Meie kujutame ette, et jumal kui, kui jube see on loomale,  et tal on aed ümber ja ta ei saa kuskile,  nii, tegelikult on ju see just nende kaitseks ja,  ja, ja, ja nemad on veendunud, et meid tuuakse siia nelja  lõbustamiseks vaadata, mitte. Igavus on nende põhiprobleem, mitte see,  et nad on piiratud. Ja kui meil oli siin loomaaed kinni, kui lätlastel sõrataud oli,  siis iga hommiku loomad ootasid, kui kell sai üheksa,  hakkasid vaatama, et kuhu nad jäävad, et iga päev toodi neid näha. Aga täna. Eestlased on on enamasti teist-kolmandat põlve linnas aga aga. Maailmas on maid, kus see on aastatuhandeid kestnud  ja ja sellest tulenevalt ongi nii, et meie loomaaed on  napilt üle 60 aasta, aga paari aasta pärast Euroopa  ja maailma kõige vanem loomaaed. Selles mõttes kõige vanem, et ta on vahetpidamata tegutsenud  Viinis hakkab pühitsema oma 200 viiekümnendat juubelit,  nii et et selles mõttes see loomaaianduslik kultuur siin  Eestimaal on nagu poisike võrreldes vanemate kultuuridega. Ja eks see tuleb ikkagi sellest, et inimene tunneb igatsust  selle keskkonna järele, kust ta ise pärit on. Ja, ja kui ta on surutud sellesse linna kivikõrbesse,  siis ta siis ta otsib oaasi ja ja niisuguseid oasid ongi  siis linnas loomaaiad ja botaanikaaiad ja avalikud pargid ja,  ja nii edasi ja sakslased on uurinud asja,  selgub, et töövõime taastub looduslikus keskkonnas oluliselt  kiiremini kui kõige paremini sisustatud jõusaalides  ja ja selles mõttes ei ole omad sugugi paika ainult lastega käimiseks,  vaid vaid täiesti sobilik paik oma krussis närvi sirgu  tõmmata ja, ja välja puhata. Tööväsimuse, st ka täiskasvanud inimestel ja,  ja selles mõttes peame meie oma niisuguse lapsekingades  linnaliku kultuuriga õppima ka loomaaias käima. Sest et, et loomad on ikka eelkõige niisugune noh,  loodusharidust ja, ja, ja looduslikus keskkonnas puhkamist  pakub ja ja siin ei saa samamoodi tormata nagu igapäevaselt  tööl ja samal ajal ei pea sugugi iga kord kogu loomaaeda ära vaatama. Meil iga aastaga üha enam, aga, aga näiteks Lääne-Euroopas  on väga levinud niisugused kuu ja aasta aponendid  ja ja inimesed vastavalt sellele, kuidas neil aega on  ja kui krussis neil närv on võivad tulla,  vaadata mingit osa loomaaiast või istuda tunnikene ühe looma  puuri juures, jälgida, mida need loomad teevad  ja ja selle tunnikese või isegi poole tunniga  selle puuri juures näiteks selle külastuse ajal isegi teisi  loomi üldse mitte vaadates on võimalik nende loomade kohta  nii palju targemaks saada ja, ja, ja väga huvitavad,  näha ja kui sellele lisaks siis õnnestub lugeda veel meie  poolt välja pandud infostendide materjale või,  või kodus enne või pärast lehitseda mõnda teatmeteost,  siis hakkab inimene hoopis teistmoodi mõistma seda,  mis Ta kas nägi värskelt loomaaias või, või  mida ta järgmise külastusega hakkab nägema,  sest et ka inimese silm peab harjuma märkama neid väikesi nüansse,  mis, mis loomade igapäevaelus on olemas ja,  ja kui, kui see silm harjub ja kui natukene Siit-sealt lisaks lugeda või, või meenutada seda,  mis on loodusfilmidest nähtud siis hakkab see see tulemus  see niisugune väike tarkus, mis, mis loomaaia külastusega  igale inimesele juurde tuleb, hakkab palju viljakam olema,  sest et inimene võib ju muidu näha, aga ta ei ühelt poolt ei  märka või ei, ei mõista, miks loomad just  nii teevad ja ja, ja selles