Loodususundid kuuluvad niinimetatud primitiivusundite hulka. Usutakse küll igasugust üleloomulikku värki,  aga ainumast ja kõigeväelist jumalat veel ei ole. Kas praegu on meie vaimuelu muutumas taas primitiivseks  või on ajaloo arengus üks ring täis saanud kuid üha  vähesemad meie seas tunnevad ennast judaistide kristlaste  või moslemitena. Ja üha enamad ütlevad, et on lihtsalt looduse usku. Mis on see meie looduse usk ühele harras,  tunne, teisele vihane võitlemine, kolmandale ainumõeldav  elamisviis või siis lootused, kui oleme tublid  ja ütleme õigesti, jagab loodus meile enam armu,  kui hirmu. Vähem põudasid vähem üleujutusi,  orkaane, maavärinaid. Vastuargumendid ei loe, sest usk on usk ja üks õige usk  valib ise, mida uskuda ja mida mitte. Praegu me usume üleüldiselt, et kõik olev on olemas tänu  mingile suurele Paugule meie esiisade usk oli aga märksa poeetilisem. Ilmalind munes munad kasvatas neist pojad  ja pillutas siis pojad laiali. Ühest sai päike taevasse, teisest kuu ja kolmandast kivi põllule. Mis liigis, see ilmalind oli? Olen nõus uskuma, et hall haigur ehk kalakurg Siinsamas metsatukas nende õliste kuuskede otsas asub üks  huvitav asundus. Mina nimetaks seda lausa omaette maailmas. Sinna maailma ei ole asja inimestel kõigil neljajalgsetel  sinna maailma saab ainult siis, kui sul on tiivad,  et taeva laotus alla tõusta. Selle maailma väravaks on see 30 meetri kõrgune kuus haigus,  koloonia on. Täiuslikult toimiv tervik. Pidevalt on mingi osa linde koloonias, mingi osa linde on  toitumas ja, ja mingi osa linde tegutseb,  tegeleb poegadega. Väiksed haigused on väga abitud. Mitu nädalat vajavad need kindlasti ema soojust. Väikseid haigruid ohustab. Vihm. Kui, kui emalind neid ei soojendada, siis isegi  paarinädalase võivad nad vabalt veel maha jahtuda. Pidev elu kogu aeg. Eri pesades toimub eritegevus. Väga põnev on jälgida, et kui minu lähedal asuvas pesas,  kus on väiksed pojad, käib vanem küllaltki tihti peal ja,  ja annab süüa, siis selles pesas, kus on pojad juba suuremad  käiakse harvem. Haigur on küllaltki aeglase arenguga. Selline suur lind tahab tükk aega veel vanemate hoolitsust,  enne kui ta saab iseseisvaks. Haigrutel on. Kujunenud välja baarisuhe mis on erinev paljudest lindude,  st mõlemad vanemad võtavad osa nii haudumisest kui poegade  toitmisest ehk siis pesakonna hooldus Kui üks lind on toitumas, siis teine lind valvab alati poegi. Haigrupaar on. Väga huvitav jälgida, kui nad kohtuvad, et teine tuleb pesale,  siis nad tervitavad 11. Nad ei ole tuimad linnud. Kui üks vanem tuleb, siis kõigepealt tervitavad vanemad 11,  siis tervitavad pojad vanemaid ei ole nii,  et minnakse ja antakse kohe söök kätte ja lennatakse minema. Kui ema tuleb, siis isa tervitab ema, siis pojad hakkavad  tiibu lehvitama, ema lehvitab tiibu ja, ja ilmselt on see  väga oluline selline käitumine, et, et kes saab  ka esimesena süüa. Sest looduses tavaliselt eelistatakse pesakonnas tugevamaid,  mitte nõrgemaid. Pojad peavad jõudu koguma ja kiiresti suureks sirguma et  võtta ette üks pikemaid reise lindude seas Edela-Aafrikas. Haigur on tugev ja suur linn ja ja ta on võimeline  ka nii kaugele lendama. Kuigi alati on mõned veidrikud, kes otsustavad talveks meie  juurde jääda Iga tõeline religioon on üksjagu agressiivne  ja ka meil, kes me looduse usku oleme, lasub püha kohustus  pöörata sellesse oma lähedasi, sõpru ja tuttavaid. Kuidas, eks ikka nii, et viime nad looduse,  seome puu külge laukasse ja ei päästa neid sealt,  enne kui nad käsi piibelehe peal vannuvad,  et armastavad nüüd kogu hingest loodust. Niisugune misjonitöö on parasjagu käimas  ka osoonil. Sven meelitas paadimatkale