Seda saadet ette valmistades kohtasin ma kahte veekalkvel  silmadega kalurit õigemini endist kalurit. Neist esimene keeldus intervjuust sel põhjusel,  et kalamehe tööst loobumine tegi ikka veel haiget  ja teine ning vanem mees nõustus rääkima saate jaoks just  sel põhjusel, et haiget saanud põliseid kalureid on praegu  Eestis liigagi palju. Kas Eesti on veel mereriik, julgevad küsida,  paljud, aga vastata vähesed. Kuna eestlased on meretransiidi ja kaubanduse ga tegelenud  rohkem kui 1000 aastat kalapüügist müügist  ja söömisest rääkimata, siis peaks Eesti mereriik ju olema. Aga kui riigil pole enam rahvuslippe kandvat kauba  ega varsti tõenäoliselt mitte enam ka kalalaevastikku ei saa  mereriigist rääkida. Kuna Eestil on merd 35000 ruutkilomeetrit,  siis peaks ometi tegu olema mereriigiga. Aga kuna juba teist aastat järjest ei ole mereakadeemia  kalandus erialadele astunud mitte ühtegi noormeest,  siis tähendab see sisuliselt Eesti kui mereriigi lõppu. Saarlased tulid omal ajal mere äärde elama ainuüksi sel põhjusel,  et kivine põld ei toitnud ära. Nüüd ei toida meri ära sedagi käputäit rannarahvast,  kes vaid ustavusest oma kodu kaldale paigale jäänud. Noored on lahkunud, kalad on kadunud, sadamad on maha jäetud  ja ainus, mis kindel, on iga igat sorti piirangud  ja keelud ja käsud ning mälestused aegadest,  mil meri andis töö ja leiva ning tuhandetele peredele  elamise sisu. Aga midagi head on ju ikkagi ka. Nagu Saaremaalt pärit president hiljuti meelde tuletas,  ei saanud eestlane ju oma randa tervelt pool sajandit. Nüüd aga saab ja me võime vabalt nautida seda ilu,  seda merd, seda rahu ja vaikust ning laineid imetledes pole  meist kellelgi keelatud mõtiskleda teemal,  mis siis ikkagi võiks olla Eesti rahvuspa. Tere kuna meie maa asub Peipsi kalda ja Läänemere ranna vahel,  siis täpselt neis kahes kohas ma enne tänast saadet  videogrupiga ka käisin panga külla Saaremaale ei läinud ma  mitte sellepärast, et viimasel võidupühal toimus just seal  mereväe paraad vaid sellepärast, et 500 aasta vanusel  pangakülal on lipp, kus on peal kaks lesta. Kui lipul on peal kalad, siis see tähendab,  et see rahvas on palju rohkem tegelenud kalapüügiga kui  paraadide korraldamisega. On ju teada, et pangarahval on oma raha aga veelgi varem oli  teil raha eest lest ja selle lesta eest sai  siis muud kaupa. On see ainult kuulujutt või see oligi nii? See oligi nii, sellepärast et inimesed tulid mere äärde  elama ja meie elu oli siin mere ääres selline,  et ainult kruus on korda ringi ja maad olid viletsad,  aga siis inimesed püüdsid kala ja vahetasid vilja vastu,  käisid pöidilt vahetamas, seda. Viisid kala ja said siis talveks omale vilja,  kuna meie maad on nii kehvad, ainult kruusased. Kalureid on teil praegu tuleb välja ainult kaks jäänud järgi,  et kus te nüüd siis selle kala saate kuskilt sisse osta või? Ja meil käib kala. Ärimehed käivad kala müümas ka. Nii et meil on pension antud ja selle eest me peame ikka  siis selle me peame ära kulutama, et me teises kuus jälle saame,  muidu kui me ära ei kuluta, siis teises kuus ei toodagi enam ja. Rannarahva elus on sinu silmis kõige suurem muutus,  sa oled siin ju kogu elu elanud. Muutus on see, et vanasti anti, võisid inimesed merel käia  aga nüüd on kuus kalurit järgi jäänud. Ja mu meelest nende nende austamiseks võiks anda nendele  tasutagi võrguloa, mitte tasuta, aga nendele võrguloa,  et nad peavad kerjama seda ühe ühe võrguluba. Ja vanasti pidi minema ju kala tooma nagu  või kala vilja vastu kala vahetama, nagu aga nüüd lahka toob  ju meile leiva kõik värava taha, meil pole seda enam,  seda muret pole ju enam, ainult oleks nüüd kartuli kõrval  natuke kala ka saada olevat. Et võrgu need vanad kalurid võiksid omal võrguload  ka saada. Mitte ainult ühe loa või rohkem  ka nad müüma ei hakka enam. Kuule, ega linnarahvas nendest probleemidest,  no võib-olla kuuleb praegu esimest korda linnarahvas nagunii  kadestab inimesi, kes elavad aastaringselt mere ääres. Ma ei ütle, mis on sellise rannarahva elu plussid  ja miinused. Vaata vaata, see on nüüd, et linnarahvas arvab,  et maainimene, kes on mere äärde elama asunud,  et seal paistab 12 kuud aastas päike ja on kogu aeg 25  kraadi sooja, ainult ole mere ääres ja võta päikest. Oh ei Öeldakse, et meri on tuhandepalgeline. Ja ta näitab hambaid ka. Aga päike paistab ainult kolm kuud sisulist,  kus võib mere ääres olla, on ka vilu ja siis on  ka veel vilu ja aga me peame kõigile vastu kõik vastu võtma. Nii tormid, tuuled ja viimase kui asja, aga meid on ju veel  premeeritud sellega, et meil on ju kõrgendatud maamaks  ka veel pandud selle eest. No loomulikult elate mere ääres, mereäärne maa on ju alati kallim. Jah, ja maa on ju ainult kruus? Jah, ja, ja tuule tormid ka nüüd nüüd ma koputan just  selle inimese südame peale või nende inimeste südame peale,  kes seda maamaksu ja, ja kirju teevad. Et ärge arvake seda, et see inimene, kes elab mere ääres,  et see on. Ma ütlen nii kui paradiisis, et kolm kuud  või 12 kuud aastas on mere ääres, ei ole. No sina oled selle pangaküla küla vanem,  mitu inimest sulle külla veel on jäänud? 