vahendeid nii et mõnikord on nii, et aeg vähemalt looduse koha pealt ei tähenda mitte edasiminekut. Vaid hoopis tagasiminekut, no see on eelkõige just nende alade puhul, kus on poollooduslikud kooslused ja kuna meie saared Joann suhteliselt hilja ikkagi välja pugenud, et vahel ja sel ajal on juba ka inimene siin tegutsenud, siis need kooslused on kujunenud saartel enamasti koos inimtegevusega ja sellepärast, sest nad poollooduslikud kooslused siin piirkonnas on valdavad. No Saaremaal on omad puisniidud ja tammikud. Noh, nii nagu siin rääkisime, et inimese käe läbi on see maastik siin kujunenud, nii on ja needsamad puisniidud just inimese tegevuse kas siis karjatamise niitmise või mõlema koosmõjul kujunenud ja Saaremaa sellised kuulsamad puisniidud. Üheks selliseks on kindlasti tagamõisa poolsaarel olev puisniit, aga loomulikult peaaegu et kui me vaatame oma metsi, siis nende struktuurist on täiesti hästi asja tõendi all võimalik välja lugeda, et ahhaa siin on tegelikult olnud endine puisniit. Selle iseloomulikud jooned on siis, et seal on vanad, kes tammed, üksikud puud või hõredalt puid ja siis tuleb tükk maad noorem mets või võsa. Missis on kasvanud just peale seda, kui puisniitu pole enam karjatatud, niidetud ja nii ta siis metsaks kujunebki. Muidugi Üheks heaks näiteks, kui te sõidate näiteks Kuressaare poole, siis Ratla õigemini peaksid, tema rätla juures on üks karjamaa kus kasvab hästi hõredalt tammesid. See on selline tüüpiline puisniit tegelikult natukene hõre küll on, aga umbes selline võis välja näha suur osa Saaremaa maastike elust puisniitude aladel. Ja natukene edasi sõites siis ütleme, et see läheb sujuvalt üle nagu metsasõnaks, kus siis ongi sees suured tammed, mõned üksikud suured haavad ka ja järgmine vanuseklass puid on juba ikka hästi palju noorem. Nii et nad puisniidud on Saaremaale ja Läänemaale üldse omased ja kui natukene tihedam on see puisniit. Juba lähevad edasi ka tammikut kohe olgu nad siis loode tammik või Kübassaare, seal on juba päris laialehine mets, loode tammikusse, nii puisniitu kui siis tammemetsa ja noh, loomulikult need nii nagu varasemates saadetes on räägitud, et need puisniidud on need kõige liigirikkamad siis nii loode tammik kui, kui tagamõisa puisniit, noh, need on hästi liigirikkad. Nii et botaanikahuvilistele või taimehuvilistele jälle head kohad käia, vaadata haruldasi ja õppida taimi tundma seal. Nii, see on. Selline oligi siis tänane saade Saaremaa loodusest. Ja nüüd siis heidame pilgu, mida on jälle meie kuulajad saatnud. Just nii ilusaid fotosid nädala eest teemaks olnud Hiiumaast on tulnud hulgaliselt. Näeme neil paadiehitust, Kõpu tuletorni kassarit, merikapsast kasse ris, Tahkuna metsigalana, randa, sarve maastikukaitseala ja palju teisi võrratuid, kohti. On tehtud fotode autorid on Koidula, jaa viluoja ja Toomas Jüriaado. Toredate piltide autorid on ka Kalju laine looja Marna krabi. Ehkki Marna krabi fotod väike pakk Kristo on küll ette ruttavad, innustavad nad loodetavasti teisigi meile oma pilt, et väikesaarte looduselamustest saatma. Täname kõiki tublisid fotograafe ja nüüd siis ka üks lugu, mille on läkitanud meile valve tartust. Neile siin meeldis see lugu väga ja järgnevalt loengi. Ja kui aus olla, siis tegemist on tervelt nelja väikese erineva looga. Mis on kõik siis ühes kirjas. Nii alustame mõistagi esimesest. Kirjuta On teile, sest mul on palju tähelepanekuid lindudest. Meie taluvaheaia peal on põõsastik. Ühel hommikul laulis seal ööbik, ta laulis, laksutas nii valjusti, et ei pannud mind tähelegi. Ma hiilisin lähemale ja nägin, kuidas ta nokk oli nii lahti, et