randeli randel aga meelitas sinna Sven. Vaatame, kuidas neil läheb. Õnneks on Eestimaa ilm vahelduva loomuga  ja eelmise päeva vihma kallamise asemel võttis uus hommik  meid vastu imekauni päikesepaistega. Vaibunud oli ka tormimõõtu, tuul. Lõpuks ometi oleme Peipsi peale välja jõudnud. Kuule jah, suur vesi silma piirini ja katsuaeruga,  kas jalad ulatuksid põhja? Vesi on igal juhul märg. Minusugusele maarotile mõjus Peipsile ehk Euroopa suuruselt  neljandale järvele jõudmine pisut pelutavalt. Üks asi on sõuda tasapisi piki jõge, kus turvalised kaldad  loetud meetrite kaugusel. Hoopis teine vaks on aga seista kipakas paadis,  silm silma vastu lageda veteväljaga liueldes piki vetepinda  ning imetledes kõrkjatesse kasvanud kaldajoont. Jõudsime peagi välja esimesse peatuspaika. Meid vastu võtva delegatsiooni eesotsas oli kohalik kollane kass. Oleme jõudnud välja kasepäe külla, mis on tõeliselt  maaliline külake siinsamas Peipsi ääres vasakul pool,  see suur järv, mida kohalikud nimetavad mereks,  nagu ka meie laiuki ja siinsamas, jookseb läbi täna,  mis on palistatud sibulapalmikutega. Kasepääl tegutseb noorte tallinlannade poolt püsti pandud  kunstikeskus ambulartoorium. Sinna jõudes tabasime maja asukad saunamõnusid nautimast. Uurisin, milline on olnud kohalike inimeste vastukaja ettevõtmisele,  mille üheks eesmärgiks on tutvustada vanausuliste kultuuri laiemalt. Kindlasti ei võeta päris kohe omaks selliseid läbisõitjaid. Kuna 10 aastat ikkagi oleme siinkandis käinud pildistamas  siis on teatud inimestega tekkinud selline lähim suhe,  kontakt, info on levinud, et sellised kolm tüdrukut on olemas,  kes siin käivad pildistamas ja tunnevad siirast huvi nende  vastu siis nad on näinud, et neid ei ole kuidagi kurjasti  ka ära kasutatud. Ja nii see usaldus ongi tekkinud meie ja kohalike vahel. Omamoodi usalduse märgiks on seegi, et ambulatooriumi ühel  seinal ripuvad kümned portreefotod, mis kohalikest elanikest võetud. Kuidas iseloomustab aga Annika kolmest külast  ehk kasepääst Varniast ja Golkiast koosnevat piirkonda? See oleneb ajahetkest, et kui ma praegusel hetkel siia tulin,  siis see tore sibulahais, mis siin kolme küla vahel levib. Hais mitte halvas mõttes, aga ongi niisugune maalähedane mõnus,  selle koha üks märke sibul. Sest kui sa sõidad läbi selle pika küla tänava,  siis sa pea igas õues õue väravas näed rippumas neid  toredaid sibulapärgi. Ja see on väga võluv näha, et siin on omad traditsioonid  kindlad aastasadu, et ongi, siin on omal igal aastaajal nagu  oma selline kindel märk küljes. Aga kui neid inimesi võib-olla iseloomustada,  kes siin kandis elavad vanausulised. Millised nad on? Siin võiks tuua. Sellise vastandliku võrdluse, siis kiire Tallinna eluga. Et kui ma Tallinnas üldse Eesti linnades tunnen sellist  tohutut tormlemist, siis see on minu jaoks nagu rahupaik. Et mina isiklikult tunnen siin ennast nagu. Mina ise mingi kuidagi hing on sellele kohale juba antud. Ja ka võetud, et see on selline vastastikune. Ja. Ja sama on ka siinsete inimestega. Et. Nad kiirgavad mingit erilist rahu minu jaoks. Et sa tuled siia, istud seal õues lõkke ääres. Nad tulevad ise ligi ja sa räägid nendega lihtsalt elust  ilmast olemisest. Nad on palju paremad filosoofid kui nii mõnigi linnast pärit  kõrgelt haritud intelligent. Igapäevasest melust eemal seisev Peipsi äär on koht,  mida tasub avastama tulla. Seda värvide, lõhnade ja maitsete balleti,  mis augusti lõpu nostalgia käes peisitaval kasepääl  reisiselli vastu võtab, ei leia ilmselt kusagil mujal. Ja seda rõõmsam on meel, et Peipsi külade võlu on avastanud  ka noored Eesti inimesed, kes soovivad seal elada  ja kohalikku ellu panustada. Ühe