Peipsi järvel tormiilmade arv sõltub tuule suunast kui  puhuvad lõuna või kagu. Tuuled siis on eriti tormine põhja kaldal Peipsi järve põhjakaldal. Vastavalt sellele idatuultega on tormine. Eesti poolne kallas ja lääne tuultega vene poolne kallas. Kala tuleb. Liigub tormiga muidugi rohkem kui kui vaikselt te ilmadega,  aga samas, kui tormiperioodid on pikemad  siis hukkub ka kala püünistes kalurid oma paatidega saaksid  küll Peipsi järvele sõita, kuid nad ei saa seal midagi teha,  tööd teha, kala püüda võrke kontrollida. Põhjanoodaga püüda ja selle tõttu on nendel püügis tänavu  tihti nädalased puhkepausid. Me oleme pidanud kaluripaatidel Käima järel siis, kui on Esimestel tormipäevadel, kui kalurid jäävad tormi kätte  või siis üksikutel kaskadööridel, kes kalapüügis suurt  midagi ei, ei taipa ja lähevad tormiga järvele ja,  ja siis hätta jäävad. Peipsi Pihkva järv on Euroopa suuruselt viies. Järv ja teda võib iseloomustada kui väga liigirikast ja. Kõrge saagikusega järve Eestis elavast 74-st kala  kalaliigist elab Peipsi-Pihkva järves 37 liiki  ehk pooled nendest 37-st liigist. Töönduslikku tähtsust omavad kümmekond kalaliiki. Kellega kellede seast omakorda olulisemad on koha,  ahven ja tint? Kunagise väga olulise. Töönduskala räävise. Varud on väga halvas seisus, nii et aastal 2001 tuleb rääise  töönduslik püük lõpetada. Varude olukord halvenes juba 80. aasta lõpus 90 aasta alguses,  kui oli ridamisi pehmeid talvi ja kude kudetingimused  ja sellele külmaveelise liigile. Muutusid väga ebasobivaks. Samal ajal? Teine Peipsi järve oluline töönduskala koha temale jälle soe,  soojad talved ja soojad suved meeldivad ja tema arvukus  hakkas tõusma. Siin oli muidugi ka suur osa kalanduslikel ümber ümberkorraldustel,  mis tehti 70.-te aastate ja 80.-te aastate alguses. Nimelt oli selleks ajaks Peipsi järvel lõpetatud traalpüük. Mis hävitas väärtuslike kalade maimusid,  sealhulgas kohamaimusid ja oluliselt oli vähendatud  ka mutnike ehk põhjanootede arvu. Nii et praegusel ajal töötab järvel nii Eesti kui Vene  poolelt 20 põhjanoota ja, ja põhjanootade silma suurus on  tõstetud kunagiselt 10-lt millimeetrit praegult 22 24 millimeetrini. Aga püügikoormus on jah, lubatu piirimail ja. Ja, ja võrreldes nüüd varasemas varasema ajaga on muidugi  püügivahendite arv tunduvalt vähenenud. Noh, kunagi oli järvel näiteks 60 aasta järvel kasutusel 80  põhjanoota ja võrkude arv küündimatutsmeteistkümne 1000-ni,  aga siis oli püügipüük oli tunduvalt Ekstensiivsem. Vastupidiselt tänapäeval, kui püügivahenditest püütakse Maksimum on olnud siin väikseid kitsendusi ajal ajalisi  kitsendusi eelkõige näiteks 2000-l aastal oli esmakordselt  keelatud suvine võrgupüük nii rannavööndis kui avavööndis. Kõige tähtsam muutus nüüd selle suvise võrgupüügikeelu kõrval. Oli aastal 97, kui Eesti pool. Nagu ühepoolselt loobus augustikuisest põhjanooda püügist. See on augustikuu, on teatavasti. Roiskumise kuu ja kui selle peenesilmalise püünisega  siis püüki lubada, siis hukkub väga palju noori kohasid  ja seetõttu see püük lõpetati augus. Aga see on ühepoolselt, need vene pool ikka on siin mõnel  aastal natuke rohkem, mõnel aastal natuke vähem,  on augustikuus püüdnud niimoodi 10 15 päeva ulatuses  põhjanoortega ka punase raamatu kaladest elas,  elab Peipsis, siin. Kolm liiki Harjus, keda püütakse siit aeg-ajalt üksikute  isenditeta Peipsi se suubuvat jõgede suudmetest,  eks ju, aga aga Peipsiga niimoodi otseselt seotud on säga  ja tõugjas. Nii säga kui tõugja püük on keelatud