Viimane õun. Täna võtan ma endale voli jagada inimsugu kahte lehte ühe  üsna kitsa, lausa eksklusiivse tunnus järgi. Tohutu enamus, kes ei keeda ja tilukas vähemus,  kes keedavad endale talveks õunamoosi. Minul on privileeg kuuluda õnnelike moosikeetjate hulka. Moosi keetmise juures on suurimaks tööks õunte koorimine  ja puhastamine. Tehke aga enesele selgeks, et maailmas on väga vähe  võib-olla üldse tegemisi, mis oleksid sellest tähtsamad  ja see töö polegi enam tüütu. Vastupidi, see on medi litatiivne tegevus,  mis viib mõtted looduse tarkusele ja ülevusele ussi augukene  ja see viib mu mõtted kohe sellele, et näe,  õun ei maitse üksnes inimesele, vaid ka ussile,  rästale, herilasele, siilile, kitsele, seal karule  ja koguni maailma suurimal imetajale Aafrikas  ja ka elevandile. India elevandist erineb Aafrika oma selle poolest,  et, Et ühel oli justkui üks ja teisel kaks küüru või,  või vaadake ise Elevant on kahtlemata üks. Kõige eripärasemaid savanni asukaid. Liialdamata võib öelda, et maailmas sõidab kokku sadu  tuhandeid inimesi siia, Aafrikas, vanni,  just selleks, et näha eelkõige elevanti. Elevant on tõepoolest kummaline loom, indiaanlased nimetasid  neid kahe sabaga loomaks. Ja Uganda reisijuhid räägivad, et kõige rohkem pidid  elevantide üle rõõmustama hiinlased. Paljud neist lausa lapselikul viisil ja miks  ka mitte. Kui esimest korda elus ikkagi elevandiga silmitsi  koos oled, siis see on unustamatu mulje. Kahtlemata on mitmekümnepealine joogi ja supluskoha poole  liikuv elevandikari ürgselt võimas vaatepilt. Aafrika savanni elevant on kõige suurem praegu elav maismaaloom. Kõik temast suuremad loomad nagu mammutid  ja hiigeldinosaurused on välja surnud. Vanad isased võivad kaaluda seitsme tonni ringis  ja kasvada nelja meetri kõrguseks. Emasid on keskeltläbi kolmandiku võrra kergemad  ja väiksemad. Pole kahtlustki, et nii suur kere vajab tohutul hulgal toitu. Elevantide põhitoiduseks savannirohi ja ühe looma keskmine  päevane toiduvajadus on 150 kilogrammi. Tubli heinasaad. Londiga rohu kitkumine on väga aeganõudev  ja nii kulubki igal savannihiiglasel ööpäevas ainuüksi 14 tundi. Söömisel. Elevandid murravad maha ka puid  ja söövad oksi ning kaevavad oma võhkadega välja juurikaid,  mistõttu on võhad õige tihti murdunud ja kulunud välimusega. Absoluutseks lemmikuks on neile aga mitmesugused puuviljad,  eriti tsitrused. Seepärast on väga suur viga elevantide elupaigas telkides,  võtta endale telki nostalgilisine. Suure tõenäosusega üritab ka elevant sinu söögilauda istuda. Elevantide tohutu söögiisuga kaasneb üks omapärane peatükk  Savanni elus. Toit läbib kiiresti elevandi seede kulgla  ja väljub sealt poollagunenud koheva sõnnikuna. See sõnnik on oluline väetis ja ka tõeline  ja maiusroog paljudele vähematele sovanni elukatele. Vaevalt jõuab elevandi sõnnikupall maha potsatada,  kui kohal on sõnnikumardikad, kes asuvad sõnnikut  viivitamatult oma maa-alustesse urgudesse vedama,  kus asub nende laste tuba. Nõndaviisi saavad toitu sitikate järglased  ning osa sõnnikust läheb kindlasti ka mulla väetamiseks. Kuiv ja kore toit nõuab