mõttes loomaaed on ikka esimeses järjekorras,  on niisugune loodusharidust andev asutus ja,  ja mitte võrreldav nüüd mingi niisuguse noh,  lõbustuspaigaga. Aastaga üha rohkem hakkab olema niisuguseid firmasid,  kes no kes võiksid üldse mitte meie peale mõelda,  aga kes meile ka küllalt tõhusat rahalist abi on andnud  ja ja suurem enamus nendest uutest objektidest,  mis me oleme suutnud käiku anda, ei oleks muidu käiku läinud,  kui me ei oleks nendele põhilistele rahastajatele lisaks  saanud ka sponsorite abiraha panna, nii et et seegi näitab,  näitab, et, et, et nende loomaaiast, arusaajate  ja loomaaiasse positiivselt suhtuvate inimeste hulk ikkagi  kasvab ja meie ühiskond areneb. Enne loomaaeda tulekut tegelikult tasukski maha istuda ja. Ja mõelda, miks me siia loomaaeda tuleme,  kas me tuleme siia puhkama, lihtsalt lõbutsema,  jäätist sööma? Või huvitab meid mingisugune konkreetsem loomarühm,  mingisugune konkreetse probleem, mingisugune konkreetse  ekspositsiooni osa? Loomaaed on suur 87 hektarit, tõsi, ekspositsiooni all on  sellest vähem. Ja tasuks väga selgelt see, miks küsimus paika panna. Kõige tavalisem oleks ilmselt, et jah, ma tahan näha  loomaaeda kuid sageli teevad just lasteaedade õpetajad  ja võib-olla ka esimese teise-kolmanda klassi õpetajad  selle vea, et planeerivad tund aega ja tahavad näidata kogu loomaaeda. Tavaliselt hakkab see ekskursioon pihta meie peaväravast  Paldiski maantee äärest aga praegu me oleme siin taga  muskusveiste ja elevantide juures. Siia jõudmiseks kulub juba oma pool tundi. Ja seega lasteaialastele ja algklassidele tasuks võib-olla  teha mitu üldekskursiooni esimese puhul näidata ära just  nimelt need elevandid, võib-olla ka meie uus troopikamaja  ja järgmised sugugi mitte vähem põnevad osad jätta  järgmisteks kordadeks. Me tegime siin ise proovi ühe seitsmeaastase poisiga,  kes siin küll natuke mitteametlikult jalgrattaga ringi sõitis. Meil kulus natuke üle kahe tunni, et kogu territooriumile  ring peale saada, kusjuures pärast ma olin üsna üsna Väsinud nii et üldekskursiooni alla kahe tunni on täiesti  võimatu teha. Kuid kui see esimene uudishimu on on rahuldatud,  siis on loomaaial neid mitmeid ka spetsiifilisi temaatilisi ekskursioone. Näiteks on võimalik tutvuda ühe käigu ajal troopika  ja elevandimajaga teinekord võib-olla näiteks  spetsialiseeruda roomajate vaatamisele. Kolmas kord teha põhjalikumat tutvust kiskjatega. Järgmine kord sõralistega ja variante on veel. Lisaks laiale publikule on meil loomaaias nii-öelda oma lapsed,  need on meie loomasõprade ringid. Neli eesti ja kaks venekeelset, kes on tegutsenud juba aastakümneid. Nende ringide eesmärgiks on anda lastele ülevaade loomaaiandusest. Kogu maailmas on üsna laialt levinud nii-öelda sookoolide liikumine,  mis meie loomaaias on alles. Pilootprojekti järgus. Meil on kavas Koos hakata koolidele pakkuma õppekavaga haakuvaid teemasid. Loomulikult oleksid need siis zooloogia teemad põhikoolile,  keskkonnakaitse teemad. Ja selle projekti tulem peaks olema see,  et õpetaja saab tulla lastega siia, kartmata,  et lapsed peavad kodus õppeprogrammile vastavat materjali  ise järgi lugema või õpetaja peaks. Muretsema, millal ta saab oma tunnipeatüki teha? Te olete kõik tähele pannud, et kõik loomad. On tähistatud vastavate nimesiltidega, kus  siis peale Eesti ladina ja venekeelse nime on levikukaart  