Kui ma hõikan igasuguse sotsioloogilise uurimuse,  et õhku küsimuse, et kas Eestimaa suvi on liiga lühike  või liiga pikk Kostab igast puuvõrast, igast põõsast ja igast rohututist. Lühike lühike, lühike. Lühikene tõesti suvi juba läbi, aga mul veel ikka vikatiga  vehkimata ristikuke riisumata, koresööda,  kogumata. Tänapäeval on suvi meie teadvuses parim aeg puhkamiseks,  peesitamiseks ja lugelemiseks aga talurahva jaoks on see  olnud aastasadu tihe tööaeg. Talvel, kui põllutöid teha ei saanud. Igasugu suvitamisse suhtuti aga üksjagu põlglikult. Nüganuse kandis ütelda näiteks, et suvi on vaise  ja laisa päralt. Setumaal, aga, et see armastab suve, kellel kasukat ei ole. Meie kliimas ei saanud inimene oma olemisse suhtuda muretult  nagu linnuke oksa peal. Isegi mitte nagu linnuke roostikus või linnuke tiigi veel. Nagu näiteks taip ehk tiigikana ehk. Siin Leesi jõe ääres elab selline huvitav lind nagu tait. Tait ehk ti kana on väga pelglik ja, ja harvanähtav lind. Tavaliselt näeme me teda kiiresti mööda sõudmas sukeldumas  roo vahele kadumas. Praegu avaneb mulle see võimalus seda lindu lähemalt jälgida  tänu ujuvvarjele. Ma olen seda üritanud aastaid teha, kuid ikka on minu  kohtumised jäänud põgusaks selle linnu. Vaatame ehk seekord õnnestub paremini. Ja ujuv varjesse ronides. Tulema loodusega kokku, kuna kuna see varje on linnu jaoks  lihtsalt nagu mingi suur põõsas või, või mingisugune ese,  mis. Mis on tema loomulikus elukeskkonnas, mida ta ei karda? Siin Leisi jõe ääres on meie taida perekond teinud oma pesa pajustiku. Ja pesa on kinnitatud pajuokste peale ja tehtud roost ja,  ja, ja igasugustest muust kõrrekestest. Pesa on nähtav ainult jõe poolt. Suvaline kaldal liikuja taida pesa ei märka. Meie ligineme sellele pesale nüüd mööda jõge vaikselt  ja üritame osa saada sellest sellest perekonna elust,  mida tait elab. Tüüpilise pesa, hülgaja linnuna on taidapojad võimelised  kohe pärast sündi väga iseseisvalt toituma  ja ja sukelduma ja kõike nendele eluks vajalikku tegema. Siiski on taida papa ja mamma võtnud hingeasjaks oma  pojakesi paar päeva õpetada, enne kui nad ellu astuvad. Tait on väga huvitav. Haki suunale lind. Taidal on tumepunane, otsaesine ja must sulestik. Ja valge sabaalune. Minule meenutab see lind lausa mingit troopilist lindu. Kui sa teda lähedalt jälgida, siis on ta ikka väga väga  värvikirev ja väga ilus. Taidapojad on ülimalt armsad, väikesed kiilaka peaga sulepallid. Pojad on mustad ja, ja siin on meil neid  siis kuus, kuus krapsakat taida poega, kes üritavad juba  iseseisvaks eluks esimesi samme teha. Kõike nokkida, mis liigub ja, ja siis, kui nad ära väsivad,  siis nad lähevad taida mamma alla sooja. Kuna meie taidapaaril on see ilmselt esimene kurn,  siis need väiksed pojad saavad märksa vähem hoolt kui teise  kurna pojad. Et mina tooksin paralleeli inimühiskonnaga,  kus kus viimaseid lapsi hellitatakse rohkem kui esimesi et  esimese kurna lapsed peavad varakult saama taitadel täiskasvanuks,  kuna vanematel on kiiresti vaja uut kurna hakata looma  Taida-paari elu kulneb päeva läbi omas kindlas rütmis. Kuigi pojad on juba koorunud, käib pesa ehitamine siiski edasi. Ema on poegadega pesa peal ja, ja isalind toob kogu aeg  kõrsi juurde, sellepärast et kuna taidal on pool ujuv pesa,  siis iga vee tõus või mõõn võib seda pesa mõjutada. Poegadega