26 inimest on külla jäänud veel. Need on pensionärid, mõni üksik on noorem siin veel,  kes käib Kuressaares tööl? Tööd ei ole ju maal enam. Rannaküla rahvas peab elama mälestustest. Ja mälestused on teil ilusad, ilusad? Ei, ei nuriseda. No millal see aeg oli, kui siin pangaküla all mere ääres elu  veel kihas? Nii kaua, kui mina olen elanud Ainult kaks aastat tagasi, siis tervis läks  nii kehvaks. Enam seda tööd teha ei saa. Vene aja kohta ma ütlen, see oli kuldne aeg. Praegu heaga võrreldes. See oli kuldaeg. Kala oli meres püüda roidsiit. Aga mis nüüd on? Nüüd ma elan mere ääres, 50 meetrit on maja merel  ja viskan kiviga, viskan õuest, viskan kivi merese. Nüüd merele minna ei tohi. Sest ei ole võrguluba või. Võrguluba ei ole, üks asi on see et praegu ainult katsutasa sinust. Kuidas sinul trahvi saab teha? Aga vene ajal seda on, ei ole. Vene ajal oli see asi, püüdsime kala, ma olin traalimis. Alamööduline kala seda püüda ei tohi, 10 protsenti võiks  alamöödulist olla. Lõpeta kõik. Aga mis praegu on? Praegu püüta salamöödunud. Varsti teeme nii, piibel ütleb ajalehest,  joonistame kala. Et me näeme, mis nagu on kala. Raegu, ei ole mingit korda ka väärtust enam. Ma toon ühe näite. Kodus auna otsa said võrgud meres. Öös sa läks, tuleks, Need peavad olema võrgud täis,  tatud ühes otsas, märk ja teises otsas märk. Sel läks tuuleks viis teisest otsast, viis märgi minema. Kalakaitsja tuli kohale ja tegi minule trahvi,  ma ütlen, mille eest sa oled, ööpüüdja, sul võrgud on tähistamata. Kena. Et ma tulin just täna, tulin turult läbi. Et kui teie olete kalakaitsjad, tähendab  siis ma võtan teid näpu otsa ja lähme turule. Ja siis ma näidanud s on alamöödule kala. Millal tuleb trahvi teha, mille eest tuleb trahvi teha ja,  ja meie lähme pisteliset, käime seda vaatamas. Ma siin ei ole mingit pistmist Lähme, ma võin teha kohe sinna. Et minul olid esimesed esimesed asjad, kui mul eile võrku  ühte kala on, mul ei ole mitte midagi olnud  ja mina maksan trahvi. Aga kus tolmul on kastide kaupa sadade kiludega,  mitte alamöödulist kala ja siis me räägime,  et kala kaob ära, oh venelane, püüda kala ära,  venelane kaitses kala, toon nüüd näite. Miks siis nüüd, Eesti ajal tuleb see ära kõik ära lõpetada? Ma elan mere ääres, panga ninasotsa vahe oli 47 püügilaeva  47 püügilaeva ja kuus paar laeva. Ma näen oma koduõuest ära kõik ja lugesin ära,  palju neid laev oli. Aga seal oli see kõik, tehti proovi, tehti ära,  tee kasvõi pool tundi ja kui alamaja, tulist kala õpetati  kõik ja oli tehtud, aga praegu viskab hommik,  viskab nooda sisse. 10 tundi päevas ära. Aga mis seal moodus on, seda ei tea, keda on seal  siis sodi või on seal kala või ükstaskõik,  mis on? Sa ei tea üldse, mis ootas, kui sa 10 tonni 10 tundi püüab. Meil oli üks atlandi, mees, ütleb nii. Ja vaata, kus kajaka pilv taga on. Puhta valge. Kuulge, Elmar ja Vikenti juba teie isad püüdsid kala  ja vanaisad püüdsid kala ja siinsamas ja siin panga külas ei  olegi midagi muud inimesed teinud kui kala püüdnud. Aga nüüd on tulevik selline, et rannaelu sureb välja. Ta on välja surnud, juba mina teen, mina olen praegu  nii vana. Olin pisike poisike. Meil oli panga rannas, olid ka mihed, Haapsalu mihed käisid  sügise kilupuid. Sellest elasid. Nii et vaatamiseks jääb ainult meri alles. Vikenti, aga kust sa nüüd siis üldse kala saad? Meil on stuudios diivan, kuhu mahub peale täpselt neli meest  ja ja mul on teile täpselt neli küsimust. Kui me nendele saame vastused, siis me võime sellele saatele. Otsad kokku tõmmata, aga kahjuks ma tean,  et probleemid jäävad ja me tegelikult ei jõua mitte midagi  muud teha kui küsimusi esitada. Minu ainukene küsimus on kuhu on jäänud kalad? Kuhu on jäänud Eesti lippe kandvad laevad  mis toimub Eesti sadamatega ja miks on rannakalurite silmis pisarad? Jah, eks. Nad on jäänud sinna taasiseseisvumise esimestel aastatel  tehtud vigadesse selles merenduse valdkonnas ja. Paar aastat tagasi sai istutud kadunud president Lennart  Meri juures kodus ja ja koos kõigile teada kapten Uno  Lauriga ja seda teemat vaagitud, et miks meil Eesti lipu alt  on laevad kadunud ja ja. Lennart Meri ei osanud ka kohe öelda, helistas meie  juuresolekul Tartusse Malju Lauristin ja küsis,  et kuidas me selle mereasja ikka nii ära oleme unustanud. Ja eks eks seal need juured olid, et paljud asjad  ka teistest