Looduse lemmikud. Tere, loodusesõbrad. No tore on see Oleme juba viiendat saadet järjest kaunitel Eesti saartel, kus rohi on rohelisem, linnulaul helisevam ja meri otse loomulikult sinisem. Nõnda olen ma muide kuulnud nii mõnegi vaimustunud matka inimese suust. Ka täna saame lähemalt tuttavaks Pakrite, Vormsi ja Osmussaarega. Uudo Timm müüb neid kohale ja minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Nimetatud saaret teeb eriti põnevaks. Tugev seos Rootsi rootslastega, nagu see Lääne-Eesti puhul tavaks on. Tere ja Loode-Eesti Nork koos saartega, noh juba alates tegelikult ka põhjaeesti Pranglist, millel on ka tugevad rannarootslaste sidemed olemas. Aga kui me nüüd räägime Pakritest, Osmussaarest ja, ja Vormsist, siis see side on tunduvalt tugevam. Ja hilisem rannarootslastega ja seetõttu ka leiame siit kohanimed mida me siis rööpnimede lausa kasutame. See tähendab siis seda, et kohalike paikadel või küladel on nii eestikeelsed nimed, kuid ise isegi isegi võib-olla eestikeelseid nimesid ei ole. Ja on ainult rootsipärased nimed, nii et nüüd me oleme jah, selles piirkonnas, kus siis tuleb kohanimede ma, et rootsi sugemeid hästi palju Ja millisega nimetatud saartest me siis alustame. Siis ikka liikumist idast läände, nii nagu meil paar saadet juba väikesaartega käsitlemist on olnud ja üks saarterühm on siis Pakri saared. Seda saab nimetada just saarte rühmaks lausa, sest kuigi suuremad saared, Väike-Pakri ja Suur-Pakri on vast igale ühele tuttavad, aga, ja nende vahel on terve rida väikseid saarekesi veel nagu Lankrun ja kapasaar ja ja teisigi veel, mida tavaliselt siis suuremate kaartide peal. Mäe no kas tohib väike ja suure Pakri saare puhul alustada väikese imeliku konksuga, mida mina pidasin esimese hooga trükiveaks nimelt on märgitud Suur-Pakri pindalaks noh, siin kuskil 11,6 ruutkilomeetrit Väike-Pakri omaks tervelt 12,9 ehk peaaegu 13 ruutkilomeetrit ja te väitsite mulle enne saadet, et just täpselt nii see on, et siis väikesest on saanud suur Jah, no tegemist ongi jälle järjekordse sellise looduse loomuliku arenguga, noh, nagu me oleme juba mitmeid ja mitmeid kordi rääkinud, on on meil siin Põhja-Eesti pool, maapind kerkib ja, ja need väiksemaid laide on ühinenud siis suuremate saartega ja niimoodi ongi just Väike-Pakri külge liitunud neid rohkem neid väikseid laiukesi ja selle tulemusena on siis ta saanud pindalalt suuremaks kui Suur-Pakri. Aga noh, nimi on jäänud ikkagi Väike-Pakri, nii et see on üks selline üsna sageli ka mälumängudesse esitatavaid küsimusi, et järjestada näiteks Eesti saari pindala järgi ja siis väike ja Suur-Pakri selline nime eksitav moment, tihti ka siis vastajaid. Nii et olgu see lohutuseks kõigile väikestele, alati on võimalik ühel või teisel moel suureks või natukenegi suuremaks saada. No see pindala pindalaks, mis sest, et väike on suureks saanud ja, ja suur väiksemaks jäänud mitte väiksemaks jäänud, vaid, vaid suhteliselt siis väiksema pindalaga saareks osutunud. Siis huvitavam on vast see, mida seal saarte peal siis näha võime ja kuidas üldse nende saarte peal elu on toimunud. Kui me nüüd vaatame ajas tagasi, siis need saared, noosin, võime ka rootsipäraseid nimesid vaadata, siis on lilla Raagoya Storavaga ehk siis suur ja väike rukkisaar meie keeli ümber pannes. Need saared asustati. No kuskil 1345. 