ja ühte teist selle looma elu kohta palju on tal poegi,  kui vanaks nad elavad, mida söövad. Ja nii edasi. See on osa sellest meie ühe eesmärgi inimeste harimise täitmisest. Nüüd lisaks sellele on meil siin territooriumil  ka siseekspositsioonides mitmeid stende kas  siis konkreetsete eksponaatide kohta või mõne ökoloogiliselt  bioloogiliselt keskkonnakaitseliselt olulise probleemi kohta. Siin on praegu üks meie uuemaid stende, mis käsitleb maailma  troopilisi vihmametsi nende kadumise põhjusi,  nende praegust olukorda. Ja kuna meie troopikamaja kesksetest eksponaatideks on krokodillid,  siis selle stendi alumine osa annab ülevaate kõikidest  maailma krokodillidest. Loomaaed on suur ja inimestel tänapäeval kiire  ja kui ei ole aega stendi ees pikemalt peatuda  või või kui kõik stendid läbi loetud ja tahtmist  ka veel kodus midagi juurde lugeda, siis on loomaaia  kioskitest võimalik osta neljas keeles selliseid loomaaeda  tutvustavaid väikseid raamatukesi. Ja peale selle juba üle 10 aasta. Igal sügisel annab loomaaed välja loomaaia kalendri. Seal on 12 kuud 12 pilti. Loomulikult on need loomapildid ja iga looma juures on  nii eesti kui ingliskeelne. Pisut pikem. Lugu. Ja kalendri algusesse viimastel aastatel on igal aastal  kirjutatud siis paar põnevat pikemat artiklit. Just sellel aastal toimunud uutest juhtumistest loomaaias. Peale loomade. Loomade kohta käivate siltide stendide külastajate mõeldud  kioskite ja toitlustamiskohtade on meil külastajate jaoks  välja pandud ka mitmed hoiatavad sildid. Ja mõlemas väravas on loomaaia sisekorra eeskirjad. Tasuks võtta see paar minutit ja need eeskirjad läbi lugeda,  et see loomaaias käik lõpeks hästi nii loomadele kui külastajatele. Sest külastajad ega loomaaia töötajad paljudki,  kes otseselt loomadega ei tegele, on loomade jaoks külalised  ja see puur ei ole looma jaoks mitte vangla,  vaid see on tema kodu. Ja iga loom kaitseb oma kodu kõigi võimalike vahenditega. Täpselt samamoodi nagu meie kaitseme oma kodu hoiatamata sissetungijad. Nii, ja nüüd me oleme tulnud loomaaia pühamusse,  kuhu me külastajaid tavaliselt üldse ligi ei lase  ja kus me tegelikult tegeleme teaduse ja liigikaitse  ja kõige sellega, mis on loomaaias, tavakülastaja ja,  ja võib-olla üldse üldsuse eest suhteliselt varjatud  mis on vähemalt sama oluline kui kui ülejäänud loomaaia tegevused,  sellepärast et et inimkond on paljud liigid viinud hääbumise  servale ja ainult neid tehistingimustes paljundades ja,  ja, ja nende elupaiku looduses taastades  ja siis uuesti tehistingimustes sinna loodusesse viies on  võimalik need liigid täielikust hävingust päästa ja,  ja see, kus me siin oleme, ongi siis meil hääbuvate liikide paljunduskeskus,  kus esialgu on põhiline rõhk pandud sellele väikesele  Eestimaa elukale Euroopa naaritsale kes siin praegu ringi  jookseb ja muidugi need siin puuris elavad isendid ise ei  ole need, mida me loodusesse lahti laseme,  vaid nende järglased saavad siis loodusesse lastud pärast seda,  kui neid on koolitatud, hakkama saama kõikide nende asjadega,  mis mis seal on ja kui kunagi oli see liik levinud  Uuralitest kuni Atlandi ookeanini praktiliselt,  siis nüüd on ta mõne üksiku koldena veel jäänud ja,  ja tõenäoliselt Eesti loodusest on ta praeguseks juba  praktiliselt hävitatud. Kuigi kümme-viisteist aastat tagasi oli teda kohati veel olemas. Ja ja inimene