Korvpalliplatsilt lauljaks, lauluhäälest eetrihääleks ja jälle korvpalli juurde tagasi korvpalliliitu. Rauno Pehka, kellel on amet, ei tohi kui palju, võib-olla mõned eed isegi mainimata. Kindlasti on ka temal lemmikraamatuid ja oleme palunud endale külla, et ta saaks ka meil rääkida, millised need on. No viimasel ajal on kahtlemata minu lemmikuteks igasugused lasteraamatud. Kuna ma mõtlesin, mõtlesin järgi ja, ja leidsin, et ma olengi neid ainult lugenud ja osasid osasid korduvalt, kuna lastel on välja kujunenud vaieldamatult hitid. Näiteks limbo ja mereröövlid. Andrus Kivirähki raamat ja siis on Lotte leiutajateküla Lotte raamat. Ja viimati lugesime Peters autori laiskade lasteraamatut. Nojah, tuleb siinkohal mainida, et sul on kaks sellises eas last, kellele tuleb neid ette lugeda. Nojah, et, et selles mõttes ma isegi saan öelda, et raamatu lugemine on, on meil väga populaarne tegevus suhteliselt regulaarselt seda teeme ja tal Impa raamatut, ma arvan, et ongi niimoodi, et kui ma juba mitmendale ringile lähen, siis tavaliselt ma loen pool lauset, siis ma jätan nagu kontrolli, kuidas lastel on kulunud jah, ja nemad lõpetavad lauset, aga need on jah, sellised väga head lugemised. Miks just need raamatud on mõjunud nendele lastele ja miks nad sullegi meeldivad? No seal on näiteks limbo mereröövlid, see on selline raamat, kus ootamatult keelekasutus on, on selline, mida me nagunii väga isegi ei aktsepteeri kodus. Seal on sellised väljendid kuradima praekana ja ja midagi, midagi sellist, ja siis, kui need nagu keset teksti noh, eriti esimesel korral, kui nendega keset teksti tulevad siis selline äratundmisrõõm ja ja nagu naljakas, et, et vot sellised sõnad tulenevad raamatust, et see on nagu hästi tore. Aga lapsevanemana sulle muret ei tekita, et see kinnistab lastele selliseid sõnu. Ei, meil on jah, meil on kodus hästi, selge kord, et et roppsõnad, kõik on, on meil kuidagi natukene keelatud. No need on sellised värskemate lapsed, lastekirjanduse näited aga, aga endal lapsepõlvest, milliseid raamatuid tulevad meelde siis? Lapsepõlvest mul mul nii palju ei tulegi lasteraamatuid meelde, kui tuleb, tuleb meelde, kui ma olin kuskil 14 kuni 20, selles selles vahemikus on, ma lugesin hästi palju erinevaid raamatuid, kuna ma olin, mängisin NSV Liidu juunioride ja noortekoondises korvpalli, siis ma olin hästi palju Venemaal või kuskil kuskil eestist ja, ja siis ma alati vedasin sinna hunniku raamatuid kaasa. Et kord oli selline periood, kus ma olin 52 päeva järjest koju ei saanud, mul oli küll varutud sinna kaasa kuus raamatut ja siis seitsmes oli, ütleme, seitse raamatut tegelikult. Et kuus olid, on kuus, olid sellised suhteliselt paksud, seitsmes oli, oli raamat nimega vaarao, mis oli mingi 700 lehekülge. Siis ma lugesin need kõik läbi seal. Ja sinna ma valisin reeglina raamatuid niimoodi kaasa, et et keegi tark inimene ütles, et et meil ei ole elus nii palju aega, et lugeda kõike, mis meil kätte juhtub. Et et parem on, kui keegi soovitab midagi juba, mis on juba läbi proovitud ja nagu hea, et nii ma siis lugesingi seal seal põhiliselt nagu selliseid nii-öelda tuntud ja nagu klassikat või noh, et seal oli Martin yyden ja siis oli elujanu ja siis oli triumfikaar ja, ja noh, sellised nagu üldtuntud raamatuid.