aastaringselt. Emajõgi ühendab kahte Eesti kõige suuremat järve Peipsi järve. Võrtsjärve Emajõe pikkus on umbes 100 kilomeetrit  ja peamised kalade koelmualad on Emajõe ülaosas  ehk Võrtsjärve lähedal. Ja Koelmualadeks on kujunenud Emajõe vanajõed. Vanajõgesid on hästi palju, neid on üle 70. Enamus neist paikneb just alampida looduskaitseala. Piires vanajõgede pindala on umbes 140 hektarit. Vanajõgede pikkus on kokku umbes 40 kilomeetrit,  see tähendab peaaegu pool Emajõe pikkusest  ja kalade tihedus seal vanajõgedes on kohati eriti kõrge. Vanajõgesid kasutatakse hästi intensiivselt,  ressurss on seda väärt, et tal ei lasta tühjalt seista. Kalad käivad seal kordamööda kudemas, kord koeb säinas haug,  ahven, siis latikas särg, suvel linask ja,  ja nendest vanajõgedest kujunevad tõelised kalade lastetoad. Kala kui ta kuhugi rändab, siis sellepärast,  et tingimused seal, kuhu ta rändab, on teatud eluetapiks,  kas toitumiseks antud juhul siis kudemiseks kõige soodsamad  ja mis mitte soodsamad, ainult selles mõttes on hea marja  heita vaid selles mõttes ka, et. Nendel kooruvatel vastsetel ja eelvastsetel  ja noorjärkudel on seal soodsad tingimused ellujäämiseks. Kunagi 1958. aastal uuris vanajõgesid põhjalikumalt  ihtüoloog Jüri ristkokk ja ta loendas samasuguseid kalu  teatud vanajõgedes ja ühes vanajõe osas. Samblasaare vanajões. Loendas ta ühes kuupmeetris ligi 800000 see tähendab ligi miljon. Samasugune. Noorjärku. Ja kui arvestada, siis nüüd uuesti seda pinda tuleb. Tuleb välja, et on tõesti suured suured kalaressursi  taastamise alad, need vanajaid. Emajõe õnn on see, et Emajõge ei ole tammitatud. Emajõgi vist ei sobi tammitamiseks hästi. Ja kui nüüd kujutada ette, et tamm oleks ees,  siis loomulikult need koelmud lõigataks Võrtsjärvest ja,  ja Peipsi järvest ära. See tammitamine on viimasel ajal paljude jõgede peal tõusmas  probleemiks Üheks takistuseks, mis võib lisaks tammidele  kaladele saatuslikuks saada. Koelmupaikadele jõudmisel on loomulikult kalapüük. Aga kalapüük? Siin aeg-ajalt tuntakse muret, et võib-olla püütakse liiga palju. Mina seda ei saa väita, et nüüd teda tingimata liiga palju püütakse. Natuke püütakse kala igal juhul, kui ressursi kasutamine on  mõistlik ka kuderändel. Kui ei toimu selget ülepüüki, siis ei teki selles suuri probleeme. Praegune püügikorraldus on optimaalsele küllaltki lähedal,  iseasi, kas kalurit seda meelt täpselt on. Nende arvates võib-olla piiratakse liigagi palju. Kalurite seas on levinud ütlus, et Emajõgi kaitseb ennast ise. Aga kaitseme ikka omalt poolt ka, et jõgi jõgi tänapäeva  vahenditega varustatud inimeste vastu võibolla väga hästi  ennast ei suuda kaitsta. Rannakalanduses on on niimoodi, et neid probleeme on mitmeid,  neid probleeme võib jaotada. Ma ma, ma jaotaks need sellise kolme, kolme valdkonna vahel,  tähendab esimene probleem on tõepoolest see,  et, et kala on jäänud vähemaks, kala on jäänud vähemaks ja,  ja siin võib nüüd leida erinevaid põhjusi  või tähendab noh, võib-olla erinevaid teoreetilisi põhjusi,  miks kala on jäänud vähemaks, võib-olla siin sellest  pikemalt ei peatugi, fakt on see, et kala on jäänud vähemaks. Järgmine aga, aga tähendab kui nüüd bioloogilise poole poolt vaadata,  siis nagu sellega jutt lõpebki. Aga kui me räägime nüüd nagu rannakalandusest  või üldse kalandusest kui majandusharust,  siis, siis ei ole tähtis mitte ainult rääkida sellest,  milline kogus seda kala meil vees on või,  või kuidas teda kalluritele satub või peame rääkima  ka teisest aspektist ja