Eelmisel kolmapäeval algas kalendrisügis  ja täna on juba aeg päikesetõusust päikeseloojanguni  paarkümmend minutit lühem kui loojangust tõusuni. Õhk on jahe ja rõske tibutab ja tuulab. Kas poeme nüüd oma kõigi mugavustega urgudesse  ja unustame lausa reedame tolle, keda nimetame  kõigeväeliseks looduseks? Oh ei, tõeline looduse sõber ei jäta oma sõpra,  loodust ka kõige kehvema ilmaga. Hoidke vaid oma jalad kuivad. Meie jala aitab hoida kuivanahk kummisaabas aga kummik pole  lihtsalt üks saabas, vaid täisväärtuslik osapool,  filosoofilises kategooria paaris inimene  ja kummisaabas. Just inimese ja kummiku sümbioos võimaldab mul  ka niisuguse ilmaga tunda ennast mugavalt  ja turvaliselt. Sügisel kuuluvadki inimene ja kummisaabas kokku nagu,  nagu võsa ja villem. Nagu porija, kärbes või muda ja tilder. See Tringa glareola. Täna oleme siia vee äärde tulnud sellepärast et ühte väikest  kurvitsalist jälgida. Ja selleks, et seda väikest kurvitsalist,  kelle nimi on mudatilder jälgida, panema telgi siia vee  äärde kus on neid linnukesi alati näha. Kuku nad rändel on. Täna oleme seda telki roninud sellepärast,  et rändel olevaid muda tildreid näha. Rändel olevaid linde näeme me juba kesksuvest saati kuni  sügiseni välja. Kuigi pesitsevad nad rabades on suurem osa kildrid siin näha  ikka ränd ajal ja igal pool vee ääres, kus on tekkinud väike  mudalaigukene või mudaäärekene on need toredad linnud tegutsemas. Muda tilder on üks väiksemaid kurvitsaliste seas. Ja on ta küll väike, aga see eest väga tegus. Enamasti tekitab see väga hea emotsiooni,  kui sa näed, et väike salgakene linde on rõõmsalt tegutsemas. Milline siis näeb mudatilder välja? Munatilder näeb välja selline ilus säbruline pealtpoolt  altpoolt hele. Ja hundsulestikus on ka ta jalad väga ilusad. Rohekad. Ja tildri puhul on eriti tore jälgida seda kõikumist,  et ta lausa kiigub nagu jalgade peal käib muudkui edasi,  kiigub, natukene toitub, käib jälle edasi. Ja kui me nüüd vaatame mitut lindu, kes salgakesi ringi käivad,  kõiguvad, toimetavad, ja samas tekivad jälle meil ilusad  veepeegeldused siis ongi meil väga hea emotsioon tekkinud. Kas tulla tagasi, et seda lindu vaadata? Euroopas pesitsevad mudatildrid rändavad kaugele Aafrikasse talvituma. Ja kuna mudatildri üks vanalind kasvatab enamasti pesakonna üles,  siis teine saab juba poole suve ajal rändele asuda. Ja kui me nüüd kampa mudatildreid jälgime,  siis me näeme igasuguseid huvitavaid tegevusi. Üks väga huvitav tegevus on pesemine. Loomulikult peab iga korralik lind ennast pesema,  et ta sulestik oleks korras. Vee ja niiskus kindel. Ja kuidas siis mudatildrid pesevad ennast? Enamasti ikka üks-kaks lindu peseb ja ülejäänud vaatavad ümbrust. Ja see pesemine ei ole mitte niisama natukene tiivade sopsutamine,  vaid see on ikka väga tormiline tegevus. Vett lendab siia-sinna ja lind läheb vahest  nii nii rõõmsaks, et hakkab lausa hüppama. Mul mul mulps edasi-tagasi, väga kiiresti lendama,  et seda on tohutult põnev jälgida. Ja kuna neid linde on üsna palju ja nad on väga tihti  kohatavad Huvitavaid tegevusi saamegi me just selliste lindude puhul jälgida. Seda on kõige rohkem näha. Seisavad puhkehetkel ühe jala peal, kamplinde on vee sees  ja alt üks jalg on maha toetatud. Ja