Olen üks neist paljudest, kel on segi paisatud elulugu, alustab oma kirja Eesti raadiole Artur Rooma. Kui teil on aega ja tahtmist, võiksin pajatada oma seiklusi ning eluvintsutusi. Tõepoolest, selja taha on jäänud pikki teekondi läände ja itta, vabatahtlikult ja vastu tahtmist. Täna kuuleme esimeses saates Artur Rooma noorusmälestusi vanalt Tartumaalt. Minul sünnikoht, kuidas mul ema ja isa rääkisid, peaks olema läänistes Ahja vald, lääniste küla Tartumaal ja, ja isa oli mul niisugune väga mitmekülgne puutöö, mees näiteks ütleb, et ta enamasti tegi kõik, mis tarvis oli majapidamisasjad ja vajakaminevat esemed ja isegi sai hakkama niisuguse külma lukussepatööga. Ma täpselt ei tea, mistõttu siis tema ära andis selle oma ema ja isakodukohajahist. Kihelkondades samuti Iisaku mõisa ja seal Iisaku mõisas nagu mõisate sekka ja enamasti olid vesiveskit ja tema tuli sinna siis vesiveski Möldriks. Ja vaat seal siis on minu nii-öelda isiklikult esimesed mälestused. Need on niisugused üksikud nagu une ja ilmsi olek vahel mälupildid neto niisakult. Öeldakse küll, et inimesehakatis hakkab, alles mäletame kolmeaastaselt. Aga mina mäletan oma esimesi nisukesi mällu jäävalt pildikesi umbes kahe kahe poole aastase vanuselt. Ja seda ma sain kindlaks teha sellega, et hiljem rääkisin nii sellest oma emale ja ema ütleb, et taevakene poiss, kas sa siis seda kõike mäletad? Vot see oli selja sel ajal, nii et see, minu praegune jutt peab pärit olema, et ühe töösse nii-öelda 13.-st aastast alates vesiveskihoone, see oli niisugune kaunikesepikoone üks ots oli ta äärmiselt kõrgelt ja teine nagu läks maja sisse. Aga see niisugune kujutelma tekkis minule vist arvatavasti selle pärast nagu ma hiljem, kui ma juba olin nii suur poiss Trat, et see oli niisukese mõisa vesiveskit ehtedid tavalised ojadel. Ja see, kus lihtsalt kui veski oli, see on siis samuti kaunikes äkiliste kallastega oru nõlva tehtud otsaga vastu, seda nõlva järsku nõlva oli üks ots, kus siis oli veskikoda ja ülemise korruse peal oli siis inimese eluruumid. Kuna all teises otsas oli vesiratas ja vesiratta alla tuli siis Veski järvest niisugune kanal, kust siis vesi lasti ratta peale misse ratta pöörlema viis ja ühtlasi käivitas siiski halisi veski. Vaat see veskimaja teine alumine ots, kui meie õega tee oli minust üks aasta vanem, läksime sinna selle otsa lahti oleva ukse juurde. Siis olime parajasti meie pääd, ulatusid üle selle alumise uksepakku ja nägime, kuidas vesiratas veeelles sulle sulle, sulle, sulle ja seda võis vaadata kasvõi mitu-mitu tundi. Siis oli meil üks eriline korralduse maa poolt. Koht, kust last takse, üleliigne vesi vahest on, et kui vee pääl ei tule, on väga suur, siis selle kaudu toimib ülejooks need, kui veskis jäi, sakas jahvatada, ei ole või mingisugune muu äpardus siis lastakse liia silmast vett nii palju alla, kui ta möldrile see üle ei jääks, siis sobi pärast, nii et ta peab alati silma peal, et see liia silmavesi liiga kõrgele ei tõuse ja üle tee jaka ujutama ehk jälle midagi ära lõhkuma. Ja seetõttu, et metsad plasti ühe kohal kogu aeg jooksta oli vastu sellele küljele, kus oli see veski ehiti, soone, tekkinud suur suur sügav auk ja seda ema väga kartis ja karistas, et vats nalja, silma juured ei lähe, et vaat seal liia silmaaugus läheb üksnäkk üks suure habemega näki ja see võtab teil juustest kinni ja oletegi lähid. Aga vaat mina hakkasin hiljem, see on mul meeles kahtlema selles ja lõin ikka käega üle pea, et mul üldis juuksed ei olnud, mul oli nudipea. Ja mõtlesin, et no et kui see näkk tuleb sealt, et ta sasi peenem, mu õel ja tal olid pikad juuksed ja siis ma hakkan karjuma, karjun ema abiks. Aga vat nagu tüdrukud ikka on