kolmandast aspektist  ja teine aspekt on siis see kala hind tähendab alati kalur noh,  püüab, püüab, püüab nii-öelda, mitte mitte ainult kala,  vaid ta püüab raha tähendab selles mõttes,  et ta püüab kala, millel on oma kindel väärtus,  rannakalanduse peamised kalad, ahvena, koha,  neid müüakse tegelikult ikkagi Lääne-Euroopasse,  kus hinnad on jäänud samaks või praktiliselt ei olegi  tõusnud viimase 10 aasta jooksul. Ja selle üks põhjus on ka see, et, et näiteks  ka Venemaa on asunud vene kalurid on asunud üha rohkem  ja rohkem müüma lääneturule viies sellega näiteks koha hinna  isegi isegi alla veidi, et nii et ühesõnaga kala on jäänud vähemaks,  hinnad on jäänud samaks ja kolmas komponent,  kuidas nagu teiste inimeste sissetulekud riigis on,  need on läinud oluliselt kõrgemaks. Kui me nüüd 90.-te aastate alguses noh kalur,  kes näiteks püüdis mingi koguse kala, sai  selle eest mingi koguse raha näiteks 1000 krooni kuus,  noh, oli oli küllaltki küllaltki hästi ära elav,  siis nüüd nüüd on Eesti keskmised sissetulekud tõusnud,  nüüd noh, alates krooni aja kehtima hakkamisest noh 10 korda kalur,  kes teenib ikka umbes sama palju või vähem,  kui 90.-te aastate alguses on olles kunagi 90.-te aastate  alguses noh, väga rikas inimene on jäänud nüüd aasta-aastalt  vaesemaks ja see ongi põhjus, miks rannakalandus Noh, kui selline tõepoolest mitte mitte lihtsalt tegevusharu kui,  kui inimeste nii-öelda põhisissetulek on jäänud  aasta-aastalt üha üha üha üha nigelamaks  ja nigelamaks. Ma isiklikult arvan, et et rannakalandus,  noh kui tähendab selline tegevus, mille tulemusena veest  võetakse kala mitte traalidega, vaid selliste ajalooliste püügivahendite,  väikeste paatidega see kindlasti jääb. Aga see, mida me ka praegu juba näeme, on see,  et et tegemist ei ole enam sellise inimese peamise sissetulekuallikaga,  tähendab, et ma arvan, et küllalt väheks jääb selliste  kallurite arv, kes, kes tõesti noh, saavad kogu oma  sissetuleku kalandusest ja pigem pigem toimub selline protsess,  et see kalurite üldarv võib-olla jääb selliseks,  nagu ta praegu on. Aga aga enamik kalureid ikkagi leiavad mingisuguse teise sissetulekuallika,  see võib olla isegi seoses kalandusega näiteks turism  näiteks siin võib olla noh, kala, kala, huviliste nii-öelda  näiteks kuskile vee vetes viimine kas siis tõesti hüljeste  või lindude näitamise eesmärgi, see võib olla kalandusega  rohkem või vähem seotud rohkem seotud näiteks noh,  harrastuskalanduse arendamine või midagi niisugust võib-olla  ka tõesti vähem seotud näiteks inimene teeb tõesti hoopis metsatööd,  põllutööd või midagi niisugust, aga ma arvan,  et et jah, et see kalanduse osatähtsus inimeste  sissetulekutes väheneb ja ma julgen selles olla kindel noh,  lihtsalt ka seetõttu, et see on asi, mis on aset leidnud  tegelikult kõikides meie naaberriikides. Praegu, kui me vaatame, kui me vaatame Soomet  või Rootsit, siis siis seda statistikat noh,  suurem osa kaluritest saavad rannakaluritest saavad juba oma  sissetulekust alla alla poole juba tegelikult kalandusest  ja ma isegi arvan, et see on on väga normaalne. Et. Et inimene tähendab, et neid kalurite arv nagu jääb,  jääb, jääb siiski kõrgele ja inimesi on palju,  kes sellega tegelevad, sest sest minu meelest see on seesama asi,  mida kalurid ka ise ütlevad, et see on ikkagi nende nende  jaoks nagu elustiili osa, et seda on kõik nende noh,  ütleme, esiisad või sugulased on seda teinud  ja neile meeldib käia merel ja neile meeldib kala püüda. Kui rääkida