Tere pärast tänase aegruumi filmi vaatamist ei usu me enam  oma silmi. Aga miks meile on antud maailma tajuda just sellisena,  nagu me tajume, aitab meil selgitada Tartu Ülikooli  närvikliiniku neuroloog, dotsent Jaanika kõrv. Ega see film siis meiega nüüd nalja ei tee,  need ei ole filmitrikid. Et me peame selle filmi ära vaatama ja uskuma oma silmi,  et me ei saa oma silmi uskuda. Tõepoolest, see film annab ülevaate meie tajudest ja,  ja siin on, põhiliselt keskendub see film meie visuaalsele tajule,  aga räägitakse ka kuulmistajust. Ja loomulikult kõik impulsid algavad lihtsatest  retseptoritest ja nägemise puhul on see silma võrkkestast  kolvikestest ja kepikestest. Ja, ja loomulikult siis kuulmise puhul on tegemist kuulmisretseptoritega,  mis asuvad meie sisekõrvas. Aga kuidas asi edasi läheb, kuidas me tunneme ära selle,  mida, et me oleme näiteks varem siin kohas olnud,  kuidas me saame kolmemõõtmelise dimensiooni  ja see tõepoolest on siis seotud selliste keerulisemate ajufunktsioonidega,  mida me siin filmis ka kuuleme. Et kuidas näiteks kolmemõõtmeline mõõde meie,  meie pilti tuleb ja ja, ja see siis selgub,  et, et see toimub varjude kaudu, et kui varju ei oleks,  siis me kujuta, sime seda kujundit hoopis teistsugusena. Ja loomulikult, siis me näeme ka seda, et visuaalne. Taju domineerib kõikide teiste tajude üle aga,  aga, aga seda on võimalik ka ära petta. Võtame esimese näite, mis seal filmis oli,  et kuidas me siis neid värve nii valesti näeme,  seesama värv, ükskord on meil valge ja teinekord on meie  nägemise hall alati iga kujund jätab endast varju. Ja ja inimene siis kujutab ette, et, et vari et valge vari  on hall ja, ja tumedama kujundi vari on veelgi tumedam  ja selle kaudu see asi tekibki, et, et see inimene kujutab ette,  paneb ennast sellesse taustsüsteemi, milles ta on harjunud. Ja sellepärast tekivadki sellised illusioonid. Silmis jah, öeldakse palju, et me ei saa oma silmi uskuda,  aga tuleb välja, et me ei saa ka alati oma kõrvu uskuda,  sest filmis on näide, kuidas me võtame väga kergesti omaks  multifilmi enindamise hääled. Et me näeme pildis linnulendamist, kuidas tiivad plaksuvad,  aga filmis vist tehti seda mingite vihalehtedega  või taimelehtedega. No täpselt sama lugu, et meie oleme harjunud visuaalselt,  kui me vaatame multifilmi, me kujutame ette,  et see ongi nii. Aga nagu öeldud, siis visuaalne võime domineerib kõikide  teiste üle ja kui me paneme silmad kinni või,  või seda seda kohta ei näe, siis me võib-olla saame  selle õige pildi sellest kõigest. Millised näited või millised teemad teile endale selles  filmis kõige rohkem huvi pakkusid? Mulle tegelikult meeldis võib-olla kõige rohkem see just  selle Pimeda mehe koht, et kuidas on tegelikult võimalik oma aju  niimoodi treenida et olles ise pime, saada väga hästi  hakkama ümbritsevas keskkonnas, et, et see oli nagu kõige  selline huvitavam koht, et kuidas, kuidas on võimalik? Kuidas ajukoor on niivõrd plastiline, et kui  nii oluline funktsioon nagu kui nägemisfunktsioon on puudu,  on võimalik siis aju nii niimoodi kohandada,  et, et kuklasagar, mis meil normaalselt siis tegeleb  visuaalsete impulside analüüsiga? Hakkab tegelema hoopis kuulmisega, see annab võib-olla  ka meditsiinile mõningaid huvi, huvitavaid selliseid ideid,  kuidas, kuidas inimesi, inimese, aju. Treenida suur aitäh Jaanika Kõru selle sissejuhatuse eest,  aitäh. Ja vaatamata sellele, et me ei saa alati uskuda oma silmi  ja ma ei saa alati uskuda oma kõrvu ikkagi head vaatamist.
