Traditsiooni kohaselt võetakse nii mürtsuvate orkestrihelide  saatel ikka vastu kaugetelt püügiretketelt eduka plaani  täitmisega kodusadamasse tulnud laevu. Olgu see Kirovi näidiskalurikolhoosi puhkpilliorkestri helikon,  kõlanud marsiviis dirigent Arvi Miido taktikepi all  tervituseks tänasel kalurite päeval kõigile,  kes päev päevast merehõbedat nõudmas ja kellest praegugi sel momendil. Paljud on küll kodurandade lähedastel, küll päris kaugetel  ookeani vetel kala püüdmas. Täna on meie maa kaluritel pidupäev ja küllap  ka kõigis Eestimaa randades kalurikolhoosides keerutatakse  praegu tantsu, mängitakse pilli, kuulatakse muusikat,  küllap keevad uhaa katlat ja maitstakse seda hõbedat,  mida merest leivakõrvaseks iga päev välja on toodud. Meie oma tänase kaluritepäeva saate teeme Kirovi-nimelisest  näidiskalurikolhoosist sest eks ole selleks  ka väike põhjus täitub kolhoosil täna 35. juubel  ja meie juttude vahele pakuvad meelelahutust kolhoosi taidlejad. Aga ikkagi jääb tõeliseks suure vaeva nägijaks too mees,  kes päevast päeva merega silmitsi kelle käsi sööb soolane  vesi ning näokurde süvendavad vinged meretuuled  või vastupidi, soojate merede halastamatu päikeselõõsk. Mõni ruutmeetrit kõikuvad pinda jalge all. Pühapäeva kalamehe suure püügirõõmu asemel päevi kestev  lõppematu töö. Muidugi on rannavetes püüdvatel meestel sedavõrd kergem,  et hommikul lähed õhtul tuled või kui just pisut kaugemal  traalpüügil olla, siis ehk ka paar-kolm päeva järjest harva  rohkem merel. Iseasi on Atlandi püügimeestel, kes teinekord viis-kuus kuud  kodunt eemal Aga selle eest tuuakse ka siitsamast kodurandade lähedastest  vetest see kõige maitsvam kõige nõutavam,  kõige harjumuspärasem kala, räim, kilu, lest,  säinas, meritint, haug, isegi lõhe, mis on viimastel  aastatel kujunenud näiteks Pärnu kaluri Balti merel tulupüügiks. Rääkimata tursast, mida küll sõjakalaks sõimatud,  aga mis ometi päris värskelt, eriti aga suitsutatult üpris suupärane,  rääkimata tema imepärasest muundumisest,  hõrgutavaks krevetilihaks, Kirovi-nimelise näidiskaluri  kolhoosi võlutsehhides. Ega asjata öelda merehõbe ja seda ta on meie Läänemerelt  saadav leiva kõrvane. Meie maa tarbijate kooperatsioonisüsteemis on ainult üks  kalapüügi ja töötlemise ettevõte. See on 1948. aastal loodud ETKVL Pärnu kalamajand,  kelle ülesandeks varustada kalaga meie vabariigi maakauplusi. Kalamajandi püügilaevastik koosneb neljast MSTB tüüpi  traalerist ning rannapüügipaatidest. Siin on üks neist. Kalureid on aluste peal ainult 30, kuid nad annavad tööd  aastaringselt 100-le kalatöötajale. Ühe kaluri kohta tuuakse ainult suurpüügi ajal meres kaldale  50 tonni räime. Selle eest, et maarahval oleks kalapoest võtta  ka väärisja suur soomkala hoolitseb mõrva brigaad. Need kaadrid on filmitud selle aasta viimase seisev nooda nõudmisel. Rohkem kala võtta ei saa. Püügilimiit on ammendatud. Kala tuleb püünisest valla päästa. Õigus püügiks jääb kuni järgmise kevadeni ainult traallaevadel. Praegu on need püügialused ilukuuri saamas kodusadamas. Püügile minnakse taas septembris, kui Riia lahes hakkab  liikuma rasvane sügis. Räim. Heli hella velke kitus mai. Ära tea otsa peale