Lugupeetavad muu aulid. Pean teile siira kahetsusega teatama, et suvi on läbi. Teil olid tänavu erakordselt soodsad tingimused kasvamiseks  ja kes küpseks ei saanud, on selles ise söödi. Lähme, alustame nüüd üheskoos osooni kaheksateistkümnendat hooaega. Me oleme valmis Osooni uue, 18. hooaja avasaadet alustan ma tavatult sellest,  et võtan mõnda mõttevilja pakkuda teile kohe saate alguses  mitte lõpus. Need on lausungid, mis tunnistati žürii poolt parimaiks  Eesti looduskaitse 100.-le aastapäevale pühendatud konkursil  100 soovi ja palvet. Võtkem neid nüüd kuulata ja endasse lasta. Reen möllits sõnastas oma loodusetaju selliselt. 100 sajajalgset 50, viinamäetigu 10 krüüslit,  viis viigerhüljest, kaks kahejalgset. Üks maailm. Olete nõus? Mina küll olen, paremini on raske ütelda. Teet Raudsep parafraseeris heade laste vitsata kasvamise niimoodi. Head lapsed, need kasvavad metsaga. Minu isiklikuks lemmikuks on aga Monica Linde Klemeti lausung,  mis koosneb vaid kahest sõnast. Mõttemetsast metsamõnusse. Tõesti-tõesti kui oleme oma mõtlemiste tahtmiste  ja tegudega padrikusse pannud on tark kõik katki jätta  ja minna päriselt metsa. Loodusesse. Meie läheme nüüd Matsalu rahvusparki. 1957. aastal asutatud Matsalu looduskaitseala praegune  Matsalu rahvuspark on küll poole noorem kui tänavu. Sajandat sünnipäeva tähistab ametlik looduskaitse Eestis. Aga looduskaitse arengutest ja ajaga kaasas käimisest saab  Matsalu näitel hästi rääkida. Kui Erik Kumari 1936. aastal Matsalu kaitse alla võtmiseks  ettepaneku tegi, tundis ta muret ennekõike roostiku  ja sealse linnustiku säilimise pärast. Samas viimastel aastatel on suur osa energiast kulunud just  roostiku vohamise piiramisele. Võib küll nii öelda, et see rootstik on omamoodi salakaval asi. Juba kumari oma lapsepõlve mälestustest kirjutab kui  põnevaid asju roostikus võis leida. Milliseid linde seal võis elada, põnevaid  ja milliseid hääli võis kuulda ja keegi isegi ei teadnud,  missugused need hääletegijad välja nägid. Aga pärast seda, kui Kasari telte läbi kaevata,  kadus see salapära ja seetõttu tal tekkiski mõte,  et, et tuleks seda ala ikkagi kaitsta, et ei juhtuks uuesti  selliseid asju, nagu siis läbikaevamisega juhtus. Roostiku koht muutus väga oluliselt. Kui põllumajandusintensiivsus tõusis riigis oluliselt ja,  ja roostiku, kas tulema allavoolu väga palju lämmastikaineid  ja muid toitaineid. Roostik muutus selliseks kiiresti kasvavaks. Hästi kõrgeks ja samal ajal hapraks. Et kui me siin ümbruses ki praegu vaatame,  siis me näeme, et Matsalus on pilliroog olnud kasutusel  ka ju ehitusmaterjalina rookatused olid sellised ütleme  Matsalu märgiks oli väga kergesti kättesaadav. Aga siis kaheksakümnendatel aastatel öeldi,  et ei ole mõtet kasutada, kuna ta on väga habras,  ta oli väga kiiresti kasvanud. Teine selline roostiku tähtsuse muutus oli  siis üheksakümnendatel, kui karjad kadusid rannast  ja selgus, et roostik võib enda alla võtta väga suured alad. Kõik need niisked niidud võib ta paari aastaga kinni  kasvatada ja sellega kaota tavamaastik. Ja seetõttu ongi roostikul olnud nagu tänapäeval natukene  teistsugune aspekt. Looduskaitse Me nagu justkui võitlesime roo vastu,  aga tegelikult me ei võitle mitte rool vastu,  vaid tasakaalu poolt. Et eks nii neid madalmuruseid, rannaniite kui  ka suuri roostikualasid. Kas praegu on see tasakaal käes või on roogu liiga vähe  või liiga palju? Praegu me oleme tasakaalule juba päris lähedal. Suuremad ja olulisemad niidud on Matsalu osas praegu juba taastatud,  karjad on suured, linnupopulatsioonid on suhteliselt  stabiilseks saanud, noh, on teatud liigid,  mille arvukus küll väheneb, aga