Kui me soovime olla läbi ja lõhki eurooplased  ja mitte niisama eurooplased, vaid need kõige eurooplasemad eurooplased,  siis me naljalt seenemetsa ei lähe, olgu seal pealegi seeni  kui murdu, sest üks õige eurooplase lihtsalt ei tunne seeni  ega julge neid ka korjata olla siis eurooplase  või mitte olla. Sellise dilemma puhul keeran mina igatahes Euroopale selja  ja astun otse joone seenemetsa. Eurooplane sööb küll šampinjone ja auster servikuid aga ta  ei too neid metsast miski supermarketist metsast korjata,  äärmisel juhul vaid kantarelle ehk eesti keeli kukeseeni. Miks see nii on? Üks selgitusi on see, et põlde rajades võeti metsad Euroopas  maha juba keskajal ja koos metsadega hääbus  ka korilus ja seenetundmine. Kas mina tunnen seeni? Eestis on umbes 300 liiki erinevaid söögiseeni  ja mina tean neist nii. Ottoot, mis siin see siin siis nüüd on? Kas see on vein, punane, surisärgik, pilkane sarimõrvik  või lihtsalt tavaline kratisit kuni mina seda seent määran? Vaatame üheskoos Eestimaa linde, keda me tunneme ju sama  hästi halvasti kui seeni. Vean sellesama seene ärasöömise peale kihla,  et enamus meist pole kuulnudki niisugustest sulelistest nagu  väike tüll ja liivatüll. Kamariku karjäär Lääne-Virumaal on linnuhuvilisele üks  äärmiselt põnev koht. Veel kümmekond aastat tagasi kaevandati siin poekivi. Tänapäeval on aga tegemist ühe liigirikka  ja põneva linnukooslusega. Meie oleme tulnud siia ühte kahlaja liiki,  nimelt väiketülli rõngastama. Nii väike tüll kui ka temale sarnane liivatüll on mõlemad  ornitoloogi jaoks väga huvitavad linnud. Mis need linnud nii eriliseks teeb? Eesti oludes teeb eriliseks Võib-olla kaks põhilist aspekti. Neid on Eestis väga vähe uuritud ja tegemist on liikidega,  kes mingil põhjusel on langevate arvukusega liigid,  nii väike tüll kui ka liivatüll. Liivatüli arvukus on langust rendis juba loenduste põhjal. Aastat neli-viis. Väike tüli käsi on käinud natukene paremini. 90.-te aastate keskpaiga drastilisele arvukuse langusele on  järgnenud arvukuse tõus. Aga tõenäoliselt seda uute pesapaikade tekkimise näol,  sellepärast et näiteks aastatuhande vahetusel  siis ka võeti kasutusele uusi karjääre, võeti taaskasutusse  vanu ja sellega siis loodi väike tüllidele. Pesitsusvõimalusi täiendavaid väike tülli pesitseb meil  Eestis näiteks keskmisel aastal sama palju,  kui meil elab kotkaid mis tähendab seda,  et kolmanda kategooria kaitsealuse liigina. Me peame temast oluliselt rohkem teadma. Tüllide elukohta aitab infot koguda lindude rõngastamine. Rõngastamine on aga üks sportlik tegevus. 10 päeva vanused tüllipojad on küll lennuvõimetud,  kuid jooksevad seest väga kiiresti. Vähe sellest maskeerimis, värvus teeb nad kiviklibusel maastikul. Peaaegu et märkamatuks peab ettevaatlik olema,  et linnupojale peale ei astu. Nii vanalinn tõikab poegi. Vaatame, kas siis tekib seal ka mingisugune liikumine,  jah, seal ta on. Üks poeg jookseb ja nii, nii, nii, nii, nii,  nii, nii, nii, nii läks sinna rohututi sisse. Ma kohe vaatan binokliga veel, kus ta nüüd läheb. Mis see lähenemisstrateegia on? Tuleb võtta võimalikult täpsed