palju tegemist. Nemad on väga korraarmastajad ja siis, kui ma läksin sinna vähe lähemale, selle augu leiad ikka näha, et võib-olla näen seda neki pani mul õde Linda kisama ja siis oli ema väljas ja siis oli tüli majas ka. Siis võiks veel rääkida sellest Veski järvest. Veskijärve paisjärv ja tema vastaskaldal suur ilus park ja seal kasvasid väga ilusad valged tüvelisi Edgazett. Select kasetuka juurest tuli nagu üks suur purre veskijärvele ja selle purde otsas oli sinine majakene, väga ilus taevakarva sinine maja. Ja vaat mul on seda meeles, et, et vaat kui me vahest liikusime, siis öeldi, et vaat, et ei lähe seda kallast mööda sinna, et sinna selle purde peale ei maksa minna. Et seal võib olla mõise preilid, kes tulevad ujuma, need hakkavad pahandama. Need öeldi, et see ole supelmaja. Tõesti tulid mõisapreilid, need olid eramaste valges kleidis aga nendel oli millegipärast vihma ei sadanud, päike paistis, oli ele silm. See oli nendel iga üle selle veel oma oma kleidi, see varjas neid jala. Lihtsakult ongi võib-olla need mälestuse lahingutes, et võib-olla kõik Iisaku mõisast, miks minu isa ja ema ära läksid, seda ma täpselt ei tea. Aga nad tulid isakul umbes kolm aastat. Ja Iisakult läksid nad edasi hammaste külla. See on Võnnu poolt sõites Räpina maanteele ja sealt üle selle maantee Ongi hammaste küla seal muidugi ei olnud, vesiveskit võid seal üldtuulik. See kulus ühele talu peremehele ja ei saa kas siis seal möldri ksele tuuliku peale. Nimetaja ääriku tuuleveskiks. See noh, mälestus on mul päris ere juba tollest ajast alates. Ma mäletan eriti seda, et et vot see veski oli meie majast üks võib-olla 20 meetrit ülespoole, aga see, kus tuulik oli, see oli niisuguse kaunis kõrge kingu peal. Ema vahest ütles, et tema oli kohe või asivad jalad ära sinna üles minna, sellepärast et tema vahest jahvatas isa eest oli mölder, kui isal oli kusagile tarvis ära minna, siis jahvatas kahe ema. Ja huvitav oli alati isa ja ema vaatata, kui nad seal jäävatasid, siis narid peaaegu üleni valged. Aga kõige huvitavam, mis olid tuuleveski juures, oli see, et vaat need tiivad nagisisid, jaka abisesid ja kogu aeg kolla-kolla-kolla-kolla-kolla, nii et seal oli väga mitmesuguseid hääli. Siis oli veel põnevat. Vaat Tartust tuli Räpina maantee, see oli juba vene keisririigi ajal kaunis suur ja avar tee, aga muidugi kruusatee. Ja siis, kui algas 1000 öösel seal 14. aastal Seda juttu ma kuulasin, vahest ema ja isa käest ikkagi räägiti ja vahest tuli meie lell kassinna räägite automobiilist. Ja ükskord oligi selline, et vot sealt meie see möldri maja ja tuulik oli nii-öelda teedeegolm nurgas. Seepärast Räpina maantee tuli hammaste Poe juure üks Tenno pood oli Tenno poe juurest, keera säki, tee üks tee paremale ja seda nimetati Aaslava teeks, mis läks Roiu Aaslavale välja. Need veski juurest kingu päält. Le võis laps näha ja suur inimene muidugi veel paremini Räpina maanteele ja kord oli selline asi, et vot mina vaatan, et vaat, sõidab vaevalt voorimehe troska, siit ma olin, näid juba niisuguse kumuga, sellepärast need mõisnikud sõitsid ka nende troskadiga tookord mina vaatan troska, sõidab ilma hobusteta. Ja omamoodi vuliseb ja naasis rääkis seda emale, et vaat mis nüüd on, ema ütles, oi, see on autumobiil ju, vaatad kui ta nüüd tuleb, selle talu pereaia tagant mööda, sealt näed lähemal ja siis oligi niiviisi, et vot see hobustajate troska autuma piil keeras siis Haaslava teed mööda Kriimani mõisa ja vot seal siis siis istusid kaks meest tol korral, kui ma nägin sees, siis need olid siis härrasrahvas ja vaat seda autot ja autosõitu ma ootasin iga laupäeva õhtu. Vaat inimesel ikkagi, kui ta hakkab juba nii-öelda ilma tunnet, mida ma