siin meie enam ei saa midagi  kaasa aidata. Need on juba globaalsed muutused ja roostik on enam-vähem selline,  nagu ta võiks olla. Me oleme püüdnud leida selliseid erinevaid variante tes väljakutsetes,  et ikkagi roog oleks kasutatud, mitte hävitatud,  aga kasutatud, et ta oleks pakuks endiselt inimestele huvi. Ja samas, et ta säiliks nii palju, et see elustik oleks mitmekesine. Sest roostikus on ka nii, et kui ta väga tihedaks kasvab,  siis kaob ka see elustiku mitmekesisus, seal on vaja seda mosaiiksust,  on vaja sellist, et oleksid veeloigukesed roostikus  siis seal on kala ja kahepaikseid on, on putukaid  ja see paku pigub lindudele huvi ja niimoodi see tasapisi  see mitmekesisus tekib. Matsalu rannaniite aitab tänapäeval lagedana hoida  võõrtööjõud punapäised atraktiivse välimusega šoti  mägiveised on siinsete karjamaade lahutamatuks osaks muutunud. Šoti mägiveised on küll suhteliselt uus nähtus,  aga kari on ikka üsna vana nähtus. Kui nüüd Matsalu st rääkida, siis üks iseloomulik joon  Matsalule võrreldes teiste kaitsealadega on see,  et siin on tegelikult üsna noor maa. Et sellist päris ürgloodust on siin suhteliselt vähe ja,  ja siis, kui siinsed niidud vabanesid mere alt tuli inimene  juba koos karjaga siia, nii et inimene on hästi oluliselt  mõjutanud Matsalu koosluste ja loodusväärtuste tekkimisele kaasa. Eesti iseseisvus ajal juhtus olukord, kus põllumajanduse  äkki hakkas kokku ja lühikese aja jooksul kadusid niitudelt karjad. Ja seetõttu tuligi vaadata, mis siis edasi teha,  kas siis loodus ongi nüüd parem, kui karja pole  või ikkagi sellel karjal on oma osa. Et Matsalus on väga hea seiretöö, siis selgus,  et ka linnustiku arv hakkas kiiresti kahanema koos karja kahanemisega. Ja seetõttu võetigi esimesed sammud, et karja taastama hakata. Nii et šoti mägiveised siia sattusid ja šoti mägiveis on  selline tõug, kes on kergejalgne üsna vähe aretatud,  ehk ta natukene sarnane võib-olla sellisele ürgsele veisele,  mida võisid karjata siin need meie esivanemad,  kes siia tulid kuskil tuhatkond aastat tagasi,  kui hakata mõtlema, millist tõugu siis see võiks eelistada,  siis võib-olla tõesti. Eestis on olnud oma maatõug, mida ka praegu Pärnumaal päris  soolega kasvatatakse. Aga see on piimaveis. Piimaveise kasvatamine on märksa keerulisem kui lihaveise kasvatamine. See tähendab seda, et ikkagi kari peab käima lüpsil vähemalt  kaks korda päevas. See tähendab niitudel väga suurt liikumist. Lihaveisekari sobib teistele linnuniitudele paremini,  sest et nad on aeglasemad, nad ei torma. Nad. Tallavad või otsivad ise oma kohta ja, ja ei suuna nii-öelda  kiiresti kiiresti lüpsile ja see annab päris palju vaba aega inimestele,  et nad ei ole seotud piimaga, nad saavad tegeleda  ka Muuga ja Muuga on siin palju, mida teha siin näiteks  ütleme siin rookatuste tegemine või käsitöö tegemine  ja muid asju inimene võib tegelikult töötada mõne firma  jaoks ja samas ka kasvatada lihaveiseid. Et on võimalik tänapäeva tingimustes, mis uued suunad  maaelule anda. Ja ei pea kartma seda, et maainimene on nii-öelda sunnismaine,  kes kordagi kodust ära käia ei saa. Eetrissegi minna ja et me ei tahagi taastada,  ütleme, aja aega tagasi pöörata. Ja me ei tahagi, et inimesed suitsutares elaksid  ja neid väga vanu tõuge kasvataksid, vaid me tahaksime,  et see looduskaitseks uues uues miljöös uute võimalustega,  aga et ta ikkagi leiaks oma koha siin elus. Üks ilmekamaid, inimese ja looduse kooskõla märke on  pärandmaastikud paigad, mis saavad kujuneda üksnes pika  ja järjepideva hoolduse tulemusena. Pärandmaastik est minu meelest on kõige väärtuslikum just  puisniidud sest puisniit on selline