pesa peal olles kutsub emalind alati isa lindu,  kui tal kõht tühjaks läheb. Et seda on väga tore jälgida, nii kui emalind annab  selle häälitsuse nii natukese aja pärast. On isalind, kes tuleb, võtab üle ja emalind saab minna  rahulikult toituma. Isalind on kogu aeg pesa ümbruses. Ta kas toob toitu või, või siis ta parandab pesa. Aga samas ta on kuskil kümne-viie meetri raadiuses ilmselt  kogu aeg pesast. Linnud vahelduvad ilmselt paari tunni jooksul korra vähegi  kahtlasema liikumise puhul annab kohe emalind  või isalind hoiatuse ja, ja kogu pesakond põgeneb tavaliselt  siis emalind ühele poole ja, ja pojad teisele poole. Ning mõne aja möödudes kutsub ema oma pisikesed uuesti enda juurde. Igasuguse looduse jäädvustamise ja vaatlemise juures on  tähtis see, et ei häiritaks loodust, loomi  ega linde. See on kõik teisejärguline, mida meie sealt  tahame näha. Tähtis on see, et linnud tuleks toimetada samamoodi edasi,  nagu nad toimetasid enne meie sinnaminekut. Maailm aina muutub iga vikati löögiga suvitamist ei peeta  ammu enam härrasahva privileegiks vaid sellest on saanud  üldrahvalik olemisviis. Ja enamus meist kuulubki nüüd nende hulka,  keda varemalt nimetati untsantsakateks või linnavurledeks. Põllumajandusega tegeleb otseselt vaid kaks-kolm protsenti  meie rahvast. Töö teevad aga ära moodsad masinad ja mõnigi põllumees ei  oska enam käsitsi niita, suvitajast rääkimata. Neil on nüüd trimmerid ja murutraktorid. Vikat On kujundanud Eestimaa loodust. Enam kui poolteist aastatuhande. Aga nüüd on ta hajumas kaduvikku. Ja pole võimatu, et nii poole sajandi pärast hakkame me  niitmise kunsti uuesti ellu äratama ning kutsume selleks  kohale kas Uus-Meremaa või andi mansi. Eksperdid. Nagu me praegu juba üritame taas äratada oma ürgset  ugrimugri vaimsust Ameerika põlisrahvaste kogemuse abil Vaid paarikümne aastaga oleme Eestis üle võtmas lääneliku elulaadi,  mille tagajärjel on jäänud unustusse paljudki esivanemate  kogutud tõed. Seepärast on loodusega kooskõlas elamist hea meelde tuletada  nende abiga, kes meile sarnanevad. Uurisin lilleorus indiaani laagrit juhatanud Rupertilt,  mida ta meile õpetab ja kuivõrd tänased indiaanlased oma  juuri tunnistavad. Ameerikas õpetab Rupert Indiani noori, kellele tutvustatakse  näiteks higitelgis olemist ja seda, miks on vajalik tunda  oma keelt ja kultuuri. Traditsioon aitab hoida ka erilise tantsu  ehk paua tantsimine mida lendav Kotkas tütar Kimi milaga  laagris osalejatele tutvustas. Nimi Kimimila tähendab seejuures libliknaist sellal kui  progressiusku maailm tormab edasi müra ja muresaatel on  rahustav mõelda, et tegelikult on olemas midagi palju  igavikulisemat ja see ühendab meid kõiki. Toomas on lilleorus käinud indiaani tarkuse ammutamas mitu  suve järjest ja ütleb, et nende maailmavaade on paljuski  meile sarnane. Mida on aga meil õpetada ülejäänud maailma rahvastele? Päris paljudki tegelikult. Eestlased on niisugune unikaalne rahvas. Et nad suuresti ei süüdista kedagi Et. Katsuvad nagu ise hakkama saada. Nad ei, nad ei nuta seda taga, et et meil oli see,  see, see kord, eks ju, et me lihtsalt elame edasi. Et seda on vast palju õpetada, teistele rahvastele ei tasu  nagu kinni jääda. Kuigi me oleme üks vanemaid rahvaid tuleb edasi minna nagu  uute mõtetega, uue eluga. Ehkki turureeglite ja tarbekaupade