kui on vaja paar hüpet edasi teha, siis tehakse  ka seda ühe jala peal. Veepeeglisse sätitult on see asi veel eriti tore vaadata. Muda tilder on Eestis kaitsealune linnuliik  mida tuleb kindlasti tema jälgimisel arvestada. Ühed ilusad tunnid on jälle varjetelgis veedetud. Muda tilder. Pilti saadud rõõm on hinges. Ja ilmselt see aasta neid enam ei kohtagi. Sest on sügis ja linnud on minekul. Miks lendavad linnud sügisel Aafrikasse? Lihtne ju, neil ei ole sooja salli, aga kummisaapaid? Minul on. Eestis hakati kummikuid tootma 1924. aastal. Esimese rahvuspargi rajamiseni jõudsime ka 1971.,  kui kummikud olid muutunud üldlevinud tavaliseks jalanõuks. Kus on siin seos? Seos on otsene. Proovige ise aastaringselt looduses liikuda  ja seda loodust kaitsta. Kui teil ei ole kummikuid. Looduskaitse juubelituuril mööda Eesti rahvusparke peatusime  seekord Lahemaal. Meie külaskäik langes kokku RMK matka ja kontsertpäevaga,  mis oli kohale meelitanud üle 1000 loodushuvilise. RMK on tähistanud koos Eestimaa rahvaga Eesti looduskaitse  sajandat sünnipäeva. Eesmärk ongi tegelikult looduskaitse juubel kõikide meie  looduse ja metsakülastajateni viia nendega koos seda ära  märkida ja kasutada seda juubelit ja jubeliks korraldatud üritusi. Lisaks looduse tutvustamisele ka selle mõistliku käitumise tutvustamisele,  kuidas looduses oleks hea, tore ja õige käituda. Kas praegusel kiirel ajal inimestel üldse on aega veel  metsas käia? On näitavad numbrid, et kui räägime sellest,  kui palju viimastel aastatel Eesti inimesed on käinud Eesti  looduses siis meie läinud aasta näitas seda,  et, et kõikidel kaitsealadel ja puhkealadel oli üsna usin liikumine,  külastusi tehti ligi 1,5 miljonit. See on muidugi niisugune statistika ja matemaatiline arvestus,  aga annab siiski ikkagi pildi kuidas aastate jooksul muutub  see see külastatavus ja võimaldab siis jälgida seda ühelt  poolt looduse kulumist ja teiselt poolt seda hulka,  mis siis liigub ja neid niimoodi vastamisi võrrelda  ja ja võtta tarvitusele abinõusid, kui tõesti tundub,  et asi hakkab kuskile piirile lähenema. Lahemaa rahvuspark on külastajate seas populaarne  ka promoürituste välisel ajal. Kas küsisid seenevana käest juba nõu, et  mis see, mis see on? Ei ole küsinud, aga. Aga see on küll huvitav seen, see on küll selline hästi  märjaks läinud. Nagu näha Mis ma nüüd selle kohta kostan, tead mis meie vanem,  kui minu vanaema läks metsa, siis juhtus selline asi,  et ei jõudnudki siin siga ale metsa minna,  kui kohe oli kõik täis seeni. Külastajaid on väga palju ja, ja matkaradu kipub pigem  puudugi jääma, sest näiteks mereäärde jõuavad välja väga  vähesed matkarajad. Me just selle tänase ürituse korraldamisega jõudsime selleni,  et, et tegelikult Lahemaa on ju lahtede maa,  aga mere äärde läheb ainult alt ja õpperada ühe väga väikese sopikesega,  et me peame seda viga parandama hakkama. Millised need peamised nii-öelda vaatamisväärsused  siis on, mille pärast inimesed siia tulevad? No ikka mets ja meri, mere, metsa ja mere pärast tullakse  lahemaale muidugi kultuuripärand ka sest siin on need vanad  külad ja vanad hästi vana asustusala ja igasugust  pärandkultuuri võib siit metsadest leida alates kiviaedadest,  mis on üle 100 aasta vanad ja praegu