50. aasta paiku ja just rannarootslastega ja need rannarootslased siis asustasid neid saari kuni siis 39. aasta nii välja, Mill siis Molotov-Ribbentropi pakti järgselt ja sellest tulenevalt siis NSV Liit sai endale baasideks nii Pakri poolsaare kui siis Pakri saared. Ja seetõttu siis noh, sisuliselt sund evakueeriti kogu saare elanikkond, noh, mõned inimesed siiski veel läksid uuesti tagasi sõja ajal aga siis enne taasokupeerimist, siis need inimesed lahkusid sealt ja enamasti läksid siis Pakri elanikud Rootsi. Nii et peale sõda olid siis jällegi Pakri saared sõjaväeala ja seinal oli siis kaugpommitajad laskeväli ehk siis ka Kaug-Idast ja rist startinud lennukid käisid siis siia meie saari pommitamas, sihtmärki pommitamas ja muidugi tänu siis sellele ega palju nendest algsetest majadest järgi ei ole, mõnedes kohtades on küll külade asemedel kivi müürid veel kõrvalhoonetest või ka mõnest elamust särgi ja siis on kiviaedu ja noh, hulganisti igasugust militaarset jäänukid, olgu siis sihtmärkide romud või siis ka barakid või kasarmud või muud sõjaväe ehitiste varemed. Nii et iseenesest see vaataja silmades kõike on, aga kui vaadata inimtegevuse jälgi, siis, siis muidugi hästi trööstitu. Aga noh, natukene on siiski loodust seal, mis siis loodushuvilisele rohkem huvi pakub. Looduse lemmikud. Sõjaväejäljed, nad on nii püsivad ja nii totaalsed, et läheb ei tea mitu inimpõlve ja kas ka siis võib öelda, et nad on enam-vähem likvideeritud, see on selline asi, mis lihtsalt ei kao. Seda enam, et noh, kui me vaatame neid Pakri saarte pinnast, siis siis tegemist on noh, kõigepealt siis Pakri saarte põhja osad on analoogiliselt Pakri poolsaare packerör Neeme tipuga siis klindi Astangud ja suur osa Pakri saartest on tegelikult siis paepealsed või loopealsed. Lõunapoolsed servad on natukene tüsedamad mullaga ja seal kasvab ka metsi, aga päris sellist tüüpilist metsa väga vanemat metsa nagu seal saarte pealt leida ei ole, füüsiliselt on ikkagi tegemist kadastik ja sellise loometsade üleminekutüüpidega ja kuna see mullastike on suhteliselt õhuke, siis kõik need ehitised noh, seal on hästi palju betooni, betoon ta lihtsalt ei idane ega mädane ka sajandite jooksul, nii et seal kindlasti neid jälgi jääb, jääb veel mitmeks sajandiks. Aga muidugi, kui, kui aktiivne sõjategevus või lasketegevus seal piirkonnas nas lõppes nende laskmiste tagajärjel muidugi kaasneb ikka aeg-ajalt tulekahjusid ja seetõttu saarte põhja osad on suhteliselt lagedad ja lagedad, on nad püsinud just ka tänu sellele, et kui loopealsel, kus karjatamist niitmist ei toimu ja seda ei saanud toimuda seal, sest lihtsalt ei olnud inimesi ega karjapidajaid, siis hakkab kasvama kadakas. Ja kui see kadakast tuli üle käib, siis on jälle tükk aega tühja maad. Millal jälle uus kadakapõlvkond hakkas siis tulema, nii et sõime käime Pakri saarte peal ja Josteriti põhjapoolsetes osades siis avanevad suured laiad loo alad kohatiste kadakategruppidega. Aga kui nüüd veel kord võtta seda, et Pakri saarel no 50 protsenti selle saare olemusest tähendab tegelikult ikkagi militaarset jalajälge siis palju on räägitud sellest, et Pakri saarel võib-olla lausa ohtlik liikuda, et kuidas