ega ka ju kaldale. Ei oleks keegi kaasa, ma mõtle. Ülevasse varude üle tammetarude. Ja arvatakse, et see mehine meremehe elu  ja see õige ja raske kalapüük on ikka kaugel ookeanil,  tead, mis see rannalähedane püük ära ei ole? Traallaeva Karepa kapten Boris Trofimov ja Rutja kapten  Joosas Latvelis? No te olete mehed, kes on kaua aega püüdnud teie vist juba  15 ja Joosas 20 aastat kaugel ja lähedal olnud. Kuidas on see Balti meri, mis ta ikka on nagu meri,  meri, nagu meri ikka? On ka ikka tõesti raskeid ja tormiseid päevi olnud,  kus Balti meri ole oma koha pealt ka ikka tormine  ja ja ei saa ütelda, et ta nii kerge meri oleks,  aga aga siin rannapüügis muidugi annab, annab olla igatmoodi  siin tormi varju minna ja. Kui pikad noh, väljasolekud on tavaliselt no talvekuudel on  ikka pikemad reisid olnud, vahest isegi kuu aega  ja nii, kuidas tagavarasid ja kütet ja toitu baaslaevade  pealt saab ja aga siis siin suveperioodil on lühikesed  reisid ikka, käime sadamas kala andmas ja kala annab üle. Nüüd on väike vaheaeg püügil, tulime täna hommikul sisse  just kalapüügilt ja ja lähme varsti välja jälle uuesti. Võre õli Natalja lavaõli. Me olemegi oma tänases saates veidi ülekohtused olnud  ja just naispere suhtes räägime ikka raskest meeste tööst merel. Aga tegelikult ju kalatööstuses on nii palju,  kui ringi olen käinud, näinud peamiselt ainult naisterahvaid. Kirovi nimelise näidiskaluri kolhoosi esimehe asetäitja  parteikomitee sekretär Urve Sikenberg. Mida teie arvate, kui suur on naiste osa meie kalamajanduses  praegu üldse? No kui võtta meie kolhoosi järgi, siis meil on 6000 töötajat  ja veidi alla poole sellest on naised ja kui siit veidi  edasi veel arvutada, et meie aastatulu oli 111 miljonit  ja kaks kolmandikku sellest annab kalandusharu,  siis minu arvates siiski naised teevad ära väga suure töö  ja naised teevad väga rasket tööd kalatööstuses. Nii et see kala ikkagi lõpuks sünniks lauale panna. Enne on vaja väga palju naiste kätetööd. Kahtlematult ja naised juba teavad, mida nad meelsasti oma  pere lauale panevad, eks nad siis püüavad  ka seda toodangut meie lauale anda, ikka paremat. Olete ise kaluriperest pärit või või mereäärne inimene? Ei ole, ma olen pärit jõe äärest ja metsamehe perekonnast. Aga kala püüdnud olete kunagi? Ja mulle meeldis varem väga õngega kala püüda. Kas tulemusi ka oli? Ikka näkka saete vahel? No nüüd veidi tõsisemat juttu oma kolhoosi teemadel,  tänavu saab 35 aastat, seda kolhoosi aeg on palju edasi läinud. Mida antud momendil Kirovi -nimeline näidiskaluri kolhoosi  endast kujutab, millised on kasvõi kalurite päevaeelset? Tööd ja tulemused olnud tänaseks 35.-ks aastapäevaks on  muidugi meie kolhoos väga palju muutunud. Peale kalapüügi ja töötlemise oleme me hakanud juba  ka põllumajanduse ga tegelema. Samuti on meil kalakasvatus. Tavaliselt me ikkagi kalurite päeval teeme kokkuvõtte sellest,  mis see aasta meile on andnud, mida uut on tulnud  siis võib-olla, rõõmustav on just nimelt see,  et me oleme hakanud väga tõsiselt mõtlema,  kuidas ikkagi seda kala ümber töödelda ja konkreetseks tulemuseks,  mida juba rahvas tunneb, on meil uus, niisugune  delikateskulinaaria toode krabi