Mina olin, kui mäletama hakkan. Kuue aastane oli, kui krambafoni esimest korda siin mängiti. Viie-kuue aastane. Aga millal sina elis, esimest korda vana vanaisa pool seda  krambafoni nägid? Nädal tagasi või paar või paar nädal tagasi  ja papa tõi ta siis kolikambrist välja ja erisellega,  siis ta oli huvitatud õhtu muudkui jälle muudkui vägi  ja vägi otsa peale. Ja mis see vanusevahe siis vana vanaisaga on,  see on ligi 70 või? Mina olen 75 ja tema kaheksa ja, ja. Tükkmaad iki vahet ja. Aga Elmar. Teie olete nüüd selle sooküla ilmselt? Viimane vanematest. Ja omal ajal siin oli oma 100 sadakond inimest. Ei ole kokku just võtnud. 13 majapidamises oli seal noh, neli-viis tükki,  mõnes rohkem. Ja nüüd on võib-olla jah, seal 80. Ja nüüd on kahes kahes mile vaid kahingu sees. Alalist elanikke oli veel kahekesi, ainult mina  ja Toomi rohkem ei olegi veel järgi jäänud. Ja Toome 60 ümberala noormees. Nii et see kunagi kusagil ligi ligi kolm,  poolsada aastat tagasi tulnud küla hakkab nagu loodusele  tagasi minema. Tulebki nii välja loodus võtab ja loodus annab  ja loodus võtab jah. Ja olid metsad ja hakati rajama, võeti mets maha,  juuriti kände, tehti põldu. Ja nüüd on uuesti jälle põllud kadunud, mets kasvab peale  ja kordub kõik looduses ringiga tagasi ja ringiga tagasi  ja läheb. Ja teie. Üks esiisadest siis oligi selle sooküla. Nojah, see asutaja Mihkel sell oli jah, esimene. Mees, kes tuli siia, hakkas rajama selle Eluaset siia soosaare peale siin varem ei olnud ühtegi teist  veel olnud ja siis omal ajal kutsutigi ted seda saart selli saareks,  sest sell oli Mihkel sell oli selle Kuidas see tolleaegne jaaniõhtu välja nägi,  kas igal perel oli? Omaette jaanituli või oli küla üks suur jaanituli,  alustati vaikselt oma kodus ka ära ja siis kuskil oli kokku  ikka räägitud ja lepitud, kus päris trall trall lahti läks  ja igast oma tuli. Tehti ikka ära ja aga, ja trall läks lahti siis,  kus kokku lepitud, aga mitte alati ühes ühes kohas ühes talus,  teises ja kolmandas ja neljandas, nii oli kokku. Ja põhiliselt oli palupoja, seal olid suured ruumid,  olid seal noh, kui juhtus vihma tulema, sai sehes  ka tantsu lüüa. Õhtul alustati ja hommikul siis koht on hommikul. Lõpetati jah, ära vaata. Nii et ei saa pidama, et juba juba päike tõusnud. Ikka veel trall käib edasi. Kas see palupõhja külla see suur suur tuli,  kas see tehti algul ka ridvaotsa, et kaugele paistaks,  või, või oli ta maas või kuidas? Viimasel ajal oli, oli, oli, ma ei tea, millega ta üles lasti,  nagu. Kerisena latti üles üleval oli siis tõrvang üleval kõrgel  aga alt süüdati aga see, millega see imbutatud ära oli,  see nöör või alt pandi põlema siis nagu uss keris  ja läks üle. Kui tõrvapotti läks, siis pahvatas põlema,  siis oli valluta kõik täis. Üleval. Ja. Ei saa võrrelda enam tänapäeva ga see elu,  mis siis oli. Tänapäeval on kõik elektrifitseeritud, kõik kõikjal muial. Ja liikumisvahendid, teised tee on olemas,  aga meil ei olnud teed, ei mitte midagi. Loodust tegi meile teed. Ega siit ütleme laeva poolt alles kusagil kaks-kolmkümmend  aastat tagasi see auto ei tee. Mööda aasta ringis jah, tehti see kruusatee siis,  aga kuidas siis kooli käisite, kooli käisime talvel oli midagi,  pakane tegi meile tee hääl ree peale ja lapsed hunnikusse  ja suure kasuka alla ja isa andis muudkui peit esele  ja läksime mööda taliteed taliteed ja ega  siis ei olnud muud teed olnud läbi metsas ikka sakast läks  ja esmahommikul viidi sinna ja pandi maha  ja lauba, siis tuldi järgi. Olukord lubas, aga moonakott oli kaasas ja,  ja internaadis