siis muutub, temal muidugi elu ja ilma avaramaks tekivad niisugused sootuks uued mõtted. Ja see oli kord pühapäeva hommiku tuulik käinud ja mina olin selle veskikingul ja vaat seal oli siis näha see vest, see oli Tartupoolsel oru nõlval. Aga teisel poolkogule suundus Kriimani mõisa poole viiv tee seal ülisuur hammaste küla ja mina vaatan ja näen, et vaat seal oli üks talupere, keda nimetati aariku august. Et seal aarika augusti talu juures raiub üks mees puid. Aga vat mina olin näinud küll, kui isa või ema maja juurest puid lõhkusid, siis kuid tema lõi kirvega pakule, siis käis kohe pauk. Aga vaat seal, kui mees tõstis kirve üles, nii kui ta hülge üles tõstis peakohale, siis käis pauk. Ja vaat see oli üks niisugune probleem, mida mina küsisin ema käest, ema mulle tol korral ei oska seda seletada. Ja siis see oli väga huvitav nähtus veel, see oli vist 1914. aasta pist algas rukkilõikus ja siis osteti tol korral sellesse tallu kell, see oli tuuleveski sellel talul, see oli aarika Juhan. Aga see, mis ma eelmises jutus rääkisin, see oli ääriku August asja äärike juhel, see oligi terve selle küla nii-öelda betooniandev, jõukam peremees Seppest selle veski juures hiljem toimis igasugused niisugused koosolekud ja kõiki muid niisuguse nii-öelda rahvarohkeid jutuajamisi. Ja vot siis oligi ühel päeval niisugune asi, et öeldi, et et vot, siiad tuleb nüüd uus isesõitja, vot see oli jälle, mis lapsele väga huvitav mõelda, tahta näha, et mis selle nime taga iseesõitja ja selle öeldi, Rust on olla tema nimi Ruston. Ja ja vaat sellest räägitu ja ühel päeval siis oligi niiviisi, seda ma täpselt seda aega ei näinud. Millal see Ruston sinna talu juurde oli jõudnud, aga seal ta oli ja siis ta pahises ja auras ja kõik ja, ja hiljem siis ei läinud kuigi palju aega edasi, siis. Hammaste masinaühikute masin siis hakkaski, sest aastat alates massindama oma küla ja ümbruskonna talude vilja tolle aja järeli. Kuuldavasti tekkisid teistesse ka niisugused masinaühingud ja masinad. Ta sõitis talust tallu Nõiata vedas omale seda purustajad karnitori tagaja ja kui seal kohale veetud, siis sõitis teise nii-öelda masinaid tagumise otsa juure panti rihm peale, vedas siis ümber. Muidugi noorem rahvas praegu sellist agregaati ei olegi näinud, aga neid oli näiteks võtame Eesti aja. Lõpupäevadel tuli meil väga palju selliseid traktoreid, milliseid vedasid purustaja või masina nii-öelda tera välja puistajaid. Aga tol keisririigi ajal veel siis tulid just neti ise sõitjatele mobiilid, enne seda olid küll olemas mõned lukku mobiilid, aga need olid nii-öelda teetavad hobustega veetavad, et see oli äärmiselt, need olid suured ja rasked. Siis oli väga palju hobused tarvis ja hobustega nende kohaletoimetamine oli väga tülikas Seppesse lähenedes midagi Madear katlale panti 12 hobust ette. Ja see, et neid ühtlaselt vedama, harjutada neid hobuseid, seal pidi olema hobuste ohja ja mitte üks, vaid mitu tükki. Ise sõitsin, liikus auru jõul, muidugi töötas auru jõul ja köeti teda. Köeti teda puudega tavalised toodi ikkagi, kui ta taldu läks, siis toodi sinna koorem puid rohkem, vilja toodi, teine ka masina peal, üks mees masina peal tavaliselt selle peale oli kaks meest masinist ja siis tema abi see oli tavaliselt oli ka selline mees, kellest sai ka hiljem masinist, et baaris käisid. Ja siis viljapeksu ajal oli palju, palju rahvast oli. See oleneb sellest ka, kui palju oli siis nüüd ja kui kaugel olid talumaad. Vahest tuli isegi näiteks selliseid maid, kus veidi poolteist kilomeetrit oli, põllud läksid kaugele ja vaat seal siis vilja massindamine, see oli niisugune talguline ettevõtmine. Tavaliselt ikka kui mitte küla, kõik terve küla, vaid poole