sellest kalavarude kunstlikust taastootmisest,  siis sellel on nagu mitu erinevat aspekti,  mida me kunstliku taastootmisega teeme. Esiteks tõesti mõnel liigil on, oletame see kesk  keskkonnatingimused niivõrd viletsad, et me peame seda  kunstliku taastootmist tegema ja nendeks liikideks on meil merisiig,  meriforell ja lõhe. Teine aspekt on ökoloogiliste tingimuste,  nagu rahuldamine meil on olemas, vaatame nüüd mingis  veekogus ökoloogilised tingimused selle liigi olemasoluks  teatud tingimustel, see arvukus ei ole seal niivõrd kõrge,  samas kui see ökosüsteem vajaks seda liiki. Ja, ja samas on ka piisav püügihuvi selle liigile olemas  ning selle selle eesmärgiga me asustame siis näiteks  röövkalu just väiksematesse veekogudesse nagu haug  ja koha. Kolmas nagu eesmärk, miks me taas toodame kala  ja asustamata nüüd puhtalt harrastuslike kalapüügivõimaluste  nagu laiendamine või suurendamine ja selle eesmärgiga,  siis on asustama karpkala linaskitt. Ja on seal. On ka vähk, näiteks nende taastootmise eesmärgiks on alati  püügivõimaluste loomine. Et, et kui nüüd ma nimetasin need liigid,  siis need on küllalt tinglikult jagatud selle kolme grupi  vahel ikkagi kogu see eesmärk on püügitingimuste loomine  nagu teada, meriforell ja lõhe käivad kudemas jõgedes. Aga meie jõed on väga tihti tammitatud ja lõhed ei pääse ja,  ja meriforell ei pääse lihtsalt oma kudealadele. Sel juhul peab inimene siis leidma nüüd võimaluse,  et see kala ikkagi säilitaks oma eluvõime,  kas ta loob tingimused, et kala sinna kudealale pääseks,  näiteks ta ehitas kalatrepid sinna tammide peale,  mis ta on teinud või siis kunstlikult taastoodab seda kala. Eestis on praegu nüüd lõhe puhul kasutusel mõlemad teed. Me tahame ehitada ka neid kalatreppe. Aga kuna oletame nüüd see etapp, mis me oleme praegu maha  maganud ja kala arvukus on niivõrd alla läinud selleks,  et sealt kalatrepist keegi hakkaks üles minema üldse,  et oleks piisavalt kalakudealadel, me peame ikkagi natukene  seda nagu süsti andma, et kala piisavalt oleks lõhe  taastootmisel järgima geneetilist mitmekesisust. 97. aastal Läänemere kala kalanduskomisjon võttis vastu otsuse,  et 2010.-ks aastaks peab olema teatud jõgedes looduslik kudemine,  saavutanud seal 50 protsenti oma potentsiaalsest võimalusest. Ja selleks on siis Eestis Eestis valitud kaks jõge,  seljajõgi ja valge jõgi. Ja lisaks nendele kahele jõele me asustame,  lõhed teistesse, nagu lõhejõgedesse, samuti Eestis on praegu  üldse kokku üheksa lõhejõge. Alati on seotud nüüd see riigikaitseline aspekt,  kui ka siis see nagu püügivõimaluste loomine teatud jõgedes,  nagu näiteks Narva jõgi me kunagi enam ei saavuta seda,  et kala pääseks kudema. Aga samas inimesed tahaksid lõhet püüda,  selleks me asustame sinna ikkagi kala ja me laseme  ka püüda nendel kalameestel seda kala, et seal oleks nagu  tegevus ikkagi olemas. Et see jõgi ei jääks päris tühjaks. Seega me peame leidma kompromissi nüüd selle loodusliku  mitmekesisuse vahel, me peame seda muidugi nagu jälgima,  väga täpselt, aga me ei saa minna päris looduslikuks enam tagasi. Eesti piires küll on Võrtsjärve üks kõige paremini sobivaid  järvi angerjakasvatuseks sest on suhteliselt madal  selle tõttu, et teda on võimalik hästi kätte saada. Mis üks peatähtis on praegu kalurite jaoks teine see,  et ka toidubaas on küllalt rikkalik, nii et teda võiks seal  palju rohkem kasvatada kui praegu. Angerja kasvatus kui selline sai, sai alguse juba 50.