sellega lood on. No eks sellega ole nii, et noh, peale sõjaväe lahkumist Pakri poolsaarelt ja, ja ka Pakri saartelt siis oli olukord muidugi päris hull, sest lõhkemata laskemoona oli seal üsna palju. Ja muidugi aastaid kestis see, et oli vaja nii-öelda demineerimistöid teha ja seda ka seal tehti. Nii et praegusel hetkel noh, me ju kuuleme iga kevadel ja sügisel lõhkekehi tuleb välja siin ja seal ja lausa Tallinna linnaski siis lihtsalt neid lõhkekehi on kindlasti seal ka praegu. Aga nad kõige käidavamad kohad, need on ikkagi esmapilgul vähemalt üle kontrollitud. Muidugi ega seal kaevama hakates, siis võib jumal teab millele peale sattuda. Noh, miks ka mitte kuskil sellise kõrvalisema koha peal ega siis ruutmeetri kaupa kõiki seda ala ei ole suudetud Aadi üle kontrollida ja, ja noh, kui me neid näiteks võtaksime mingi metalliotsijana, siis see ragiseks pea igal sammul, sest metalli seal maapinna peal ja, ja pinna sees on ikka ikka lõputult palju. Nii et jah, seda peab arvestama, et seal võib peale sattuda mis iganes Militaarsele jäänukile, olgu nad siis lõhkekehad või, või võib-olla veel suurem probleem on tegelikult sellega, et me kunagi ei tea, milliseid aineid kasutati ja katsetati seal noh jutud käivad näiteks, et seal on katsetatud bioloogilist relva. Kuna Pakri saar varte peal on selline üks kolle, Tulareemia kolle, saan siis üks, üks haigus, mida levitavad närilised, aga see levib ka tolmuga. Ja, ja viimased dolareemia juhtumid olid just nende lahkuvad Nõukogude sõjaväelaste hulgas, kes siis asju kokku panid seal ja haigestusid sellesse. Nii et noh, see tähendab seda, et kui te seal käite ja kuna seal on vanad talukohad ja kasvab õunapuid ja, ja kui need, kui need õunad on puu otsas, siis vast ei ole oht nii suur, aga kui nad on maha kukkunud, siis tuleks neid hoolikalt pesta ikkagi enne kui neid sööma hakata. Noh, ei tasu kohe hakata neid võtma, sest mine tea, võib-olla närilised sealt üle jooksnud ja noh, samamoodi on, tuleb ettevaatlik olla, sest seal näiteks joogiveega need kaevud ja ja allikad, mis seal on. Et täiesti vabalt võib kuskil pae lõhede vahel mingisugused Jääkained olla, mis siis ei ole sugugi mitte meie tervisele ka kõige paremat, nii et sinna saartele minnes tasub võtta ka joogivesi kaasa, mitte jääda lootma seal kohapealsele, sama saatus on tegelikult ka teistel saab edasi. Kui me räägime Osmussaarest, siis, siis täpselt samad asjad kehtivad ka seal, sest see oli ka täpselt samamoodi totaalselt militariseeritud saar vahepeal ja Ma ei oska uneski, et näha, mis seal veel kõik võid maa sees peituda. Selles mõttes on militaarsete väikesaartega mahlade külastamisel tuleb lihtsalt lihtsalt käituda natukene teisiti kui meie ehedate ja rikkumata saarte puhul. Aga lähemegi nüüd Osmussaarele Osmussaarel. Siis meie kõige loodepoolsem saar ja ta on siis Soome lahe lukuks ja seetõttu on ka muidugi olnud siis läbi aegade ka ka militaar Nooruses huvisfääris. Ja Osmussaare saatus on üsna üsna sarnane Pakri saarte saatusega, et et ka see saar oli siis määratud sõjaväe tugipunktiks sama Molotov-Ribbentropi pakti järgse ja baaside lepingu alusel ja kas sealsed elanikud, kes siis olid jällegi rannarootslased, kõik sealt evakueeriti? No kõigepealt muidugi, kui