Vana meremees Johannes Konga pajatab ühe oma arvutitest lugudest. Ma olin siis veel madrus, mees see oli 1900 30. aastal tuli nüüd purjelaevaga esimest reisi välismaalt tagasi ja kapten lasi laeva tagant välja niisuguse landi õieti öelda, mis ta püüda tahtis, ka said või, või suurimat kala. Ma seda täpselt ei teadnud ja taigen hommikul tuli välja sealt tagant, ma olin roolis, Parest vahetasin, ta tõmbas selle välja, ütles, et ah, pole otsakad ja lasi jälle uuesti tagasi. Aga siis ta keeras lõuna, et madalama, tulin roolist ära ja. Meil olid parajasti just seajalad. Seajalad olid keedetud seal köögis ja sõin lõhun ära ja mõtlesin ootama selle natuke. Katri, siin mängib vingerpussi ja tõmbasin selle lindi. Ta on nüüd on otsas ja tiris landi välja ja nii kui ta nägi, et seajalga oli, vaata midagi, ta ei rääkinud vaikselt, lasi landi uuesti tagasi. Ja siis hakkasime seal laadima, olime ankru peal ja mina olin öösel vahis ja ajaviiteks siis oli õnn mul sees, õngisin. Ja ma ei tea, mis asja mulle tarrisel minesin õnge sinna sisse, kus ma veel seal elas, tagasi käisin, tulin tagasi, vaatan, õngekork ikka läheb, vee alla, tuleb vee alla, tuleb ristija. Läksite juurtõmbamisel õnge sealt välja ja tõmbasin tekile. Ja on kas soolane heeringas, soolane, heeringas. Ma taipasin ka kohe, aga nägin siis ainult, kui kapten vahetis limukest välja, niimoodi aga tõmbas pea kohe tagasi, aga kumbki meie seda asja teineteisele hiljem ei rääkinud. Seda seajalalugu mina temale, tema mulle ja Maarjale seda heeringalugu. Nii et me lugesime siis nii, et olime nii fifty-fifty nagu inglane, ütleb.