valdkondades olid otse juhitud suures nõukogude  liidus Moskvast ja merevaldkonda, eriti nii kalamajanduse  kui ka siis ka kaubalaevastuse koha pealt,  et need olid riigile strateegilised majandusharud. Ja. Meie riigi taasloojad me ise kõik ei teavitanud endale,  kuivõrd oluline see merendusmajandusharune on  ja et see on üks tervik ja, ja unustasime tegelikult luua  sellise struktuuri või struktuuri, mis oleks tagant Selle merevaldkonna suunamise ja, ja selle meremajanduse  jätkumise Eesti vabariigis, et ma arvan,  et, et et seal oli üks põhjus ja teine põhjus kindlasti oli  seotud selle kiire Erastamisega, et ja, ja kuna riigistruktuuri tegelikult ei tekkinud,  kes tõsiselt oleks merenduse peale tervikuna mõelnud nende  probleemide peale, mis siis juhtub, kui kõik väikesadamad ei  ole enam riigi mure, et anname need kas eraomanikule  või anname need kohaliku omavalitsuse kätte,  kellel oli ette teada, et piisavalt vahendeid ei ole,  et neid sadamaid korras hoida või neid renoveerida,  remontida? Et sellest on kogu see jada nagu peale hakanud,  millele lisandub veel kindlasti suuresti asjatundmatute  noorte ilma kogemusteta inimeste edutamine väga kõrgetesse riigiametitesse. Ma pean silmas ennekõike. Mitme ministeeriumi noh, merendust tegelikult kureerib. Tervelt kaheksa ministeeriumi, et nende osakondade etteotsa  said sageli, nagu ma juba mainisin, ilma piisava  kvalifikatsiooni ja nägemuseta inimesed. Need on välised sümptomid, aga nad on väga kõnekad,  et. Tallinna linnal ei ole huvi pidada üleval noorte mereklubi. Peab ainult Kuressaare linn, kõik teised maailmaendast  lugupidavad sadamalinnad peavad iseenesestmõistetavaks  näiteks merefestivalide või merepäevade korraldamist. Need on niisugused välised sümptomid, kui me nüüd sügavamalt  lahkame ja vaatame, siis, mis me näeme, me näeme,  eks ole, riikliku arengukava, mis oli kuni 2006. aastani  kus Merenduse kui Eesti jaoks siiski võiks olla väga olulise  sotsiaalkultuurilise taustaga tegevusvaldkonna. Teema oli täiesti puudu, puudutati kalandust,  aga sedagi rohkem piiravast aspektist, eks ole. Aga aga merendus, kaubanduslik meresõit,  mereharidus, merekultuur, pärand, kõik niisugused asjad on  Eesti jaoks täiesti tundmatud, aga teisipidi sa küll ütled,  nad on, ütleme, lastehaigusega ametnikud,  aga pigem ma arvan, et probleem tulebki just sellest,  et et põlvkondade kaupa on, on meid, eestlasi praegu  õpetatud vaatama näoga metsa poole põllu poole,  mis sa sinna merele. Härra Orgussaar, teie olete kalurite liidu direktor. Kas mul on õigus, et te olete nagu kahe tule vahel,  te olete nende traanimeeste ja rannakalurite vahel ühed ütlevad,  et üks on mere kalast tühjaks tõmmanud ja,  ja, ja, ja ma ei tea, mida ütlevad traali mehed. Igatahes nendele vist öeldakse, et neid laevu on veel liiga palju. Et ühesõnaga, keda te siis te peate esindama mõlemat. Kuidasmoodi te seda kompromissi hoiate, kuidas  siis tegelikult lugu on, kas, kas traalimehed on tõmmanud  selle mere tühjaks ja, ja mis saab rannakaluritest,  noh, nii nagu juba Eesti ajal öeldi, et Rootsis  ka enam rannapüügiga ei tegeleta, et see on normaalne,  et rannakalurite elu ja tegevus lõpebki ära,  äkki see ongi normaalne? Ma siiski loodan, et see ära ei lõpe. Tegelikult. Ühesõnaga, kahe huvigruppi, see on traali kalurid  ja rannakalurite vahel. Niisugust, et ma arvan, et võistlust tegelikult  nii väga tugevat ei ole. Nad ei saagi võistelda, nad on erinevas kaalukategoorias. Ühed on rannas jalgupidi põlvini vees ja,  ja ühe võrguga, mis, mis võistlusest meil. Ja siin muidugi, traalikalurid süüdistavad sageli  rannakalurid selles, et nad püüavad seda kala sellel ajal,  kui kala kude koeb, eks ole, see on vastastikused süüdistused. Mis puudutab nüüd nüüd traalpüüki, siis ma arvan,  et ja tõesti see kalur ka, kes seal rääkis. Ta rääkis, et seda väga väikest kala püütakse,  see on tegelikult osaliselt tõsi. Euroliidus just nagu alammõõtusi reimel. Kilul ei ole enam ja seal põhiline kala eriti kilu. Selle püügi eesmärk on loomatoidu püük. Ja loomatoiduks siis just nagu ei ole suurt vahet,  on suur või väike ja paraku ka meil on. Minnakse ilmselt praegu seda suunda, et hakatakse tõesti  ka püüdma rohkem loomatoiduks seda kala. Härra, Orgus saar, kõik need kalurid, keda ma sellel suvel kohtasin,  nad kõik ütlesid, no näiteks Peipsi ääres vanad,  üle 80 aastased mehed, nad ütlesid, et on saabunud  arusaamatute piirangute ajastu. Kas need piirangud on põhjendatud, kas need piirangud  lähevad veel kitsamaks või kuhu poole see suund on? Kas kalameestel on aeg oma võrgud kokku panna  ja asi ära lõpetada? No ega tegelikult meri ei, ainult kalapüügist,  vaevalt et rannakalurid suudavad ära elatuda see kalapüük  ka teistes