Seekordsesse saatesse said valitud Metslang, Nemad aga põhiliselt need väiksemad. Ja kõigepealt siilist. Paljud meist sansiili käe peal hoidnud peetakse teda heaks ja armsaks loomaks. Ja küllap ta seda siiski on. Kreutzwaldi Kalevipojas on ta ka hea loom, aitab seda suurt vägilast, kui sülePeipsi tuleb lauakoorem seljas ja sortsi lased kallale, tulevad. Siili kohta on rahvasuus arvatud, et ta on kahte liiki vähemalt kahte üksn seasiil ja teine koerasiil ja siin on bioloogidel probleem. Kas ei olegi siin rahvas tähele pannud erinevaid liike? Võib-olla Etme, saaksime ühe siililiigi veel juurdegi, kui kõik niisuguste erinevuste märkijat paneksid omad teadmised kirja ja saadaksid need ära. Teadvuse meestele. Aga rahvas on muidugi täpselt kõike ei oska töötada, aga tähele panna. Näiteks on professor Ariste Kihnust üles kirjutanud, niisuguse arvamised. Imeb talvel käppa nagu karu. Mäe juures on teda hästi sallitud, sellepärast et usuti, et siis ussid ei tule maja juurde. Ja näiteks Sangaste ja Otepää kandis Tartumaal, siis on arvatud, et siirdub õnnemajasse. Ja jama ajas siis hoopis teises kandis Saaremaa pool on, et see, see on õnneliku koha peal, kuhu siilid kokku jooksevad. Ka ainult Virumaal, Jõhvi Vaivara kihelkond on need, kus on öeldud, et hiilib karjaõnne majast ära. Kui teda siis maja lähedal nähakse. Muidu vastutulijana on siin väga heas tähenduses. Kui siil tuleb vastu, siis on hea õnn. Ja siis vahest nägid veel niimoodi, et kui ta läheb ees junn läheb ees. Aga kui tee kõrval, siis õnn on lähedal. Siis näiteks, kui lähete, see oli esimene vastutulija on siil, siis öeldakse, et ootamata õnn on ees või näiteks läheb kaubareisile siis saab kasuga müüa. Nii et tänapäeva kaupmehed võivad seda meeles pidada. Kui suvisel ajal siilika vastu tuleb, siis teadagi tõsisem on see uskumus, et siil kustutab tuld. Nimelt kui karjapoisid olnud, tule teinud ja siilile olid pojad lähedal, siis ta võttis ja turtsus seal kangesti ja lükkas ninaga neid väikesi prahikesi kaugemale. Ühesõnaga etta püüdsid, tuli laiali, ei läheks. Niisugune uskumus käib tema kohta ja siis on teiste rahvaste samuti sildub imerohu. Seda imerohtu nimetatakse veel siilirohuks või jõurohuks või, või Mu heinaks. Ja üks tegelik taimeliik, mis seal taga võiks olla, on maaja, hein oma hea lõhnaga. On öeldud, et siilirohi või siilipopirohi lõhnab väga hästi. Rõhuga on nii, et kui selle siili käest kätte saad, siis ta see inimene saab suure jõu, nii et ta võib näiteks kõik uksed ära lõhkuda. Jaksab ka veskikivi üles tõsta, on öeldud, või näiteks, et kui tal see on põues või kaasas, siis ta saab kohtus õiguse. Aga rõivakirstu pandult on rõivastel hea lõhn ja koid, neid ei puutu. Seemned ilmselt käib just selle maarjaheina kohta. Aga seda imerohtu kätte saab, siin on niisugune õpetused, tuleb teha siili pesale aeg ümber väikestest okstest või teivast taguda need maa sisse ja siil tahab oma pesajutis tulla, kuidagi poegade juurde ei pääse ja siis hakkabki imerohtu tooma ja täpselt sellel momendil, kui ta siis imerohuga tuleb, tuleks ta kinni võtta ja siis on valesti öeldud, et tuleb ära tappa ja et ta ei saaks seda alla neelata ja siis saatsin imerohu tema käest kätte. Aga siis Keila kihelkonna rahvaluulekoguja on 1939. aastal koguni mõeldud niimoodi, et et sildu, kõik need maarjaheinad, aga ma sellest ei kirjuta, sest et pärast haritlased ta on pannud