koht,  kus meie esivanemad on kõige rohkem vaeva näinud  ja kõige rohkem ka võib-olla kasu saanud. Sest et kui me siin ringi vaatame, siis siin on niidetud. Ma arvan, et siin on niidetud oma 300 aastat vähemalt ühte jutti. Siin on heina, siis saadud sügisel on siin kari toodud,  sügisel on pähkleid saadud seeni saadud ja kõige tähtsam on see,  et selle maastiku on kujundanud meie esivanemad. Me saame mingit aimu nende ilu meelest. Ja võib-olla saame ka iseenda kohta siis midagi juurde,  et mõista, mis meie jaoks on ilus ja mis mitte. Seetõttu minu meelest puisniidud just eriti puisniidud on  nagu osakene meie rahvuse mälust. Kui mitmekesine loodus ise nendel puisniitudel on? See on väga hea küsimus, eriti sellel tänavusel aastal,  kui me tähistame elurikkuse aastat ja meil on looduskaitse  sajandas aasta siis puisniidud on ühed liigi d alad  kindlasti vähemalt siin paras vöötmes. Ja meie botaanikud on kindlaks teinud, et ühel sellisel  vägeval puisniidul võib-olla 60 liiki ühel ruutmeetril,  aga tipppuisniidud on seal isegi 76 liigiga ruutet,  et need on tõesti väga suured numbrid. Selge on see, et liigirikkus väheneb tänu sellele,  kui see puis neid kinni kasvab. Mida suuremaks puud kasvavad, põõsad tihenevad,  seda rohkem jäävad siia alles ainult need,  kes taluvad varju ja need, kes tahavad valgust,  need hävivad siit. Samuti mõjub liigirikkusele, kui heinaniitmine ära  sest siis saavad võimu need liigid, kes kasvavad kiiresti  ja katavad enda alla, siis aeglaselt kasvavad liigid. Kui kiiresti selline maastik käest ära läheb,  kui siin nüüd hooldustegevus järele jätta. No küllaltki kiiresti, ütleme, kui siin 10 aastat ei niideta,  siis see on juba päris tihe padrik. Et annab siia selle heinaküüni juurde tungida. Ja 20 aastaga on ta juba noor mets. Siin on see osa, kus tõesti inimene on oma kätt sees hoidnud  ja enda mõtte ja mõistuse järgi kujundanud. Ka jagub teil siin Matsalu kandis praegu neid inimesi,  kes veel viitsivad sellega tegeleda. Natuke liiga vähe on neid, aga selle eest,  seda rohkem me austame neid, kes ikkagi viitsivad seda teha,  sest et käsitsi niitmine on väga suur töö. See ei ole ainult niitmine, sest et tegelikult vanasti  puisniidu hooldus käis nii, et kevadel riisuti ära oksad. Et pärast oleks lihtsam, nii niideti, kuivata,  adati veeti hein ära, karjatati sügisel jälle riisuti kokku lehed,  et see oli üks saastaringne töö. Mis võiks olla see, mis nüüd inimest võiks motiveerida,  et siia jääda või, või siia tagasi tulla? Ma arvan, et see maastiku ilu, see, et sinna on jäänud seda märki,  seda pärandimärki küsitakse, et et miks Tallinn on  nii ligitõmbav turistidele sellepärast, et seal on vanalinn. Ma usun, et sellised pärandmaastikud on ka sellised. Tõmbavad kohad, kuhu tahetakse tulla, sest seal on ajaloo jälg. Maailma tuntumateks pärandobjektideks on iidsete püramiidid  ja kuulsaim neist on Jobsi püramiid see esimene maailmaime. Ma siis mõtlesingi, et ehitaks õige oma õue peale  ka ühe korraliku sopsi püramiidi. Miks. Eks ikka sellepärast, et püramiidid on väga kasulikud asjad,  kui neid õigesti kasutada, paned näiteks püramiidi alla tomatid,  kurgid, piimaliha ja need säilivad siin isegi paremini kui külmkapis. Aga nürid, šiletiterad minevad siin iseenesest taas teravaks. Just püramiidi all olemine andvad ka inimesele ihulist  tervist ja vaimset tasakaalu sest püramiidi. Küljed sätivad maa magnetvälja ja kosmilise energia omavahel  parimasse parlanksi. On see tõsijutt või esoteeriline pseudojura. Mina ei tea Tahaksin ma kogu hingest uskuda püramiidi imeväkke. Teistpidi kardan aga olla naeruväärne. Seepärast lähen ma kuldset keskteed. Ja ei