alla loputamiseks ohtralt vett. Elevandid vajavad päevas 70 kuni 90 liitrit joogivett,  kuid on võimelised suure januga ka 15 ämbrit alla kulistama. Nii nagu sööki rändab ka jook suhu tänu londile. Lont pakub ka võimalust hanke. Ida porisest tiigist kõige puhtama fraktsiooni vett. Elevant oskab osavalt. Pimeda vett kõige pindmisest kihist? Kuival aastaajal on vesi Savannis suures defitsiidis. Rahvusparkide hiigelsuureks kasvanud elevandikarjad sureksid janusse,  kui inimene neid ei toetaks. Suurte veetünnide juures võib Grügeri rahvuspargis pea alati  näha elevante. Noorte londikandjatel tuleb seal teha tublisid võimlemisharjutusi,  et lont kasutava märjukeseni küünitada. Elevandid titud kui väga perehoidlikud loomad. Sajakilosena sündinud beebid asub kohe hoidma kogu elevandikari. Väikeste elevantide ainus ellujäämisgarantii on ema külje  alla hoidumine. Lõvi jäta kunagi kasutamata võimalust maiustada noore elevandilihaga. Vahel võib näha, kuidas elevandipoeg püsib kaitsma oma hamma  kõrval ka siis siis, kui lained üle pea kokku löövad. Aafrikas rännates võib kergesti üles kerkida küsimus,  et miks on ühes paigas elevandid hallid,  teisel aga hoopis ruugevõitu. Kuigi elevandid on paksunahalised, ei talu  ka nemad kuigi hästi teravat päikesekiirgust  ja võitlevad selle vastu osavalt oma lont kasutades. Seljala visatud pori aitab kenasti üleliigse ultraveleti  vastu ning sama otstarve teenivad ka tolmuvannid. Lisaks pakub porikiht kaitset ka parasiitide eest,  keda jagub soojas kliimas ülearu. Tänapäeva maailmas on savanni elevantide jaoks kohta  eelkõige vaid rahvusparkides. Mujalt on nad ära kütitud ja trofeedena välja riputatud. Paljudes parkides on elevantide arvukus liiga kõrge  ja üha tihemini tuleb neil ka kokkupõrked inimestega. Nii nagu meie rebane tuleb linna prügikaste revideerima,  ilmuvad ka elevandid laagri paikade prügimägedele. Näiteks see nooruke pull võitles gorongoro kraatri serval asus,  kuidas laagripaigas solgiaugus kohalike koerte Igal juhul peab igal Aafrikas rändajal olema selge,  et teel vastukõndiva elevandi eest on mõistlikum taganeda. Eriti veel siis, kui tuli on pull, kelle oimu kohal asuvast  näärmest nõrgu tume näärmenõrevööt. See on märk, et pull on kiimas ja valmis jõudu katsuma  ükskõik kellega. Tänapäeva maailmas on peale savanni elevandi veel kaks liiki  suuri londikandjaid. India elevant ja metsaelevant Aafrikast. Näib, et need loomad on siin maailmas üksi,  ilma sugulasteta. Zooloogiateadus aga õpetab meile, et päris  nii see ei ole. Ka elevantidel on sugulasi, kuigi sugulastel pole küll lonti,  aga nende jalaehitus on väga sarnane elevantide jalaehitusega. Need loomad kuuluvad küünis kabjaliste hulka,  kannavad nime tamaanid ning on ime küll vaid priske küüliku mõõtu. Osad tamaanid elavad puudel, osad kaljudel,  neid on Aafrikas ja edela-Aasias kokku mõnikümmend liiki. Ja õigupoolest on päris raske teada saada,  kas elevandil oma sugulastesse ka veidi soojemalt suhtuvad  kui teistessesse vannielanikesse. See õunakoorimine toob päika väga isemoodi mõtteid. Et kui elevandid elaksid Eesti jõgedes. Muide, elevantide