üleni metsa alla  kasvanud ja lõpetades tõrvaahjude ja, ja vanade versta kividega,  nii et kõike leidub. Kui me tahaksime mõnda paika vaatama minna,  siis millist matkarada te sellisel sügisesel ajal  soovitaksite siis? Päris mitut siit Oandult algavad nüüd Oandu loodusmetsa rada,  siin käivad ka inimesed täiesti ilma giidita ei ole kedagi  kaasa vaja, sest on olemas infomaterjalid  ja rajal on infotahvlid ja see on just põnev  selle poolest, et seal saab näha siis, milline on mets,  kui ta on iseenese hooleks jäetud. Kui Eesti looduskaitse tähistab tänavu sajandat juubelit,  siis Lahemaa rahvuspark saab järgmisel aastal neljakümneseks. Ent seegi teeb lahemast mitte üksnes Eesti,  vaid kogu tollase nõukogude liidu vanima rahvuspargi kuidas  sügaval sovjeti ajal rahvuspargi loomine õnnestus. Tõenäoliselt just Hlushovi sula oli see,  mis lõi, lõi need eeltingimused. Kui Eesti looduskaitse ajalugu vaadata Siis see sõjajärgne periood on mõneti kummaline. Eestis ju looduskaitse riiklik looduskaitse legaliseeriti  alles 1957. aastal, kuigi n liidus ju looduskaitse  üleüldiselt ei olnud keelatud kuuekümnendad aastad lõid  siis ilmselt sellise natuke vabama õhkkonna  mida Eesti looduskaitse selts Jaan artiga eesotsas oskas  ja suutis suutis ära kasutada, kuna Lahemaa puhul oli  ka tänapäevases mõistes küllaltki pretsedenditu organiseerimistöö,  oli juba enne, kus tehti uurimisi, valmistati materjali ette,  et tõepoolest oleks põhjendatud, et miks siia,  miks sellised piirid, miks mitte kuhugi kuhugi mujale,  pluss veel siis see, et, et osa leida üles Lenini tsitaat,  kuna tol ajal ju kõik asjad pidid olema mingit pidi lingitud noh,  tänapäeva terminina siis suurte klassikute teoste külge  ja kui, kui. Lenin oli. Maapaos Šveitsis siis sel ajal toimus Šveitsi ajakirjanduses  diskussioon rahvuspargi asutamise üle, jah,  ja ühes kirjas siis oma tuttavale, ta on öelnud,  et, et ka Venemaal tuleks asutada rahvusparke. Ja siis oli, oli olemas see alus, mis siis  tolle aja dogmaatilises ühiskonnas oli väga oluline,  aga tänapäeval ajab meid naerma. Ja ja nii siis sündis esimesel juunil 1971 Eesti Baltikumi  tolleaegse Mliidu esimene rahvuspark, Lahemaa looduskaitse  seltsil oli võimalik siis panna ka seda rahvuslikku ideed  sinna sinna sisse, mis siis muutis ta tegelikult Eesti  inimese jaoks atraktiivseks ja, ja oluliseks,  et tõepoolest, kui 1971. aastal oleks pelgalt rahvuspank  tehtud looduse kaitseks. Vaevalt et ta oleks nii suurt ja olulist rolli hiljem  mänginud ka meie rahva eneseteadvuse ja koduarmastuse arendamisel. Millised siin lahemaal need kõige suuremad pärlid on  nii loodus kui kultuuripärandi poolelt, mida võib-olla  tänasel päeval ei oleks enam olemas, kui seda rahvusparki ei oleks. Ma arvan, et selliseid suuri looduslikke metsamassiive,  mis siiski lahemaal on olemas, kuigi neid on  seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel ju teataval  määral majandatud, aga ma arvan, et nad oleks olnud  tavalised majandus, metsad siin. Teine asi on rannad, võib-olla päris seitsmekümnendatel  aastatel peale asutamist ei osata sellele  nii tähelepanu pöörata, kuna tollal olid rannad suletud,  on suudetud siiski lahemaa olulised ranna looduslikuna hoida. See juba praegu hakkab