on ühelt poolt need elupaigad ära rikkunud,  teiselt poolt on inimene tassinud sisse Ameerika naaritsa  kes ei ole sugulane väga lähedalt, kuigi esimesel pilgul  väga sarnane. Ja kes on suurem, tugevam ja agressiivsem  ja lihtsalt tõrjub kohalikud liigid välja  ja ei ole tasakaalus selle ümbritseva ülejäänud loodusega. Ja see, kuhu me nüüd oleme tulnud, on, on naaritsate algkool  kus siis need meil sündinud noored naeritsad saavad esimese koolituse,  kuidas looduslikku toitu püüda, prepareerida ja. Ja kuidas leida endale varjepaike, kuidas vaenlaste vastu  ennast kaitsta ja niisuguse väikse algkoolitusega alles  siis saavad need lahti lastud, nii et siit nad käivad  siis kordamööda kõik läbi ja. Ja on näha, tähendab need, kes ei võta nagu koolitust hästi vastu,  neid ei ole mõtet hakatagi nagu loodusesse viima,  sest et et neid on kasulikum siin kasutada. Paljundusmaterjalina. Sest tegelikult on loomadel nii, et nendel tekivad  reaktsioonid teatud vanusega ja see on väga lühikene  ja kindel aeg, millal, millal tähendab on võimalik võõrutada  ära inimese sõbralikkusest ja millal, millal juba on hilja  ja lootusetult. Tähendab, see kontingent, kes seal oli, kus me vaatasime,  kus neid paljundatakse, see seal ei olnud haridust saanud  ja see on see, kes ei, ei lähe kunagi loodusesse. Ja kus nad uudishimust tulid meid vaatama  ja võtsid meid sõpradena, need, kes siin juba on koolitust  saamas ja saanud, need käsitlevad meid vaenlastena ja,  ja neid on siis väga raske juba sellest puurist välja leida. No need, kes on tõelised sooloogilised gurmaanid Need tulevad vahel meile siin üsna kaugetest riikidest ekstra,  teades kirjanduse järgi meie kollektsiooni meie haruldasi kureliike,  meie haruldasi kotkaliike, meie kaljukitsede kollektsiooni,  nad tulevad vaatama, kuidas me suudame neid haruldusi  paljunema panna, missugused haruldased liigid meil on  ja ja, ja tahavad siin päevade kaupa olla nende puuride juures,  sest nad ütlevad, et võib-olla ei tule eluski enam võimalust  neid liike näha. Siinsamas need hiid, merikotkad, kes on väga vähestes  kollektsioonides siis kui mai kaeluskotkad,  no kõik need meie meie kured, Siberi valge kured ja,  ja Jaapani ja, ja idakured. Meie kaljukitsede kollektsioon on maailmas tõenäoliselt teisel. Kohal ja selles mõttes meie kollektsioon on soloogilise  väärtuse poolest ikka maailmas tähelepanuväärne ja,  ja, ja Põhjamaade põnevam. Olenevalt kuidas siis koordinaatorid, kes antud liigi liigi,  seda päästmist ja paljundamist nagu koordineerivad,  kuidas nemad nõu annavad, lähevad nad siis kas teistesse  loomaaedadesse ja paljunduskeskustesse või koguni  ka loodusesse. Nii oleme me siin Mallorcasse musta raisakotka taas  asustamise programmile tõhusalt kaasa aidanud. Ja ja no kõik need meie haruldaste liikide paljundamised on,  on seotud Euroopa loomaaedade assotsiatsiooni niisuguste  toetuspaljundusprogrammidega ja, ja need kõik on,  on keskselt koordineeritud ja ja iga liigi jaoks on  siis Mingi koordinaator ja meie oleme koordinaatoriks mitmete kalju,  kitsede ja Euroopa naaritsa paljundamise  ja päästmise osas. Üks loomaaed, kui ta täidab loomaaiale rahvusvaheliselt  pandud funktsioone, ei saa sulguda mingisse oma riiki ega,  ega oma oma ühiskonda, vaid peab globaalselt tegutsema,  et ainult sest maailma loomastik on globaalne ja,  ja loomaaedade töö peab samuti.