eellased olidki veeloomad  ja ka nüüdisaegne elevant suudab ühe jutiga ujuda kuni 50 kilomeetrit. Läinuks planeedi areng natukene teisiti võinuks Eesti  jõgedes tõepoolest praegu ujuda vägevad elevandikarjad  ja neid poleks suutnud koelmutele minemas takistada. Ükski paiska tammike ja kaladel olnuks ka kohe teie vaba. Aastaid on paisud olnud peamiseks takistuseks kalade liikumisteedel. Õnneks pakub kaasaeg selles osas uusi lahendusi. Lähme uurime, milliseid. Seadus ütleb, et paisuomanikel tuleb lõhejõgedel tagada  kalade läbipääs esimeseks jaanuariks 2013. Ülejäänud paisudega jõgedel tuleb sama asi ära teha aastaks 2015. Seda juhul, kui ekspert või keskkonnamõju hindamine nõnda  ette näeb. Valgamaal vastse roosas Vaidva jõel asuv vana  pais on hea näide sellest, kuidas kalade liikumistee on  hetkel takistatud. Mis aga juhtub, kui kalad paisude alt enam edasi liikuma ei saa? Kalapääsud on selleks vajalikud, et kala saaks oma  loomupäraseid rändeid sooritada ja rändeid on tal tingimata  vaja teha. Me oleme siin kasutanud sellist näidet,  et et aru saada, miks kalal on rändeid vaja teha,  et ta peab olema eri aegadel eri kohas ja see on hädavajalik. Näiteks kui inimestel köögiuks kinni naelutada,  siis siis on raskusi, kui magamistoa uks kinni naelutada ei  puhka välja ja ja ilmselt ei ole ka järglaskonnaga lood  kõige paremad. Kalapääse on Eestis küll juba rajatud, ent miskipärast ei  tööta need hästi. Hüdrotehnika insener Peeter napp toob välja,  et seni tehtud kalapääsud ei vasta mitmetele olulistele nõuetele. Esmalt tuleb märkida, et on olemas kaht sorti  looduslähedased ja tehnilised ehk taringkalapääsud. Ja neile on eri nõuded. Looduse kalapääs oma olemuselt jäljendab loodusliku veekogu  osa koske kärestiku või suure languga oja et projekteerimise  üldjuhul tuleks püüda projekteerida looduslähedasi kalapääse  kuna need vastavad paremini kalade bioloogilise le vajadustele. Samas need loodusläheda kala pääsud võtavad küllaltki palju  ruumi ja igale poole pole võimalik neid rajada. Et sel juhul tuleb kaaluda mõnda tarindkalapääsuvarianti,  et enamlevinud tarind kalapääs on kamber,  kala pääs ehk kalatrepp. Kõikidele kalapääsude üks ühine ja peamine nõue on see,  et kalapääsu sissepääs peab paiknema võimalikult liigi veel  astme lähedal. Et kui meil on tegemist ainult paisuga, siis see kalapääsu  sissepääs peaks paiknema võimalikult paisu lähedal. Kui nüüd paisu juures on ka hüdroelektrijaam,  siis kalapääsu sissepääs peaks paiknema hüdroelektrijaama  turbiinide väljavoolu läheduses. Teine oluline nõue on see, et kalapääsus tekkiv voolukiirus  peab olema kalale jõukohane ületada. Samas tuleb silmas pidada ka kalaliike, kes antud jääs liiguvad,  sest eri kalade puhul on võimekus ületada teatavat kõrgust,  jällegi erinev. Vasseroosapais on ehitatud 100 aastat tagasi  ja seal tegutsesid nii sae kui jahuveski. Kui mõnikord soovivad paisuomanikud toota ainult elektrit  ja ei taha kalade midagi kuulda siis metsavend talu  peremehel on teised plaanid. Kõige suurem plaan on selline, et seda elukeskkonda,  mis siin on olnud mitusada aastat, et