Osmussaarest rääkida, siis, siis need legendid Osmussaarega on väga, väga kuulsad ja tema rootsikeelne nimetus soodenzolm viitab juba sellele, et see oli vana viikingite peajumala Odini matusekoht ja, ja noh, selline omaette saarena keset Soome lahe uued on siis tuntud juba ammustest aegadest. Ja väidetavalt seda hauakohta tähistas suur kivirahn, mida tänaseks päevaks enam ei ole. Jah, jällegi nii nagu Naissaare puhulgi. Kuna nende militaarrajatiste jaoks oli vaja ehitusmaterjali, siis näiteks Pakri saarte vaheline Tamm ja, ja siis sild, mis ühendas kahte Pakrid, see ehitati siis majade seintes olevatest kividest või siis ka kiviaedadest, noh, antud juhul siis Osmussaar puhul läksid siis loosi suuremad rändrahnud, mis siis ära lõhuti ja siis ehitistesse sisse müüriti. Aga nüüd, kui me juba nende rahnude juurde läksime, siis Osmussaare peal narkuna Osmussaare kõrval, kohe on see meie kuulus Neugrundi meteoriidikraater siis nii nagu me Lääne, Eesti või Läänemaa saates rääkisime, et seal on selliseid huvitavaid tumedavärvilisi suuri rahne mis siis just selle neutrondist plahvatuse järgselt nagu tekkisid, nii on ka Osmussaarel neid neuron täitsa rahne, terve rida ja neist ka muist on siis sõjaväerajatiste see osaliselt sisse müüritud, nii et nii et ei pääsenud ka nemad sellest purustamisest. Aga kui me nüüd Osmussaart vaatame, siis Osmussaar on oma suuruselt 15. saar Eestis ja, ja tema pindala on 4,7 ruutkilomeetrit umbes. Ja pindala ka tegelikult kogu aeg muutub, sest ühelt poolt siis murrutab meri põhjaosa ja põhjaosa randasid, seal on siis pankrannik. Ja teiselt poolt siis lõuna poole lõunaosas jälle kuhjab rannavalle ja kui me vaatame Osmussaart, siis, siis Osmussaarel on tegelikult terve hulk väikesi järvekesi, mis siis on just kujunenud selle läbi, et et rannavallid, kui neid kokku kuhjatakse, siis tekivad teinekord sellised pikad varred ja kui need pikad sääred lõpuks järgmise maaosaga kokku lähevad, siis jääbki selline endine lõugas väikseks järveks ja noh, suuremad järved on siis in hamme ja ja väiksem natukene lill, hamme. Nendel on ka täiesti, Need on olemas ja nagu juba alguses sai öeldud, on siis siin valdavalt rootsikeelsed nimed ja neil ei olegi eestipäraseid nimesid. Ainult väikse mugandusega, võib-olla me ei häälda seda rootsipärasust päris välja. Kuidas on lood inimasustusega? Enne sõda olid asustatud, Osmussaarega on selline huvitav lugu, et et Eesti aja lõpus, kuna seal ei olnudki taludel oma maid, vaid kogu saar kuulus nagu kogukonnale ja kuna see kogukond lahkus saarelt tegelikult ei ole ka maade tagasisaamist seal olnud ja, ja see maa tegelikult kuulub riigile. Aga peale nõukogude sõjaväe lahkumist 93. aastal siis jäi saar päris inimtühjaks ja 2001. aastal kolis sinna üks perekond, kes siis hakkas lambaid kasvatama ja valdavalt need lamba tantses islandi tõugu lambad, kes siis neid poollooduslikke kooslusi seal hooldavad. Kui me nüüd räägime selle Osmussaare looduse poole pealt ja keda seal näha võib, siis ega eriti palju imetajaliik ja seal ei ole. Sinna on üle ujunud näiteks koprad ja, ja mingid kes siis nende siseveekogude peal seal püüavad kanda kinnitada ja noh, rebased, kährikud on ka veel ja ega seal suurt noh, mõni mõni võib ka juhtuda sinna peale