Tänane aegruumi film tõdeb, et keskmiselt sööb lääne inimene  oma elu jooksul 42 siga. Ühe kilogrammi sealiha tootmiseks kulub aga 4900 liitrit vett. Kuidas meie lihahimu mõjub keskkonnale, aga  ka inimese tervisele, hakkame nüüd kohe rääkima. Eesti maaülikooli toiduhügeeni osakonna juhataja Mati Roastoga. Miks me sööme nii palju liha Ameerikas ja Euroopas? No see on ju justkui kohustuslik, et iga päev peab meie  toidus olema natukene liha, kas me vajame seda ikka  nii palju? Noh, eks me sööme seda liha ikka seetõttu,  et ta on kaubanduses esiteks saadaval, ta on maitsev. Ta on tegelikult väga väärtuslik toit, toiduaine  ja ega tegelikult ei saa ka öelda seda, et liha oleks kahjulik,  et liha liigne tarbimine on seotud rasvumistõvega  ja nii edasi, kuid kindlasti liha meie toidulaual peab olema. Alati esindatud. Küsimus on selles, kas me eelistame sealiha,  veiseliha, küülikuliha, linnuliha. Küsimus on ka selles, et kui palju me liha oma taldrikule  asetame igapäevaselt kas me peame seda tegema tõesti iga  nädalapäev või võiksime näiteks tõepoolest otsustada,  et kahepäevane valima hoopiski kalaleha mis on teadupoolest  ju homme, ga kolm, see on rasvhapeterikas. Filmis väidetakse, et suurtootmise puhul ei hoita loomi  alati just väga heades tingimustes, noh,  neil on niisugused väga kitsad ruumid, kus nad on näiteks  või nad ei saa päikesevalgust kunagi näha  ja samas öeldakse, et neid ka toidetakse niisuguse söödaga,  mis sisaldab väga pestitsiide. Olete te sellega nõus? Et meil see nii on? Ma arvan, et jällegi hea näide on Eesti. Et Eestis tegelikult, kui me räägime veisekasvatuse,  st eriti me räägime lihaveisekasvatusest,  siis domineerivad ju praktiliselt mahetalud  ja mahetalus veises söödaks on ikkagi rohusöödad. Meie mahetaludes loomad saavad vabalt liikuda. Nende söödaratsioonis põhiosa, nagu ma eelnevalt mainisid,  on just nimelt rohusöötadel. Järelikult nendel on tagatud liigi omane käitumine  ja heaolu. Ja ka mina olen sellel arvamusel,  et kui meil on tegemist õnneliku loomaga,  siis selle õnneliku looma liha tarbimine põhjustab tunduvalt  vähem probleeme inimese tervisele. Nii et kui meil on vähegi võimalik eelistada oma kodumaist toodangut,  siis me peaksime seda tegema. Noh, kui me mõtleme nüüd import liha peale,  Me tegelikult kunagi ei tea, kust ta tuleb  ja mis tingimustes ta, mis tingimustes need lihaveised üles  kasvatatud on. Seega jällegi, see on tarbija. Valiku küsimus. Tarbija võib otsustada poes, millist liha ta ostab  ja millist mitte. Kuid minu poolne soovitus on küll natukenegi loogiliselt  mõelda tarbel mõelda selle peale, millistes tingimustes see  loom on üles kasvatatud. Kui me teame, et see on Eesti veiseliha,  eriti liha, veiseliha, siis tuleks seda kindlasti eelistada. No filmis olid ka ikka üsna karmid väited,  et intensiivne loomakasvatus hukutab maailma  ja loomaliha vastutab kliimamuutuste eest. Jah, ma jällegi vaidleks natukene vastu,  sellepärast et kui meil on peatselt üheksa miljardit inimest maailmas,  siis kuidagi tuleb see Suur inimeste arv, inimesed ikkagi kuidagi  ka ära toita. Tänapäeval on võimalik täiesti intensiivses  põllumajandustootmises tegelikult kasutada  ka selliseid Häid tavasid, mis arvestama nii loomade heaoluga,  arvestada ka näiteks kasvuhoonegaaside emissiooniga  ja nii edasi, nii et kõik sõltub tegelikult sellest kas me  võtame kasutusele näiteks tänapäeva tippteaduse  tuletulemusena mingid uued tipptehnoloogiad,  mis võimaldavad arvestada loomade heaoluga,  võimaldavad näiteks paremini majandada sõnnikut  ja nii edasi. Ja lõppkokkuvõttes me võime jõuda ka sellise keskmisel  tasemel intensiivse loomakasvatusega jätkusuutliku põllumajanduse. Suur aitäh selle intervjuu eest, Mati Roasto. Ja võib-olla siiski pärast selle filmi vaatamist teie  lihahimu mõnevõrra väheneb.