riikides, ka soomlastel on näiteks. On täiesti rahuldatakse sellest, kui kuskil 30 protsenti  sissetulekust kaluri sissetulekust on kalapüügist  ja ülejäänud ta peab teenima kuskilt mujalt. Ka omal ajal esimese vabariigi ennem sõda  ka siis ju ega ei elatud ainult kalast need kalurid,  kes seal randades elasid, nad kalapüük oli üheks tegevuseks  perioodiliseks tegevuseks ja ülejäänud aegadel tehti midagi  muud tööd. Rahustage mind palun maha, et kuigi ma saan aru,  et piirangud on vajalikud, et raha eest ei ole võimalik osta  endale üleliigseid võrgulubasid. Ja need jaotatakse kuskil aasta alguses kõik võrguload  või püüniste load välja ja need, kui on need välja jaotatud,  siis ei ole midagi jagada ju enam. Ei ole jah, nii. Härra Järvik, te olete keemia ja kalandusõppetooli juhataja. No paneme seda selles järjekorras nii. Öelge, mis toimub kaladega, kas mis toimub veega  ja kaladega, kas kaladel on hea Eesti vetes elada? Kui kohe öelda, siis tegelikult Läänemere tervis on  paranenud viimase 15 20 aastaga, kuna paljud Reostusallikad, mis ennem Läänemerd reostasid,  on kadunud. Nii Eestis, Lätis kui ka teistes riikides on tugevalt Hakatud ehitama ja, ja puhastusseadmeid põllumajanduse  reostus on vähenenud, nii et mere tervis on tegelikult parem  ja kaladel keskkond on paranenud. Aga nüüd, mis puudutab kalavarusid, siis kindlasti 90.-te  aastate alguses. Kui avanes võimalus eksportida ahvenat koha Eesti kaluritel  ka Lääne-Euroopasse püüti muidugi väga palju välja just noorkala. Näiteks ahvena puhul oligi tegelikult. Kõrgem hind just mittesuguküpsel kalal, viie-kuueteist,  sentimeetrilisel, aga ahvena saab suguküpseks kusagil 19 20  sentimeetrit ja seetõttu ikka püüti väga palju välja. Kui palju püüti, ei oska keegi täpselt öelda,  sest püügistatistika mitte ainult Eestis. Ja ka praegu on tegelikult nagu kõik statistika. Et ta mingil määral on õige, aga paljud saagi lähevad  sellest statistikast jäävad välja lihtsalt. Ma lugesin huvitavat raamatut kalapüügiajaloost Eestis,  mis on kirjutatud 1982 ja sealt on mustvalgel lugeda,  et aastal 1851 akadeemik Vaer, kes võib-olla  siis ei olnud akadeemik veel ja majandusteadlane Sults  võtsid ette rännaku mööda mere äärt Narvast riiga külastades  ka Hiiumaad ja Saaremaad. Ja nad tegid selle teekonna vältel uurimusi,  kui palju on kalu, kuidas neid püütakse,  kuidas mingi püügivahend Kalade saagikusele või arvukusele mõjub ja nad tegid  suurepärase uurimustöö, mis jäi muide esimeseks ja,  ja viimaseks pikkade aastate jooksul ja juba see uurimustöö  tehti sellel põhjusel, et kala hakkas kahtlaselt vähe olema Läänemeres. Nii et öelge, kas, kas need kaks meest, kes tegid sellise  põhjaliku uurimustöö, kuidas, kuidas, kuidas tänapäeval  praegu Eestis näiteks meie teadusorganisatsioonid  ja teadlased vastu saavad? No tänapäeval ma arvan, et kindlasti umbes 20 inimest  tegeleb selle kalavarude uurimisega ja, ja põhimõtteliselt  kõikide kalaliikide osas nii Läänemeres kui  ka sisevetes ja eriti Peipsil on vastavad uuringud käimas ja,  ja ka teadmised olemas. Ja noh, kui siin öeldi, et kala on nüüd täielikult kadunud  siis see ei ole tegelikult üle kogu Eesti rannikumere  näiteks Pärnu lahes, kus võib-olla ütleme,  et õigel ajal ja saadi piirangut pandud. Ja seda ka kalurid aktsepteerisid, need ei olnud väga ranged piirangud,  nad said püüda edasi. Aga teatud kitsendustega ja Pärnu lahes on praegu kaladega  olukord tunduvalt parem, näiteks kui Väinameres,  kus selliseid piiranguid ei kehtestatud. 90.-te aastate keskel. Ma tulen nende päris juurte juurde tagasi,  et meil on midagi, on viltu siin selle Eesti riiki  suhtumisest üldse, et. Riigi, mille esmane huvi peaks oma strateegilisi  majandusharusid arendada, mõistuspäraselt ette vaadata  ja leida need kitsaskohad, mille tõttu üks  või teine asi võib välja surra, nagu me oleme merenduse  seisust täna siis noh, esimene asi, mille peale peaks nagu mõtlema,  et mis on kõige pikema vinnaga asi, see on samade tulevaste  spetsialistide ettevalmistus ja. Kuulge, öelge, kas on tõsi, et neid kalandusega seotud  erialadele tõepoolest kaks aastat juba noori mehi pole astunud? Ja see on tõsi ja, ja sellel on need samad juured,  et see rannakülade elu suretati välja, see kasvulava on kadunud,  see on ka oht kogu eestikeelsele merekultuurile kogu  eestikeelse e meremeeste järelkasvule, sest kust need poisid  siis ennem tulid, kes üldse midagi merest teadsid ja,  ja seda õppida soovisid. Need ei ole kuskilt tulemas ennast nendes rajoonides,  sest see on välja suretatud nagu sihlik. Ja see on, sa ütlesid, see ei ole mitte ainult minu meelest  oht eestikeelsele, vaid see juba on, sellepärast et ma võtan  oma puht praktika seisukohalt, eks ole, kõik,  mis puudutab