Miks tatravars on punane? See juhtus vanal hallil ajal siis, kui taimed ja puud veel rääkida oskasid. Oli jahe, talvepäev tatar ja rukis, istusid laia jõe kaldal ja ajasid juttu. Äkki ilmus nende juurde pika halli habemega vanataat, kepp käes. Ta peatus tatra-rukki juures ning küsis. Ei tea, kus siin on sild, mis üle jõe viib. Olen juba kaua mööda jõe kallast kõndinud, kuid pole silda leidnud. Kahju küll, ütles tatar, aga torm peksis silla puruks ja viis minema. Seepeale muutus taat kurvaks ja lausus. Hull lugu küll, mul on rutt turu tarvis üle jõe minna. Sel päeval oli kange tuul ja jõgi lainetas tugevasti. Saad, silmitses veidi jõge ja ütles. Mul on väga kahju, et pean teid tänase külma ilmaga paluma, ennast selga võtta ja üle jõe viia. Küsivalt vaatasid Tarja rukis teineteisele otsa nagu kaheldes, kas nad suudavad taati mässavast jõest üle viia. Neile tundus, et külma vette astudes võtab, kui nad otsekohe ära ei, mina küll ei vii, vastas rukis. Kui ma niisuguse külma ilmaga vette lähen, siis suren ma jalamaid. Seda kuuldes muutus staat veel nukramaks. Viimases lootuses pöördus ta tatrapoole. Aga kas sina oled nõus mind üle jõe viima? Tatar noogutas ja vastas. Jah, eks ma siis proovi. Palun oodake üks hetk. Ta tõstis hõlmad üles, võttis taadi kukile ja astus külmades jõe voogudesse. Lisaks sellele, et vesi oli kiirevooluline, oli jõe põhiga välja väga kivine ja tatari jõudis vaevaliselt edasi vähehaaval jalgadega põhja kombates. Ta oli väsimusest ümber kukkumas. Jala taga olid külmast lausa tuimad, ent ta pidas vapralt vastu, hoides taati märjaks saamise eest. Teisele kaldale jõudnud otsistatarsile ta kivideta paiga ja laskis taadi seljast maha. Olemegi kohal. Tee peal ma veel ei teadnud, kas jõuangi nii kaugele. Nüüd aga on kõik hästi, võin rahulikult hinge tõmmata. Ent külmas vees käimisest olid tatrajalad täiesti punaseks läinud. Tähelepanelikult silmitses ta tatrajalgu ja ütles. Oled tubli poiss, ütlen sulle tõtt. Olen teraviljade jumal. Nii suvel kui talvel pean läbi käima kogu maa, et kõike jälgida. Oled tubli, et sa külma ei karda. Ja et sa minu vastu väga suurt headust üles näitasid, siis lasen siin suvel päikese käes hästi suureks kasvada. Aga osavõtmatu ja külmakartlik rukis peab talvel põllul külma kannatama. Hüvasti siis. Ning kepi kätte võttes läks taat oma teed. Räägitakse, et sellepärast peabki rukis talvel külmaga lume all võdisema. Tatar aga kümbleb kevadest alates suve läbi sooja päikese paistel. Ainult et külmas vees kõndimisest on tema varre alumine osa nüüdki veel punane.