maitseline  ja see kõik rõõmustab meie tarbijat ja selles osas me nagu  jätkame tööd. Teiseks muidugi on meil paremad tulemused kala täielikuks kasutamiseks. Meie teeme seda täispiima asendajat loomatoiduks  ja see on ka väga tähtis meie töödes ja tegemistes. Selle aasta ülesanne on veel käiku anda õige pea juba  augustikuu sees, uus šampoonitsehh. Ja nimetus näidiskalurikolhoos kohustab ise paljuks  ka kõiges progressiivses osas tehnikas tehnoloogias küllap on,  siit teistel oleks palju õppida. No me oleme ikka püüdnud kõik, mida me loome täiesti  kaasaegsel tasemel ja ka seda vana, mida on vaja rekonstrueerida,  nii et äsja olid meil koos siin üle Nõukogude Liidu teist  teiste kalurikolhooside esindajad ja nad ütlesid,  et nad meie kolhoosist said päris palju kasulikku. No jätkugu jõudu samas vaimus edasi minna  ja ikka ilus hea kaluritepäeva soov, et oleks kala,  selleks öeldakse kivikoti, aga loodame, et. Kala poest leiame ka järjest paremaid roogasid. Kiirabi nimelises näidiskaluri kolhoosis on  nii kanged mehed, et neil on naljaasi kesisest tursast  kallist krabi teha. Nüüd on usinasti asutud ka põllumajandust  ja loomakasvatust edendama. Nii et järgmine prantsuse rahvalaul lamburneiu peaks olema  täiesti omal kohal. Ei ta näinud trenne siis. Küll oli. Ega rastasi? Nali. Kena lugu. Kuid mis teha? Oli kena. Ei või ei jutt äratada? Küll kena ja. Kätte paadi alla oli ilus ka. Meie suuri siseveekogusid Peipsi ja Võrtsjärve võib päris  hästi pidada ka väikeseks sisemaa mereks  ja tuuakse sealtki üsna palju kalaranda ning  ega kalurielu sealgi palju kergem ole. Kuidas seal kalurid elavad, kuidas seal kala püütakse? Eks heidamegi praegu siis pilguga sinna läheme Peipsi äärde. Peipsi, meie vabariigi suurim magedaveeline siseveekogu  annab tööd ja leiba sadadele kaluritele. Ta on nagu magnetiks, mis kaluri kutsumusega mehi tõmbab  ja keda ta oma võimusesse on saanud. Ei ta seda nii kergesti lahti lase. On ju teada paljusid Peipsi-äärse kaluriperedünastiaid,  kus kaluri ametit põlvest põlve edasi antakse. Peipsi kaluri lohusu osakonna püügilülivanem Aleksandr  Sverski rääkis, et nii palju, kui tema teab,  on tema isa, vanaisa ja vaarisa ikka elupõlised kalurid olnud. Ja kuigi ta ise mõnda aega ehitaja ametit pidas,  siis lõppude lõpuks tuli ta oma esivanemate poolt päritud  kaluriameti juurde ikkagi tagasi. Lülivanemana valis Aleksandr oma paatkonna koosseisu ainult  sellised mehed, kes kangema joogiga sõprust ei pea. Kolhoosi juhtkonnalt kuulsime, et vetski lüli seatakse  nii karskuse kui töökuse poolest eeskujuks majandi teistele paatkondadele. Lülikoosseisus on ka Aleksandri vend Saveli  siis endine Estonia kaevanduse kaevur Aleksandr Gruglov  ja elektriinseneri koha kaluriameti vastu vahetanud Andrei Saritsev. Kaluri ametipisikust on nakatatud ka lülivanema  kaheteistaastaseks saav poeg Sergei, kes tänavu Mustvee  keskkooli viienda klassi edukalt lõpetas. Isa sõnade järgi jätab poeg kasvõi söömise pooleli,  peaasi, et koos isaga järvele kala püüdma saaks minna. Tublisid kalureid käisime kaameraga järvel saatmas juunikuu lõpupäevil,  kui mehed kalaluuret tegid. Püügiülesanded on alati täidetud ikka enam kui 100 