Üha enam hoogustub loodusturism. Aastatega on välja kujunenud kuumad kohad,  kus käiakse. Üks sellistest on kindlasti ontika pankrannik. Mitte juhuslikult pole valitud ontika pankrannik Eesti  loodusmaastike sümboliks. Ju on siin midagi erilist ja meile ürgomast. Kõrgelt paepangalt avaneb tõesti võimas vaade merele,  kuid see pole kogu aeg nii olnud. Umbes 10000 aastat tagasi vabanes Ontika paekallas  kilomeetrite paksuse jääkoorma alt ja pangaserv kerkis  praegusele kõrgusele ulatudes 55,6 meetrit üle mere pinna. Tänavune paeseinas otse a muuseumis tardunud miljonite  aastate tagune merepõhjaelu. Teist sarnast pole leida meie naabrite juurest  ega tervest Euroopast. Küllap seepärast on Antika pae kallas kantud  ka Unesco maailmapärandi nimistusse. Lindi servalt laskub alla Eesti kõrgeim juga Valaste  mis kahjuks ei ole looduslik juga, vaid inimtekkeline. See kogub oma veed ümbruskonna kuivenduskraavidest. Eriti uhke on juba kevadise lumesulamise aegu. Aga põuasel suvel võib ju ka sootuks kaduda. Me asume ondika maastikukaitseala kõige atraktiivsemas kohas  on valaste vaateplatvormil. Minu selja taha jääb valaste juga Eesti kõrgem juba  kõrgusega 25 ja pool meetrit. Et seda valaste juga veel nähtavaks ja turistidele  kättesaadavaks teha, selleks me olemegi siia ehitanud  valaste vaateplatvormi, kus on siis võimalik näha vee langemist,  kus on võimalik näha. Paepanga kliendi läbilõiget ja kus on ka võimalik näha panga  alust Panga metsa. Et säilitada haruldasi ja just sellele paikkonnale ainuomaseid,  loodus ja pärandkultuurmaastikke loodi juba 1935. aastal  ontika maastikukaitseala. See on meie üks vanemaid kaitsealasid. Kaitse all ei ole mitte ainult Põhja-Eesti kõrgeim pankrannik,  vaid ka Saka ja Toila vaheline mererand ning panga alus  laialehine ürgmets vaese mullaga klindipealsel on 2000  aastat põldu haritud ja sellepärast on ka metsi väga vähe säilinud. Aga seda haruldasemad. Need metsad on. Kui laskuda nüüd panga nõlvakult allapoole,  siis me satume andikamaastikukaitsealal oleval oleval alal  kõige huvipakkuvamasse paika, see on siis pangametsa. Pangamets on omapärane selle poolest, et ta on väga lopsakas taimestik,  võrreldes siis pangapealsetest, kiduratest,  kõlvikutest oma lopsakuse saab ta eelkõige just sellest  merelisest mikro, kliimast ja samuti ka,  ütleme siis rusukalletel, voolavatest allikatest,  mis siis kannavad edasi toitained. Puudele ja. Ja taimestikule. Väga eriline on panga mets ka selle poolest,  et siin on väga rohkearvuline liik puid,  siin kasvavad nii sanglepp, halllepp, jalakas,  vaher, saar, Remmelgas, väga harva esineb  ka mõni kuusk, ka mõni tamm. Väga omapärane ja lopsakas on ka alustaimestik. Siin on kaitsealune. Mets kuukress, kõrged sõnajalad kogu metsaalune on kaetud  samblastikuga ja see on väga petlik. Pealmine on küll pehme, kuid samblastiku all asub paesed  kivid ja omapärane on ka sellest, et kui laskuda nüüd  pangametsast mere mere poole, siis tuleb meile vastu  sinisavi ja need pangametsad on võib-olla sellised ürgsed  selle poolest, et siin ei ole olnud omaniku,  nad on inimeste poolt puutumatud. 50 aastat hoidis okastraataed inimese pankrannikust eemal. See jättis loodusele võimaluse toimida oma äranägemist mööda. Nüüd on inimene pankrannikule tagasi tulnud  ja kohe kerkib küsimus, kuidas hoida haruldased  loodusmaastikud huvilistele avatud, nii et loodus ise  kannatada ei saa. Ainuke võimalus on inimese liikumist suunata. Montika pankrannikule on rajatud viie ja poole kilomeetri  pikkune rada, mis algab ligi 3000 aasta vanusest Saka külast. Matkata võib mööda mereranda või klindi Astangu üla serva  kuni valast oani. Kultuurilooliseks vaatamisväärsuseks on kahtlemata orupark,  mis rajati möödunud sajandi lõpul Riia linnaaedade kuulsa  arhitektiplaani järgi. Orupark on piisavalt