sellise pere leidsime kasepääl pisut põhja pool asuvast külast. Peipsiäärne kant. Ma ei tea, oli kuidagi hingelähedane terve. Ülikooli aeg, et, et otsisin siia maad üsna pikka aega ja,  ja ühel hetkel nägin, et maa on müügis ja sai see kiire  otsus langetatud, et. Et tuleb korterist loobuda ja maale elama tulla. Mulle see veeäärne maailm väga istub ja ühelt poolt on ta  peaaegu et nagu meri Ja süstasõit ja kõik see oli ka juba nagu hingelähedane. Siis sai siia järve äärde tuldud. Et on küll järv, aga kui siit nüüd üle õla vaadata,  siis on ja täitsa mere moodi. Miku meelest on Peipsiäärne kerge nihkega kant,  kus elamiseks on vaja aega ja harjumist. Kuna tavaeestlastele seostub see piirkond pigem vanausuliste  ja vene rahvusest inimestega, siis pole ta ilmselt esimeste  valikute seas. Kui läheb elukoha otsimiseks. See on nagu võõras kant ikkagi paljude jaoks,  see on nii teistmoodi, et, et keegi väga ei ole süüvinudki,  et mis siin toimub ja sellepärast on ta minu arust nüüd  viimastel aastatel ka väga siukeseks populaarseks  või uudistamises. Uudistamise asukohaks saanud, et, et on näha igasuguseid Igasuguseid projekte ja, ja programme, et seda kanti tutvustada,  tuleb järjest rohkem. Minule siin elada väga meeldib. Ja ma arvan, et see on Eesti üks. Omanäolisemaid kante või üks väga väga põnev piirkond. Aga jah, võib-olla võib-olla ta ei ole nii kõige lihtsam  piirkondade elamiseks. Et kultuuride erinevus on natuke, millega peab arvestama? Kuna Mikul seisavad õue peal mitmed kajakid,  millega ta on läbinud tuhandeid kilomeetreid paljudel  maailma meredel ja järvedel siis uurin, kuidas ta  iseloomustab Peipsi. Öeldakse ju selle veekogu kohta, et järv ei nali. Aga kui nüüd süstaga sõita ja Peipsist rääkida,  siis Peipsi laine on. Üsna omanäoline, terav laine, et et ma arvan,  et Need, kes kas või siin ninakülas on proovinud sõita  rohkem kui kümnemeetrise kirdetuulega süstaga,  et, et teavad seda väga hästi, et see nõuab juba mõningasi  oskusi ja. Ja kogemusi, et et ma arvan, et harjutamiseks on see väga hea,  et ohud on selles mõttes väiksed, et tuul toob küll  kindlasti alati kaldale ja suure laine kohtu Venemaale  minekuks ei ole, aga aga see laine teravus  ja järsku on. Küll väga-väga teistmoodi võrreldes meredega. Muidugi see mage pehme vesi on ka väga tore,  et igasuguste harjutuste tegemiseks on niisugune mõõdukas  soolane vesi, mõnusam, aga. Aga see aasta eriti, kus Peipsi veetase oli kõrge  ja minu arust vesi, oli väga selge, et oli Peipsi väga vahva koht. Veespordiharrastus. Tõepoolest, kui oled kord juba paadiga vee peale läinud,  paistab Peipsi rannik vähemalt ninaküla kandis täiesti imetlusväärne. Aga meie teekond viib ikka üles põhja poole. Kõlab mulle kui muusika, ent ometigi ei kutsu ma teid  eelolevaks laupäevaks kalavetele, vaid hoopiski Oaandu  loodus keskusesse lahemaal, kus tähistatakse taas Eesti  looduskaitse sajandat juubelit. Looduskaitse on aja jooksul tunduvalt muuta. Kes oleks veel 50 aasta eest arvanud, et sood vajavad kord  kaitset ja ranget inventuuri? Hamaahne kalkulaator hanevitsa. Ja siis muidugi see. Troser pulei seotud. Ja see Potenti alustris. Sobis. Umbes nii näeb välja soode inventuur, mida Eestimaa looduse  fondi juhtimisel juba teist aastat tehakse. Üle ühe hektari suuruseid soid on Eestis hinnanguliselt 16  ja pool 1000. Inventuuri tegemiseks on uurijad välja valinud 13000 sood,  mille seisukord ning kaitseväertus aga samuti seal leiduvad  taimed ühtse ankeedi alusel. Kirja pannakse. Täidame selle poole ankeedi ankeedi ära. See ongi meie nagu selle. Inventeerimise no põhitulemused, et kus me anname  siis sellise standardiseeritud vormis hinnangu