seda säilitada  ja isegi paremaks teha, kaasajastada, et ehitada siia kaasa  ja nõuetele vastav kalatrepp, et need kalad saaksid liikuda nii,  nagu neil loomupärane on, et kui nad merest tulevad,  et siis neil ei ole takistusi, et neil oleks ideaalsed  tingimused liikumiseks, kudenemiskohad oleks korralikud,  et allavoolu on plaanitud, eks neid lõhe kudenemiskohti parandada,  mis seal praegu olemas on ja ülesvoolu on  ka plaanitud ehitada kaks suurt kudenemis tiiki  kus on siis teistel kalaliikidel, kes voolu peale ei koe,  aga tahavad selleks soojat vett, et nendel  ka oleks ideaalsed tingimused. Ja kokkuvõttes tekib siis meil siia Vasserose külla selline looduskeskkond,  mis nendele inimestele, kes siin kohapeal iga päev elavad Milline plaan nüüd on siin rajada see kalapääs,  milline see peaks välja nägema? Siin Vasseroosa paisu juures on kavandatud rajada üks  looduslähedast tüüpi kalapääs möödaviik pääs kalasu. Kogu pikkus on kavandatud ligikaudu 150 meetrit  ja selle kalapääsu sissepääs on paigutatud  selle paisu lähedale ja selle kalapesu rajamiseks on nüüd  siis nagu kavas ära kasutada seda olemasolevat veskikanalit. Vasseroosa paisu näol on tegu suhteliselt erakordse nähtusega,  sest kalapääsu kõrval püüab mõttes taastada  ka hüdroelektrijaama. Tuleb välja, et neid kahte esmapilgul nii eripalgelist  nähtust saab siiski ühendada. Tulevikus seda hüdroenergiat ka, et kui seda vett on tõesti ülearu,  siis ei ole mõtet seda ressurssi raisata. Kui kaasaegselt on võimalik sellise seadmeid paigaldada,  mis nagu loodust ei kahjusta ja mis maksimaalse tulemuse  annavad et siis miks mitte seda ära kasutada. Mil moel aga riik oma tuge kalapääsude rajamiseks üldse pakub? Keskkonnaministeerium on aasta algusest ette valmistanud  meetme vooluveekogu seisundi parandamine,  tingimused avatud taotlusvooru, kuhu saavad  siis taotlema tulla kõik paisuomanikud ja saavad taotleda  toetust kalateede ehitamiseks olemasolevatele paisudele,  ehk neil tekib reaalne võimalus siis veeseadusest tulenevate  kohustuste täitmiseks. Osalemiseks on vaja eelkõige koostada taotlus. Taotluses on erinevad materjalid, mida siis taotleja peab  esitama eelprojekti keskkonnamõju eelhinnangu. Juhul kui seadusest tulenevalt on nõutud keskkonnamõju  hindamine siis tuleb ka see esitada. Et kõik need tingimused ja materjalid, mida  siis taotluse esitaja peab neile taotluse hindamiseks ehitama,  on loetletud, siis meetme määruses allkirjastatud meetme määruses,  mis siis jõustus riigi teatas 17 juuli 2010. Vastseroosa paisula kalapääsu rajamise ettevalmistamine  algas sel kevadel ja pool aastat hiljem on kõik vajalik koos. Mida peaksid aga tegema need paisuomanikud,  kes omadega taotlusvooru hiljaks jäävad? Juba on teada, et paljud taotlejad ei suuda valmis teha neid  samu keskkonnamõju hindamise eelprojekte et see 25 oktoober,  see tähtaeg oli liiga lühike selle nende taotluste ettevalmistamiseks,  mistõttu on avaldatud tugevat soovi, et tuleks  ka teine taotlusvoor. Ja praegusel hetkel me planeerimiseda teha kunagi kevadel,  kas siis märtsi lõpp või aprilli algus, et arvestuse ga,  