suur, et kõiki tema väärtusi näha on  koostatud seitse erinevat marsruuti. Me tuleme teiega praegust lossiparki mööda pärna alleed see  on üks suurematest alleedest. Siin pargis on veel ka tammeallee papli allee  ja me võiksime seda puude loetelu jätkata,  sest orupargi näol on tegemist ühe liigirikkama pargiga. See liigirikkus on tekkinud või võimalik siin tänu sellele,  et siinsamas püha ja orus on talviti kliima veidi pehmem kui  mujal siin põhjarannikul. Ja seetõttu Kasvavad ka veidi õrnemad puud ja taimed siin. Aga lisaks liigirikkusele kutsub siia inimesi  selle pargi ajalooline taust. Me saame peaaegu iga asja kohta siin öelda,  et see on vanem kui 100 aastat. Sest seda parki hakati rajama möödunud sajandi lõpus. Oruparki tullakse ikka eelkõige sellepärast,  et siin on asunud Eesti vabariigi presidendi suveresidents. Kahjuks me ei näe seda lossi. See on hävinud sõjamölludes, kuid praegust on siiski  üht-teist säilinud ja me oleme ühel terrassidest. Kust on väga maaliline vaade siiasamasse kõrvale pühajõe ürgorule. Aga orupark ei koosne mitte ainult puudest  ja kõnniteedest, vaid siin on väga palju erinevaid üksikobjekte,  mida saab käia vaatamas. Tahaks nimetada siin mõned, mis on nüüd taastatud koostöös  vallavalitsuse ja riigimetsade majandamise keskusega. Kõige olulisem loomulikult lossiplats või nimetaks nõiametsa vaatepaviljoni,  kust on väga maaliline vaade merele või salapärane krott,  kus saab. Meeldivalt aega veeta. Ontikal ja Toilas käib suve jooksul sadu bussiekskursiooni  liigutakse veel edasi kuremäele ja seal teekond lõpebki. Ometi on vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel kaunis Peipsi  siin põhjarannik. Aga ega oma vee liikumine polegi enam nii lihtne iial ei tea,  millal võib sattuda eramaale et külastaja jääks matkaga  rahule ja maastik säiliks. Selleks tulebki loodus külastuseks ette valmistada. Riigimetsa majandamise keskus on võtnud oma üheks ülesandeks  loodusturismi ja unustuse hõlma jäänud paikade taaselustamise. Üks viiendik Eesti maismaast on riigimetsa all  ja nii on kavandatud üle kogu Eesti üheksa puhkeala,  tule, tegemiskohtade ja peatuspaikadega. Asjakohane info ja viidad juhatavad õppe  ja matkaradadele. Kasutades looduse poolt pakutud võimalusi,  saab teha talvel suusaretk ning suvel kanuu  ja paadima. Me oleme siis praegu rannapungarja jõe peal ja,  ja kui nüüd üldisemalt rääkida paari sõnaga rannabungri jões,  siis ta lookleb mööda rannapunger ürgorgu ja,  ja, ja temasse suubub rooste jõgi, mida me siin näha saame? Näha saame kaunist loodust, ilusaid talusid ümberringi. Sest jõgi lookleb siiski talude ja hästi hooldatud  heinamaade vahel. On näha endised vanu jõesängi, sest et paaris-kolmes kohas  suubub praegu looklevasse vette ega vanad Ranna unger  ja jõe sellised jõelõigud, mida nimetatakse jõeks,  mis ei vii kuhugi. Et nad on juba umbe kasvanud ja kahjuks aasta aastasse aina  rohkem nagu umbe jäävad. Aga, aga aastaid on siin sõidetud juba juba ammu-ammu. Enne Eesti uuesti iseseisvumist sõideti siin paatidega. Nüüd me üritame siin uuesti ellu arvutada,  kanuusõitu see on nagu, nagu praegu on bu aja ajakohasem  ja nüüd üritame siia ka mõned puhkekohad välja ehitada,  sest et kui teed pidi sõita rannapungerjalt Peipsi äärest  tudulinnani on ühte teed pidi viis kilomeetrit,  teist teed pidi seitse, siis jõge pidi tuleb  selle trassi pikkuseks 10 12 kilomeetrit. Nii et vahepeal tahab niikuinii inimene selga puhata ja,  ja, ja, ja kalda peal käia, väikse pikniku võib-olla  korraldada ja selleks oleme me siin kohalike inimestega  kokkulepped juba kahes kohas saavutanud. Sest et terve rida maad, mis. Nagu jõge ümbritseb, on erama ja nii et me peame inimestega  siin koostöös neid asju lahendama. Teist aastat korraldab riigimetsa majandamise keskus Hiiesti  suvepäevi eesmärgiga