olime. Aga kevadel, kui see suurvesi siin kõik oli juba probleem  seljakotiga pool selga läksime siis risti kaks kilomeetrit  ja paati sisse ja lõbus juures kanalist üle välja,  jälle kott selga ja. Ja laeva sealt viis kilomeetrit. Koolimajja jälle nädal seal ja tagasitulek oli lihtsam,  isal ei olnud vaja vastu tulla, tühi tühi kott,  selge. Ei kaalunud midagi, tead, toit oli ära nädalaga puretud. Põhiline töö tehti, kui ma mäletama hakkan,  väiksed olid, käsipikatitega tehti ei. Ja, ja meil oli heinamaa, oli luha heinamaa oli,  see oli palupojast külast sealt läbi. Paar kilomeetrit teisel pool Emajõge veel seal oli üheksa hektarit,  oli luha heinamaad, see tuli vara ära teha,  teha, muidu kasvas ta nii tugevaks, et sai,  saad pikatega jagu. Enne jaanipäeva pidi olema juba hein kuhjaks ja. Seal oli niisugune päideroog kasvas põhiliselt  ja madalamate kohtade peal tuli seda sardin  ka sisse. Aga siis see kasvab vanaks ega loomusiis ei söö ka. Ainult enne jaanipäeva pidi kõik ära tehtud olema  ja sügisel said teise saagi. Iga iga kevade ujutas tol ajal vesi oli nii suur,  ujutas luhad üle ja see nagu väetis pani peale. Seal on nii võimas heinet mis seal kasvas,  nii et põhiline ei, tuligi Luhaste. Aga kas seda andis ikka enne jaanipäeva igal aastal teha  või oli mõnikord nii nii suur vesi, et ei pääsenud enne? Juulikuu. Nagu mina mäletan Kevadel oli veet, küll nad kadusid ikka õige ala ära,  mõned madalamad loosukohad jäid nagu hiljemas teha,  mida ei saa ära niita. No käsitsi ega sisse ei vaju, hobustega ei saa pehme teha või,  aga siis käsitsi tegid ikka ära vein ja isegi vahest vee  seda heina kontsu peale üles tead, aga nagu eile maha niitsid,  hakkas otsekohe kuivama, ta sai päikest juurde,  tuult tead, terve perega. Ega seal iga päev sinna ei mindudki. Varuti valmis. Võeti toidupool kaasa ja ikka kolmeks päevaks vähemalt. Jäädigi jäädigi luhta ja ega seal siis tol ajal telki ei  olnud midagi, tead, niisama lööv, tehti endiste entest,  tehti seal paju midagi, mis sealt kätte saadi,  vitsu seal üles ja siis heinad peale ja seal löövis elasid seal. Noortel oli siis päris lõbus, koortes oli lõbus  ja eriti eriti siis, kui loo võtmine tuli,  siis tuli naabri taludesse ka sinna heinalisi  siis kilkamist ja lusti oli õhtu ja päris päris kohe  valjusti kohe ja ja vahest oli nii, et vaata unustada oma  heinatöö äragi, hakkad lustima, luhastad juba  ja ikka. Ärksamal mehel oli grammafon ka võetud noortel kaasas,  et õhtu ei oleks igav, mitte heinamaal jälle muusika lahti  ja ega tantsust palju välja tulnud, see nii tasas pinda ei olnud,  väiksed karad tekkis, et kaera jaaniku muud ei saa. Ja ja palju seda Luhas seda rahvast oli,  see oli. Ikkagi on kõik see luht, tehti kõik ära,  kõik talude vahel välja, ära jaotatud üle see oli kaks-kolm  1000 hektarit, mis maha niideti seal käsitsi. Kahtlemata mõtlen kuni kärevere alla välja,  kus need luhad olid kahel pool kahel pool Emajõge,  seal millal, nagu endal tuli siis seda vikatit pihku võtta  või see oli. See oli reegel kohe talus. Kuue aastaselt hakkasid karja abi karjas,  eks. Karjad ja kuue aastaselt läksid siis abi karjaseks juba see  oli koeraku sako, käisid senika abi karjaseja,  seni kui vanem vend sai tööeal, siis sai 16,  see läks tööliste nimekirja ja siis siis noorem võttis jälle  seal pea karjas ülesande endale ja nooremat võttis  siis abi karja sees jälle, minul ei olnud puud võtta,  võtsin Endel, mul kõige noorem vend oli. Aga nii hakkas kogu aeg peale 16, siis oli. Seda ootasid, kohe saad meeste nimekirja,  siis oli lubatud