Eesti üldises kontekstis silma,  kui surve laieneb randa ehitamisel ka väljapoole suuri  selliseid asustuskeskus, et et need on kindlasti  looduskaitse poole pealt olulised momendid. No muinsuskaitse ja looduskaitse siis koosmõju koha pealt  kindlasti just see kokku sidumine. Ma arvan, et Eestis ei oleks olnud sellist mõisate taastamise. Kultuur tuuri või, või ta ei oleks vähemalt vähemalt  nii varakult läinud liikvele, võib-olla iseseisvusajal küll,  aga, aga siis meil ei oleks olnud selliseid näiteid tõenäoliselt,  kui oleks alustatud siin Palmsest 1073. aastal. Ja sellele järgnes rida mõisaid, kas nad kõik valmis said,  aga see ei tee nagu liik. Ja eriti just maastiku puhul me peame ju ilusaks seda,  millega me oleme harjunud või mis on meie lapsepõlve  sellised ideaalmaastikud ja vaat neid maastikke see,  et majade ümber on puudesalud ja on püütud aedu teha talude  juurde või siis nüüd eramute juurde alleesid istutada,  see on ju kõik see baltisaksa või noh, veel laiemas mõistes  inglise ja, ja prantsuse saksa pargikultuuri mõju  siis meie igapäevaelule ei teadvusta seda lihtsalt samas see  tasakaalu leidmine, et et ega muinsuskaitses on ju oluline  olnud lähemal algusest peale, et on tasakaal,  on tasakaal selle mõisakultuuri ja tasakaal talupojakultuuri  vahel ja talupoja kultuuri koha pealt tõepoolest siin see  rannarahva ja siis maarahvakultuur, sellepärast see  ka erines. Hiljem tuli ju juurde veel laevaehitus ja,  ja meresõit, mis, mis on tähtis ja pluss  siis veel see arheoloogiline, see esiajalooline pool,  kuna läheme on sellises vööndis, mis on väga pika asustuslooga,  me oleme. Maa peal, kus on juba 10000 aastat tegutsetud,  et see on suur ja oluline pärand ja teised kaitsealad ei sea  seda nii ühte tervikuks, kui see Lahemaa idee oli  ja ma arvan, et selles on üldjoontes Eesti looduskaitse on nüüd 100 aastane ja lahemaa rahvuspark  peatselt neljakümnene. Kuidas need rõhuasetused on aja jooksul muutunud? Rääkimata nüüd 30.-test või 1950.-test aastatest  ka 1070.-te aastatega on kogu maailmas  looduskaitserõhuasetused muutunud. Et tuletame meelde, et kõik on ju kunagi saanud alguse  üksikute inimeste jaoks oluliste, selliste suurte ilusate  objektide kaitses aga see arusaam, loodus. Ta on kogu aeg muutunud laiemaks. Ja nüüd me räägime ju looduskaitsest ka väljapool  kaitsealasid ja looduskaitsest ja looduslähedasest  eluviisist ja, ja looduslähedasest majandamisest kui üldse. Nii et kaitsealad on viimase kolme-neljakümne aasta jooksul kindlasti. Muutunud sellisteks marginaalsetest, kaitsealadest  ja marginaalsetest töötajatest kuskil metsas küllaltki  elukeskuses punktis, olevateks, aladeks Lahemaal on  kindlasti just seesama need looduse kultuuripärandi kaitse  rõhuasetuste nüansid just ajas muutunud,  et on olnud perioode, kus inimesed ongi arvanud,  et lahemaa see ongi Palmse. Palmse kuvand muutus nii võimsaks, et, et inimesed nagu enam  muud ei märganudki. Et see oli ühelt poolt hea, aga teiselt poolt nagu vaesustas  seda looduskaitse ideed ja lahema oma põhimõtteid  ja siis oli mõistlik ju meelde tuletada,  et, et et lahemaa on siiski ka loodus. Huvitav loodus, oluline loodus, mida kaitsta ja,  ja põnevad kohad ka, mida vaadata, aga ma arvan,  et see