kokkuahnitsemisel põhinev  maailmakord võib tunduda ahvatlev, on viimased aastakümned näidanud,  et teadlikum osa inimkonnast pöördub looduse  ja vaimsuse poole. Mida arvab lendav Kotkas, kas käimas on arhailise taassünd? Vikati teritamist nimetatakse luiskamiseks. Oi luisata, mulle meeldib masin osoonis,  muud ei teekski, kui aina luiskaks, aga toimetaja ei luba. Ta ütleb, et üksnes luisa notes muutub saade üks luiseks. Kui te arvate, et vikatiga on nüüd klaar,  siis kaugel sellest talumehele oli vikat sama,  mis muusikule viiul. See pidi olema ideaalselt hääles, et heinategu poleks ränk töö,  vaid sujuks muudkui siuh ja tsau, siuh ja sau. Ma võiks veel vikatist palju rääkida, aga Sven  ja Randel tahavad nüüd minna kajakiga taas Emajõele lusti sõitma. Noored mehed, huvi on küllap heinadki juba ammu ilma küüni veetud. Öö müüdus tänu sääskedele ja palavusele üsna raskelt. Aga selleks hetkeks, kui me hommikul üles ärkasime  operaatoriga oli randel juba kalapüüki alustanud. Tere rändel hommikut. Kuidas näkkab? Võiks paremini. Üks kala on sul juba olemas, siin pisike. Mulle tundub, et oot, oot oot, sul võtab,  oota. Oota, oota, kuidas see käib? Tuleb. Ma ei pannud tähelegi Nii jõuab lähemale ja. Ai, ai, ai, ai, ai, ai. Ai. Oota, oota. Oota. Nii. Kurat läks ära. Pagan. Läks ära. Sõi, mis seal ikka? Siis on läinud. Ja see on sinu tänane saak, väike ahven,  sellega ma vist ennast ära ei toiteha. Selge pilt, siis tuleb edasi püüda. Aga ega ilma matka ilma kalapüügita ei ole ka. Kuule, aga tegelikult võib selle väikese ahvena isegi ära grillida. Olen seda matka veel varem teinud, lükkad talle orgi suust  sisse tagumikust välja ja raputavad natukene soola peale  ja lõkkesse, jumala väga hea, mu naisele väga meeldib. No proovime. Selline sobiv. Ma arvan, et ajab asja ära. Hoia teda paigal. Ahvenal on sellised jämedad soomused mis moodustavad nagu  sellise fooliumikihi või kaitsekihi. Ja kalaliha ei kõrba ära. Ahven eilsete süte peale küpsema pandud,  sättisime ka kohvi poti priimusele. Nüüd on aeg hommikuseks supluseks. Koosa kohal on Emajõgi sügav ja jõevool kiire just õige koht  sajakiloste segahiidude jaoks. Sägadega me siiski ei kohtunud, küll oli aga tagasi kaldale  jõudes kala küpsenud ja kohv just keema hakanud. Aga näed, valmis sai, paistab üsna pisike. Aga loodetavasti on isuäratav. Tee esimesena proovi. Näe, täitsa küps, sest mist valget on. Võta siit ümbert see kunstfoolium ära, need soomused  ja see on ikka looduslik foolium, täiesti looduslik foo. Ma ütlen, et see maitseb oluliselt paremini,  kui see välja näeb. On tõesti hea, pole üldse mitte paha. Ahvena püük ja kajakiga matkamine on Emajõe suursa kaitseala  täiesti lubatud tegevused. Järgmisena läheme uudistama uue kastes asuvat kaitsealakeskust. Tegemist on kunagise linnuse kõrtsi ja nüüdseks viimase  tsivilisatsiooni Oaasiga enne lõputute soode kuningriiki  astumist Emajõe suursoo sookaitseala. Loodi 1981. aastal. Mille või kelle kaitseks see täpsemalt siis tol ajal loodi? Tollel ajal loodi see jõhvika kasvuala ja väikejõgede  ja väikejärvede kaitseks ja tänaseks on ta saanud hulga  rohkem omale kaitseväärtusi juurde ja tema eesmärk tänasel  päeval on suure deltasoostiku kaitsmine. Ja samamoodi on siis üks väga oluline on siinsel piirkonnal  lindude kaitse ja tänasel päeval on ta ka muidugi Emajõe  veestiku