protsenti  ja ka praegu ollakse oma tööde ja tegemistega. Majandi esirinnas. Peipsil on palju oma probleeme, üks põhilisi on see,  et ta kipub vanaks jääma. Vanake Peipsi kõlab ju päris ilusti ja lugupidavalt. Aga eks selle varjus ole ka pisut vanaduse nõu trust. Järv ei suuda enam headele kaladele head vett  ega toitu anda. Praegu murrab terve teadlaste konsiilium pead,  millise raviga vanakest noorendada. Võrtsjärve on sellele pürgimisele optimistlikuks eeskujuks,  sest see järv elab praegu üle oma uut õitseaega. Kunagisest Kiisa järvest on saanud vabariigi parimate  ja kallimate kalade kasvumaa. Angerjat ei sõida enam keegi otsima Saaremaale ikka ainult  Võrtsjärve äärde ja siin teda tõepoolest on. Koos vääriskala koha ja suurte latikate ning haugidega  Võrtsjärve limnoloogiajaama teadlaste pandud diagnoos oli õige. Selle järgi ravitsemine osutus ülimalt tagajärjekaks. Aare Otsla Võrtsjärve kalamajandi direktori ütlemist mööda  tõotab just sellest aastast tulla rekordpüügiaasta  sest ainuüksi maikuu kolm nädalat andsid üle 30 tonni angerjat,  mis on rohkem kui pool terve mulluse aasta saagist,  mis omakorda oli juba rekordiline. Aga ilusaid angerjapüügiilmu seisab ju veel ees. Nuriseda aga ei saa ka Saadjärve, Kaiavere  ja mõnede teiste meie suuremate järvede majandaja  metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium on oma usina  kalakasvatustööga päris kalameestele kinda visanud. Justkui öeldes meie 1000 järve maa teisedki järved võiksid  sama heade kalaveteks saada kui asja usinamalt ette võtta. Seda on kinnitanud Kagu-Eesti kalamehed Kuldre  ja Lenini-nimelisest kolhoosist. Viimases aga mitte ainult ei püüta kalu,  vaid ka kasvatatakse tiikides. Ja siin võib uudistada meie vete kohta päris uudset kala. See kala on Lena tuur temaga ära vahetamiseni. Sarnased on Peluga ja tuura ristand. Nõndanimetatud pester kasvatatakse neid meie jaoks üsna  eksootilisi kalu. Veel Narva kalakasvanduses. Kalakasvataja Reino Madisso rääkis, et nad on väga vähenõudlikud,  kalad elavad isegi kuni 30 kraadises vees. Kolhoosil on praegu 2500 ruutmeetrit tsementbasseini,  kus kasvamas kolm tonni kuni kuue aastasi kalu,  mis kaaluvad seitse-kaheksa kilo tükk. Edaspidi kalu nii vanadeks ja suurteks enam ei kasvata. See pole ökonoomne. Kala saadetakse turule juba teisel aastal poolteise kilosena. Kala on maitsvam kui angerjas, esialgu aga on teda  poodidesse veel vähe jõudnud. Edaspidi loodetakse ehk kalamarjagi saada. Küll aga on rohkesti karpkala, mullu turustati neid 21 tonni. Kokku realiseeris Lenini-nimeline kolhoos mullu ligi 50  tonni kala, rääkis karpkalakasvataja Riho Anton. Sellel on üsna oluline osa toitlusprogrammi realiseerimisel. Me oleme täna rääkinud küll lähedastest,  küll kaugetest püügivetest näinud, kuidas kala püütakse  ja isegi mõnda eksootilist kala saanud silmitseda. Eesti NSV Ministrite nõukogu kalamajanduse valitsuse  juhataja Ahti nurmes. Meie saate pealkiri on mereleib, tegelikult on see ju leivakõrvane,  mis merest tuuakse, kui suur osatähtsus sellel leiva  kõrvalsel kõige muu toidulauale tuleva kõrval praegu on meie vabariigis. No kala kui loomne valk moodustab kusagil üks kolmandik meie  loomse