looduskaitselistele. Väärtustele looduskaitse seisundile selles selles soos  hakkame otsast peale. On noh, numbrid on, need, me panime, panin ära. Nii tüübiga, ühesõnaga, kui me seda asja ikkagi ikkagi  praegu nüüd koos võtame, siis põhiosas tuleb,  eks ole, puiss. Rohusiirdesoo siit servast. Idaservast tuleb just nimelt otsik siirdesoo,  nüüd paneme selle pui puistu märgi siia taha. Nii. Puurinne nüüd on, see on täpselt selle piiri peal,  eks ole, et kas seda lugeda lugeda? Lugeda puurkooris põõsa ikkagi puisrindeks siin praegu  põõsaks ei puis. Tähendab, et see Liituse paneme kirja talle ja kõrguse, vaata,  kes palju keskmine kõrgus tuleb siit keskmine kõrgus. Nädala pärast ära ei ole tegelikult vaata ole kaks,  pool, maksimaalne on kuskil kuni neli, just  siis ma panen ta ikka siia siia alla, sest on väike. Eesti sooalade olukord on uurijate sõnul äärmiselt erinev. Leidub soid, mis on väga hästi säilinud mitte ainult Eesti  või Euroopa vaid terve maailma mastaabis samas kui mõnele  kunagisele soole viitab üksnes säilinud asulanimi. Väga palju on ka selliseid soid, mis inimtegevusest rikutud. Need 13000 kindlasti osutus hoodeks. Osa on on inimtegevuse tõttu rikutud ja ja nad on lihtsalt  mingit muud tüüpi turbaalad. Osa on, on, osutuvad tegelikult. Soostunud niitudeks, kus turbakiht on siis õhem kui 30 sentimeetrit. Tuleb ette hoopis, et mõni põhikaardile madalsooks märgitud  ala on tegelikult hoopis niiske loo pealne. Kevaditi on see ka võib-olla vee all ja kui pärast see  kaardi rekognoseeria pole seda seda sobival aastaajal külastanud,  siis talle jääbki mulje, et on, on soo, aga tegelikult on  tegemist kesksuvel täiesti kuiva. Kuiva alaga ja, ja sellele küsimusele, et palju meil on nüüd  looduslikke soid ma arvan, et niisuguse suhteliselt  suhteliselt täpse vastuse me saamegi anda  selle selle projekti lõpuks, kõige rohkem on meie soid  kahjustanud mitte turba kaevandamine, vaid kuivendus. Nii et, et see Kivi. Esimesena läheb ikkagi maaparandajate ja,  ja osalt ka metsameeste peale, kes, kes kõik on nagu noh,  nende vaatevinklist vaada vaadates on püüdnud asja parandada,  aga, aga soode seisukohalt on, on tegelikult Toit muidugi rikkunud. Inventuuri käigus tehaksegi kindlaks, millised alad vajavad  kaitset ning millistes võiks lubada majandusega tegevust. Soole võib mõju avaldada ka naabruses toimuv näiteks  madalsoo või allikasoo rikkumiseks võib visata  ka sadu meetreid eemal asuvast kuivenduskraavist. Ning hoolimata sellest, et sood on meie kõrval olnud aastatuhandeid,  ei ole meil nende kohta piisavalt infot. Selle inventuuri eesmärk on saada andmebaas milline  looduskaitseline väärtus konkreetsel sooalal on  ja selle, seda andmebaasi saavad kasutada  siis ametnikud, kui nad teevad oma planeerimisotsuseid majandusotsuseid. Ja ka tavalised huvilised inimesed. Kuidas see inventuur reaalselt välja näeb,  kui neid soid on tõesti 13000, kas need jaksatakse läbi käia? Jaksatakse selleks on aega kaks aastat, eelmine aasta on  meil juba läbi. Eelmisel aastal me jõudsime inventeerida alla poole nendest  13000-st alast ja sellel aastal, siis tuleb inventeerida  umbes 9000 ala. Meil on väljas. Võib öelda 60 inimest, võib-olla isegi rohkem. Kas see andmebaas, mis valmib, on see ainult niimoodi  ametnikele töövahendiks või saab see kuidagi avalikuks ka,  et ütleme, inimene saab kuskile sisse logida  ja vaadata, millises rabas kõige rohkem marju kasvab? Need andmed lähevad nii eelisesse kui ka natuur andmebaasi,  nii et seda saab ka tavakodanik vaadata. Et kus, mis kasvab ja, ja milline väärtus sellel alal on. Olete te mingeid vahekokkuvõtteid ka juba teinud,  et kas on mingeid suuri