et et siis jõutakse taotluste ettevalmistav materjal kokku panna,  et me juba teame, et keskkonnamõju hindamine võib minimaalselt,  võtab aega siin neli-viis kuud, et, et, et suuremate  projektide puhul, kus on rohkem avalikku huvi  ja probleeme, et võib see isegi kuni aasta võtta. Nüüd jääb üle vaid loota, et 2015. aastal pole ühelgi kalal  ega maimul Eestimaa vooluveekogudel mingit takistust ees. Elagu kalade liikumisvabadus. Just õunamoos on see mooside moos ja mõne purgikese kingi  ka sõpradele, kes mõistavad maailma söödavusest lugu pidada  näiteks palupõhja Robertile, et ta saaks talgulistele  pannkookidele määrida. Talgudeöö on ju tänapäeval veelgi haruldasem kui omakeedetud moos. 100 aastat tagasi mindi Emajõe luha. Peale heina niitma ja võsa lõikama ilmselt puupaati mulaga  edasi lükates. Meil on täna küll mootorpaat, aga eesmärk on sama luht  puhtaks saada. Mis töid siin täna tehakse? Meie eesmärk on sisuliselt luht puhastada võsast sellel  vanajõe kaldal, põhjuseks on mitmed, aga,  aga see luha kooslus on selline omapärane,  küllaltki ainulaadne. Ja ta väärtus on siis, kui ta on luht ehk heinamaa. Miks seda tööd just niimoodi talgute vormis tehakse? Ma arvan, et keegi teine ei teeks seda tööd isegi hea raha eest,  et et see on selline töö, mis, mis hästi sobib kambaga teha  lühikeste hoogtöödena. Meil ei ole väga raske programm, et 10-st üheni töötame kolm  tundi ja siis sööme lõunat, puhkame veidi  ja siis Teeme võib-olla kaks-kolm tundi veel lisaks õhtupoolikul  ja siis ta on küllaltki raske küllaltki. Tüütu. Aga kui koos teha nalja, nalja tehes vahepeal ja,  ja vahepeal käies ujumas siin siis see on päris lõbus. Tumedas vanajõe vees supelda on jahutav ja värskendav juba  ainuüksi sellise ujumiskoha pärast tasub talgutele tulla. Kus mujal saad sa vesirooside keskel veemõnusid nautida? Mis võiks olla mõnusam kui pärast jahutavat ujumist luha  peal taas trimmer käima tõmmata? Siis me tasapisi siin närime nii-öelda võsa,  kobras on, on ees käinud, aga ta teeb. Toodab rohkem seda võsa oma oma tööga, et me loodame  ja noh, meie kogemus on olnud, et augustikuus on päris hea  kuu see Võsa võtmiseks, et et võsa nii kiirelt tagasi ei tule. Meil on ka võimalus, põhimõtteliselt, kui need meil on suurtehnika,  et need känd, mis on jäänud, et need saab saab ära freesida. Põhimõte. Liselt edaspidi siis luha hooldustegevuses  ehk niitmises on võimalik siis nüüd need alad  siis uuesti niitmise alla võtta ja siis liikuda võib-olla  siis uutele aladele, kus, kus see võsa on,  on peale tunginud. Seekordsete talgute eesmärk on luht just nimelt kalade  pärast puhastada. Kõlab mõnevõrra naljakalt, et pajuvõsa kuidagi kalade elu takistab. Kuid vanajõe kaldal kasvava võsa alla koguneb vana pilliroog. Lehed ja kõdu tekib kõrge vall, millest kala ei pääse üle  luhale kudema. Sellepärast tulebki võsa maha lõigata. Kalade elule mõjub see väga hästi, et noh,  Emajõgi, oma vanajõgedega on ju teada teada-tuntud oluline  kalade elu ja kudemispaik ja, ja, ja kudealana on luhad just  olulised väga-väga mitmele mitmele kalaliigile tuntud tuntud haug,  särg, ahven, linask