ujumat, aga nüüd oluline on see Osmussaar just rändlindudele, eriti arktilistele rändlindudele, kes siis Soome lahe kurgust läbi lendavad ja siis oma puhkepeatuseid teevad just nendel jäänukjärvedel, kui siis tuulealustel rannikuvees. Nii et see on üks oluline rändepeatuspaiku. Ehk teisisõnu Osmussaar asub rändeteel, mida mööda liiguvad miljonid linnud. Just sest suurem osa Arktikasse rändavaid linde, olgu nad siis aulid või laagled või haned või teised liigid. Need liiguvad üle meie Loode-Eesti ja see saar keset Soome lahe suved on siis heaks astmelauaks, kus siis hetkegi hinge tõmmata. Looduse lemmikud. Ja läheme nüüd siis saarelemis rootsi keeles, kõlab päris huvitavalt. Ormsa eesti keeles tegelikult ei ole raske arvata, on see Vormsi. Oma arvamuse või, või teda on ka tõlkimise läbi saadud, et ussisaar aga Vormsi on siis meil ikkagi suur saar ja Vormsiga ei ole nii hullusti läinud kui, kui neid eelmiste väikesaartega. Kuigi piiritsooni ta loomulikult jäi ja, ja piirivalve seal väga hoolikalt kõiki, eriti Lääne ja põhjaranda minevaid inimesi siis kimbutas. Nii et seal on mitu küla ja kuna nende küla nimi ja siis vaatame, et nad on siis reeglina rootsikeelsed nahk järge eesti mugavdusega on näiteks viibi ja Norby Välby viibi. Me hääldame neid eestipäraselt viien või pühi on siis rootsi keeles küla ja nii mõnegi küla nimega, sest võtame siis normi, siis, siis on põhjaküla ja, ja seeläbi sisenda lõunaküla. Aga noh, meil on siis ikkagi, kui mõni päris eestikeelne kohanimi ka ja küla nagu suuremõisa näiteks noh, tal ei ole otseselt siis rootsipärasust sealjuures, aga enamus kohti tõesti on siis Rootsi päritolust ja kergete mugavustega, siis võib-olla praegu eestindatud Ja kas Vormsi loodus on ka selline, mille kohta võib öelda, et rohi on rohelisem, linnulaul helisevam ja meri sinisem? No võib öelda küll, et jah, Merjan sinisem, eriti siis kui asetseda niimoodi, et päikesevalgus just õigest suunast merele paistab, sest teatavasti see merre värvus sõltub väga sellest, et kustpoolt valgus peale langeb ja nii nii mõnegi koha peal ja kui õiges kohas olla, siis siis meri võib-olla ikka päris päris sinine. Aga kui me vaatame Vormsi loodust, siis, siis loomulikult on Vormsil täiesti omapäraseid loodusobjekte ja noh, sellele annab muidugi jälle tooni pikad maasääred, olgu nad siis Rumpo poolsaar arve näol pikalt siis kagusse suunduv poolsaar või siis Austrial blon poolsaar, pikk maasäärvorm see loodeosas, mis siis on kadakatega valdavalt kaetud ja, ja nende kadakate vahel taimestik on hästi omapärane ja, ja loomulikult Nahkuna kitsa maasäärega tegemist siis loodusehuvilisele ühelt teiselt poolt maasäärt vaadata merele ja nüüd kõik oleneb siis tuule suunast kas siis merelinnud või rannikulinnud on koondunud ühele poole või teisele poole maasäärt. Nii et need maasääred on ka väga huvitavad linnuvaatluskohad. Aga noh, näeme vorm siis ka väga erinevaid pinnavorme, kõige sellisem, suurem, uhkem pank on siis Saksby rannas, see on siis läänekallas Vormsi läänekallas ja siin on siinsed klibuvallid ja murrutatud paeastang. See on, see on täiesti omaette vaatamisväärsust, seal on veel ka Saksby majakas ja kindlasti leiab ka selliseid kohti, kust siis ujuma minna. Nahk vigi peab arvestama sellega nii