koordinaadid selles paigas,  kus poega näha on. Tavaliselt istuvad pojad samasse paika maha,  aga suurematele poegadele on kombel, eks veel ütleme noh,  kuni meetrit viis eemal jalutada kahe rohutüti vahel  või on jah, justkui oleks nii ta sinna rohu ah hoopis seal. Nii nii, nii, nii, nii, jah, näen kaugel. Proovime selle tuleb ükshaaval üle üles korjata,  jah, kas jõuate niimoodi joostes kinni püüda? Mõnikord tuleb üsna pikalt järele joosta neile et ei ole  sugugi lihtne. Nii selline on nüüd liivatüllipoeg. Vanust kuskil. Noh, ütleme viis-kuus päeva, et selline see liivatüli tibu  välja näebki. Väike tüli tibudes on nad välimuselt natuke hallimad. Aga? Lo meeter tuleb tööle panna ja. Ta on selline üsna armas ja väga pehme ja väga soe olemus. Juhtuski nii, et esimesena rõngastasime sellel päeval just liivatüllipoja. Liivatüll on rannikumere lind, kes on sisemaal väga haruldane. See on nüüd esimene dokumenteeritud leid liivatülli pesitsemisest,  nii kaugel rannikust. Rannikuni on siin maad. Circa 100 kilomeetrit ja nüüd leida Lääne-Virumaalt metsade  keskelt üks pesitsev liivatüll on, on üsna harukordne asi. Väike tüli võib rannikul kohata sagedamini kui liivatülli sisemaal. Mõlemad on. Ka rannikulinnud. Aga Eestis päike, tüll pesitseb valdavalt ikkagi. Sisemajanduse ütleme paemurdudes. Milline nende linnupoegade elu siis järgnevatel nädalatel  välja näeb? Põhiline on nüüd Võimalikult ohutult lennuvõimestumisele periood üle elada  võimalikult palju süüa. Võimalikult palju vanalindude sõna kuulata  ja umbes 10 päeva vanusest saab paika nende termoregulatsioon,  mis tähendab seda, et nad on vanalinnas suht sõltumatud  suudavad pikka aega juba tegutseda oma pead. Liivatülli poegadel rõngad jalas, jätkame väiketüllide otsinguid. Töö on mõnevõrra koomiline, kuivõrd ringi sõidetakse autoga  ja linnupoegi kohates hüpatakse pea sõitvast autost välja. Väiketülle leidub kamariku karjääri hulgaliselt suhteliselt  pisikesel maalapil ligi 20 pesakonda. Kuidas linnupojad häirimisse suhtuvad? Liivatüllide väiketüllide puhul on nüüd see,  et kui pesakond peletatakse laiali noh, näiteks hoolimatute  ujujate poolt või on siis tegemist kaldel kaluritega Või rannas suvitajatega siis vanalind hakkab toimetama mitme  poja vahet noh, niimoodi, et soojendab. 10 sekundit, 20 sekundit ühte poega, siis jookseb teise poja  juurde ja siis jookseb kolmanda juurde, jookseb esimese  juurde tagasi ja nii edasi. Et käib selline totaalne tõmblemine, kuni  siis noh, enamus pesakonnast suudetakse üles soendada,  aga tavaliselt mitte kõik. Et, et sellised häirimised on neile ääreta. Millised sinu soovitused oleksid siin looduskaitse korraldamisel? Esimese sammuna kindlasti ütleme nende, Motoradade ärakoristamine ujumiskohta siin keelata ei saa. Aga näiteks mootorsõidukitega karjääris liikumine kindlasti  nagu näha, on neid poegi nii tee peal kui. Tee servas jooksmas ja liikumas ja, ja pesad on kah tihtipeale. Teede vahetus läheduses, nii et, et koht,  poega tuleb ese allamiseks on ääretult suur. Ei tahaks tõesti, et mõni krossimati, kes sellest  linnupojast üle peaks sõitma Noh, kui