pakkuda aktiivset puhkust kogu perele  ja õpetada loodust nägema ja looduses liikuma. Tänavu toimusid hiiesti matkapäevad Peipsi põhjarannikul kaupsis. Matkapäevade mõtteks oli puhkeala tutvustus. Nii korraldatakse matku ümbruskonna loodusesse. Kahe päeva jooksul oli võimalik tutvuda erinevate maastikega Käidi,  Luitemetsas ja rabas. Laulvatel liivadel ja taas metsastatud põlevkivikarjääris. Oli asjalikke loenguid, paik on ajaloost  ja õpetlikke nõuandeid looduses toimetulekuks võis kuulata  kontserti ja lustida õhtul simmani platsil. Kõikide ettevõtmiste mõte oli tuua inimene loodusele lähemale,  näidata kohalikele elanikele puhkeala võimalusi. Hiiesti puhkealad on üks osa loodusturismist,  et kujuneks tervet Eestit hõlmav loodusturismisüsteem. Selleks tuleb leida koostööpartnereid, olgu nad  siis turismifirmad või kohalikud. Viiest 2000 osavõtjad ja kõik metsaelanikud. Me hellad käime kulla, Lähme hella käiku. Lähme Hella hiisi mööda eel mööda. Käime kullad kuu si mööda käime kulla mööda,  meie teeme maal nõuda, meie teeme ma mõnda metsa kõrgel  puhul kõmu metsa kõrgem. See ei teaks meid. See ei tee Meie. Ma ikka mõistaks, mida, milleks tehakse puhkealad on  ka üks, üks põhjus ikkagi see, et. Et me ei saa seda, seda turismi koondada ühte kohta  ja kuna see riigimets õnneks paikneb üle terve Eestimaa,  siis annab suurepärase võimaluse meil seda,  seda tegevust hajutada ja ja avastada Eestimaa jaoks uusi kohti. Ja kui tänane üritus on kaug, siis, siis ütleme,  et see on kaugsi taasavastamine mõnes mõttes kaug,  siis on natukene niimoodi vaikne see põhjarannikul olnud  Peipsi põhjarannikul mõni aeg see, see turismitegevus,  aga, aga nüüd on ta väga hoogsalt arenemas. Aga, aga meil on ju palju selliseid uusi kohti,  kus, kus vanasti ei ole turismi nii palju olnud ja,  ja neid avastamise on lõpmata palju ja nii,  et eks me läheneme igale kohale, igale regioonile püüame  leida oma omapära ja, ja suunata rahvas sinna. Meil on ju väga palju need tallamisõrnasid paikasid  ja ega siin kaugsi need männikud liivade peal ludate peal on  täpselt samasugused. Et kui me siin seda, seda rahvast ei suuna vaid  kontsentreerima teatud kohtadesse, siis pigem vastupidi,  me kahjustame selle koha, me lagastame selle koha tegelikult  ja tulevikus ei ole siin enam turistid midagi teha,  nii et et see on, on selline kavakindel tegevus,  mida, mida tuleb teha, aga ma arvan seda,  et, et tänasel päeval on just loodusturismi rõhuasetus seal,  et linnainimene ja see inimene, kes, kes ei ole selles  looduses nii palju viibida saanud, et tema tunnetaks seda,  et ega siis keskkond ei koosne ainult nendest majadest  ja tänavatest ja, ja asfaldi ja bensiinivingust,  vaid see koosneb hoopis millestki muust,  mis, mis väljaspool linna on ja tuua see inimene siia  ja õpetada teda, kellele meeldib kanuuga sõita,  kellel meeldib loodust pildistada, kellel meeldib lihtsalt  puhata ja ja, ja kuulata, mis ümberringi sünnib,  see, see on väga erinev, kuidas inimesed loodusesse suhtuvad  ja minul on, kuna ma ise elan Hiiumaal väga palju seda kogemust,  kus, kus tulevad Kesk-Euroopast turistid  ja ja, ja ka metsamehed ja ütlevad, kuule,  Andres viibib metsa ja las ma olen seal kaks tundi,  ma ei taha mitte midagi teha, mitte midagi näha. Las nad sääsed söövad, aga, aga ma olen seal sellepärast,  et mul on seal hea olla. Vanarahvas ütles, et metsal pole taba ees. Täna tuleb teha väike täpsustus, riigimetsa pole taba ees. Metsaminna soovijaid on aga palju, olgu ta  siis tõeline looduse sõber, stressis vaevlev linnainimene,  jahimees, marjuline või piltnik kaameraga. Iga vaataja näeb metsa oma mätta otsast. Metsailu kohta on on mitmed teadlased mitmest rahvusest  üritanud välja töötada ka sellist üldist mudelit. Väga vähesed on, on, on sellised, kes on väitnud,  et sellist