selline biopuhasti, mis siis siia,  kui tulevad kõik kokku, siin toitaineid,  siis see on selline filtreeriv ala, mis siis edasi läheb,  vesi juba siis Peipsi järve ja merre. Kas võib öelda, et seda kaitseala siin valitseb vesi ja,  ja loodus? Kindlasti võib öelda, see on üks selles suhtes  ka hea ala, et ega inimene siia midagi väga kõvasti ma  ka ei ole kippunud, et kuna see ongi niimoodi,  et, et vesi on siin peremees, et tavaliselt kevadeti  ja sügiseti on igal aastal 7000 hektarit alati vee all  ja isegi sellel aastal alles kaks nädalat tagasi on meie  nii-öelda ka matkarajad välja tulnud alles vee alt. Et siin on hästi-hästi suur vesi, valitseb siin. Mööda vett oleme Sveniga praeguseks hetkeks liikunud juba piisavalt. Aeg on tutvuda suur soo loodusega, kuiva maad mööda just  kuivaks nimetada võib. Tuleb välja, et kui alampedja luhtadel Emajõe ülem jooksul  tegeletakse talgu korras võsa mahalõikamisega  siis siin, Emajõe alamjooksul on kaldaäärne pajustik hoopis  tükis vajalik. Vajalik on ta sellepärast, et tegelikult kaitsta  ka seda Ütleme sellist jõe mõju sellisele kaldapiirkonnale,  sest tegelikult jõe lainet ja, ja ka selline jõevool,  mis lookledes kaasa toob, et kui ta tuleb siia vastu kallat,  siis ta uuristab seda ja kogu aeg teeb sellist looget juurde järjest. Aga samas, kuna meil on ka siia matkaraja rajatud,  kui me selle ära võtaksime, siis me, kui me edasi läheme,  siis me ka näeme, mida on juba selline lainetus teinud,  puujuured on ka juba väljas ja kui see võsa ära võtta,  siis ongi niimoodi, et see tungib see jõgi järjest meile  kogu aeg peale ja kahjuks on laua meil täiesti võpsikus vesi  liista sinna siis kevadine suurvesi tegi meil siin täiesti  raja peale puhta töö nii-öelda ja me ei saa seda  ka tagasi tuua, sest sellised tegevused siin nõuavad ikkagi  rohkem nii-öelda ringiliikumist selle koha peal. Aga selline tegevus kahjustataks jällegi kaitseala nõrka pinnast. Pikka aega on kutsutud eestlasi oma kodumaa loodust avastama  kuid nüüd ollakse mitmel pool olukorra ees,  kus külastajate suur huvi võib hakata loodusele halvasti mõjuma. Küll tahaks teada, kust on pärit vale arusaam,  et lõkkehakatuseks võib südamerahuga terve kasetüve koorest  paljaks riisuda. Vot siin sellised hästi põnevad taimed on,  mis need teiste puude najal ka toimetavad,  valge õis paistab paras hea ta. Paju lill. Tegelikult on siin hästi liigirikas kooslus,  kui niimoodi aeg on ja vaadata, mis siin on,  siis on tegelikult täitsa põnev, kõik õitseb tegelikult ümberringi. Pärast suursoo külastuskeskust lahutab meid Peipsi järvest  vaid lõputu roostik vesikupuväljad ja kümmekond kilomeetrit  Emajõe alamjooksu. Iga aerutõmbega tundub suve lõpu asemel sügis lähemale hiilivat. No nii kui nurga tagant välja sõime, läks kohe tuuliseks kätte. Tõepoolest väike laine on ja tuul on ikka päris tugev. Mul tuleb mütsi peast ära viia. Aga õnneks meil on veel üheksa kilomeetrit Peipsini,  nii et laseme, aga edasi. Küll me kohale jõuame ükskord. Huvitav, kas see on juba Peipsi laine, mis meile sisse tuleb? No tundub küll, jah, see on ikka üks paar-kolmkümmend  sentimeetrit omadega. Ja vihma tibutab ka juba kergelt näkku. Tõepoolest, aga sellest on ilus vaade siin. Mõlemal pool kallaste ääres on ju sellised kollased vesikupud,  need teevad tuju päris rõõmsaks. Viimane tükike kuiva