vaadata, kui armsa tegelase ga on pistmist,  siis seda kindlasti. Tibu. Suvel aega natuke kasvada ka ja nii ongi. Kuidas siis on siis uue varustusega, mis? Tegemist on siis minu esimese rõngastatud väiketülliga  Eestis on kokku neid värvimärgistega üle 30,  praeguseks hetkeks. Pisikesed vastkoorunud tüllipojad saavad jalga  traditsioonilise metallmärgise. Juba suuremate linnupoegade puhul kasutatakse sel aastal  esmakordselt uudseid värvimärgiseid. Mis see värvi märgise õigupoolest on? Tegemist on märgisega, mida saab linnu identifitseerimiseks  lugeda juba distantsilt. Tähendab see seda, et lindu ei pea teist korda enam kinni püüdma. Ja muidugi siis väheneb, linnu häirimine me ei tekita,  tähendab uuritavale linnule sedavõrd palju stressi. Üldiselt on niimoodi, et värvimärgised annavad. Oluliselt rohkem informatsiooni linnu kohta kui seda näiteks  tavaliste metallmärgise puhul. Kui ei ole kaasas binoklit või teleskoopi,  siis on linnust mõttekas teha foto. Ja meie digiajastul on võimalik vastava suurenduse abil juba  siis need rõnganumbrid või signatuurid välja lugeda. Millistel lindudel Eestis värvimärgised juba on? Hetkel märgistatakse Eestis värviliste märgistega nelja  liiki linde. Kalakajakaid, keda on juba märgistatud vist pea paarkümmend  aastat värvimärgistega. Siis möödunud aastal algas kormoranide uurimise projekt. Kormoranid saavad ilusaid värvimärgiseid meie saartel. Sel aastal. Algas koostöös siis soomeornitoloogidega. Niidurütide värvilisi märgistamise projekt  ja nüüd muidugi siis viimasena. Ehk siis esimesena ka omalaadsete seas on väike tüllide  märgistamine või karja märgistaga. Eestis võib päike tüll kaitse all olla, kuid Kesk-Aafrikas  tülli de talvitumisalal on värvimärgistest hoolimata  tegemist hinnatud ja maitsva jahilinnuga. Huvitav on see, et vähearvukas linnuliik valib Eestis  elupaigaks just poolloodusliku tööstusmaastiku. Sellise rikutud maastiku. Pioneerliikideks Eestis ongi kaldapääsuke  ja väike tüll ja kui nüüd vaadata ornitogeneesi Karjäärides siis nüüd selles karjääris, mis ei ole kasutusel  olnud juba vist enam kui 10 aastat. On linnustiku areng jõudnud faasi. Kus siin on väga palju erinevaid linnuliike tegemist on  üllatavalt kurvitsaliste rohke paigaga ja ma arvan seda,  et siinne pisikene saarekene, kui seda nii võib nimetada on  oma linnurohkuselt ja liigi rohkuselt võib-olla paremgi paik  kui palju kiidetud kaitsealale piirkonnad. Kas võib siis juhtuda niimoodi, et paarikümne aasta pärast  me oleme sunnitud kaitsma neid poollooduslikke karjääre analoogselt,  nagu me praegu kaitseme, näiteks rannakarjamaid  ja puisniite? Must stsenaarium ma küll ei tahaks, et see  nii juhtuks, aga juhul, kui väike tüli arvukus Kahaneb. Ja noh, kahanemistendentsi, ta näitab kogu Euroopas hetkel Siis võib osutuda väga tõenäoliseks see,  et ühel hetkel me peame kaitsma sellist poollooduslikku  või rikutud maastiku, nagu see Loodame, et uus väiketüllide värvirõngastamise programm  annab ornitoloogidele selle liigi kohta uut  ja olulist infot. Valge rõngaga väiketülli kohates võtke kindlasti ühendust  Matsalu rõngastuskeskusega