valgu ressursist üldse meie toidulaual. Ja see koht on tal juba võiks öelda. Viimased kümmekond aastat. Põhiline see suurem osa kala tuleb ikkagi kaugetelt püügivetelt. No Eesti oludes ma ei ütleks nii meie nii püügis kui  ka töötlemises oleks see nii-öelda võrdne 50 protsenti,  kohaliku kala osatähtsus 50 protsenti ookeani kalatähtsus. Poodi minnes heidetakse pilk ikka sinna leti poole,  kus on tavaliselt meie magevete kalad või tiigikalad  ja tavaliselt neid ei jätku. Milles on siin probleem ja kas hakkab see kalaleti pool  ka kunagi nii rikkalikumaks minema? No kui tarbimise küljest küsimusele läheneda,  siis muidugi meie vabariigi elanikkond eelistab rohkem  kohalikku kala ja nõudlus kohaliku kala järgi on suurem. Ja siin ongi meie kalakasvatajate suur ülesanne,  et korvata seda Mis Läänemeres on vajaka just kalakasvatusega meie riikides  sumpkalakasvatustes ja mille peale meil eriti suured  lootused on? Järgmisel viisaastakul see on meie Narva soojaveeline kalakasvatus,  kes peab andma põhilise Meie eluskala ja  ka eluskalas toodetavate kalatoodete mahu. Me praegu olemegi niisuguse Kuidas öelda tee lahkmel teatava mõttes oleme sunnitud  uuendama oma toodangu liiki toodangut väga suurtes mahtudes,  eriti oma konservitoodangut. Just tänu sellele. Tarbija on muutunud nõudlikumaks, nõuab rohkem paremat,  parema kvaliteediga ja laiemas sortimendis kalatoodet. Eks üsna mitmeid uusi konserve ja päris uusi kalast tehtud  tooteid eriti siinsamas Kirovi-nimelises  näidiskalurikolhoosis on ka valmistatud ja poeletile jõudnud. No juba nimetus ise näidiskaluri kolhoos ütleb,  et ta peab näitama tee teistele ette ja seda ta  ka tõesti teeb. Täna on ikkagi pidupäev jutud ja soovidki pidusamad,  mida oma suurele kalurite ja kalatöötleja te perele sooviksite? Noh esmalt soovida kõikidele kaluritele ja kalatöötlejatele Uhkustundega rahuloluga pühitseda seda meie kalurite päeva  ja oma poolt, soovin siis kõigile uut tööindu  ja samasuguste edukate saavutustega lõpetada käesolev aasta,  see käesolev viis aastat. Paljude elukutsete kohta öeldakse, et selleks peab inimene  lihtsalt sündima. Ja kaluriamet paistab olevat küll üks selliseid,  kus pisik peab juba maast madalast veres olema. Aga et ta sinna verre satuks, peab ka kuskilt nakatust saama. Ja kui põlvepikkune poisike ikka juba mere ääres kas  või õngelatti vibutab, siis võib loota küll,  et eks tast kunagi kalameeski kasvab. Aga mida arvab sellest Hiiu kaluri aseesimees parteikomitee  sekretär Arne Tursk, seda kuuleme nüüd kohe. No paljudel Hiiu kaluri poistel on suvi ikka ehtrannapoisi  kombel merega seotud. Ma kuulsin siin sadamamehed, kaebasid, et mõni õhtu,  kui ilus ilm on ja kaua valge, saab alles kella ühest koju,  nii kibe tahtmine on merel olla. Ma arvan, et kolhoosiseda klubi asutades ja,  ja neid vahendeid soetades ei ole siiski mõelnud ainuüksi  laste lusti peale. Tõepoolest ja meri armastab julgeid noori  ja tugevaid mehi. Ja sellepärast me olemegi. Loonud selle klubi, et inimesi õpetada nii mere kui kalaga. Varakult juba sina peale. Selleks on meil tähendab Taagu klubi, noorte meremeeste ringid,  samuti noorte kalurite ringid, kus kokku harjutavad  ja õpivad