haritlased, jutumärkidesse, haritlased aga vaat niimoodi loomi piinama, siis jätan selle teadmise endale. Sellest on nüüd nii palju aastakümneid möödas ja me oleme nii palju targemaks saanud, ma loodan vähemalt, et meie nende haritlaste hulka ei kuulu, kes hakkavad siili niimodi kimbutama ja imerohtu otsima. Karjastele öeldi ka omal ajal, et see on sama koguja kirjapanek. Et siili ei tohi kiusata, kasvab sulle siil sisse südamele siili okkad peale. Ja see ka, et koer tuleb siili kalalt ära ajada. Kes siili kiusab, seda hammustab uss. Muidugi, et kasvab sulle siil sisse, seal oli oma põhitaga, sest usuti, et nõidusega Sabsiili kellelegi sisse panna. Siili naha kohta öeldi, et kui siininahku näitud, siis hobuseid sellega silitada siis hobused kosuvad hästi. Aga jällegi on öeldud niimoodi, et kui see siili ise tapad, siis hobused hakkavad hoopis kiduma. Nii et siin tuleb ilusti see loodushoiumoment sisse. Miks üldse siili lokkad on? Kalevipojast juba teame seda seletust. Et see on tal siis tasuks või preemiaks nupuku seest, aga valja last on professor Albre meie dile mees kirjutanud niimoodi. Siil tegi konnale liiga konvandust ära eluaeg nõelte sees olema. Sellepärast siis. Ja tänapäeval on küllap siilid tõesti inimestega rohkem kohanenud, inimkaaslejad saanud ja võib-olla tõesti on elamute läheduses rohkem. Aga seda pani vanarahvas ka tähele. Julgete siilide kohta öeldakse niimoodi, endisele seal ei näidanud siil, nina, siil ja tüdrukud olnud vanasti häbelikud. Tüdrukud ei häbene ega tõmba, kasi ennast krunni. Ja Raplast on 1937. aastal kirja pandud see, et see kõik olla viimsepäevamärk. Nii on siis siiliga tena jah, nagu me alguses juba ütlesime, on hea loom, aga siin kõrval on mutt, mutiks on nimetatud ka vahest vesirotti Möldrit ja need muidugi teine looma ka uskumused natuke kattuvad. No nii hästi lähe. Kusiilil. Meil on siin põhjuseks must värv, väljanägemine ega mutt, kui käpad laiali ajab, nii väga ilus ei ole. Võib-olla see, et tal on eluviis väga varjatud, ta nagu ei tulegi maalt välja. Ja muidugi ka see, et ta on aias kahjutegija, ta pole niisugune neutraalne või ükskõik nagu, nagu on siil. Ja muti kohta on rohkem halbu märke. Ilma enne on tõesti nii, et kui on palju mutimullahunnikuid, siis tuleb soe või sulatalv on sula. No ja seal on oma tõepõhi ka all, kui maa ei ole jäästa, saab lihtsalt rohkem yles saiade mulda. Putukad ka liiguvad mulla sees. Aga näiteks kui hoone lähistel või seina all muite mulda üles, siis sellest arvati ikka teatavat lahkumist või ärakolimist. Ja kui siis juhtuski nõnda, eks see antud siis uskumustele rohkem tuge ka. Mutitõrjet oli vaja teha aias oli ta pahandusetegijat siis öeldakse näiteks nii, et kolm korda vasaku jala kannaga auku ütelda. Siis ta läheb sealt ära, aga võib-olla on isegi mõttekad niisugused õpetused, et pihlaoksad latvapidi kapsapeenardesse panna, Põlva kandis on olnud see niimoodi õhtul siis panna peenardesse. Või et igasse aianurka panna pihlaoks mõtepe õpetus, üks õpetuse niisugune liha suitsutamise kepid mutimullahunnikusse panna ja siis on muidugi need tuuleveskid, mis aeda tehakse ja ja kui kirjandusest vette, siis ma olen lugenud, et toominga värsked oksad, kui torkida aeda, siis ajab müügiriide mult mutid ära. Et tasub võib-olla proovida seda vanarahva tarkus tõesti pihlakaokstega. Aga siis on veel niisugused, õpetasid puu, mis metsast teise