küla inimesed käisid ikka üksteisele abiks, see oli juba väljakujunenud, kes kellelegi abiks läks. Ja muidugi siis, kui üks talu ära vili ära masindatud, siis läks järgmisse ja siis need, kelle vili oli pekstud, need läksid siis oma võlga tasuma nii-öelda selle jälle abistamise näol. Kuidas kokku lepiti missugusest alust alustada ja kes jääb viimaseks? Selle otsuse tegi Masingu ühid kui juhatus, nähtavasti see oli ikkagi nende vanemate nõukogu, kes sellise otsuse tegid kuidas kunagi, arvatavasti niiviisi, et kui ta ükskord algas ühest otsast, teinekord vastupidi, aga paljudel juhtudel ka nii, kuidas vili valmis, põlluvili valmib ju nii ka, kuidas maad on, oli kõrget maad Kinkutel ja nii need põllud valim kiiresti, mis on madalad need hiljem ja siis on ikkagi sedasi, et et ega masin, mida varem ta saab peksma hakata, seda kiiremini saab tööga valmis ja siis ei tule mingisugust takistust sisse. Alustati niiviisi, et kuidas, kellel juba tarvitses oli masina järjel, sinna täitsa sõitis. Kui lähedale teiesuguseid poisikesi lubati vilja masindamisele? Masinale lubati meid poisikesi päris päris lähitalle, ainult et me ei tohtinud minna katla peale katla peale, kus tavaliselt masinist või tema abi istusid või seisid või nii aga siis muidu ümber katla võisime päris lähedale minna, sellepärast aurukatlale ei olnud midagi sellist, kui ta kohal seisid. Et sinna oleks võinud vahele jääda. Aga siis masina juurde juba edasi, talle ei tohi minna, sellepärast seal välimiste külgete tähel käisid igasugused rihmad ja eriti see suur risk, mis läks nüüd katlahoog, rattapäev läks masina ratta peale, vaat see võis teinekord katki minna. Ja, aga siis muidu masina küljel oli väikesi niisukese, kitsa meetrihmu, neid oli päris palju ja sellepärast siis meid ka päriselt masina lähedale ei lubatud. Ja eks tookord juhtuski viljapeksul ka õnnetusi. Näiteks võib-olla ühe juhuse tean, kus mingisuguse katla lõhkemise korral auruga sai keegi põleti saav väga rängalt, aga päämiselt masina juures õnnetused juhtusid sedasi, kui keegi kukkus trummlisse. Masinad olid suured, palju suuremad, kui hilisemad eestiaegsed traktori taga veetavad masinad. Aurukatlamasinad olid ikka väga suured ja nende trumli läbimõõt oli kasu. Tavaliselt seal seal, kes seda vilja lasksid, selle masina sisse kas vihkutesse viisi või muidu need oli kaks inimest, üks inimene seisis masina peal, aga tema tarvis oli niisugune auk, Niiline läks masina kerre ja seal inimene seisis peaaegu nii-öelda puusadeni sees. Ja tema kõrval vähe maad eelda eemale seent, seda nimetati puistajaks ja see puista ulatas ette antud viljast, mida kühveldas või Angus koormast koormatooja. See kühveldes seda vilja Angus vilja ja puista ja võttis sealt omakorda kätega ja ulatas kas, kui oli vihkudessis vihu, kui oli lahtine vili nii-öelda tõuvili juba selle, siis selle alla laskja kätte ja see siis laskis omakorda, see oli kõige ohtlikum, see oli ohtlik töö, sellepärast et seal võiks juhtuda sedasi, et näites hooles pidi olema see, et ütleme näiteks selle puistaja alla, kes ulatas sellele alla laskijale vilja, et selle jalgealune oleks alati puhas. Kui seal juhtus olema niisugune Veljo, siis äkki mõni ots juhtus, mõni mõni niisugune vilja pikka vilja siba võis juhtuda trumlis ja see siis rapsas, äkki ta keeras ja rapsas ja põis tõmmata ja ongi selliseid juhuseid olnud, et tõmbas selle puista jalge müüte trumlisse ja siis muidugi jalad läid, vähem tuli juht ette, kus allalaskja laskis oma käe vahele, aga juhtus ka. Ja seda juhtus ainult sel juhul sel korral, kui see allalaskja oli väga väsinud. Kas ta oli palju pikalt töötanud ja siis Suigatas või oli midagi muud taolist, ta unustas enes