säinas ja, ja kui on kurdetud kala  hakkab vähemaks jääma või on vähemaks jäänud,  siis üks põhjus võib olla see, et et ongi elupaigad,  kas hävinud, vähenenud või, või ka kudealad on,  on vähenenud ja üks põhjus selleks võibki olla,  et luha asemel on tekkinud võsa, kus kalal ei ole enam kohta,  kus kudeda. Et seetõttu võib, võib seda pidada üheks väga oluliseks  tegevuseks kalavarude säilimise ja, ja taastootmise jaoks. See Emajõe kalastik siis just nii eriline on,  et ta niimoodi hoolt vajab. Emajõgi ühendab Eesti suuremaid järvi Peipsit  ja Võrtsjärve ja, ja loob sellest ühe tervikliku süsteemi,  kus näiteks tuntud harrastus ja profikalurite püügikala  latikas saab, saab siis rännata ja kui ta armastab elada  või elab suures järves, siis kudemus käib ta stabiilselt  kindlas kindlas vanajões, kus ta on ise sündinud kunagi  ja kus ta tuleb ka otsima, kohta oma omale järeltulevat  põlve luua. Seetõttu on, on Emajõgi ja, ja need arvukad vanajad siin  väga olulised, et, et see kalavarud säiliks  ja uueneks. Nii Emajõe kui mitmete teiste Eesti jõgede kaldal Olid veel sadakond aastat tagasi siledad kui jalgpallimuru  võimaldades maas pesitsevatel lindudel siin poegi kasvatada,  kõredel tiikides paljuneda ja kaladel luha peal kudemas käia. Tekib küsimus, et kas inimtegevus on ikka  nii loodusvaenulik asi, kui me oleme harjunud arvama? Noh, head tegevused on ikka kõik need tegevused,  mis suurendavad Nende nii-öelda elupaika ja, ja, ja selleks vajalikku  territooriumi näiteks luhtade hooldus mille hulka  siis kuulub ka see võsa mahavõtmine. Üks planeeritud. Tegevus on ka nende vanajõgede suudmete puhastamine sätetest  et kehvades oludes kehvadel aastatel veevaestel aastatel  oleks kalal võimalik rännata. Kui vanajões peaks kas talvel või muidu hapnikuvaesel ajal  olema vaja otsida endale parem elupaik siis  siis saab ta vana eest välja suurde jõkke ja,  ja leida endale ikkagi võimalus ellu jääda. Aga need vanajõed on ka tegelikult ju kalade nii-öelda lasteaiad. Jah, just, et vana jõgi on see koht, kus nad koevad,  kala areneb, kasvab, saab elujõuliseks ja ühel hetkel,  kas ta jääb siia edasi elama talvituma või võtab kätte nüüd  mingi teekonna talle sobivas elupaika, et lasteaed on ta väga,  et kui siin vaadata, siis seda noorkala on ikka kõik kohad  täis ootamas oma järgmist elujärg. Kunagise hansateena kasutuses olnud Emajõel tänapäeval enam  palju rahvast liikumas ei näe kui nädalavahetused  ja üksikud maraton ujujad välja arvata. Küll aga eksivad siia Eestimaa rahu ja vaikuse juurde ikka  ja jälle inglased vabatahtlikud. Õunamoos aitab mul pimedatel talveõhtutel võita põhjamaist,  masendust, kaamust. Siin on kohe mitu, mitu purki õnnelike eluhetki  ja mul jääb tänada vaid loojat, et on andnud mulle keele  ja maitsemeele. Kuid ega üksnes mulle loomariigile tervikuna  ja mõnegi liigi maitsemeel on tundlikumgi kui inimesel. Näiteks kas teate, et meie vete kalake lepamaim suudab  maitse järgi ära tunda 600 korda lahjemat suhkru  ja 250 korda lahjemat soolalahust kui inimene? Kogu moos kui rahvapäraselt ütelda? Ehk lahtiseletatult kolm osoon.