vastu hõõrudes kiiksub, raiuda ja põletada, tuhk mutimullahunnikute laiali ajada. Et siis nad ära jäävad. No seda nüüd hästi ei tahaks uskuda, aga võib-olla tõesti mingi võõras mõju tal tundub, et keegi on ta territooriumile tunginud, ütleb tõesti, siis ta nii väga sinna ei tule. Siis saartest on kirja pandud niimoodi, et muti mulle aukudesse natuke soola panna või naisterahvas pissi, kui sinna siis pidi mõjuma. Ta on musta värvi ja elab mulla sees, võib-olla sellepärast on temaga seoses niisugune kujutelm, et ta kannab endas maa viha või ma jõudu ja seda on siis kasutatud ära ka rahvameditsiinis. Ja siis on üks kole õpetus, kes mutti käes hoiab, et see sureb, saab arsti käe, ta saaks siis arstide mitmesuguseid haigusi, see on rohkem Lõuna-Eestis levinud niisugune õpetus. Näiteks kui kariloomi silitada muti käpaga siis püsivad rammusat muttis on ka ilusa läikiva karvaga ju Öeldaksegi, et siis on koduloomad ka läikiva nahaga sile kui mutt. Ja kui selle käega, kus sa siis mutt oled hoidnud, nii et ära sureb, ta pidi väga kergesti, tema ta ilmselt on päris šokiseisundisse tõepoolest, võib-olla siis sureb kiiremini. On öeldud, et kui selle käega silitada hobuseid, siis on hobust, õnn ja hobuseid siginenud hästi. Aga mõnikord on öeldud ka, et teda ei tohi tappa. Et kui peremees hävitab mutid ära oma kodu ümbrusest sistel hobused ei edene, see on lõuna eestist Võnnuste setust niisugune uskumus kirja pandud. Ja siis on öeldudki nii et, et hobusepidajad säästavad muti siis hobused on ilusad kummutid. Ta hakkavad läikima. Ja Võnnu, seal on öeldud ka see, et põllumehe õnn on. Kui teda ei tapa, ei tohi tappa mõtte. Ja nüüd räägiksime veel ühest koledaks peetud loomast nahkhiir. Temal on ka tume värvus mustjas. Eluviis on salapärane, liigub öösel pimedas välimusel natuke õudne, ei ole, ta lind ei ole oma rahvauskumustes, noh, tundub niisugune imelik loomet ei lenda. Ja nimedki on tal selliseid nagu tondi päästlane sünjema aiast, nahklapp. Paadilind on öeldud ja põhjendatud sellega, et teda ei pea, ei kappidega, uksed ikka lendab minema. Ja on öeldud ka, et on vanapagana loodud, vanapagan saadab öösi endale saaki luurama, siis on Rakverest üles kirjutatud ja seda on ka öeldud, eta tähendab jumala tehtud käikest, sellepärast siis öösel liigubki nõiaseltsi ja nahkhiirel nõiaveri sees. Sellepärast on siis nahkhiire veregagi üht-teist ette võetud. Ja on öeldud nii, et jumal hoidku tema nägemise eest. Ühesõnaga Lõuna-Eesti uskumused on need Maiason õnnetust. Vanarahvas kaob majast ära, ühesõnaga siin jäädavalt lahkumist tähendanud. Siis abielurahvas läheb Külli üldse halba, tähendab Kuusalus on öeldud nii, et kui nahkhiir oma küüntega sind riivab, siis sa enam ei parane sealt kohast. Ja kui pähe lendab, siis sellel on halb oodata, see on halb märk või see inimene hakkab varastama. Ühesõnaga, niisuguse nõia või kuradi loomaga kokkupuude juba mõjub, niimoodi. Tartmise keeld on küll, aga tagapõhjaks on võib-olla, et tus hoopis temaga kokku puutuda, et siis saab endale halba mõju sellest. Muidu on öeldud, et valge lina peale saab teda püüda küll. Ja milleks teda püüda maja? See on see, et temaga saab ettevõte igasuguseid meie temposid ja kui need üle vaadata, siis põhiliselt on see kõik must maagia näiteks Venemaal hobusetalliuksele luupainaja vastu, see on umbes sama nagu kull või siis ka neid päevakull on pandud