looduskaitse alla joonimine võiks siiski  ka edaspidi olla lahemaal, sellepärast et inimesed mõistavad  kergemini kultuuripärandit. Seda on võib-olla visuaalselt kergem hoomata ja,  ja teadvustada. Ja seda arusaami Eesti loodusest ja arusaamist Eesti looduskaitsest,  selle. Vajadustest, kuidas siis meie laiemalt mõttes selline  põhjamaine ökosüsteem toimib, kuidas kõik kõigega seotud on,  et seda teadmist ei ole meil kellelgi üleliia palju. Kummisaapa sees on omaette ökosüsteem, see süsteem on suletud,  aga kui saapa jalast võtame, muutub avatuks. Suvel ja suure kuuma a ei tasu siiski kummikuid kanda,  sest pH tase tõuseb saapas kõrgele ja voo hakkavad bakterid  ning vetikad. Osooni rännumehed saidki augustikuumuses suurepäraselt hakkama. Ilma kummikuteta. Pärast kosutavat ööd nina külas pöörasime kajaki nina taas  vee poole ja hakkasime põhja poole aerutama. Augusti lõpupäevade soe vesi oli aga teinud oma töö. Nimelt võis kõikjal näha sinivetikate tõttu roheliseks  muutunud vett nii vee peal kui rannal, aga hakkas silma  massiliselt surnud kalu. Õnneks oli meie saatepaadi ätten kalateadlane  ja nõnda uurisin i, mis põhjusel kalad hinge on heitnud. Praegu on peamiselt surnud, siis kiisk ja vähemal määral  ka ahvenat ja ja miks need kalad surevad,  siin võiks siis välja tuua mõned peamised põhjused. Et. Kui me seal ringi vaatame, siis me näeme ka,  et sinivetikas väga ohtlik ohtralt õitseb. Ja sinivetikal on see omadus, et eks ta hakkab öösel  hapnikku tarbima ja üks põhjus, miks kalad surevad,  ongi see, et et öösel tarbitakse selle ohtra sinivetika  biomassi poolt see hapnik ära ja eks siis hakkavadki surema  rohkem hapnikutundlikumad liigid. Teine hukkumise põhjus on tuvikese sõnul sinivetika  õitsenguga kaasnev kõrge pH tase. See toob kiiskadel ja ahvenatel kaasa maniaki kuhjumise  ning selle suhtes tundlikud kalad on määratud hukule. Kolmas suremise põhjus on liig soe vesi. Nimelt augusti kuumade ajal mõõdeti Peipsis koguni 28 kraadi. Kohalikud elanikud süüdistavad ka seda, et väga palju  mõrdasid on järve peal. Kas see võib ka üks põhjus olla? Vähesel määral kindlasti mõrdades satub ka järve surnud kalu,  aga sellist pilti, nagu me praegu näeme siin ranna ääres  seda kindlasti. Mõrdadest pärit surnud kala ei põhjusta. Need, kes suviti Peipsi ääres ringi rändavad,  võivad veenduda, et kohalikku kala pole peaaegu üldse saada. Milles on põhjus ja kuidas üldse hinnata järve kalastiku seisu? Suvekuud on üldse sellised kuumad kuud, on väga kalavaesed  ajad ja eks tule tuleks õigel ajal küsima minna rohkem  kevadel või sügisel, aga aga ega seda kala on nüüd Peipsi järves. Ütleme, et kõige hullem see seis ei ole,  kindlasti on ta parem kui Läänemeres, aga natuke halvem kui  näiteks Võrtsjärves. Ja eks kindlasti Läänemeres on peamiseks põhjuseks ülepüük. Kui me analüüsime Peipsi järve kalade vanuselist koosseisu,  siis me näeme, et kõige paremas seisus ta selles mõttes ei ole,  et suhteliselt vanu kalu satub vähe püünistesse,  aga aga noh, ütleme sellises keskmises seisus samas mõnedele  kala liike, kuid käsi hakkab viimastel aastatel jälle  paremini käima, näiteks kohasaagid on kasvanud  ja isegi rääbise saagid on sellel aastal. Vähemalt rääbist esineb järves suhteliselt. Looduskaitse