ära. Vaata tavaliselt tuli selle rehepeksumasina juurest masina undamine, seal ju kuidagi niisugune uinutav, monotoonne ja siis ainukene, mis äratas, kui vahest läks mõni suur tüks võmmu, muidu käis kogu aeg üks sumin ja see oli kuidagiviisi niiviisi, et selle tõttu võis juhtuda niiviisi, et inimesi, aga vot neid õnnetusi siiski oli. Ka ennast taga vanaks meheks juba aga muidugi see, kes vanale, ega ta aru ei saa, et tema vananeb. Mõtled ikkagi umbes, et seda, mis sina tead seda teevad teised ka. Ja vett minule on praegu selline samasugune, vaat ei tea nüüd järsku, mis oleks nüüd oluline teada, aga nendesse minu jutt võib-olla kui ta saab nii-öelda korralikult üles võetud ja räägitud, see kultuurilooliselt võib ta jumal olla oluline tähtsus. Nonii, see oli Eesti sügisel sügise poole ja võiks öelda enne tõu reht või tõuvilja masindamist. Oli selline asi. Et marutaud oli väga ulatuslik tol korral ja siis isegi see oli niisugune, et et tema tekitas hirmu paljudele, eriti naistele. Ja üks juhus on ka siis mul meeles sellest ajast et ema tuli väljast sisse ja ütles, et ei tea, mis nüüd olijat. Ma nälje, üts, väike peni Juuske Pärettide alt sisse ja peremees lets väega kiiresti läits. Tarve minu ema rääkis Tartu keelt ja kui see peremees sealt välja tuli, siis tal oli püssi ja laskis selle koera maha. Ja siis öeldi, et vot siia Hollandi olnud ka marukoer. Nii see oli 1916. aastal, ma olin siis juba suur poiss, tol korral oli ma juba viieaastane ja siis oli niiviisi, et minu vanemad otsisid omale uue koha. Noh, kui rääkida, et iga igas külas on ikka halb asja ka siis oli sedasi tema ütles, et aarik talus Mölder oleks võinud veel olla, aga tema nakas pelgama kui ka mehi. Sellepärast et need toppetase Juhani jooma meist mitte kaugel sellest tuuleveskist oli Uiga talu ja seal pidasid seda talu kaks venda Juhan ja Jaan. Ja need tulid suured laksu mehed, aga talu oli muidu nende laste korras ja nemad siis olid selliseid sindrid nagu ema hiljem rääkis, et nemad tulid sageli sinna siis möldri juurde juttu ajama ja siis oli nendel putel ütled, siis hakkasime viina võtma, tollestu pahandustes majja tulla. Ja siis vot sellest tuli, et siis emasid arvatavasti jõudis siis Juhanile rääkida augu pähe ja siis hakati otsima uut kohta. Minu üks tädimees Kaarel, Tsee Kerli santi rentida omale Terikeste külla ühe talu renditalu ja see koht Tahra metsatalu, mis oli kurista mõisa kandi koht jäi siis nii-öelda tema poolt vabaks ja see tädi või ema õde, see siis soovitas siis minu emale, et tulgu siis tema oma perega sinna ja seda siis juhtus, et meie muutsime jälle uuesti koha kolmandasse paiku. Ja hakkasime siis nii-öelda põllumeheks ja karjapidajateks sealsel taluks. No vaat, kui ma saanud juba kuue aastaseks kuue aastaseks olin saanud, siis anti mulle juba mett ja see amet tuli, minul. Meil oli alguses ainult üks lehm ja teine oli mullikas. Mul tuli neid karjatada sealsamas nii-öelda kodulauda taga ja selle ümbruses. Hiljem juba tuli lambaid juurde ja vaat siis oli kari suurem niiviisi, kuidas karja suurus kasvas? Muidugi kassas minu vanadus ka. Ja ühtlasi sellega, kas siis selle liikumise võimalused nagu avardasid ja ja see nii-öelda karja suurus jube tingis iseenesest. Ja siis ma mäletan seda nüüd edasi, et kui ma olin, saad kaheksa aastaseks, siis mind võeti juba väga suureks karjameheks karjapoisiks, siis ma läksin juba karjaga metsa. Selle niinimetatud Dahla metsa ja õnnetus oli see, et siis mul hakkas juba halvasti minema. Siis ma sain siis juba peksa ja siis sai sellepärast, et vat lasksin karjazzis metsas laiali ja me need loomad läksid siis teisele poole metsa. Naabrimehe vilja ja isa oli mul niisugune ägeda loomuga