merendust sügavalt professionaalset merendust  tuleb üldiselt ajada vene keeles, tänapäeval Eestis  sellepärast kõik spetsialistid, insenerid  ja nii edasi, nii edasi, nii edasi, eks ole,  kes on, kes on sügavad, sügavalt hästi haritud spetsialistid. Mina olen muide nii palju õppinud viimastel aastatel  venekeelset oskusterminoloogiat lihtsalt sellepärast,  et ma Eesti riigis ei saa. Hakkama eestikeelse oskusterminoloogiaga hakkama. Muide, Herki kuna sinul ei ole neid kalapüügiprobleeme. Kuna sul on noh, Eesti võib-olla kõige ilusam,  kõige suurem puulaev, mille nimi on iiris,  mille peal sa Ainult suviti seilad ja päevitad, siis sinul ei ole ju  mingeid probleeme. Kuidas võtta, kahtlemata on väga uhke ja ilus vaadata,  eks ole, trikoloor lehvimas, pesaan kahvli topis,  eks ole, tumedana punase purje taustal. Aga kui see puri, kui see Eesti lipp selle purje taustal on  niisugune ainukene ja kurb ja üksinda ja  ja nagu sinagi tulid laeva ja vaatasid nagu vasikas  laudaväravat sinu silmist paistis tegelikult täpselt,  et see nagu väga paljude kõigi teiste eestimaalaste silmist,  kes ei tea merest ega merendusest mitte midagi. Et kui me nüüd tagasi üritame minna nende samade juurte juurde,  kust see asi kõik hakkab kasvama ja sellepärast ma ütlen,  ma ei süüdistada neid noori ametnikke, Nad ei põlvkondade viisi,  nad lihtsalt ei teagi, mis merendus ja mis sa ikka teda süüdistab,  eks ole, kui ta on loll ja rumal, eks ole. Ega mina neid ei süüdista teha, ma süüdistasin neid,  kes nad on paika pannud ja see on jah, nii,  aga. Positiivsemast aspektist mis on samal ajal  ka natukene riiklikust aspektist võttes kurb. Viimasel ajal me näeme ja iiris on tore,  niisugune laev tuletab meelde, näitab rahvale rahvale ehtsat  Eesti kaljast, millise ga, eks ole, meie esiisad sõitsid  ja inimesed saavad näha, kuidas see asi kõik reaalselt käis,  kuidas Kihnu jot? Sõitis merd ja sel ajal tehti Tartus on lodjamehed,  eks ole, kes samamoodi tegelikult tuletavad rahvale meelde  meie juuri, kuidas jõeveeteedel asi käis,  eks ole. Soomaal Aivar Ruukel Teeb ühe puu tüvest. Lootsikuid ehk haabjaid, mis on samamoodi tee tagasi juurde juurde,  et mida me tegelikult natukene näeme. Niisugust ühiskondlikku kasvavat tõusu, eks me,  eks me püüamegi täita seda tühemikku. Ja see on, see on väga vahva ja positiivne  ja mina ise olen selle üle üle väga rõõmus,  et selline areng Eestis toimub. Samal ajal jällegi. Jällegi kurb on see, et me oleme eraettevõtjatena,  me oleme üksinda, me teeme seda noh, ühes üheskoos  ja kuidagimoodi ja ja. Kahtlemata elu on karm ja elu on seotud rahaga  ja kui me vaatame, kuidas kuidas Lääne-Euroopa toetab oma  merekultuuripärandit mereharidust. Siis meil niisugust võimalust ei ole, siit tagasi sellesama  riikliku arengukava juurde mis nüüd enam edasi ei kehti,  aga nüüd kehtivad eelarveread, mis täpselt samamoodi ei näe  ette mitte mingisugust toetust merendusele. Erki ma tahaksin siia sinu juttu lõppu lugeda  selle ettepaneku, mis on kaks aastat tagasi tehtud võttes  arvesse kujunenud olukorda riikidevahelist tugevnevat  konkurentsi ja naabruses paiknevate mereriikide Soome vabariik,  Vene Föderatsioon praktikat, teeme kiireloomulise ettepaneku  moodustada merendusalane ministrite komisjon peaministri juhtimisel. Millised tööd? Toetajaks asjatundjate komisjon. Komisjoni ülesannetena näeme eelkõige Eesti riikliku  merenduspoliitika ja strateegia väljatöötamist  ning merendusalase seadusloome parandamist  ja sellele on alla kirjutanud umbes 15. Liitu, kuhu siis kuuluvad kõik sinusugused merekultuuri  armastajad ja ka ja ka kutselised merega. Tööd tegevad ja, ja merendusega seotud olevad inimesed. Kas sellele ettepanekule on reageeritud,  siin on nüüd kaks aastat tagasi. On ja kui ma nüüd mälu mind ei peta, siis proua Ene Ergma  saatis oma allkirjaga vist vastuse, et täname tähelepanu  juhtimise eest ja et see on suunatud suunatud edasi  riigikogu majanduskomisjoni nagu menetlemiseks  või aruteluks ja ja. Ja te ootajate siiamaani, et. Jah, noh, me teame ka, et tegelikult Juhan Partsi valitsuses  seda teemat tõsiselt arutati ja sündis ka üks dokument,  kus valitsusel oli teatud Selge, ma ei, ma ei viitsi kuulata, mis on kõik ette mõeldud  ja plaanitud ja kuidas võiks teha. Öelge mehed, kui teie kuuluksite sellesse komisjoni,  te olete ju asjatundjad. Öelge üks asi, millest alus alustasime teie,  et Eestis oleks kasutusel termin merendus,  millest te alustaksite? Merekultuuripärandi propaganda. Määratlemaks need hädavajalikud spetsialistid,  keda meil täna Eestis üldse ei ole ja koheselt suunaks  teatud isikud väljapoole Eestit mõneks ajaks kogemusi  omandama ja pärast seda Nendel inimestel oleks tagatud  juhtivatel ja vajalikel