natuke neljapäeva õhtu või laupäeva õhtu  küla peale ka minna, natuke tantsu lööma. Kui sa töömeeste kirjas oli. Seda ootasid enne nagu ei tohti enne enne  ja kus sa, kus sa läksid karjalapse karjalaps ei tohtinud minna,  ei sobinud nagu minna. Isa ema ei lasknud ka sa äike meheks. Küll ootasid seda aega, rikasti kätte saad,  aga esimesed päevad olid siis käed villis päris õhtu li küll  nutupaik päris suust, et oleks ikka karjapoisi elu edasi  saada olla, küll oleks ikka lõbus. Aga hommiku ei olnud midagi jälle pikad kätte  ja heinalõhe. Ja se ootasid seda neljapäeva õhtut ja laupäeva õhtul see  oli see preemia, mida siis sai selle vaeva eest? Kari ütle, oled sa kogu elu siin ema ja luhtade veeres veetnud? Nii ta on küll päevi päeva täna tööl mujal olnud,  aga muidu ikka põhiline elu siin on. Need sündisid ja kasvas siin tänapäevani. Ja isa, sul, isa oli vanaisa ja kõik on elupõlised vaiksed  elanikud uues. Mis ametit isa pidas, isa tookord oli, niisugune koht oli  nagu luhavaht. Ja ametlik mees või luhavaht, nagu me nagu tänapäeval metsavaht,  ütleme nii. Ja tema töö seisis. Selles, et no ta pidi iga kõik oma maal need piirid  ja värgi enama tükk oli ikka väga palju siin ta oli. Kuus-seitsekümmend või rohkem, võib-olla 90 tükki oli,  neid piire pidi täpselt ta teadma. Kui keegi küsis, siis pidas sirgest ajama,  aga tema oli nagu riigiametnik. Jajah, kas isa ja vanaisa pidasid Kalameheamet ja kalamehe amet see oligi,  mis ena? See oli ainult heinategemise aeg  ja talvel, kui äravedamine, siis pidid vaatama,  et keegi teise kuhja nahka ei pannud. See oli ka sinu vastutus, aga muul al oligi kalapüük. Kõige. Et siis sellest ajast, kui jää sulas kuni jää,  tule, tule ja talvel käis ka pill talvel tooli. No vanaigades oli kala küllalt palju ja talvel oli see jää  alt nooda tõmbamine. See oli suur töö, kuidas, kuidas jääpaksus oli? Tavaliselt nädal aega valmistada ette, siis võeti siit  külast veel appi kuus-seitse meest, siis tead,  et iga 30 meetri peale tuli kahe poole vanaega raiuda augud sisse. Kõik oli valmis siis, kui tavaliselt laupäevane pühapäev päev,  siis läksid päris püügist lahti, siis olid valmis eeltööd tehtud. Ja siis läks noosa püük ja ta võis ka nii õnnetult tulla. Vaata, vesi hakkab käärima, vanaisa jäid hiljaks. Kala tuli vanast välja ja tulid nii et teed  selle tohutu nädalase töö ära ja ei ole mitte üks kiruka kala. Sul aga oli ka neid päevi, kus oli. Või ütelda tonniga rohkem ka võis olla. Siis käis, korra sai ja seda pidi väga ilmastiku jälgima,  et kui hilja jäi, siis parem ära üldse lõpeta ära. Aga mis kalapüügiriistadega üldse püüti tol ajal ikka võrd,  aga mis, mis riistapuu see liiv on ja see Liivi püük? Liivi püük on? Tema on niisugune. Kuidas öelda? Suvine niisugune niisugune. Ütleme, üks. Lõbupüük rohkem oli vanast, aga väga oli külarahvas käisin,  aga muidugi eriti need kuradi ena niit ja nagu traditsioon,  noh päeval niideti või tehti, mis tahtis,  tehti liiviga püüki, no saagid ei olnud seal suured,  aga, aga sa, kus, kuidas, kellel on kell viis kell 10  ja kelle 20 kilu ka võis olla, nii, nii ta oli. Jah, nii ta oli. Ja mina siinkandis ei ole ainuke noodami vist olengi üleval  vist see ilves ka, kuigi see vahel teeb,  aga. Ja all on ka ära kadunud. Üks püüab alga veel nood, aga rohkem ei ole. Kuidas see sinu arvates nüüd kaladele mõjub,  kui kui see luht kõik nüüd võssa kasvaks  ja heina ei niideta enam, kas on midagi märgata,  et on muutunud ka juba? Asi on, selles, ta kasvab, pani paju võsa täis  ja anipea võsa, siis see kala ei lähe enam