maad enne Peipsile jõudmist on praaga küla. Et praagala pääseb vaid vett mööda, on see ikka olnud peatuspaigaks,  kalameestele, järveteadlaste ja matkajatele. Osoonika ja Akkimatka meeskond leidis Emajõe pealt üles harrastuskalamehed,  Martini ja Hannes. Et mida te siis täpsemalt siin jõe peal tegite? Proovisime natuke haugi koha püüda ja kuidas läks? Siiamaani on see kesiselt läinud, et üks haug on otsas  käinud ja teine on paadis käinud, aga mõlemad on,  jõuad edasi. Miks just emajõgi? Miks mitte väga hea veekogus olla, et, et siin allpool  allpool kavast ut on selles mõttes tegelikult imeline koht,  kus, kus käia, et ma mäletan siin vist kuu kaks tagasi  käisime Hannesega siin näiteks poole tunni jooksul kaks  põtra üks ujus meid ilusasti mööda mööda järve pikalt-pikalt. Et et ilus koht ja, ja Peipsi Peipsi ka lähedal,  et tegelikult tahtsime Peipsi peale minna,  algselt aga, aga tänane ilm on selline tuuline. Mis siis kalad on, mis on kätte saadud? Minul on õnnestunud siit Emaja pealt saada kaks viiekilost haugi,  mis on kõige suurem. Kui kalamehe juttudega kord juba algust tehtud,  ei saa enam pidama, tulgu taevast, tuult  või vihma. Võib-olla kõige selline? Mõnusam lugu oli hoopis Võrtsjärve al lõhne peal,  kus me olime ööotsa kala püüdnud ja hommikuks  nii ega parasjagu väsinud ka. Ja hakkasime siis üles minema ja noh, nagu ikka,  mootor ei hakanud tööle. Tuli siis aerutada. Olime kolmekesi. Kuidagi nagu, no üldse ei läinud see paat edasi. Ja üks kümmekond kilomeetrit aerutasime üks kolm-,  neli tundi, seda vähemalt mäleta, kui palju. Aga no eks me olime need kõik üsna-üsna üllatunud,  kui me kohale jõudsime, siis võtsime nagu ankru  ka veest. See oli päris päris karm oli jah. Aga Emajõe peal on siiani küll õnneks kõik hästi läinud,  et selliseid seike, ma loodan, et ei tule õige,  pigem. Kas samuti õhtu jalgratast kinni ei püüdnud,  eks jah, juhtus, see oli Tartus ja. Tankru otsa jääb ikka igasuguseid asju. Mis te edasi teete siin jõe peal? Ootaks ära, kui ilm läheb paremaks, äkki lubab veel täna  Peipsi peale minna? Peale loodame parimat. Võib vist kivikotti soovida. Saaks mõne kala sinna kotti oleks nagu lõbusam. Ei saanud sellel õhtupoolikul kalamehed Peipsile  ja ei trüginud keset tormi sinna ka meie. Kiirustamiseks pole põhjust matk ikkagi. Nii nagu Eerika Purgel meile päeval rääkis,  teeb siin Emajõe suursoos loodus pahatihti omad korrektuurid. Nii ka täna. Ja tõepoolest, vihma tõttu oleme me jäänud siia praagale  lihtsalt lanti loopima. Vihma sajab, 400 meetrit on Peipsini. Ja ehk juba homme jõuame me sinna Peipsi peale. Teeme siis viimase kalapüügi. Mis sa arvad, kui me nüüd kala peaksime saama,  kas me sööksime ära või laseksime ta vabadusse tagasi? Vabadusse Ma arvan kah, et tänaseks õhtuks meil purgisuppi  jagub küll just. Nii et vihmapühad alaku Kes sõidab vee peal lusti, kes peab kaldaid niitma,  et härrastel oleks preilnadega mugav randuda. Muide, kas teate, et Eesti jõgede ojade ja kraavide  kogupikkus on enam kui 32000 kilomeetrit et aga igal kraavil  või jõel on vähemalt kaks kallast, siis kaldajoone  kogupikkus on enam kui 64000 kilomeetrit  ehk rohkem kui poolteist ringi ümber maakera. Kui ma oleksin nii vinge niitja, et niidaksin iga päev ühelt  poolt ühe kilomeetri kuluks mul selle töö peale kokku 175 aastat. Läheb justkui kiireks.