ametikohtadel töö,  et nad saaksid seda merendust riiklikult mõistus päraselt  korraldada ja suunata. Jah, see on ka tõesti õige ja mina siiski näen,  et kõige üks suuremaid ohtusid on praegu meie väike sadamat  kalasadamate püsimine sellepärast et need kipuvad ikkagi ilma. Kuuekümnendatel aastatel oli neid minu arvates üle 200  ja tänaseks on jäänud neid üle 30, millest tegelikult  praktiliselt kasutatavad on umbes 17. Jah kolhoosi sadamaid oli 58, kus oli, ühesõnaga  registreeriti laevade paatide väljaminek  ja tagasitulek. Nii teie alustaksite sadamatest Mina alustaksin tegelikult regionaalsest,  rannakülade taastamise või sellisest poliitikast  ja mingil määral on see asi hakanud nüüd  ka viimasel ajal liikuma. Peab ütlema, et Euroopa liidul on näiteks ühtne kalanduspoliitika,  mille üheks eesmärgiks ongi just kalandusest sõltuvate alade püsimajäämine,  sest see on ka mujal Euroopa Liidus. Luubi all ja Eestil tahes tahtmata tuleb seda teha  ja mingil määral praegu peab ütlema, et  põllumajandusministeerium on sellele teele asunud,  on tehtud tellitud mitmeid uuringuid. Rannakalandusest. Ka kalatöötlemisest ja praegu näiteks. Meil on käimas seal mereakadeemia osaleb selles Inter3 maaprogramm,  kus on Väinamere kalanduse jätkusuutlik areng koos  siis ka rannakülade Püsimajäämise probleemiga, mis on leidnud väga head toetust  kohalikelt maakondadelt Mul on hea meel, et te seda ütlesite, nüüd on vähemalt Vikenti,  Elmar said natukene, võib-olla rahuhinge,  et rannakülasid ja rannakalurid ei ole päriselt ära unustatud. Eile professor Eiki Linper ütles mulle, et kui tema oleks  selles komisjonis, siis tema ei alustaks. Mitte kuskilt ei ole vaja alustada, sest ühel päeval käib  siin Eesti mereelus selline suur pauk. Pärast seda kõik hakkavad ennast liigutama,  tuleb ainult see suur pauk ära oodata, see olevat vana vene  nõukogudeaegse mereajaloo absoluutne rusika reegel. Me käime nüüd ära Eesti idapoolses rannas Peipsi ääres  ja vaatame, mida inimesed räägivad. A. Robert ja hilja ma vaatan, et teil ei ole kala üldse veel ostetud. Kodus kala juba. Palus paltus ei ole ju see kala, mida ei,  meie veel ostame, me käime ringi ja vaatame,  kus on rasvasem ja suurem, aga praegu need kõik teised  ostavad ala ära, paremad kalad veel on peitus,  see on meie jaoks. No teie olete rahvuselt ingerlased ja, ja siin Peipsi kandis  elanud üle 40 aasta, et, et kuidas teile tundub,  et täna siin saab vaadata kalu, saab nende nende nimesid  õppida sildi pealt. Et on ka teistsuguseid aegu siin olnud, on,  on, asi on selles, et kallal laat nüüd vist on,  kolmas aasta aga vana aasta Me käisime siia kala Toomas Räpist. Just siia ohus ost lahusust siis oli siin kolhoosi,  käisime autoga siia, varastasime ütleme nii,  paha räägiti, varastasid need kastid täis räpist,  viisime koju, siis meil oli aiamaa ja teistel  ka suitsutasime õhtul õlle, suitsu, rää,  mitu kasti. Ma saan aru, et te varastasite ainult kaste,  mitte kala. Kala. Tähendab te varastasite sellepärast, et seda kala oli  nii palju, et keegi ei jõudnud seda lugeda,  kaaluda on sellest, et need müüsid küll,  aga müüsid kõikidele ei müün siis oli siin kala poolt,  sealt ka said osta. No ma räägin nii naljakat, et me varastasime,  aga me ostsime ka ja siis nagu Urmas ütles,  et need autodega lohusu siin on teede noh,  mina olen töötanud teedevalitsusel personal töötajana  ja siis lohus piirkond, kus Urmas oli, töötas  ka kolleeg minu ja, ja tema ka tõi meil sinna teede,  valitsuse tammikus suured koormat, rääbist meie ostsime  ja siis õhtul puhastasime rääbis väga õrn kala. Seda peab kohe puhastama, ei tohi, et ta palju vett saab,  siis ta läheb pehmeks. No nüüd ma nägin, et siin ma ostsin ise ka ühe rääbise  tulevad Ameerikast. Et kala nüüd on nagu muuseumi kaup. Ja ütles, et see meie kala on läinud Venemaale siin Peipsi  käärest ära, aga no need ikka Peipsi kalurid ikka vahel  püüavad ja no ega vanasti tookord, kui te siin alustasite  kastidega ostmist, ega siis ei olnud mingeid laatu,  te läksite otse kaluri juurde. Ja kiosk oli. Kalureid oli rohkem kui kalu paati käisid,  niimoodi läks paat ikka vastu paati sinna  ja kohe ostsivad järvelt värske pärast, kui ta kaua seisab,  siis ta läheb pehmeks ja ei ole see, nii et sellest samast  elust ei ole ka muud kui mälestusmälestus,  ainult mälestus kogu aeg. Millal saab jälle osta rääpist, no meil oli nii,  vanasti spartakiaad tegime. No nii, kui ütleme siis mitu kastit on suitsetatud rääbist  oma õlu, tegime sporti ja siis saime süüa,  spartakiaadil polnud diplomeid vaja ja rääbis oli auhinna eest. Ei, ei, diplomit oli juures, aga rääbes oli tasuta  ja söö kui palju taha. Nii et kui teie teie käest küsida, mis on kõige parem kala,  mida