Pakrite puhul kui, kui eriti Osmussaare ja Vormsi puhul, et kui me lähme põhjaranda ujuma, siis siis teinekord võib seal olla päris külm vesi, sest need rannad on avatud otse suurele merele. Nii et alati ta vaadata siis, et kustpoolt tuul on ja kas kas ühte või teise randa tasub minna ujuma näiteks. Aga, ja kuna siis saks Bigant on jällegi pae peal, seega siis, siis loomulikult on kadakad ja, ja loopealsed seal ja loopealsete rikkalik taimestik, missis, mis siis võlub eriti taimehuvilisi. No üks selline huvitav piirkond on ka press, liigi ümbrus siis plast, ligijärv, õnneks jäänukjärv, see on siis hulla ja suuremõisa vahel. Ja sellest põhja poole jääb siis ka üks, üks hästi võimas Allikes suur Allikes mida tasub siis ka vaatama minna, seal on ka matkarajad olemas ja noh, muidugi veel peale selle, ega Vormsi ka ilma nii-öelda oma mägedeta pole. Kuigi see mägi on üsna madal ja samamoodi aluspõhja kõmix siis hõitergi mägi ehk siis siis paeselline küngas, kus siis paljandub bioherm ehk siis just selline käsnad korallide ja nii edasi kivististe tekkinud. Baas selline oli tänane saade, kus sai lähemalt tuttavaks suure ja väikese Pakri, Vormsi ja Osmussaarega. Nüüd siis heidame pilgu, mida on saatnud kuulajad eelmise saate teemal. Just nii ja mainime ära kaljulaine Hello toredat fotot, kus ta viitab roheluses puhkamise rõõmule ja looduse taassünnile. Terve hulga kaljulainele. Uusi kauneid vaateid leiate meie kodulehelt. Tiiu Beliimovaga saatis meile lookese sellest, mida ta valgejärve kandis nägi. Käisin eile jalgrattaga valge matkarajad, algul mehed asendasid vana laudteed uuega. Naised valmistasid herne ja hapuoblikasuppi ning praadisin pannkooke. Lastel oli samuti lõbus. Hea, et võtsin kaasa Maret saare kingitud taimemääraja ehk kukk ja kukeaabitsa sai seda pidevalt lapatud nii laudteel kui metsarajal, nii märksõnade kui piltide järgi. Kas Eestis on leitud täidisõielist tulikat? Mulle jäi metsateel üks avanenud õis silmapungi mitu tükki avanemist ootamas. Hüüdsin paar viimast kuuldekauguses olnud naist tagasi. Nii Nissi põhikooli bioloogiaõpetaja õlvile. Plaan kui ravimtaimehuviline praktikeerika Padiselt nägid esimest korda sellist loodusimeteerika, noppis taime kaasa lootuses, et kellelgi on korralik fotokas kaasas ja saab pilti teha. Ühes hiljutises Maalehes oli leheküljed ja kui teksti ja fotosid erinevatest Hiiumaa ülastest. Ise olen korra elus näinud täidisõielist sinilille. Minust jäi ta sinna metsaservale kasvama, hiljem pole sinna sattunud. Teadjamad ütlevad kirjutavad, et tolmukatete taim ei paljune. Nähtud tulika õis minu meelest steriilne ei olnud, aga ilus oli küll. Kaheroopa vahel kasvamas selline lugu siis ja suur tänu kõigile toredate saadetiste eest. Ja nüüd siis uueks ülesandeks saata pilte ja ja elamusi Vormsi, Osmussaare või, või Pakrite ja nende ümbruse. Looduse kohta Meie aadress on mikkuda ette ERE või 10 124, Tallinn, Kreutzwaldi 14 vikerraadio looduse lemmikud. Ja kuhu läheme nädala pärast, nädala pärast? Liigume siis Väinamerre ja heidame pilgu näiteks jumalaidudele ja kesse laiule ja ja võib-olla veel mõnele väiksemale laiule, mis seal ette tuleb. Stuudios olid Uudo Timm, Haldi Normet-Saarna ja Maris Tombak Kuulmiseni nädala pärast. Looduse lemmikud.