ristilööduna, et siis lubaine või nõidus ei pääse ligi. Siis näiteks kui kaarti mängijal on nahkhiir taskus, siis ta võidab kohtus ka võidab kogu aeg. Ja need nahkhiireverest ikka sellest verest. Kui sul nahkhiireverd on kaasas, siis on sul hea õnn, nõidus ei hakka peale. Tapi tonditegemisel tonditegemise all mõeldakse krati tegemist, kes hakkab sulle varandust vedama. Siis kui nahkhiireverega käsi määrida, siis lukud ei pea. Või on abikuntsi vastu, ühesõnaga vastu nõidus. Siis kui teele tilgutada, siis hobused ei lähe edasi. Kui näiteks tahad, et kellegi hobused ei pääseks edasi ta kiusata siis niimoodi teha siis näiteks kui määrida nahkhiireverega raha ära, see raha tuleb alati sinu juurde tagasi. Vaat see on niisugune rahvusvaheline kujutelm, tagasi tulevast rahastriti kaupmeeste seas. Aga joodikule, kui nahkhiireverd sisse joota, jätab joomise maha. Ja siin on samasugune nagu näiteks lutikad või, või mingid muud jõledus, et siis ei oota, et siis mõjub. Siis, kui näiteks tahad, et teise mehe põllul vili jäi kassa tilguta, aga nahkhiireverd? Või näiteks kui teisele paned peapesuvette nahkhiireverd, mõned tilgatki jääb kiilakaks, juuksed enam ei kasva. Ja näiteks teine õpetused kirvest määri ta on nii, et kännud ja võsa. Nii et nii head kui halba, aga ikka rohkem kui halba. Ja miks evelini oluline peaks olema. Siin tundub küll, et meie nahkhiir selles süüdi ei ole või õieti meie nahkhiireliigid, Need, kes Eestis elutsevad, aga need lõunapoolsed, kauged sugulased, vampiirid, sest on tõesti massilised liike kes imevad näiteks koduloomade verd või ja küllap need uskumused on suust suhu levinud siia põhjapoolsete rahvastini välja. Ja sellepärast on meilgi siis niisugused kujutelmad, et nahkhiireverega just nii palju ette saab võtta. Ja vahelduseks võtaksime ühe hästi meeldiva looma jälle. Ega vist ei arva ära, kes see on, nirk. Suur nirk ehk Kärk, väike nirk, kaks liiki on meil väike, nelk on üleni valge, aga suurenergile kärbil, lahitsakse Hermeliin Eksundidega nimetatud, temal on sabaots talvel must suuruses nüüd eriti vahet ei ole. Üks ja sama. Väike nirk võib-olla teinekord suurem kui suur nirk või vastupidi, kuidas just juhtub? Ka teised kärplased on kõik suuremad, see on siis tuhkuret, õhk ja metsnugise kivinugis naarits. See on siis banaarits, mitte mink. Ja saarmas mäger, kõik siis sugulased, aga nirgid nendest kõige väiksemad. Siin on meie kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvaluulekogujaid tyyp, Pirkkani kirjapanek Keilast 1981. Nirk on püha loom, teda ei tohtinud tappa. Valitses arvamus, et igas talus on oma nirk ja ta on just seda värvi, millised on taluloomad? Kui talus punased loomad, on ka nirk, punane on loomad, kirjud on nirk, kaap kirju. Vaat see on see põhiline teadmine siis nirgist, mis on üle Eesti levinud, aga teistel rahvastel samuti. Nii et näiteks venelastel on samasugune ettekujutus. Nelgi karv vahetub tõesti, on ta ilus ele valge nagu valgejänes. Aga veel on ülapool tume pruunikas nagu meie kariloomad, veised tõmmu ja alt hele. Ja sellest siis võib-olla tulebki, et kui veel kevadel teda rohkem nähakse, kus ta parajasti kirju on siis vaadatakse, et see ikka peab midagi tähendama. Kui ta nii erinevat värvi on. Ja selle järgi siis arvati, et selles peres, kus ta sama värviga ennast näitab, selles peres need loomad edenevad, kes on samal ajal üldiselt nirgi nägemini näitas