ehitati oma õuele šopsy püramiidi,  seda. Selleks napib ka saateaega. Mul on vähe orje ja pole õieti ka ehitusluba. Ma rajan hoopiski sellise pisikese, igapäevase tarbe püramiidikese. Ja kuni ma seda tehes kirgastun Viivad Sven ja randel teid kajakiga Emajõele. No nii, Sven, eelmisel aastal jõudsime omaga jakiretkega  Pärnust mööda kitsukesi jõgesid siiasamma Tartusse. Ja Tartust alustame sel aastal oma retke Peipsi peale. Ja saatma tuli meid, kes muu, kui vana Hansalodi jõmmu ise. Lähme siis teele. Tervelt 365 päeva selja taga kuid kajakisse istudes oli  tagumikul tunne, justkui oleks eelmine retk alles eile lõppenud. Käed-jalad teadsid täpselt, mida teha. Nii ei tundunud suur ja massiivne ja mugi hirmutav. Pigem oli tuulisel hommikul hea ja turvaline tema parda alt  varju otsida. Savipitsist rüübatud sõõm setode hansat pidavat aga retkel  õnne tooma. Hea õnn viiski meid jõe kaldal kokku. Arheoloog Mari Lõhmuse ga. Oleme aga just vaevalt. Totu piiri ületanud ei jõudnud veibri külla. Siinsamas veibri külas avastati hiljuti üks huvitav väga  vana matmispaik. Rääkige täpsemalt, mis te siit leidsite ja,  ja kuidas te selle leidsite? Tegelikult selle paiga matmispaiga taustalugu läheb tagasi  juba 2003.-sse aastasse kui, kui siin käis toonane  või ka praegune muinsuskaitsetöötaja Kalle Lange,  kes siis maapinnalt inimluid leidis. Toona me siis kaevasime, mina, Kristiina Johanson  ja Tõnno Joonuks. Auda, milles me esialgu eeldasime, et tegemist on ühe  luustikuga Lõpptulemusena oli siis ühte auda maetud kolm last  ja üks täiskasvanu. Üllatuslikult avastati, et leitud luustikud olid 7000 aastat  vanad mis teeb veibri matmispaiga Eesti kõige vanemaks. See oli aga alles veibri saaga esimeseks peatükiks,  sest need neli luustikku ei jäänud siin jõe äärsel  kaldapealsel viimasteks. Kuidas sa siis tulid siia ühel ilusal suvepäeval kohale,  labidas kaasas ja teadsid, et see lõik on vaja läbi kaevata. Ma mõtlesin, et ma tulen ja ja proovin see aasta vaadata  siin georadariga, milline võiks olla selle kalmistu  struktuur ehk et kas kas tegemist üldse on kalmistuga  või on üks juhuslik matus, kuidas need hauad võivad siin  olla paiknenud. Selleks ma siis viisin kõigepealt läbi georadari uuringud ja,  ja et, et siis neid georadari pildis olevaid anomaaliaid  mingil viisil tõlgendada. Oli vaja üks. Anomaalia läbi kaevata. Ja ja, ja selle anomaalia läbikaevamise käigus  siis tuligi taaskord üllatusena ühe ühe luustiku asemel 10  mehe ühishaud. See haud, mida me kaevasime oli, oli kahekordne kaks korda  kaks meetrit suur. Ehk ehk tõesti pisikene, kui mõelda selle peale,  et sinna kokku oli asetatud 10 mehe surnukeha. Ja ja hetkel on küll. Põhjust arvata, et, et need mehed kõik on saanud surma  mingisuguse vägivallaakti tagajärjel. Sest et, et enamikel luustikel avastasime me juba kaevamiste  käigus erinevaid vigastusi, mis on olnud surmava iseloomuga,  et on olnud koljutrauma sid. Eelkõige ühel mehel on löödud ka pea maha. Et, et lõikejälg on olnud siin kaelalülidel. Ja ja noh, erinevaid teisi traumasid veel,  kui mõelda kivia kontekstis, siis võiks ju arvata,  terve. Terve ühe küla mehed on surma saanud. Arheoloogid spekuleerivad võimalusega, et siinne jõeäärne  matmispaik võis tuhandeid aastaid tagasi hoopistükkis saarel  ehk siis surnusaarel asuda. Praeguseks on 10 hästi säilinud luustikku maavõuest välja  kaevatud ning kalamehed võivad Emajõe kaldapealseil rahuliku  südamega usse edasi otsida. Mõnevõrra hirmutava teadmisega, et 7000 aasta pärast mahub  ka meie luustik kingakarpi. Asume mööda Emajõge taas allavoolu teele. Nii palju kui paadirooli sattunud rullnokad meil seda teha lubavad. Mis see Emajõe Emajõgi on üks Eesti tihedaima liiklusega siseveekogusid. Sellest hoolimata aerutasime valdava osa teekonnast uhkes üksinduses. 