teie, Robert, ütlete? Ja selle sai selle räpis sai suitsutada,  rääbis sai välitada, räpis sai soolata. Selleks siis talvel võtsid ja nii rasvane lõikasid sibulat,  koort, kartuli juurde 100 grammi juurde,  kõik korras. No Raimo, teie kui eluaegne kalur, teate et sõna kalalaa on  siin Peipsi ääres noh, ainult müügi trikk  ja rohkem naljanumber, et kui kala ei ole isegi püüdmiseks,  mis siis veel müümisest rääkida. Nojah, eks ta tahab viimasel ajal niimoodi olla,  kuna, kuna see, see kalalaat on rohkem noh,  valel ajal üldse viidud. Valeaeg tähendab seda, et kui kala püüd ei või,  siis ei ole seda võimalik ka müüa. Paraku jah, no öelge siis eesti rahvale mitu päeva  või no ütleme, mitu kuud aastas Peipsi ääres kalurid üldse  kala püüda võivad. Noh, kui võtta aasta algusest need päevad kokku,  siis kevadel kuskil kuu aega sügisel kuu aega  ja talvel, kui, Ilmataat lubab jääalust püüki teha siis ka kuskil kuu aega,  nii et kokkuvõttes kuskil kolm kuud aastas. Nii et kui augustis või ütleme, juulis toimub selline üritus,  mille nimi on kalalaat, siis te käite ja vaatate neid  külmutatud kalu, mis on Ameerikas siia saadetud. Jah, paraku ta nii on ja eks me oleme siia tellinud  ka neid mere, mere meremehi, kes, kes natuke natuke  sisustajaks seda laata ja tooks seda laiendaks seda toodangut,  teatud kala nagu, nagu Peipsi, Peipsi kuld,  rääbise on üldse ära kadunud. Aga noh Kui võtta nii, nii et mõnd kala võiks tegelikult rohkem  püüda nagu koha ja taevitab ja sööb ju teisi kalu ära,  aga. Ega meie käest seda ei küsita. Ühed kalad söövad teise ära, aga seadused on ära söönud. Kalamehed, mitu meest siia lohusuu kanti,  on meil üldse järvele jäänud? No põhikalurid on, kes nagu aastaringselt kogu aeg püüavad  nii mõrdade kui võrkudega, seitse meest. Öelge, mis on saanud teistest kaloritest Kes on läinud ehituse peale siin Eesti vabariigis laiali,  kes on läinud Soome ehitama? Elada on ju vaja, teenistust on vaja. Akse, kui teie käest küsida, kui pikk on teie kalamees,  staažika, te. Kui palju see kala püüdmise töö muutunud on? Muutunud ka ja on palju muutunud ja vanasti käisime ikka  siin lihtsamalt, nüüd on püünised ja paadid  ja mootorid ja värgid ikka hoopis teine kui vanasti. Purjetega käidud. Ümber Peipsi, kurat, mootori kerge muidugi selles suunas. No te olete unikaalne nähtus selles mõttes,  et siit, Peipsi äärest, Lagedi külast ei ole teie rohkem kui  võib-olla pealinna küllasõiduks lahkunud,  et siin te olete sündinud ja siin te olete terve elu  töötanud ja elanud. No kuulge, siin meie ümber on nii palju võrke  ja mõrdasid, kas te tuleb välja, et see on kõik teie enda? Kokku pandud kalapüügivarustuse, et kas te teate ka,  kui, kui palju varandust teil siin on? No mitmele kalale selles mõttes, et mitmele kalaliigile Kalaliigile oi liigid on palju. No kui täpselt nüüd hakata lugema, siis läheb natukene aega,  aga 10 liiki vähemalt ikka. Aega teil on olnud, tuleb välja, et, et te olete 83 aastane,  kuigi mina seda ei usu ja passi ma teil vaadanud ei ole. Aga kuidas see on võimalik, et nii raske töö,  nagu on kalapüük nii nii talvel kui muudel aastaaegadel,  et see on hoidnud neid selliselt heas vormis. No ei tea, kuidas, aga eks hakkavad väiksed hädad  ka ikka tulema. Hakkavad juba tulema 83 aastaselt. No kuna teie vanaisa ja isa on olnud mõlemad kalamehed,  öelge, mida nemad praegu ütleksid, kui nad saaksid teada,  et Aksel kasutab tänapäeval täpselt ühte võrku  ja kahte mõrda ja ühte kilomeetrit Peipsi järve selleks,  et et endal. Rõõmsat meelt ja hinge sees hoida. See ongi ja minu ainuke asi nüüd, et vähemalt kui. Ilm on nii, liigun, sõu on vähemalt, see on väga hea asi. No kas sellist aega on olnud, kus Peipsi-äärsed kalamehed on  olnud nii nappide vahenditega on pidanud läbi tulema? Oli varem ka ja ja vahendid püünised tegi viletsad,  nüüd on püünised paremad palju. No aga lubasid Aga lubasid oli parem, siis läksid mida taid,  kui ka veel keegi elada, aga nüüd on ja lubadega napp,  isegi rääbise on täitsa ära kadunud, üldse pole näha,  vanasti oli seda paksult paadid täis hommiku meestel,  aga nüüd ei ole enam üldsegi näha. Aga no teiste kaladega Koha oli jälle ka kõvasti vahepeal, nüüd on see  ka nüüd vähemaks jäänud. See võib kosub rutem, kahe-kolme aastaga võib jälle koha tulla,  aga rääbist nii ruttu ei tule. Võib-olla ei näegi minu silmad, see tähendab. No te praegu ühe Või kahe mõrvaga käite, millal te viimati järvel olite? Eile käisin viimati No mis mõra sisse jäi? Mis mul oli seal kaks-kolm kala, oli? No sellega toidab kassi ainult ära, naisele enam ei jätta. Väga õige, kas sai oma jau, jah? Kuulge, öelge, kas teil on hing haige ka kõige  selle pärast, mis selle järveäärse eluga juhtunud on,  ja selle poliitikaga? Noh, poliitikast