siis Annikati nüpeldada kere peale, selle eest. Aga see õnnetus juhtus sedasi Boy sealsi minul tarvis oravapesi otsida ja kõiki ja paganad, tihti oli mul see, et ma unustasin täiesti karja ära. Enne kui ema hakkasin hõikama juba kodunt, siis teadsin, et pahandus majas nüüd loomatel viljale naabrivilia. Vaat niisugune asi oli. Nii, see oli kaheksa aastaselt ja vat siis ühe korra oli sedasi tuli seda käes, algas vabadussõda ja, ja siis siis oligi sedasi siis vahepeal mul on seda meeles, et kui see vene revolutsiooni oli ja isa tuli siis vallamajas ütles, et Tiia tena, et Koljan, Mahal tematu. No mina ei saanud sellest aru, mis kolla tähendab, et kollane kukutatud ka maha tõmmata. Ja vot Petro kraadine revolutsioon ja, ja selle järele siis läks asi väga huvitavaks. Muuseas, minu ema oli väga hea lugeja, ta luges väga-väga ladusalt ajalehte ja mul on isegi meeles need ajalehelugemised juba sellest ajast, kui me olime hammastes. Et kui ema võttis lehe põlve peale ja tol korral oli väga väikesed, niisugused lambikesed petrooleumilambid tõmmati lampsis lähidele, ema hakkas siis lugema ja siis mul on meeles, et Postimees Postimehes oli põlve peal ja seal oli see alumine tekst, rubriik sellest seda. Ja see sõjajoonealune, see oli kaunis suur ja vahest oli isegi sedasi, et vot kui me hammastes olime, siis tol korral oli siiski isegi need jahvatajad, talumehed tulid siis kuulamas uudised kuulamas seda, kui ema luges. Ja ema oli huvitav, et tema, kui ta juttu ajasid ajast Tartu keeles, kui ta luges, luges väga ladusalt, luges kirjakeelt selle lehekeelt, niinimetatud. Vaat tol korral oli juba juba siis seda käimas. Koljal kukutatud ja vaat põnevaks läks terve see asi. Ja eriti ma mäletan seda, et kui meil räägite kodus kuberneri valimiseks ja arvatavasti nagu tagantjärele siis kui Jaan Poska ametisse pandi ja nii ja siis koodi jaanist räägiti palju ikka, vot see mu nimi oli koodi Jaan Tõnisson. Ja, ja nii, ja siis siis mis tuli üksvahe tuli enne kui siis punased võimule tulid, siis oli see Anvelti Pöögelmanni, vaat nendest oli juttu palju. Ja siis siis muidugi oligi pea käies too aeg, kuna algas mõisate ülevõtmine ja tol korral ma mina mäletan toda aega kuidagi nii ka erakordselt põneva jahi ja eredana näiteks seal Võnnu aleviku, kas oli niisugused nahka öelda anterkivaid, nii väikesed ametimehi ja eriti need ametimehed, need läksid väga südilt kaasa selle uue kommunistliku korraga. Ta nagu tagantjärele kõike seda mõelda, siis minul on selge arvamine ja mulje kujunenud, et vot, aga samuti seetõttu, et ebamäärane oli täiesti selgus seda, mida taotlejaks kommunism, mida taotlesid Anvelti ja Pöögelmanni, mis oli see nende siht? Vaata ainult, oli niisugune vastuolu teket maakohas heliteetvat valge kaart ja punane kaart ja see valge, see oli siis all punane ka tuli ja kes nüüd toob töörahvale ja ilma maata kõiki öösi, kuna taluperemehed, need ei ole head inimesed, vot selline. Ja siis oligi esimene, kui see moodustati nüüd Võnnusse niinimetatud punane valitsus siis muidugi oli kõik need valitsusse kuuluvad vallavanema, selle eesotsas sekretäriga, need tulid kõik sellised, kes olid nii-öelda punase poolele kaasamineja. Ja muidugi tol korral käis väga palju ka Tartus Takkida autorid vahelt, siis neid nimetati kõnepidaja. Ja, ja siis oli, mul on meeles veel see punaste punaste aeg või nii-öelda valitsus, see oli esimene valitsus oli kaunikesti üürikene lühikene. Ja nad ei jõudnud midagi kuigi palju teha siiski ainult seda, et näiteks mõisaid neid käidi süle võtmas nüüd kurista ja Iisaku ja kõik need võeti üle, sellepärast mõisades oli mõisakari ja kõik need viljaaidad ja sinnakanti omad need mehed sisse. Aga see