ning veel tähtsam. Juunikuus karjäärijärves ujumas käies vaadake,  et tülitibula peale ei astu. Seen on määratud, pildistasin teda mitmelt poolt  ja saatsin pildid internetiga loodusteadlastele,  kes vastavad mulle nüüd, et söö, Vladislav,  kui julged. Seene söömisega on Eestis olnud nii ja naa moodi. Saartel ja Lääne-Eestis seeni ei söödud täpselt nagu Euroopas. Idas ja lõunas lasti aga heal maitsta. Seeneoskus tuli meile Venemaalt ja sealt tulid  ka mõned seenenimed. Puravik sõnast Borovik riisikas, aga seenenimesid. Peipsi ääres nimetati igasugust soolakalasilguks. Soolaseent nimetati aga seenesilguks. Miks ma sellest räägin? Eks ikka sellepärast, et seene tundmine ja söömine on tulnud  meile meie esivanematelt. See on pärand, mida tasub hoida. Üksnes kergats loobib pärandi mõttetult tuulde. Selle jaoks, et sukelduda kahe ja poole 1000 aasta tagusesse  ajalukku ei pea tingimata sõitma Kreekasse  või Kreetale. Võib tulla ka Pärnumaale Kurese külla. Sookurgede järgi nime saanud Kuresae on üks neid iidseid  paiku Eestis, kus hoolimata inimeste lahkumisest võib näha  nende jälgi kõikjal maastikus. 25 aastat tagasi mahajäetud külla sattunud Urmas Vahur armus  paika silmapilkselt ning on nüüdseks paarisajal hektaril  kõvasti tööd rassinud. Kui meie Kuresele jõuame, on tööhoos ka Elfi talgulised  mille alusel seekordne töölõik välja valib. Me valisime koha nõndaviisi siin kambaga välja elfiga koos,  et, et oleks talgulistel noh, selline töö. Kus nad näeksid, et tulemas on kohe käes peale töö lõppu  mõne päevaga ja, ja kiviaed saaks korda. Kiviaed on kuresel muide, kokku 30 kilomeetri ümber. Talgujuht Rait Partsi sõnul valib Elf talguteks välja  sellised kohad, kus on võimalus ja vajadus maksimaalselt  käsitsi tööd teha. Üks eesmärk on lisaks selle töö ärategemisele  ja niisugune oluline eesmärk on ka selle Siis nagu tehtava töö tausta tutvustamine ja,  ja, ja nende samade looduslike väärtuste tutvustamine inimestele,  et, et see on, see on olnud ka selleks valiku kriteeriumiks. Kuna lõunaks saab kogu töö tehtud, asume retkele mööda. Küla peremees Urmas jagab väärtuslikku infot suisa igal sammul. Näed, need kivid on valesti pandud, siia. Need ei püsi siin. Need ei tohi loksuda seda. Kivi. Jah, just nimelt ja kivi tuleb panna, eks ju,  kiviaeda niiviisi näed, et ta toetuks kolme punktiga. Näiteks näed, kui sa katsud teda ükskõik  mis suunas ta seisab kindlalt kinni. Kuresel oli igal talumehel oma paemurd või tolomiidi murd  ja see oli üks elatusallikaid ja, ja oluline elatusallikas  ümbruskonna mõisad, laudad, kirikud on kõik ehitatud Kurese tolomiidist. Dolomiiti murti muidugi käsitsi. Aga hämmastavaid fakte jagub Kurese külas veelgi. Võtkem või lihtne sarapuu põõsas. On olemas teooria rootslaste, et see Sarapuu põõsas võiks  olla noh, umbes 1000 aasta vanune sest tema ümbermõõt  aluselt maapinnalt on 9,7 meetrit ja iga sentimeeter peaks vastama. Ühele aastale. Ümbermõõdu sentimeeter, nii et 970 aastat. Iidne pähklipõõsas kasvab kivivallil, mis on muinaspõllu peenar. Muisseid põllualasid on külas kuue hektari jagu  ja muuhulgas võib sealt