üle 100 noore ja kalurist ja ka teistest  kolhoosidest ettevõtetest meie saarelt. Ja ilmselt siht ei olegi selles, et nüüd igaühest neist  peaks kalurikolhoosi töötaja või kalur või meremees saama,  aga lihtsalt, et varakult välja selgitada,  kellel selleks nii-ütelda õiget soont ja hinge on. Tõesti nii ja sellepärast, et kõik kõigist muidugi meremeest  ja kalameest ei saa, see on täiesti loomulik. Aga see annab siiski võimaluse valida ja inimest noort  inimest suunata ja valida välja noori, kes tõepoolest  saaksid tõest meremeest. Ja kogemused näitavad seda praktikat. Et me oleme näiteks möödunud viisaastakul saanud 168 noort spetsialisti,  kes on läinud koolidest õppima ja rajoonikoolidest suuname  sinna iga aastal kuskil 20 kuni 30 stipendiaat. Meie praegu õpib meil kokku 91 stipendiaate,  kes nii merekoolides kui ka teistes koolides,  mis on seotud kolhoosiga. Ja vaevalt neid oleks nii palju, kui ei oleks sedasama  noorte meremeeste ringi, sellepärast et noh,  ohutustehnika muud viisi ei luba merele noorelt minna  ja kui nüüd on mees 20 aastane hakata siis seda ranna  ja merearmastust otsast peale õpetama, nagu lapsele see on  ilmselt väga kaheldav. Kogemused näitavad, et vanemast poisist juba Juba 20 lähedal on raske õpetada, sest tal on  siis tekkinud muud huvialad ja hobid. Praktiliselt ikka nii, üks noortest poistest,  kes on jah, kuue-seitsmeaastased ja niimoodi nendest hakkab peale,  siis sealt tekib lõpuks huvi ka. Ja samuti me saame muidugi teisi tähendab spetsialiste,  maiseid, spetsialiste ja nende kasvatamise õpetamiseks on  meil ka koolides olemas ringid, eeskätt Seflus alustes koolides,  Kärdla keskkoos ja Lauka kaheksas koolis. Tehnikaringid ja fotoringid ja samuti siin töötab,  on praegu laagris noorte võimlejate ringid  ja nende praktika kõige muidugi on raskem sellepärast et  eriti just tehnikaalaste praktikaga, et töö seadusandlus  praegu kahjuks ei luba veel kõiki noori töötada niisuguste tööalade,  kus on seotud masinatega, aga me püüame,  püüame kõigilt, et nendest noortest saaks  ka ka võiksime kasutada neid ka tööl niisugustes kohtades,  kus praegu ei ole hästi hästi lubatud. Kuule, tundlik auto. Luvesti ka kaunist kuu. Süda täis talus. Kautsidu. Kutsu. Olen kava. Teiste piisas mul tehtud mees, nii. Olen. Kalurite päev kestab meie kalurite saade aga hakkab lõpule jõudma. Olgu siis siit veel kord öeldud. Kõigile neile, kes siit kodurandadelt tuhandete miilide  kaugusel praegugi kala püüavad ja ka neile,  kel mahti, on pidupäeva pidada. Suur tänu ja õnnitlused aga neile, kes tänasest päevast  kannavad Eesti NSV teenelise kaluri, Eesti NSV teenelise  kalatöötleja ja Eesti NSV teenilise tööstustöötaja aunimetust. Ja nendeks on praegu Teeneline kalur Mihhail Gontsarov, Pärnu kaluri kalur Valdek Tosman Hiiu kaluri kapten Vitali esitailo tootmiskoondise Eesti kalatööstus PMR kapten. Boris Evart. Kalatöötleja samuti tootmiskoondisest Eesti kalatööstus. Tehnilise tööstus töötaja aunimetust kannab tänase päevast  Asta jõearu, kes on lääne kaluri kalatöötleja  ja tehniline kalakasvataja. Vello Aavik. Saare kaluri pea, kalakasvataja õnnitleme,  head peotuju kõigile head peo jätku ja ikka kivikotti.