enne, kui need said õieti ametisse hakata, need juba peditise välja kolima. Seepärast tuli juba uus võim olid sunnitud minema seetõttu, et sakslased tulid ju. Ja enne seda sakslaste tulekut ju kuulutati vähe aega välja meie Eesti vabariik ja vaat need asjad on mul väga selgesti kõik meele. Ja muidugi see aeg sakslaste aeg, ega seegi pike ei olnud. Seda oli ka umbes üks suvi ja seda aega on mul meeles seetõttu, et siis me olime ka seal ikka veel taara metsas. Ja see jäi meelesellesse, et vat siis kuristaja niiskuste mõisadesse juba need, kes olid Ennast varjul hoidnud see härrasrahvas, need tulid tagasi, kes nendes siis mõisahoonetesse härrastemajja jõudumööda hakati siis majutama neid Saksa sõdurid, kes siis tulid ja vot siis tuli üks ajutine, nagu ikka korraldus kõikidel vastavad maade ja talukoha suuruse järele tuli siis viia mõisades moona toita neid sakslasi. Ja siis oli isegi dikteeritud nii ette äratvate renditalumehel, nii palju võid, tähendab Kats, Nakla, ehkki üts Nagel oli nii ja teisel teine ema siis katsus sihilikult teha seda, võid, äärmised alad viletsalt siis nad rohkem ei taha, et maitse suhu ei saaks. Ja ta niitis suuremates taludes, muidugi nõuti seda moone rohkem ja mitmekesisemat ja siis mune ja nii see oli siis edasi. Ja siis need saksa sõdurid Tessis olid Nendest mõisatest need siis nad olid hakkajad mehed ja niisugused nagu tuli välja ka väikesed ärimehed, nemad tulid saart, Saksamaalt pakke ja pakkides oli siis igasuguseid buti, bäkkin ja mul on meeles nii et hakka siis käima, siis talusid mööda ringi, nii umbes nagu omal ajal nimetati harjukesed harjakat. Ja, ja siis vahetasid siis omale suupärast siis talumeeste käest nende Metla nõelte ja niitide ja kõik ilusate asjade eest ja toimetasid ka niisuguseid asju, et näiteks Võnnu, Võnnu, soli, telefonikommutaator jah, tol korral löödi Kobotaatoriks. Ja siis nad vedasid seal siis traadid näiteks kuristale ja vaat see telefonitraatide vetusel jälle omamoodi veider. Ja et me ei olnud seda varem, näid, nendel oli isoleeritud traati, peed, isoleeritud traat ja nemad siis tulid poste mööda. Jaa, pandsid umbes need traadid nii kõrgele nagu ulatasid maast tempasid kord või kaks ringi läksid selle edasi, selle pilt isoleeritud traadiga, nii saadakse teha. Ja välja arvatud niisuguseid erilised postid, kus nendel oli vist arvatavasti kas piksejuhe vaid midagi tuli sättida ja ükskord oli selline asi, et nad tulid meie kodu lähedal ja siis meie poisid. Mul oli vend Albert, oli minust noorem, üks aasta tema, vaat kaei, mis seal sate alla sakslase käest sate midagi alla, tema oli mutike noorem ja veel minust ja tähelepanelik ja tema siis jooksis sinna posti alla ja tuled tagasi, oli pihutäis nii palju, küllap see kätte läheb siis saksa sigarit. Nii et see soldatid Radissoni üles posti otsa ja siis kusagilt siis kogutatest taskute säästsid, pudenesid sigareid maha, tuli läks edasi, tema muidugi heina sees ei pannud tähele. Kus mullis vennast nyyd päeva kandiline isa oli suur suitsumees tol korral sõja ajal ei saanud kuidagi tubakat kusagilt. Ja, ja siis visiit sakslane tekib meile ootamatult kingistuse. Ja see jäi mul sedasi meele, aga see siis kui nad ära hakkasid minema, see aeg oli juba siis niiviisi, et vot meil oli see tara, pitsakoht oli Soosaare peal. Seal oli kunagi Wana kastrest Emajõest tulles kunagi õige ammu olnud üks luts naljaks, niisugune rahvajutt oli Lutsa jõgi oli paatidel sõidetav veel olnud Põhjasõja ajal. Aga tol korral, kui mina seal olid, siis muidugi oli kinni kasvanud, aga tema oli niisugune kinni kasvanud, et see luts laiegi tegi niisuguse poolkaare rohkem veel kui poolkaar ümber selle koha, kus Meie elasime ümbrusele, Tahra