Looduse lemmikud. Tere loodusesõbrad ka tänase matka sihtpunktideni jõudmiseks tuleb kasutada kas siis vee või õhuteed ehk teisisõnu saartele läheme seegi kord ja jätkame Põhja-Eesti väikesaartega. Kütkestavad paigad nii suvel kui talvel, jaga sombuse sügisilmadega, on neis oma võlu, salapära olemas. Meie raadioretke juhiks Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Prangli Aegna, Naissaare ja teiste kohta, millest meil nüüd siis järgnevalt juttu tuleb, võib vist ilmselt alati öelda, et suviti on seal rahvast rohkem kui piltlikult öeldes mahub. Tere, ja kui me nüüd vaatame neid Tsaari-Prangli, Aegna ja viimastel aastatel ka Naissaar, siis tõesti, need on kujunenud viimastel aastatel päris rahvarohked, eks just suveperioodil. Nii et teinekord ja enamasti stangi isegi Prangli peal, kus püsielanikkonda on kogu aeg ka nõukogude ajal säilinud ja saanud edasi olla suvekülastajate arv isegi mitmekordselt ületab siis püsielanike arvu. Muidugi aeg nalja, naissaarel on püsielanikke praegu ka, kõik need on ikkagi üksikud inimesed, seal on muidugi see suvekülaliste arv ületab vaata tuhandekordselt tõest, et need saared on tõesti väga väga külastatavad. Suveperioodil. Nii et ei olegi väga vale öelda, et vahel on rahvast rohkem. Jah, teinekord tõesti nendel inimestel, kes püüavad leida Väike-saartelt sellist kohta, kus siis inimsagimisest eemal hoiduda, siis nendele tee neid saari võib-olla et ei olegi mõtet sihikule võtta, pigem siis vaadata mängijaid, teisi saari. No siis oma matka alustame, milliselt nimetatud saartest? Kuna eelmise saate jooksul jõudsime Kolga lahe saartele, siis Kolga lahe lukuks on Prangli saar ja vastavalt siis oma tänast retke alustaks. Prangli on siis oma suuruselt Eesti saartest esimese 15 hulka kuuluv ehk siis 14. kohal. Ema suuruseks on siis umbes kuus ja pool ruutkilomeetrit. Varem sai öeldud, siis franglil on olnud siis kogu aeg ka püsielanikkond ja sealsed talud siis jagunevad lausa kolme küla vahel. Kui me paadiga või laevaga liimilaevaga sinna kohale läheme, siis maabume Kelnase külaalgel naase sadamas ja peale selle on siis veel idaotsa ja Lääneotsa külad seal saare peal. Muidugi, kui need esmakordselt sinna Saarele sattuda, siis sega ega hästi seda vahet. Neid erinevate külade vahel ei hooma, kui silte väljas ei oleks, et vaat nüüd majad, mis seal siis teede ääres paiknevad sujuvalt lähevad, üksküla läheb teiseks üle, aga aga administratiivselt siis nad kuuluvad kolme erinevasse külla. Või mina sinna saarele esimest korda sattusin, siis oli veel sügav nõukaaeg ja tol ajal näiteks oli seal muidugi vene piirivalve ja kuna nemad siit omakorda need seal kivisöega, siis selle kivis Slakiga täideti näiteks teedeauke ja kuna see siis hirmsastiga tolmas, sest teinekord pandi lihtsalt niidetud rohi sinna peale seda natukene leevendada. Aga jah, sellist asfaltteed seal ei ole ja, ja seda ei ole ka ka sinna vaja. Muidugi kohalikud teavad hästi, kuskohas, kuna saar on suhteliselt kivine, siis nad teavad täpselt, kus, kus kivid on ka nende teede peal ja teede seetõttu need teed vingerdavad teinekord üsna üsna tugevalt suuremate kivide vahelt läbi, nii et. Aga kui saare külastajad, turistid sinna satuvad muidu maadeavastajad, siis siis reeglina, et nad satuvad ikkagi sinna jala või siis jalgrattaga ja, ja niimoodi liikudes ei sega need kivid sugugi mitte. Ja õnneks on siiski püsielanikke on praegu sellel saarel jätkuvalt olemas ja tänu sellele on muidugi siis ka terve rida vaatamisväärsusi just ka säilinud, olgu siis kasvõi nende vanemate majade ja arhitektuuri näol. Saare lõunaosas on siis ka kirik või kabel ja surnuaed, mis on küllalt heas korras ja muidu ka maastikud. Kahjuks küll, viimasel ajal on loomi seal natuke vähe sest ega