üllatusi, on see seis selline,  nagu te ootasite? Praegu ei saa veel öelda see kokkuvõte ja peaks tulema  või tuleb järgmise aasta aprilli lõpuks siis kui projekt on  läbi ja siis, kui analüüs on tehtud. Kord juba kaevanduse või kuivendusega rikutud soo taastamine  sõltub väga paljudest asjaoludest ning võib mõnikord olla  väga kallis või suisa võimatu. Teinekord aga piisab kuivenduskraavile tammi rajamisest,  kusjuures sageli teevad koprad selle töö meie eest tasuta ära. Aga miks ikkagi kunagine kraavitamine soodele  nii halvasti mõjus? Isegi siin nüüd. Pärast pikka kuiva ja sooja perioodi. Kui me siin käpa sisse lööme siis siin on juba näed,  siinsamas on juba märg. See tähendab, et kogu see turbakiht on veega küllastatud. Ja kui ta on veega küllastatud, vett täis,  siis on siin vähe hapnikku. Vesi surub hapniku välja ja selle tõttu toimubki siin  ka see turba ladestumine. Selles hapnikuvaeses keskkonnas Need taimejäänused ei lagune ära. Nüüd, kui toimub kuivendamine, siis põhjavee tase  või noh, ütleme lihtsalt veetase alandatakse  ja kõik see turvassiinse turbakiht Saab nüüd õhku? Ja selle õhu käes hakkab nüüd see turvas lagunema toimub  turba kõdustumine ja, ja kogu see noh, kemism  ja kogu see kasvukeskkond muutub täiesti põhimõtteliselt  ja siin enam ei toimu uue orgaanilise aine ladestumist,  tähendab turbakasvu enam ei toimu. No ja kui seda turvast enam juurde ei kasva,  seda orgaanikat enam ei ladestu, siis sellega noh,  võime öelda, et see soo on omadega lõpetanud  funktsioneerimise ja, ja ta on praktiliselt pöördumatult on  siis see see soo Oma kvaliteedi kaotanud. Kuidas praegu olukord on, kas Eestis turvast kasvab rohkem juurde,  kui teda kaevandatakse ja looduslikult kõduneb,  või on, või on vastupidi? On mõningad uurimised, mille alusel võib öelda,  et Eestis kasvab aastas kuskil kuskil kuni miljon tonni turvast. Kaevandatakse meil, no kuskil keskeltläbi miljon. Ja, ja noh, kui sellest kahest numbris, siis nagu oleks asi  väga korras, et, et kaevandatakse, näed nii palju,  kui, kui juurde kasvab ja see on siis säästlik,  säästlik turbaressursside kasutamine. Aga tegelikult, nagu ma just äsja ütlesin,  et kui on tegemist veel kuivendava talaga,  siis seal enam turvast ei kasva juurde. See tähendab, et see turba juurdekasv toimub veel peaaegu  eranditult kaitstavates soodes. Aga kaitstavates soodes meil ju kaevandamist ei lubata. See tähendab, et turba juurdekasv toimub omaette  ja kaevandamine toimub kusagil mujal täiesti omaette  ja need selles mõttes on neid, neid neid kahte arvu  kõrvutada üsna mõttetu. Te mõlemad olete kindlasti selle projekti raames,  kui muidu sadu ja sadu soid Eestimaal läbi käinud,  et kas on ka mingid lemmikud välja kujunenud. Kui on tulnud pool päeva käia mööda kraavitatud  ja pajustunud lontsikuid, millel noh, mingisugust  looduskaitselist väärtust enam ei ole ja kui siis,  siis päike paistab lagi pähe ja parmud söövad  ja ja, ja ka väsimus tuleb peale ja kui siis tuleb sinna  vahele mõni Ükskõik kas või väike, kenasti säilinud ala  või või, või mõne mõne huvitava liigilise koosseisuga  näiteks või, või mõne muu väärtusega siis on,  siis on, võib teinekord mõni selline pisikene alagi jääda  väga-väga kauaks ajaks meelde. Saingi valmis. Tulevane pärand kultuuriobjekt ausammas suurele loodusele,  pisike ta ju on, aga kui euroraha peale saan,  teen märksa suurema. Inimene on teadagi looduse osa ja seetõttu  ka ise suur ja võimas, oi kui võimas. Kas teate, et inimese soolestiku pindala on 250 kuni 400 ruutmeetrit,  nii tennise väljaku suurune ja selle väljakuga seedita elu  jooksul ära umbes 60 tonni toitu? Minu oma muidugi nii suur ei ole. Kolm osoon.