looma surma ette ja ei ka teinekord inimesi surma. Ja siin on usutud, nii et kui selline must ja valge istun kurgu all, siis ta on nagu kiriku pita matusel ja sellepärast siis? Jaa, hobuseõnne kohta on eriti idapoolses Eestis siis nii nagu venelastel kysi uskumus. Et kui on tume nirk mustjas või punakas, nagu teda nähti, et siis seda karva hobused hästi edenevad. Kagu-Eestis või Lõuna-Eestis on ka asjade uskumust üsna palju. Ja see tõekspidamine, et maja nirkida on otsekui maja kaitse või majahaldjas, siis et teda ei tohi tappa. See on rahva teadvuses olnud püsivam kui maja ussikujutelm. Maja ussi puhul tulevad need piibli mõjustused. Madu oli ju see, kes Eevat meelitas, aga nirgi puhul need vast kõne alla ei tule. Ja nirk ise ka suhteliselt vähem ohtlik, eks ole. Ja võib-olla sellepärast need uskumused kauem püsinud, need praegusaegne maarahvas, vanem põlv mäletab seda veel päris hästi. Nüüd teistest veel mõni sõna, et mägra kohta ei ole suurt midagi rohkem kui seegi, et nagu siil imeb temagi käpa sama on arvatud arust põhiliselt siis saan ma kohta on see, et kui tema pidi vilistama, siis kalad tulevad kokku. Ja naaritsa kohta on mõned kirjapanekud, ainult et naaritsakäpaga, kui siluda systervistab. Olen kuskilt kuulnud, et naaritsa rasvapidi kosmeetikas ka kasutatamine, et mine tea, võib-olla tervistab tõesti. Ja nugis ei kohta siis nii palju, et regilaulus tuleb nugis noori mehi, esinete on siis nagu mehe kujutiline öeldakse, et nugise silmad noorel ikka nugise silmad, vanal varese silmad siis noore kohta öeldakse, et ta on hästi terane. Nii palju siis nugisega võrdlast. Jaa, jänesest jänest on kaks liiki, meil halljänes, teda öeldakse põllujänes kivi, jänes, liitu, see on siis vast leedu järgi lõunapoolse leviku järgi ja kesa jänes. Ja teine on valge, tema taiga tüüpi metsade elunik taiga tüüpi metsade elanik, laanejänes metsajänes ja kui soos elab, siis öeldakse veel soo, kliin teda enam põhiliselt jahimeeste tähelepanekud ja jänesekohta. Ei saa ütelda, et ta tingimata väga halb oleks. Ega ka väga hea. Aga ju ta on olnud oluline jahiloom, nii et siin on ikka seoses sügisese jahiga näiteks, et sügisel lehtede langemise ajal teda ei tasu metsast otsida, ta kardab, krabinal läheb sohu. Kardetakse, et kui ta juba valgeks hakkab minema, siis tuleb varsti lumi maha, selle järgi ennustatakse ilma. Siis öeldakse, et kui ta teeb jälgi värski lume peale, siis see lumi maha jää. Ja eks see ole palju kordi juba kontrollitud, et see tõesti niimoodi kipub olema. Või näiteks talvel veebruaris öeldakse, et ta teeb rohkem jälgi. Aga kui varsaga hobune terve suvega ja jänesepoega tegi kohta öeldakse nii, et hange ajal on tal juba esimesed pojad märtsikuus, teinekord Nende nimi on hange, pojad, siis on kulupojad rohupojatöödeks ka või näiteks rukki õiepojad siis, kui oli jaanipäeva paiku. Jänesenime ei tohtinud nimetada ja siit tuleb see pahajänesemaine siis kui kalale või jahile mindi, siis ta rikub püügiõnne, kui teda nimetada. Ja isegi söögi ajal ei öeldud, et siis ta tuleb orast sööma. See on niisugune sideme võimaldamine selle metsaga ja metsloomadega. Ja nagu väljakutsumine, nagu öeldakse, hundist räägid, siis hunt tulebki. Ja selle asemel on ilusaid nimesid tal Aavikuemand, oksjonärija, Nurme, kuningas, haavikuisand muidugi naat, kõrv, pikk-kõrv, nahk, kõrv, pikakõrvaline. Need kõrvad on siis tähelepanusse