leida ka karstilehtri. Tuleb välja, et vahetult soont agana maalinna lähistel  pakamäel asus samuti linnus. Linnus on siis umbes kaks ja pool 1000 aastat vana,  praeguse hinnangu järgi ma leidsin siit linnuse välja äärest  umbes 20 sentimeetri sügavuselt pronksiaegset keraamikat  mille sisse Valter Lang määras ära. See peaks olema vähemalt kaks ja pool aastat vana. On selge, et siin mäe peal on kalmed. Et on põlis põld olnud ja on täiesti selge moodustis se linnus. See on palju vanem kui soontega maalinn soontaga maalinn on  teada praeguste väljakajamiste järgi aastast 600,  meie aja järgi. See peaks olema umbes umbes 500 aastat enne meie aega tehtud  see linnus, nii et see on palju vanem. Super Kuresel on kaks linnust ja Soontaga maalinn on,  kuulub Kuressaaretiivpiir. See on Kurese küla osa ja maalinn ainus koht Eestis,  kus on niiviisi sellised, võiksid näha kõik need tulevased loopealsed,  mida ma siin taastan, et see võiks olla selline lõppeesmärk,  et seatuu ei oleks liituvus, oleks väike. Võimalikult ebaühtlane kadakatel ja näed metsaõunapuud  ka veel sees, mida sa veel tahad? Ühel lagendikul jahmatab kadakate miniatuursus 40 aasta  vanused kadakad peavad taluma oma kasvukohas kevadeti  sügiseti liigvett ja suviti jälle kuivust. Mis aga sundis Urmast oma südant Kuresele loovutama. Võlus see maastik, see oli, ma tulin sealt Pärnu kandist  soode ja madalate tasaste maade vahelt ja sattusin siia,  kus maastik on selline. Noh, ebatasane. Pigem mägine kui võrrelda tavalise Pärnumaa a. Ja siin on lausa seitse mäge, Kures el. Siin olid kiviaiad. Kuressaare. Metsa kasvanud nagu ta praegu on. Sammaldunud kiviaiad ja see õhkkond. See mahajäetus paelus mind. Ehkki maastikus võib aimata endiste talude piirjooni,  on majad nüüdseks põrmu varisenud. Vahel Eestimaa Siberiks nimetatud Kuressaare lahkus teise  ilma 1973. aastal. Loodus on aga tühja koha kiiresti üle võtnud. Küla on tühjaks jäänud ilmselt. Meie. Mitte ainult, ma arvan, võõrvõimu, Omavoli ja ja. Ja ülekohtu tagajärjel vaid ilmselt ka lihtsalt. Inimesed läksid siit ära sellepärast, et oli mahajäetud kant ja. Eesti ajal on kirjeldatud seda kanti tõesti,  kui. Kohta, kuhu uuendused ei tahtnud kuidagi jõuda,  kus oli kõik? Iganes kombed, vanad. Tehnika ja tehnoloogia, mida kasutada Aegunud ja vana. Ometi oli muistsel ajal tegu kohaga, mis asus kahe olulise  kaubatee lähistel. Nüüdseks on Kure meie esimene maastikukaitseala,  kus eesmärgiks on kaitsta pärandkultuuriobjekte  ja neid on seal sadu. Tänu selle küla pikale loole küla pikaaegsele ajaloole on  maha kasutanud stus mustris säilinud väga palju pooloski  kooslusi ja eriti olulised pool kooslused on siin liigirikkad,  madalsood mis on Naturavõrgustikus väga oluline  ja loopealsed, mida Pärnumaal on hästi kasinalt  ja põhiliselt siinkandis nad ongi Konga vallas Kongavalla põhjaosas. Küla peremees püüdleb sinnapoole, et kogu küla saaks võetud  muinsuskaitse alla. Kui kaugel see protsess on? Kui ei ole see veel väga palju pooldajaid leidnud  ja muinsuskaitseamet on otsustanud ja et ta lükkab  selle ettepaneku tagasi, tänaseks päevaks on