loomapidamine ju eriliselt ära ei tasu. Ja praegu siis paljud rannaniidud ja endised puisniidud on seal osaliselt vaid siis kasutust leidnud, aga sellegipoolest rannaniidud, mis siis on mere meelevallas rohkem? Need püsivad suhteliselt heas seisus. Looduse lemmikud. Kui me nüüd natukene laiemalt seda Pranglit vaatame siis huvitavamad, no tegelikult huvitav anda Ta igalt poolt ükskõik kustpoolt me läheneme, aga põnevamad piirkonnad on siis loodeots, mis on siis selline liivane ala ja suhteliselt vähese taimestikuga ja seal ei ole ka hooneid, kunagi oli seal piirivalve vaatetorn ja selle juures olev soojak ja seal loodeotsas siis. Majakas nüüd, kui loodeots on selline tasane liivane ala, siis kaguotsas jälle on seevastu üsna tugevad suured luited ja ilus ple, nii et need, kes lähevad suvitama, oma ja päikest võtta. Ma siis need kindlasti suunduvad sinna kaguotsa poole ja Lääne ots, see osa on siis rohkem kadakane ja kivine. Nii et seal ei ole eriti olnud võimalik isegi niit. Eks huvitav nähtus, millele tasub tähelepanu pöörata seal Prangli saare peale on see, et et kuna see maa ei ole sugugi mitte väga viljakas noh, nagu nagu eelmine saadagi sai öeldud. Et need saared on, on ka klindieelsed ja, ja lupja on seal vähe, siis viljakuse tõstmiseks kasutatakse siiamaani mere äärest korjatavad adru missis. Viiakse sellistesse kohta tõdesse, kus siis natukene sügavam või pehmem moon ja need kartuli või aiamaalapike, seda on reeglina siis ümbritsetud kiviaedadega ja see on siis seetõttu, et, et loomad reeglina käisid vabalt terve saare peal või, või suurema osa saare peal ringi ja selleks, et nad ei läheks aiamaadele, kvartali või, või muude köögiviljapeenarde vahele ja neid ära ei sööks, siis siis olid hoopiski need väiksed klapid, põllulapid või haritavad lapid kiviaedadega ümbritsetud, et loomad sinna ligi ei pääseks. Et selline omapärane vaade, kui kui mandri peal reeglina minu tavaline, et loomad on aedikus, siis antud juhul on väikesaartel on see üsna tüüpiline, et see haritama on just eraldatud aiaga. Ja loomad üldiselt liiguvad vabalt. Meenub film mehed ei nuta, kus Ervin Aabel lamba eest ära jooksis meeleheitlikult. Nojah, eks selliste väikesaarte peal tuleb sellega arvestada, et loomad mahtudega teistele väikesaartele viiakse suveperioodiks. Et nad seal rahulikult saaksid kosuda ja hooldada neid rannaniite ja karjamaid. Ja, ja kuna merre nad ei lähe, siis ongi aednikuks meri ja noh, kui me läheme sellise koha peale, siis tuleb arvestada, et, et seal ei olegi kedagi, kes kohe selle lamba lühema köie otsa paneks. Nii et, et sellega tuleb arvestada. Teinekord kartus ei ole mitte asjata, sest mitte ainult lambaid ei hoita. Ja mõni Jäär võib ka oma karjakaitsel üsna tugevalt puksida, aga veelgi ettevaatlikum peaks olema siis veiste suhtes, keda ka saartele viiakse suveperioodiks ja siis eks natule ka proovima jõudu, kas, kas neid karja saatus natukene tugevam ja kellele peaks alluma või siis nõrgem, keda hakatakse allutama. Karjajuhtidega tuleb alati olla natukene ettevaatlik. Ei tea, kas pärast seda juttu Prangli saare külastatavus väheneb ka vä? See ilmselt ei vähenesest franglil niisuguseid päris üle saare vabalt liikuvaid loomi nagu ei ole, aga, aga väiksemate saarte peal. Noh, eks, eks see väikesaarte külastamine on, on ega sina ei pea siis minema ja, ja, ja. Ja teinekord, et eks kui, kui suuremad seltskonnad lähevad väikesaartele, siis, siis see võib isegi sinna viidud loomi rohkem häirida, sest loomad, koduloomad on, on pigem üksi olles nad ikkagi pelgavad inimesi ja nad võivad päris paaniliselt joosta hoopis eest ära, mitte mitte rünnata. Nii et nii et iga kord kui kuskile minna, siis tuleb ikka mõelda, et see kohalike elu peab jääma võimalikult vähe mõjutatud