Oli varajane kevad. Punaka kuue ja valge kurgualusega oravapoiss hüples oksalt oksale kargas kase otsast männi latva hõpsus pihlaka ladvast toominga võrasse. Kahar saba tüüris lendu, käpa küüned haarasid tüvedest ja koorepragudest osavasti kinni. Sabasaks nakitses natuke siin väheke seal ja jälle edasi. Suur mustvalgelaiguline koera volask keksise karges puude all, korra väga kaasa. Siin need on männi Altkase juurde pihlaka Alt toominga manu. Hüppas tüvede najale püsti, haukus ja lörises, mis kole. Viimaks kui keel juba vesti peal küsis koer oravalt põlgliku häälega. Mis sa loll hüplade karged seal üleval ringi? Orav kribis männi krõbelist koort pidi allapoole ja seletas lahkesti. Eks ma otsin endale toitu. Mul talvevarud siin-seal puude otsas peidus. Pähklid ja marjad, seened ja seemned. Vahel viskan koore pragudele pilgu peale, et kas mutukad-putukad juba liikvel. Koer tõmbas kopsud õhku täis. Kas üleolevalt naerma? Ei, minul ole midagi vaja otsida. Perenaine paneb toidupoolise kaussi kausi ukse ette, trepile. Koguni kaks korda päevas veel. Muudkui Lombsi suppi või sousti või. Ja ragistada konte peale. Itsitas orav ja viskas koera käbiga. Aga misjaoks siis sina siin metsa all hüppad ja kargad? Koera võla skey vastuse võlgu? Liputas veel natuke? Keeld laskis sabu surgu ja hakkas kodu poole tantsima. Saada või jääda? Õue peal said kokku kaks kukke. Naabri õue oma ja siit pere kanade uhkus. Üle aedne oli suur-kirju. Oma õueline väiksem ja värvitum. Seisid. Ja vaatasid üksteisega tõtt. Suur sokutasin ta kohevaks. Väike niisamuti. Viimaks väiksem ja värvitum küsis. Oli sul asja ka? Suurem ja kirjum kostis. Oli ikka? Eks lase kuulda. Nüüd olen mina ka, ka seen, pere, kukk. Ära ja naerma. Külma soolot lapalen. Natuke aega pidasid sõnasõda, siis läks vihaseks, kakluseks lahti, suur oli raskem ja kogukam, väike vilkami osavam, nukad välkusid, suled lendasid, üks lõi tiivad laiali ja kerkis õhku, teine ei jäänud õhurünnakut ootama, kargas omakorda maast lahti. Nii nad võitlesid. Üks tahtis pere kupjaks saada, teine peregukeks jääda. Mõlemal hakkas jõud otsa lõppema. Kontvõõras taarus jalgadel. Siit pere kukk Losutas maas ja tõmbas hinge tagasi. Kohe algaski otsustav madin, kes keda? Sel silmapilgul jooksis majast välja siit õue, peremees keeras veekraani lahti, haaras vooliku otsa pihku. Kaklejad said vägeva veejoa kaela üle aedne kukkus külili ja tegi veel paar uperpalli oma õuekukk, surus end maadligi ja jäi paigale. Peremees Aziz uimasel võõral jalust kinni ja viskasin vennikese üle aia. Hiljem räägiti küla peal, et naabriperes olevat sel päeval kukepraad laual olnud. Ju siis ei olnud sealsest pere kukest enam muuks asja. Vaata kuidas üks õigel ajal põhisema keeratud idee Jugavuskas õiguse ja kurnama. Kodukass ja kellakägu. Kell sai kolm. Seinakella, plaadil läks lahti väike luuk. Pisike puust voolitud kägu, pistis pea välja ning teatas. Kodukass püünutas diivanil tegi ühe silma lahti ja lausus uniselt. Mis sa, tola, kukud seal kellel sind vaja on või? 100 aastane kõbi? Laua peal on elektrikell. Peremehel on seal elektron, ran, kel perenaisel ripub kaelas kuldne ripats. Kell. Ajad mu ilmaasjata üles. Imekombel lõi luugika uuesti lahti ja kellakägu, kes sind pole samuti vaja. Majas on kõik hiired lõksuga kinni püütud. Ainult magad vabaks. Moostel ja luuk sulgus tasase klõpsuga. Kass vihastas. Kuule rumalat juttu. Mina olen nüüd perekonnas armastatud liige. Mulle tuuakse üle päeva värsket kala. Minu kasukad kammitakse ja sülitatakse. Vahi. Mul on punane siidipael kaela ümber seotud. Sinust ei hooli keegi. Sul paks tolmukord seljas, kellaluuk avanes ja käopoiss põlastas. Sull on vastik laiskuse hais juures. Kohe oli kellakägu jälle kadunud. Turtsus, kas ma sulle näita, kas saabume rahu majja või mitte. Miisu ajasin püsti, ringutas ja tervitas sohvapadja peal küüsi ning hüppas lauale laualt kõrgele tooli kurjule sellelt raamatukapi katusele. Nüüd olid kell ja kellaluuk parajasti käpaulatuses. Tule välja, kallis kukkuja. Ajame juttu. Meelitas kas ja vaata imet, luuk avaneski. Kass pistis Keppa küüned Harevil silmapilk lubistisse. Ent luuk läks naksti kinni. Kas käppa tagasi saanud? Kas hakkas rapsima rabelema? Kell kukkus seina pealt alla ja tõmbas kassi kaasa, otse Sophale kassi pehme padja peale. Miisul käpp luugi vahel, kel risti kõhu peal. Nõnda peremees naq leidiski punase siidpaelaga, kas kupatati ukse taha ja lubati õhtusest kalaroast ilma jätta. Keldri riputati uuesti seinale. Kellakägu Kuulutus varsti kõigile toas olijaile. Sellest vahejuhtumist alates hoidus kass sofast eemale. Iga kord, kui kägu uut tundi kuulutas pidi ta kurjalt endajate turtsetama. Neid mõistma. Tuid inimesi, koosida ränka ülekohut.