poolelt vaadates on Peipsi järve suurimaks  probleemiks suur fosforisisaldus. Siin võib vaadata kahe linna ehk Tartu ja Pihkva poole ent  õnneks käib mõlemal pool töö, et fosforikoormust vähendada. Meie aga siirdume oma kajakiga edasi ikka põhja poole,  sest seal on ootamas juba uued jutud. Oleme siin Peipsi ääres asuvas Vilusi külas mõni kilomeeter  Mustveest ülespoole ja meie võrust. Ajaks on siin Mikk Sarv Mikk, kui sa seda kanti veidi iseloomustas,  sid, millise paigaga on tegemist siin? Hästi elurikka paigaga. Siin on. Mitmeid põnevaid taimi ja loomi ja lindharuldusi. Ja muidugi on samal ajal ka iseloomulik,  et need haruldused tihtipeale ei ole kaartide le jõudnud. Et kui me seitse aastat tagasi siin püsivalt elama asusime,  et sellest peale on hulganisti. Põnevaid leide olnud et üsna esimesel aastal püüdsime  kartuleid võtta, kartuleid eriti ei leidnud,  aga aga leidsime kummalise konna ja kui teda uurisime,  eest ja tagant. Ja pildistasime ja tundus, et, et võiks olla tegemist  mudakonnaga ja saatsime Riinu Rannapile pildid  ja tõepoolest, tegemist on haruldase mudakonnaga sellest  peale me ei tohtinud oma tiiki enam kalu tuua,  sest see on ohtlik mudakonna kullestele ja. Mikk märgib, et elurikkuse kõrval näitab Peipsi järv  pidevalt isesugust palet. Ei ole kahte aastat, kus kohal see järv,  samamoodi oleks? Vahel tundub, et järv on kaugele, kaugele läinud,  suured leeted on, kus kohal saab kasvõi autoga sõita. Ja samas sellel kevadel ulatus siiasamma mändide taha. Vesi. Raamatust võib lugeda, et veetase on kõikunud Peipsi järvel  niimoodi aastate vahel kuni 2,7 meetrit. Võib julgelt öelda, et Peipsiäärne kant on ehedalt  vanamoeline koos oma traditsioonide ja kommetega. Ent kas ei või juhtuda, et kui noored ükskord lahkuvad,  siis hääbuvad ka traditsioonid? Mikk kinnitab, et ka noored saavad ükskord vanaks  ja jõuavad ringiga tagasi. Muidugi, mõned asjad tunduvad praegu kaduma ka,  nagu see kuulus Peipsi sibul, see niisugune hästi lai on. Selle asemel näed, tee ääres palmikutes on punased saksa  sibulad saksa seemnest kasvatatud, et noh,  see on nagu valdkond, kus kohal tõesti tahaks,  et seda eestimaist vana sorti kuidagi hoitaks  ja tekiks mingi hulk inimesi, kes seda püüaksid kasvatada. Aga ma arvan, et see on nii nagu igal pool,  et on inimesi, kes hoolivad ja püüavad seda. Vana ja ehedat ja hästi loodusesse sobivat ala alal hoida ja,  ja seda edasi viia ja, ja muidugi teised,  kes ei jaksa ja kes käega löövad ja lähevad lihtsamat teed. Nõnda rändel tänavuse kajakiretke Tartust Peipsini võime  siis pidulikult lõppenuks lugeda. Jõudsime Vilusi külla vaid mõni kilomeeter Mustveest põhja poole. Aga sellegipoolest Peipsi maitse saime suhu  ja uuel aastal siis ootavad uued kaugused. Kuskile sinnapoole peaksime jõudma vist. Nõnda on. Minu ümber on imeline loodus, aga mina mõtlen  ja kõnelen aina kummisaapast. Me kaunistame kummikuid Muhu mustrite ja muude ilupiltidega,  me võistleme kummisaapa heitmises ja maailmarekordiks on  67,31 meetrit. Lendab küll. Muide kas teate, et jälitusseadmega varustatud linn,  emane öötsaba vikle lendas ilma peatusteta kaheksa ööpäeva  ga Uus Meremaalt Alaskale kokku 11500 kilomeetrit. Lendab ikka paremini kui kummi saabas. O kolm. Osoon.