meist. Nii et see inimeseloom ikkagi viisakalt käituks seal, kuhu ta läheb. Edasi vaataks siis Prangli lähedal olevaid saari. Kagu poole jääb Aksi saar, mida ka siis väike Bangliks kutsutakse. Ja Aksi saar on vaid 59 hektarit suur ja ta on jällegi välja venitatud saareke. Umbes kolm kilomeetrit pikk ja vaid. Aksi saar on siis ajalooliselt olnud paadiehitajate saar, Akkermanni Kodusaar ja nende paadimeistrite purjekad ja, ja kalapaadid olid siis möödunud sajandi alguses ikka hästi hinnatud ja, ja tuntud laiemaltki siin Põhja-Eestis. Nõukogude ajal muidugi tehti saar tühjaks ja praegu alalist asustust seal peal ei ole küllaga sealse mitme maja asukohas praegugi harjatatakse lambaid ja šoti mägiveiseid ja need loomad on päris hästi suutnud taastada ja hoida korras nii rannaniite kui seal saare keskel olevaid niiskemaid niite. Noh jällegi vot see Aksi saar on üks väga ilus koht, et nimelt see miniatuursus vaheldub jällegi nii liivastest kohtadest kuni kivist hästi kiviste kohtadeni ja see looduse muutumine on seal üsna kiire. Ja samas võib sealt jällegi leida ka selliseid huvitavaid taimi. Juba eelmises saateski nimetatud Rootsi Kukitsat kasvab seal lausa lademetes, nii et üks põnev koht siin paar aastat tagasi. Jällegi üks asi, millele tuleb alati tähelepanu juhtida, selliste väikesaarte külastamise puhul eriti, kus ei ole elanike peal tulega, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Teine kordan, kuivadel perioodidel piisab ühest tikkust või lohakalt kustutamata jäetud lõkkeasemest, et kogu see ilus saare loodus maha põleks. Ja nii mõned aastad tagasi juhtus ka Aksi saare peal, et läks põlema. Kadastik ja õnneks suudeti see ära kustutada enne kui kogu saar paljaks põles. Aga nüüd, kui, kui siis sinna saare poole sõita, siis on üks heitel seal sees, kus ei ole kadastiku ja ainult, kui me seal sele Põlendik kohapeal oleme, siis oleks nagu inimluud või, või loomaluud selle liiva peal. Need on siis jäänused tules hävinud kadakad põõsastest. Nii et see võtab ikka aastakümneid, enne kui sinna taas normaalne taimestik peale hakkab kasvama, nii et tulega tuleb olla väikesaartel väga-väga ettevaatlik. Ja mingil hetkel läheb see ikka jälle meelest ära, mis on nagu kõige kurvem selle juures. Nojah, kahjuks on nii, et on ka selliseid, kellel ilmselt on ükskõik, peale teda tulgu või veeuputus või siis tulekahju seetõttu ja on väikesaarte loodusega alates suur oht, kui seal palju käiakse, siis siis risk, et midagi juhtub, kasvab ja reeglina sinna ligipääs ei ole ju nii lihtne, kui, kui tuletõrje autoga näiteks siin Tallinna linnas ühest kohast teise sõita ja, ja maksab kiiresti jaole. Keri saar on see koht, kuhu me nüüd läheme. Keri saar paistab Pranglist kätte, nafta on umbes kuue kilomeetri kaugusel ja põhja pool siis planglist ja ta on tõesti hästi pisikene saareke vaid kolme hektari suurune. Ja kui me Prangli pealt vaatame teda tiikrige, siis siis tundub, et oi-oi, mis peaks olema hästi suur saar, sest seal on, seal on lausa kahekorruseline maja hästi suur. Ja pealegi siis loomulikult on Ta kuulus oma majaka poolest sest see on selline pudelikujuline majakas, millel on siis ka päris pika ajalugu juba. Nojah, kui selle Saarele kuidagi jõuda, siis tegelikult see saar ikka tõeline peopesa, ainult kui siin möödunud saates sai öeldud, et Mohni saarele ei mahugi rohkem kui ainult majakas siis keri saarel tõesti see enamasti nii ongi. Majakas ja selle komplayks võtab suurema osa saarest kõik enda alla, aga vaatamata sellele isegi sellele pisikesele saareke, selle seal on huvitavat vaadata nii ajaloolises plaanis kui ka looduse poolest nimel, et ajalooliselt on keri kuulus selle poolest, et ta on esimene majakas mis töötas maailmas kroosi peal ja kui hakati tegema