kollane kui oli selgelt näha. Kui ta mind märkab, kas kallutas ta end alla põõsastesse ja ma jätsin ta rahule. Teine lugu. Ühel kevadhommikul oli minu lillepeenras ilus väike hall linnuke käepärane linnuke, üleni hall ja rinna peal oli ümmargune oranž põll nagu pudipõll lastel. Piirjooned olid nii selged, et oranž sulestik ei ulatanud halli sulestiku peale. Talivarblasest saledam. Vaatasin temaga viis minutit. Mina toa aknast ja tema lillepeenrast. Ma ei tea, kuidas seda lindu nimetatakse. Ei ole saanud ka linnumäärajast teda otsida, nii Uudo timm. Nüüd on teie kord. Selle kirjelduse järgi võiks oletada, et et tegemist oli vast punarinnad ja kellel on siis oranžikas põll rinna peal, aga noh, teine teine, kellel on oranžikas kurgualune on, on väike-kärbsenäpp, aga teda võiks rohkem kohata metsades. Nii et kaldun arvama, et, et see võis olla punarind. Nõnda siis sai valve sellele küsimusele ehk vastuse ja kolmas lugu. Neil oli kaevu juures suur kõrgetooming. Taat saagis selle maha. Känd jäi nii 70 sentimeetri kõrgune ja kännu jäi üks liist püsti. Aja jooksul kasvas sinna toominga võsu kaunis tihe. Ühel kevadpäeval ma avastasin kännu peal pesa ja lindistus pesal. See oli hoburästas. Igal sügisel rüüstavad hoburästad marjapõõsaid, isegi võrgu alla poevad. Musträstas veidi suurem lind, helehalli sulestikuga, pruuni varjundiga täpid. Ma vaatasin tõtt, seal pesal istub Rästaga ära, ta ei lennanud, istus vagusi. Rääkisin talle, maa ei puutu sind ega sinu pesaga. Sina jäta palun minu marjad ka sügisel puutuma. Ta vaatas mulle rahulikult otsa, ära ei lennanud. Kas te usute või ei, aga sügisel ei näinud ma ühtegi rüüstajat. Nii kestis mitu sügist. Ma ei tea, kuidas seal praegu on. Ma olen sealt juba mitu aastat ära. Mis teie arvate, kuidas linnud saavad kõnest aru? Kuulates seda lugu siis võib-olla osutada, tegemist ei olnud siiski hobu Rästaga, küll Rästaga tema lähedase sugulase, võimalik, et vainurästa või siis laulu Rästaga sest hoburästas sellise koha peale nii madalale pesa Masteidi. Aga, aga nüüd, kui tulla küsimuse juurde, kas linnud saavad kõnest aru või mitte? Noh, see on väga filosoofiline ja ma ma antud juhul seda võib-olla kommenteerima ei kipuks. Saime püüame uskuda, et võib-olla see oli lind, kes tundis inimsõnu. Miks ka mitte ja neljas üsna lustakas lugu, millega valvesis oma jutukest seeria lõpetab. See kõlab nii. Ühel kevadhommikul kuulen, et kana kaagutab. Siis meil enam kanu ei olnud. Hakkasin uurima, kus see kana kaagutab ja mis ma nägin. Kuldnokk istus kaseladvas ja kaagutas. Nõrgen, hääl küll, kui kanal, aga kaaguta, tas kuldnokad on teada-tuntud teiste elukate häälte järele ahvi. Et vahest on täiesti võimalik kujutada pilti, et kus kohas üks või teine kuldnokk on oma noorusepõlve veetnud ja kes seal ümberringi on tegutsenud, olgu need siis looduslikud hääled või ka teinekord autosignaalid või või uste käeksumised, mida, mida kõike kuldnokad suudavad selgeks õppida ja matkida. Nii et täiesti uskumatu linn, see väike kuldnokaga, nõnda siis kirjutas valve Tartust ja veel kord suur tänu kõigi saadetiste eest. Uueks ülesandeks seekord oleks siis saata pilte ja lugusid Saaremaa looduse elamustest. Ja meie aadress on lemmiku Tätte r punkt ee või Kreutzwaldi 14 10 124 Tallinn vikerraadio looduse lemmikud ja kuhu me läheme siis järgmisel nädalal? Järgmisel nädalal, kuna me Saaremaast rääkisime ainult Saaremaad ja Muhumaad aga meil on ju terve rida väikesaari nii põhja rannikul kui, kui läänes, siis vaataksime neid natukene lähemalt. Ja mida põnevat pakuvad väikesaared? Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel püha.