6000 aastat tagasi oli Võrtsjärv suurem kui Peipsi  ning Emajõgi voolas vastupidises suunas. Meie nautisime aga nüüdisaegset jõevoolu,  mis kandis meid eneselegi märkamatult kavastusse. Teadaolevalt Eesti ja Baltimaade ainus jõeparv asub just. Siinsamas Emajõel kavastus, see parv loodi 1899. aastal  parun Wulfi poolt ja algselt sellepärast,  et lihtsalt mõisatöölised üle jõe saaks. Et küsime siis praegusel parvevahilt, et  kes siin tänavusel ajal üle jõe sõidavad ja,  ja kui palju neid inimesi siin üldse käib  selle parvega. Aa praegust ütelda, kohalikud töölised siis. Eestimaine turism ja siis ka välismaalt. Et, et on siin sakslasi, poolakaid, lätlasi,  leedulasi. Nädalavahetusel on töökad päevad,  et siin see nädalavahetuski oli 16 autot läbedada  ja see on päris füüsiliselt koormav. Ja siis pluss veel. Paadiga sõitjad? Et. Näitab ka siin, ütleme nii, kümme-viisteist. On siin ka nii-öelda regulaarsed kunded,  igapäevased, kes juba teab, et see kellaaeg tuleb. Jah ütelda, sügisel on õpilased ja kevade poole õpilased  kohalikud elanikud, kes tööle käivad. Neid on siin viis-kuus tükki. Kui kavastus parve poleks, tuleks üle jõe saamiseks kuiva  maad mööda 20 kilomeetri pikkune ring teha. Nüüd sõltub vastaskaldale jõudmine sellest,  kui kiiresti jõuab parvevaht hooratta pöörlema panna. Kui palju see üldse aega võtab, selle parvekest üle jõekedrata? Ütleme 10 minutit Sellega peab arvestama, et sõltuvalt ilmast Et kas on tuuline? Kas on vaikne? No aga me proovime ise ka igatahes, et kuidas  selle hooratta väntamine on ja kui kiiresti me siit üle saame? Kõige raskem osa parvevahi töö juures on see,  et otsustada, kummal kaldal järgmist autot oodata. Sest tavaliselt kipub auto tulema just teisele kaldale,  mitte sinna kaldale, kus oodatakse. Aasta läheme lahti igal juhul. Ma arvan, et kõva minut on läinud ja me oleme viis meetrit liikunud. Hooratta väntamisel on omad nipid, õpetab parvevaht poolele  jõele jõudes. Nimelt teeb suure osa tööst raskemetall oma inertsiga ise ära. Peab vaid vaatama, et käepidemega vastu hambaid ei saa. Päris hea au on veel. Sellega pihta ei tahaks saada. Sarraks poole peale olles. Lahke järgi. Kohale läbi. Tundub, et oleme kohal. Täpselt neli minutit või ohtraks väga hea osooni rekord. Just nii ja tuligi teisele poole. Ei ole siis enne. Üle jõe jõudmiseks kulus hoorattal täpselt 272 pööret. Tuldud teed tagasi parvetades võtavad osooni saatejuhid üle  jõe kanda ka kaks kohalikku. Ka juba metsa taha vajuma, kiirustame õhtust laagriplatsi otsima. Sisepõlemismootori jõud aitab meid veel sellel korral  vältida pimeda peale jäämist. Ja just nüüd kohtume oma retke esimeste ja viimaste süsta matkajatega. Aitasime reisijad parvega üle Emajõe ja pärast seda tulime  ära siia laagripaika. Ööbimiskohaks valisime Koosa jõe kaldapealse 10 kilomeetrit  Peipsi järvest. Juba homme ootab meid suur ja lage vesi. Imeomadustega püramiidikene ongi nüüd valmis. See pole mitte lihtsalt suvaline püramiid,  vaid sopsipüramiidi täpne koop. Mille külje kaldenurk on 51 kraadi, 51 sekundit  ja 14 minutit. Jätsite meelde, eks ole. Selle püramiidikese võiks nüüd panna tomatite kurkide peale,  et need paremini säiliksid. Aga veel parem, ma panen ta endale pähe. Kohe teine asi. Oi kui targad mõtted tulevad. Näiteks see, et peaksin oma uue peakatte kähku ära maandama. Praegu on ju äikest, aeg ja pilvedesse koguneb tohutu energia. Muide kas teate, et ühes väiksemas äikesepilves on peidus  sama suur energiapotentsiaal nagu kes? Mises tuumapommis.