-te  aastate lõpus, siis kui angerja looduslik tee Võrtsjärve  Narva hüdroelektrijaama tammi rajamisega nagu kinni pandi  ja siis hakati teda tooma esialgu Prantsusmaa rannikul  ja hiljem, nüüd üheksakümnendatel aastatel Inglismaa  rannikult nagu niinimetatud klaas angerjana angerjamaim,  mis tuuakse kastidega Võrtsjärve äärde ja lastakse  Võrtsjärve sisse. Aga et viimastel aastatel on suund selle peale,  et hakata mitte järve laskma just klaasangerjat seda maimu,  vaid ta eelnevalt teda kasvatada. Kolm kuud. Nimetatud ettekasvatatud angerja kuskil 25 30 sentimeetri  pikkuseks ja siis lasta järve sellepärast et näiteks on tema  looduslik suremus siis tunduvalt väiksem. Teda saadakse rohkem tagasi pärast ja teisest küljest on  ka selline nagu säästva Printsiibist lähtuvalt, et, et kuna angerja maimude hulk  Euroopa rannikul on võrreldes sajandi algusega 100 korda vähenenud,  siis on mõttekas teda vähem asustada nendesse veekogudesse,  kus tal noh, praktiliselt puudub tagasi rändamise võimalus. Kui asustatakse järve angerja maim, siis Võrtsjärvel praegu  kehtiv angerja püügiks alammõõt 55 sentimeetrit,  see võtab kasvamiseks aega seitse aastat,  aga kui asustatakse nüüd edaspidi ette kasvatatud angerjat,  siis see, nagu see tsükkel lüheneb kahe aasta võrra viie  aasta pärast ja ta töönduses üldse püükides püsib  kuus-seitse aastat ja peale seda Tuleb tal see kihk uuesti tagasi rännata,  sa kasva merre, siseveekogudes on, on kaheksakümnendatel  aastal asustatud ka teistesse väikse väike niinimetatud  väikejärvedesse Saadjärve kuremaale Kaia veresse  ja ka tänaval aastal siis üle pika aja siis lasti esimene  partii ette kasvatatud angerjaid Saadjärve. Kuna angerja maimud on üpris kallid, tähendab ühe maimu hind  on olnud siin viimastel aastatel keskeltläbi kusagil kroon  70 kuni kaks krooni siis selle taasasustamiseks tuleb teha  üsna suuri kulutusi. Ja hetkel lihtsalt need saagid, mille põhjal see  investeering peaks tulema, ei ole niivõrd suured,  et oleks võimalik sellist raha kokku koguda. Sest järv võimaldaks tegelikult praeguste andmete ja,  ja Euroopa kogemuse põhjal kusagil noh, võib-olla isegi ma  ei liialda, kui isegi 10 korda võiksid need saagid suuremad olla. Kui praegu on viimastel aastatel keskeltläbi 35 tonni olnud  see angerjasaak aastas, siis võiks ta olla 300 tonni. Peipsi järvele ajab esiteks enamuse inimesi,  kirg. Kirg kala püüda. Sest siin järvel käib ka inimesi, kelle,  kes kunagi on Eestis elanud, praegu elavad Norras,  Rootsis, teiste Taanis ja tulevad oma vanu kalakohti vaatama  ja püüavad kirglikult jää alt. Aga. Väga suurele osale talvistest kala nõudlejatest on see teenistus. Kala püüda jää alt. On suhteliselt lihtne, tuleb jalgsi jääle minna. Kas oma auk puurida või mõne sõbra kasutatud  või mõni eelmine kasutatud auk püügiks võtta  ja õng sisse lasta. Kui tal on see kala käes, siis kaldale jõudes ootab teda  kokkuostja kes maksab kalakilost. Kohe raha kätte ära andma ei pea mitte mingit suurt kogust,  vaid võib kanda ühe või kaks kala. Kokkuostjal on ükskõik, kui palju ta annab. Ja see on nendele töötutele ja ebakindla sissetulekuga inimestele. Paljudel juhtudel. Ainus sissetulekuallikas kaheksakümnendatel aastatel oli  väga palju talviseid jäält püüdjaid. Nüüd hakkab see jäält püüdjate arv taastuma enam-vähem  samasse suurusjärku. Siis olid kalapüügipiirangud palju rangemad,  kui, kui nad praegu on. Aga samas? On praegu? Riskijate arv suuremaks läinud. Tähendab, aga ma pean seda seda sotsiaalseks probleemiks  ja õigusliku probleemiks, mitte mitte kalapüügiprobleemiks.