sinna puurkaevu, siis siis ei hakanud tulema sealt kaevust mitte vett, vaid hoopiski gaasi, gaasi sai ka põlema panna. Ja noh, see oli siis möödunud sajandi alguses, 1906. aastal, kui kui paigaldati sellele kaevule vajalikud torud ja ventiilid ja hakkate siis valgustama just gaasileidja abil seda majakat. Nüüd kahjuks küll 12. aastal seal toimus üks avarii ja gaasiplahvatus ja seejärel lakkas gaasi nii palju tulemast, et enam saaks majakat kasutada, aga kuus aastat sellegipoolest töötas siis keri majaka, kes gaasi peal. No selle maagaasi olemasolu muidugi ei ole ainult Keri saarele omane, vaid samamoodi on Prangli saare peal ja, ja mõningate teiste Kolga lahe saarte peal veel ka gaasi emaga leitud, aga, aga nende kogused on ikkagi nii väiksed, et saab ainult ainult nii-öelda visuaalselt näha, et tõepoolest see gaas, mis sealt tuleb, ka põlema saab, aga noh, sellist tööstuslikku tähtsust see kahjuks ei oma. Looduse lemmikud. Läheme siis naissaarele võib-olla nii mõnegi kultuurihuvilise loodusesõbra jaoks on Naissaar avanenud just tänu mõnele põnevale muusika või teatriprojektile. Naissaar oli nõukogude ajal teadagi väga kinnine saar ja, ja selle põhjuseks oli siis see, et naissaarel oli meremiinide valmistamise tehas ja ladu, suur ladu ja ainult miiniladu ja miini ega seotud ei olnud seal sõjaväge peal, vaid vaid neid erinevaid sõjaväeosi oli seal üsna mitu. Ja noh, seetõttu tsiviilelanikud kindlasti sinna ei pääsenud. Kõigepealt Naissaare loodust ka sellist siis siis Naissaar on meie saartest siis kuuenda, kohapeal oma pindala poolest ja see on siis 18 ja pool või natuke rohkem ruutkilomeetrit. Kui Naissaar alguses esimest korda avastama minna, siis nagu ikka on tavaks saanud, et käiakse mööda mererannikut ja siis siis me leiame naissaarelt üsna ulatuslikud liivarannad, aga kui me vaatame Naissaare sisemust, siis seal on ka soid ja muidugi valdav osa saarest on metsane ainult siis lõunaküla juures on siis niite seal, kus oli varasem külaase ja selle majade ümbrus on siis niidualad ja natukene on siis ka ka niite veel põhjavool põhja küla juures, aga selle saarega tutvumiseks on hea kasutada siis matkaradasid neid on seal mitu tükki. Ja siis on võimalik valida nii lühemaid kui pikemaid radasid. Nagu öeldud, maastik on üsna üsna vaheldusrikas küll liivaluidete, erinevate metsade, valdavalt Angel, naissaarel okasmetsad männimetsad, aga seal on ka üks väike lapp, nõndanimetatud Taani kuninga aed, mis siis on tegelikult selline lehtmetsa tükike ja endised puisniidud, mida siis vahepeal mõned aastad tagasi ka lammastega hooldati ja, ja seetõttu on kujunenud päris hea vaatega selline puisniidualase. Loomulikult ei ole ükski Põhja-Eesti saar ka ilma suuremate rändkivideta ja ja noh, paremini vaadeldav või, või kergemini leitav. Ta on näiteks põlendiku kivi, see on siis miiniladude juures, aga eesti enne sõda siis kaitse alla võetud Naissaare suur kivi. See ilmselt on läinud Nõukogude najal ehitusmaterjaliks lõhatud ja, ja seda enam sealt saare pealt ei leia. Nii et ka teinekord võivad suured rändrahnud ära kaduda. Sellise ehitusmaterjaliks lõhki laskmise ja turustamise teel. Nojah, kui iidsetest linnadest võetakse ehitusmaterjali, et mõnda teed ehitada, siis see inimlik lollus on paraku globaalne, aga naissaarel praegu, kes seal viimasel ajal pole käinud, võib huvitada see, et kuivõrd seal siis nüüd tänase päeva seisuga ikka neid vanu nõukaaegseid piiritsooni jälgi võib kohata. Naissaarel me ei pääse praktiliselt üldse liikuma, nii et me ei näeks selle nõukogude sõjaväetegevusjälgi muidugi juba juba sadamas takkapihta see praegune sadamakai, see on nõukogude ajal ehitatud betoonkai, mida neid viimastel aastatel on küll ka iga veidi renoveeritud ja sinna on