metsa ja sedasi ja et see jõgi oli kinni kasvanud, siis ta oli muutnud Tolo soo täiesti läbipääsmatu, üks mölgaks soo hõljus talvisel ajal, kui armastasid inimesed igalt poolt otse minna, eriti hobustega siis meie isal oli isegi niisugused vahendid, millega nüüd hobuseid välja kiskuma, aitama minna. Ja need see soo nägu hingas ja, ja siis siis oli sedasi, et kui need sakslased hakkasid ära minema, siis oli parajasti selline aeg, et see soo oli täiesti niisugune. Võnnu poolt tulles oli läbi pääsematu ja meie juurde ei saanud Sõjavägi tulla, muidu oli seal hea elada. Ema armastas öelda, et et siin ela nii kui jumala sall seal lähedakana. Ja siis jõuabki nüüd niisugune aeg kätte, kui algas vabadussõda. Ja vabadussõda algas kohe peale sakslaste minekut. Ja vot siis tol ajal oli jälle äärmiselt ärev olukord ja sõjakõmin jõudis meieni selle pärast. Nagu hiljem oli kuulda, jõudsid Narva peale tuld punaväed üle tappa ja vaat teine osad tuli neilt Tartu peale. Ärev oli ta seetõttu, et vot siis need kohapealsed teistmeelsed inimesed, need hakkasid nagu tundma ennast jälle täis peremeestena ja siis tuli jälle niiskust, vastuolu ja niisugust ähvardusi väga palju. Sel korral, kui see nüüd punaväed sinna sisse tulid ja siis jälle uuesti välja läksid, kui Eesti sõjavägi hakkasid nüüd uuesti peale nii-öelda tol korral nimetati pääle minemiseks tähendab ründama. Kui meile soomepoisid abiks tulid, Tallinnas esmalt loodi, löödi, näed kohe tapalt edasi Rakveresse välja ja siis väga kiiresti ka Tartu peale. Ja, ja vaat siis hakkassegise uuesti siis nende puna pedede evakueerimine. Ja siis oli meie talu jälle nii nagu seepärast Võnnu valla alla isegi ja Võnnu kihelkonna alla kuulusid need Peipsi ja Pihkva järve kõige kitsamad kohad näiteks Meeksi ja Meera talu ja, ja sealt väga palju siis tuli meil igasugust rahvast ja, ja siis ka väga suured sõjaväeosad, kellele Trasket relvi kasutasid, seda otseteed taganemiseks. Kui nüüd uuesti olid punaväed löödud Narva taha ja siis tapalt hakkas, siis tulevad meie väeosa alla Tartu poole, siis olid suured lahingud Põltsamaa Aidu kandis ja vaat sellest on siis mulle jäänud meelde üks selline asi, et vaat need Aidu lahingud ja poisid need siis jõudsid väga kiiresti sinna Tartu ümbrusse. Siis oli kord, et meil oli see vana nimetatud vanatare. Meil oli ainult üheruumiline tare oli köök, sahver oli eraldi, aga muidu oli üks suur ruum. See siis juhtus sõja ajal ikkagi sedasi, et puruväsinud mehed, ükstapuha kes nad olid, siiski Eesti sõjaväelased, venelased, need tuli töö najal. Aga vaat kui on oma suur pere siis aga paratamatult tuli ka nendele öömaja anda. Ja siis mul on meeles juhus lapsena, et vaat kuidas tulid need viis koolipoissi ja ütlesid, et nemad nüüd nii väsinud, et löövaid maha nemad ära ei lähe enam. Ja siis need poisid, kui nad hakkasid lahti riietuma, siis meie isa, ema, naersite, nendel olid siis igasugune riietustest lühikesed lambanahka kasukatesse olid. Ja siis valged käesidemete olid ja mütsil pea igalühel, mõnel oli papa, teisele oli isesugune, teine müts ja ja siis. Mees üks nahktallaga suur suund nagu filt saabas ja seal siis sukk all ja kui nad siis sulg kaera tõmbasid, siis suka all oli päikene saabas veel. Ja siis isa ja ema naersite. Miks te meeldite? Poisid ütles, et vot nii olla soojem? Ja siis need jäeti siis pandi seina ääre magama. Isa teisis suured seljatäied velgi sisse, pandi neid akna alla ja meie magasime siis teisel pool maja ääres. Muidugi sängidesse trupi taga truppide taga nagu tol korral kombeks. Ja poisid olid jääd ja need püssid pantis ahju kõrvale püsti, otsad ülespoole. Küll ma oleks tahtnud, püsside kallale minna ei tohtinud, puutub.