ma ei tea midagi, aga sellest nüüd,  et kala vähem on. Minul ei ole midagi, sest minu aeg on läbi,  mul oleks nüüd mis see asi juhtus, küll kahju olnud,  aga minul ei ole midagi ära. No aga neid neljakümneaastasi mehi, kes kala püüaksid,  kui, kui neil see võimalus oleks. Ja aga paljud mehedki on ära läinud. Siin juba talvel ei olnud midagi nüüd kevadel midagi,  aga noh, noored mehed tahavad ikka teenida. Paljud on ära läinud üldse teise töö peal. Ja väga paljud teie eakaaslased on sellest ilmast üldse ära. Ja no ja oi, meil terve küla küla on tühi,  kolm meest veel on. Kõik on läinud ja, ja mitte vanalt, 50 ringis  ja neist, kes mehed on alla viitmine. Öelge, kuidas heaks kalameheks saab, kui kaua õppimist see võtab? Ei olegi vaja, kui hea tahtmine on ja see on tähtis asi,  kui kui mees ei Lähe püügile ja midagi saa. Ja see talle haigeid. Aga mõni mees, kui täna ei saa, ma enam ei lähe,  siis on Moasi kalamees. Aga teen, lähen homme veel veel kõvemini  ja saab ka jala ja see jääb. Nii et teile ei tee praegu ei, ei suru teie kalale mineku  tahtmist isegi see maha, et ei et kala. No kas teiesuguseid noori mehi on peale kasvamas,  kas te näete siin ükskõik, kas talvel või kevadel  või sügisel tulevad ja, ja tahavad kala püüda kõigest hoolimata? Kohalikusid mehi ei ole. Ja siin noored noored lähevad kõik minema siiamaani,  kes linnadesse ja ega noori, ma ei teagi,  siin ei olegi. Ühtki noort, kes peale tuleks? Kas kalameeste amet sureb siinkandis välja,  te olete ju siit mõlemast pärit. Kui rääkida nüüd jah, nendest vanadest? Traditsioonidest siis tõesti on veel mehi,  kes elavad vanade traditsioonide järgi, aga nende elu pole kerge,  sellepärast et tundub, et kala on ka kavalamaks läinud. Et tuleb uuendustega kaasa minna, aga meie kandis on veel mehi,  kes tõesti aerupaadiga lähevad oma tehtud aerupaadiga  järvele panevad sisse mitte Hiina võrgu,  vaid päris ikka käsitsi kootud võrgu ja püüavad enda tarbeks  oma pere tarbeks kala ja elavad sellest. Urmas olete te ise ka kala kätte saanud,  elus? Ja, aga mina ei ole võrgumees ega mõrramees. Ütleme nii, et mina käin talvel pidevalt järvel,  olen sikuska mees ja, ja kui aega on suvel,  siis ikka õngega käin ka järvel, jah. Kuulge, Urmas, te olete. Vallavanem, mis teie rahvast saab, kui enam seda  traditsioonilist sissetulekuallikat ei ole? See on paras peavalu tegelikult ja, ja ma väga tunnen muret  selle üle, sellepärast et olen lapsepõlves siin olnud  ja olen näinud, kuidas on kala püütud ja kuidas on kalal  käidud ja ja. Ma tunnen neid mehi, mul on nad silmade ees veel,  kes olid aastat 30 tagasi hobustega vahused,  hobused tulid poe ette, isa oli poodnik,  mul, ma imetlesin neid hobuseid ja tundsin neile kaasa,  sest suured kalakoormad olid pead, hobused olid vahus  ja käidi niimoodi kümmekond hobust üksteise seas Venemaa  kaldas ja igal pool kala püüdmas ja ja see oli see,  see, see oli väga ilus aeg. Nüüd on saanid puraanid hoopis teine tehnika. Muidugi, sellel on ka oma võlu, aga, aga ma mu süda valutab  väga sellepärast, et sest ise ma armastan loomi,  mul on omal. Meil peres on kolm hobust ja, ja käime hobustega  ka järvel talvel ja teeme põllutööd ise hobustega ja. Käite järvel tähendab, püüate kala? Jah, talvel jah, sikuskal ja. Ja öelge, kas see kalalaat on siis nüüd oma südametunnistuse rahustamiseks,  et rahval tõepoolest kala nägu, välimus ja maitsemeelest ära  ei läheks? Teatud mõttes küll sellepärast et terve suvi on ju  tegelikult püügikeeluaeg. Aga nagu näha, olete võibolla isegi ringi käinud  ja näinud kala on kala ei ole mitte ainult Peipsi siia  tulnud ja toodud, vaid on ka. Kuskilt mujalt Läänemere rannikult Jah, ja isegi mere tagant. Tiina, te olete Avinurme tüdruk, mida teie mäletate,  missugune kala on kõige parem ja kuidas tehtud? Kõige parem kala on koha. Minule minule maitseb, pakute seda mõnikord nüüd  ka oma mehele ikka pakun, kui ta koju mulle toob. Ja ja latikas on muidugi ka. Vastab andamatult hea. Ma tänan teid, et võtsite vaevaks siia tulla,  sellepärast et ma saan aru, et te olete sellised  südametunnistusega merearmastajad, kes on viimased 10 aastat  ainult pidanud vaatama, kuidas miski siin Eesti riigi  merenduses ei liigu või kui, siis ainult tagurpidi. Ma loodan, et me ei saa homme sellist kirja nagu,  nagu nendele ettepanekutele, mis on seni sealt valitsuse  poolt tulnud, et jah, me täname. Täname. Uudishimu ja, ja osavõtu eest, aga me alles arutame asja,  nii et võib-olla, kui pärast seda saadet kellelgi läks siit  midagi hinge ja te alustate selle asjatundjate komisjoni loomist,  siis minu poolt see patakas pabereid 15 minutit lugemist  ja te saate aru, kui halvad on asjad Eesti merendusega. Aitäh, me kohtume nädala pärast.