tehtud siis eelkõige purjekat taandumise kohad ja kaatritele. Aga juba sadamast hakkab jooksma kohe kitsarööpmeline raudtee, mis küll on loomulikult rajatud algselt juba Peetri kindlustuste ajal, sest seal olid ka Eesti ajal suured merekindlused ja kahuriplatvormid. Nii et nende kõikide juurde viisid siis kitsarööpmelist raudteed ja noh, naissaad võib ilmselt pidada kõige suurema raudteetihedusega maalapiks meil Eestis, sest seal on praegu peast ei oska öelda, kui palju kilomeetreid, aga, aga ikka tunduvalt rohkem kilomeetreid raudtee, et kui unes võiks arvata ja noh, siis edasi liikudes juba on endised kontrollpunktide hooned, siis loomulikult kasarmud ja ohvitserid majade piirkond, olgu ta siis Männiku külas või siis lähme edasi miinilattu, kus on seal köik militaartekkeline ja noh, neid militaarobjekte on üle saare mitmel pool ja eks oma Melitaarsuse vitseri Annapsega veel põhjaotsas oleva majake ümbrusest, nii et nii et vanatehnik jäänuseid ja, ja mõnes kohas ka miinikestasid ja neid me leiame ikka pea igalt poolt. Nii et läheb veel ei tea kui palju aega, et seda tulevased põlved seal enam ei näeks. Karta on, et see, see on, see on nii totaalne see ümberkorraldus juba juba needsamad esimese maailmasõjaaegsed ja neid siis nõukogude aegsed militaarehitised, no nad on nii massiivsed, Neist jäljed jäävad niikuinii, sinna neist ei pääse, ei pääse ilmselt jah. Kuid vaatamata sellele, et need sõjategevuse või sõjatehnikajäljed seal looduses on, on loomulikult ka ehedat loodust ja võrratuid vaatekohti. Nii rannal vana surnuaia juures, kabeli juures ka metsades, nii et avastamisrõõmu on seal tegelikult päris palju. Ja suvi ongi selleks avastamiseks ilmselt üks õigemaid aegu. Nojah, ega talvel naljalt naissaarele ei pääse, nahk küll, käib seal aeg-ajalt piirivalvelaev, aga jah, siis, kui avatakse ikka jälle püsiv laevaühendus, siis on palju lihtsam seda saart külastada. Nõnda siis rääkisime täna Põhja-Eesti saartest. Ja nüüd siis heidame pilgu, mida on saatnud kuulajad meile möödunud saate teema kohta. Teemaks oli Saaremaa ja tõeliselt ilusa pildiseeria, meie suurimast saarest läkitas teele Estra Kink. Aga ka üle-eelmisele Hiiumaa saatele on pilt lisandunud ja nende autorid on Marie vann ning Janek Laanemäe. Kalju laine loon saatnud taas kord Vahva kimbu erinevaid loodusvaateid eestimaaradadelt. Saaremaateemalise muheda jutukese on kirjutanud Tiiuga, mille siinkohal ette loen. Ja see lugu on siis sellest, kuidas Kehra keskkooli 53 aastased vilistlased sõitsid 2002. aasta suvel praamiga üle mere Saaremaale, kus võttis tulijaid vastu oma suvilas paralleelklassijuhataja Tiit Köster. Liigi seda seltskonda Muhu ja Saaremaal mitmete teeäärsete vaatamis väärsuste juurde ja meelde on jäänud jaanalinnufarm ning kunstnik Margetafeli renoveeritud kodu rehetares. Oli vaatamist nii toas kui õues jutte vana talumaja taastamisest, elu- ja töö või hobi. Ütleme nii, et pere saaks leiva lauale ehitada sees ja väljas. Marget pani suure lehepaberid lauale ja palus kõigil joonistada midagi õpetajale. Kirja out Artur linnuhuvilisena joonistas ühena viimastest sinise taeva alla lendama. Enda meelest suitsupääsukese valges tuli kõigil magamiskoht välja valida ja valmis sättida, et pimedas kohmerdamist ei oleks. Sest elektrit kõrvalhoonet selles polnud ja mälu järgi tuli magama minna. Nõnda kirjutas siis Tiiu, Beliimuva ja suur tänu veel kord teile kõigile nende saadetiste eest. Uueks ülesandeks oleks seekord, siis saab ta pilte ja lugusid eelkõige siis Prangli ja Naissaare kohta, aga miks ka mitte teiste põhjaeesti saarekest. Ühte kohta ja meie aadress lemmiku Tätte ERE või Kreutzwaldi 14 10 124 Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Järgmisel pühapäeval. Looduse lemmikud.