üldist mudelit, universaalset mudelit saab välja töötada. Tegelikult on erinevatel sotsiaalsetel gruppidel erinevatel  rahvustel erinevad väärtushinnangud. Näiteks küsitluste tulemusena eestlaste lemmikmets on just  selline hõre männimets, kus siis on all paraja parajalt  lopsakas taimkate et oleks parasjagu rohelust  ja seda rohelist ei tohi ka nii palju olla,  et sealt läbi näed, et seal liikuda ei saa. Ja eestlastele siis meeldib enamasti okasmets,  praegu on väga aktuaalne bioloogiline mitmekesisus ja,  ja päris paljud riigid on, on võtnud ka vastu sellise  rahvusliku strateegia, et võimalikult palju seda  bioloogilist mitmekesisust. Kujundada ja seda säilitada, aga noh, bioloogiline  bioloogiliselt mitmekesine mets ei ole sageli just kõige ilusam,  et seda tõendab siis. Järgnev fakt Taanist, kus siis kesk, kütimaal Silkeborgi  metskonnas tehti rahvakoosolek, kus siis rahvas protestis  selle vastu, et, et nende mets on lastud inetuks minna. Et kuna Taani siis metsaameti poolt oli antud korraldus. Kõik puud, mis metsas maha kukuvad või isegi  mis on vaja maha saagida seal linna puhkemetsas,  siis, et need ka sinna jäetaks. Ja rahvas siis süüdistas metskonda selles,  et, et nad on rikkunud ära ilusa metsa, ilusa järve kalda,  kus siis juba sajandeid on noored inimesed jalutanud ju armunud,  aga nüüd ei saa enam noored armuda, kuna  siis mets on nii inetu ja, ja läks isegi see diskussioon  selleni välja, et, et üks rahva hulgas siis vihjas,  et sündimus on viimastel aastatel või alates sellest ajast,  kui see mets inetuks hakkas muutuma, et sündimus on vähenenud,  et isegi metsa siis ilu mõjub ka rahva iibele. See tõuseb Taeva poole. Et elukeset metsa kestma jääks, selleks on iga matkaja,  puhkaja ja ka maaomaniku kohustus hoida loodust inimväärsena  puhtana ja kaunina. Meie hapralooduse koormustaluvus pole suur,  seepärast tuleb kaitsta tema elustikku ja häirimatust. Kõiki õigusi ja kohustusi, mis inimest loodusega seob,  nimetatakse igaühe õiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mis tuginevad  nii seadustele kui ka tavadele ja mida on austanud juba meie esiisad. Seda me teame, et kord siniseks taevaks saame. Loodust saab säilitada ja hoida ka jäädvustatuna fotole. Loodusfoto näitus on hiiesti päevade traditsioon. Sel aastal kutsuti ka lapsi vaatama loodust läbi kaamera  silma ja tulemus oli põnev. Me käisime lihtsalt vanaema ja koeraga, käisime metsas  ja siis ma otsisin mingit väga ilusat vaadet  ja siis leidsin selle päikeselise puude vahe  ja ja. Siis ma mõtlesin kas pildistada või ei ja lõpuks otsustasin,  et pildistan seda ja siis lihtsalt noh Ma arvasin, et see on mingi suvaline pilt,  et niikuinii näitusele ei lähe. Aga aga see lihtsalt läks näitusele. Mulle meeldivad kõige rohkem sellised pildid,  kus oleks natuke mingit looma näiteks ja loodus oleks peal  ja ja kindlalt võib-olla mingi ojake või jõgi  või lausa järv. Ja, ja võib-olla mõni vana puu ja, või sellist Ma arvan, et ilus oleks näiteks pildistada sinikael parte  või mingeid selliseid või jänest või karu  või või. Näiteks hirvi või põtra või midagi sellist mingit sarnast  looma või isegi liblikat. Isa leidis vanad pataaadid ja see üks paistis väga terve  olema olevat. Ja siis onu Toomas pani sinna neljasajase filmi sisse  ja nüüd ma lähen ja teinud ühe pildi, see,  see oli ema lillepenhanurk. Onu hein ja Tuuli, ütlesin niimoodi, et,  et ärge seda aeda peale jätke ja niiviisi Et jah, igasuguseid tüütuid, asju pildistada,  et jääb ikka poole aeda peale, et suur latt jookseb kohe  pildi eest läbi. Siis oli niimoodi, et mina hakkasin pildistama  ja Ja siis, kõigepealt ma otsisin õiget aega,  kui ma pildistada. Et oli niimoodi, et alati see aasakene Täpselt nagu mati, kas see ka? Et õigel ajal, peab olema seal, enne kui aru siin märkab  ja jookseb.