puhtalt,  ütleme ja, ja kui ta see elu tingimused lähevad raskeks,  siis ta lihtsalt lahkub, ta läheb siit, jääb siit õuest,  jääb selle vähem seal see muud. Kaovad ära lihtsalt ja kala arv ja peab väiksem. Nüüd ma paistab, et nagu seda, kas võib seos,  sellepärast et viimasel ajal kala hakkab minema keerijärve. Järelikult see asi siin talle ei meeldi enam  ja no vanasti niisugust hullu minekut küll ei kuulnud,  et keerjärve nii palju seda kala läks nüüd ainult keerijärve,  luulilla jõgi ongi, kus kala läheb. Nii et oletada võib, et see võib tulla, see vastukäik. Jaanikuu ei ole kõige parem kala jaanikuu. Ja juuli tükib ka olema kehv see vanast ajast,  kui kala palju oli, siis see on niisugune aeg,  kus seda lihtsalt ei ole. Peipsisse tagasi kala läheb ära Peipsi tagasi,  kui vesi soojaks läheb, läheb ära Peipsi. Ja ta tavaliselt, noh, oleneb Aasiast, kui vee seis suurem  ja peas, et vee vesi jahedamaks läheb juba kuskil seal 12 15  kraadi peale ja siis ta hakkab tulema tagasi. Ikka nii öeldi ka ikkagi augusti august,  september, siis oli uuesti latik tagasi jälle ja. Aga jaanipäeva ringis, tead seda kuradi kahte-kolme  suitsulatikas see on juba keeruline asi. Kas kevadel tulu seal ka? No see oli niisugune omaette hobi, kohe see oli. See oli juba nii haruldane asi juba. Ja seda, terve see küla või ümbrus käis seal kõik kokku,  ega siin ei olnud nalja, sõltus kõik see asi sõltub sellest,  kui osa, kui hästi sa öösi orienteeruda kõigist asjad,  ega see ei tähenda midagi, et sa võid olla küll maru kõva mees,  aga kui sa öös ei orienteerunud, vale koha pealt sõitsid  ja tulid nulliga tagasi midagi, arvati, et kala oli  nii palju ei olnud seda nii palju midagi ka. Võidumehed olid need, kes, kes asja tundsivad. Itaalia algus oli ahig, aga lahing pärast keerati ära  ja siis läks üle kahapüügile kaa püük lubatud veel minu  teada see 60. aastani oli tal lubatud siin äris. Tulega kalapüük lubatud. Olin. Kokku käreveeloas need ikka nii umbes arvestati,  kui oli ilus ilm, no iga ilmaga, keegi ei tulnud kõik välja,  aga muidu 45 50 vähemalt võibolla 60 võis olla. Selle kaare kalanägid nägin väga väiksed. Ega see kahapüük nüüd juunikuu keskpaika vist ei sobi,  ta ei kõlbagi siis? Ei ole noh, nähtavus väga kehv heina täis,  mis ajal ta nagu vanasti oli, tema oli siis,  kui vesi. Nagu üheni, kui sinna vesi tuli kohapeal välja tuli,  nii läks tut lahti märtsi lõpus. Jah, oleneb aasat. Märtsi lõpp, aprilli esimene pool. Pea latika kudega lõppes tavaliselt kahapüük ära  ka siin midagi teha ei olnud, ei kasvas,  sisse, oli lõpetas. Ja siis olid lohad nagu niidetud ja no siin on tähtis ühtset  juhtunu külla tasane rämpsu, suur eine, roosa ei saa mitte midagi. Püüa. Aga enne neid lampe, siis, siis kasutati lõkket lihtsalt no  lõke oli kõige peale lõkke, siis oli need petrooli noh,  15 liini või kuidas ta nimetati, oli klaasi olid laua,  lambi kaks tükki oli, siis oli ees, siis. Klaasist niisugune kast ja seal oli kaks lampi sees ja. Aga kui see lõke oli, kas, kas ega kuidas ta  nii tehti, et paat põlema ei läinud? Siin oli ühesõnaga raud keeratud ära sepa niisugune kasvõi  siin just aru kahele poole ja siin oli veel pann alla,  muidu ta ei saa üldse põleda, sest see kuradi söed lähevad  ju kõik käest ära, lähevad jõkke vette ja ta paljas puu ilma  sööta ei põle. Ta oli omaette suur küllatus. Suur tükk, kui te ei olnud niisama väike. Ja tossu oli palju ja no kujuta ette, mu kui männi kännud  ja need põlevad, ega seal ei ole nalja. Missugused need mehed siis pärast välja nägi,  no? Ikka kuradi moodi mustad.