see nii. Aga ma usun, et ajad muutuvad ja. Ja ja ka muinsuskaitse. Süsteem mõistab taolisi objekte Eestis on vaid üksikuid,  kus on terviku, kuna säilinud kogu maastikumuster kogu  inimtegevuse jäljed mitme sajandi ja võib-olla isegi  ja mitme aasta 1000 jooksul. Et seda ei ole maaparemusega hävitatud, siia ei ole uusi  teid ehitatud, see ei ole elektriline, tehtud,  ühtegi uut ehitis tehtud. Ja, ja ka minul ei ole kavas seda teha. Ja õnneks on see ka minu volis ja minu otsustada,  et kas siia tuleb midagi uut või ei tule. Viimase kuue aastaga on Urmas taastanud paarkümmend hektarit  poollooduslikke kooslusi. See tähendab, et võsa asemel on nüüdseks käidav maastik. Samuti on kasutusel endised karja ja põllumaad,  millel suviti matsutab rohtu paarisaja pealine lehmakari. Aga milleks kogu see suur töö ühe mahajäetud küla pärast? Siin on keskkond, kus ma tahaksin olla mis pakub mulle Enesele väga palju ja mul on hea meel, kui see pakuks  ka teistele midagi, mida väärtustada. Ja eriti hea oleks, kui ka riigi. Ametnikud aru saaksid, kui väärtuslik see ala tervikuna on. Vahe hooldatud ja seni veel tööd ootava kurese vahel on  silmaga nähtav sest kohati muutub küla lausa džungliks. See näeb välja nagu oja ja see ongi nii oja kui küla tänav. Mõlemat üheaegselt. Ja oja on ta kevadel ja sügisel siis kui on suurvesi  siis mööda tänavat juhib. Küla õuedest nagu vesi mööda küla õued ei. Ei ujuta, külaõuesid üle siin kurese põldu kogunev vesi  mis mäe nõlvast alla laskub. Ja kevadeti siin lausa kohiseb. Siin on siis väike selline veevõtu koht,  jah. Ja seda võib juua. See võib ka tervistav olla sest pärimuse järgi peaks see  olema püha püha allikas ja ja alumine allika siin on veel  üks allikas on tervistav kindlasti, seda ma ei tea täpselt. Et, aga vähemalt püha ta on ja ilmselt selle allika ümber  või nende allikate ümber, mis Kurese kõvikust välja pressivad,  ennast ja tekkiski muistsel ajal asustus. Aga hilisemal ajal võeti vesi siiski kaevudest. Kurese rikkus on hämmastav iidsed kalmed  ja muinaspõllud kaks linnust, kilomeetrite viisi kiviaedu  ning ajahambast puretud varemed. Aeg ja tema lugu on siin käega katsutav. Aga milline on selle küla tulevik? Olevikuvisioon on see, et igaüks võib siin vabalt käia. Ma ei tee kellelegi takistusi. Kõik on teretulnud, kes ennast tunnevad siin külalistena  mitte peremeestena, sest peremees olen mina. Aga tulevikuvisioon vast oleks selline, et siin võiks olla  tõesti mingisugune ekspositsioon. No mingi taastatud hoonete kompleks, mis on tehtud tõesti  kõiki võimalikke teadmisi kasutades ja võimalikult  säästlikult ja hoidlikult. Et mitte rikkuda seda pärandmaastikku. Kuulge, seemnepäevadel küsis Erast parmaste,  et mis võiks olla Eesti rahvusseen ja internetis hakati  hooga pakkuma. Mulle meeldivad kõige enam neist õnneseen  ja metseen. Muide, kas teate, et suurim seen tõmmukülmaseen kasvab  Ameerika Ühendriikides ja tema juurestik võtab enese alla  enam kui 900 hektarit vanuseks aga arvatakse olevat kuni  2400 aastat. Seega on seen vanem mis tahes ristiusu kirikust. Mulle meeldivad küll natuke nooremad. Kolm osoon.