jäänud. Kontjalg on öeldud tema kohta metsahall värvuse järgi. Ja kõige rohkem on uskumusi selle kohta, et kui jänes üle tee läheb, siis pidi ikka halb õnn olema. Aga mõnikord öeldakse ka, et kui vasakult paremale läheb, siis on hea. Ja kui vastu tuleb, siis ka halb õnn. Ja kui jänesele hüüded küka maha kükke maha, siis pidi kükitama ka. Seda tasub järgi proovida, sest Ta korraks tõesti niimoodi peatub ja vaatab ringi nagu sinu sõnumine teda just majutaks. Jänese kohtan toredaid muistendeid, nimetan nii et et mängult loomisega, kui tahetakse proovida, et mismoodi see on. Ja öeldakse, et päästke mind ära, kui ma ütlen, või noh, kui ma hädas olen, siis juhtub niimoodi, et need, kes ümber seisavad, märkavad, kuidas must jänes tavaliselt on ta musta värvi jookseb sealt vahelt läbi ja hakkavad jänesele järgi vaatame järgi jooksma. Ja selgub, et see inimene, kes poomise proovi tegi, ongi ennast üles poonud. Ühesõnaga see on siis kurat, kes ruttu appi tuleb, et hinge endale saaks. Ja näitab ennast mustennessina. Loome muinasjuttudes. Me teame lapsepõlvest juba, missugune on jänes, natuke haledavõitu ja ikka kõrvaltegelane, aga anekdootides on ta teinekord nupukas vaimukas ja tubli. No võtame näiteks jänes karu mootorrattal, kuidas nad kahekesi sõidavad ja jänes kogu aeg jõuab kaasa pärast ütleb, et natukene väsitav, sest mootorrattal on ammu põhi alt ära tulnud. Ja uuemad jahimehe jutud on siis niisugused, et kuidas paremini seda jänest kätte saada, tubakat kivi peale panna. Või öeldakse, et jänesel oli karja, millest tuli ümber tule ajada. Või näiteks Avinurme kandis oli tänavu suvel niisugune jutt, et jänes, koer, mõlemad läksid jää alla kahe jõe vahel siis koera jänest, aga ehteid kohe teine minek, yldiselt jänesejaht vanasti oli suuresti varitsusjaht söödalt. Ja siin on üks huvitav juttude ringson jõuluaegsest jahil käimisest hüvitiseta erine muudest püha või mingi tähtava ajal jahi käimistest. Aga tavaline on just niimoodi, et mees läheb jõuluajal jahile jõululaupäeval opisse heinakuhja juurde jänest vahtima ja näiteks alasti mees tuleb sinna torupilli mängima. Või rehe juures passib jänest ja laseb ja jänes ikka liigutab, teeb jälle. Ja jänes ikkagi liigutab veel, laseb niimoodi 15 korda ja siis ise põgeneksist, ilm läheb juba liiga suureks. Või näiteks kuskil küüni juures on ristikheina peale jänest oodata. Tuleb suur jänes, mees laseb, jänes tõuseb tagumistele jalgadele püsti ja tuleb lähemale. Jahimees tõuseb üles ja jänes tuleb järele ja hakkab mööda seina ka mehele järele ronima. Mees ronib ikka ülespoole. Ja jänes tuleb juba peaaegu kõrvale, siis mees hüppab maha ja jookseb koju. Otsi kirikuliste keskele. Vaat siin on see vihje juba, et oleks pidanud ikka kirikusse minema, aga mitte metsa jahile või siis näiteks nii et püssilehe lahti, jänes tuleb ikka lähemale, meeslaseb uuesti. Paugu järel on kuulda koledat häält, mis käib lihast ja luust läbi ja siis mees pääseb jälle jooksu, on kaks nädalat kodus, haige. Oskab Loorits raamatus Endis-Eesti elu-olu, on ka neid juttusid. Või siis nii, et uue aasta öösel laseb jänese ikka püsti ja niimoodi kolm korda ikka sama ja vaatab, et hoopis känd oli ja sygenud on läbini haavleid täis. Jälle on mingisugune niisugune võõras või tundmatu jõud mängus või näiteks, et kolmekuningahommikul, mees siis jälle jahti pidama, jänes hakkab taga ajama ja laseb ja laseb ja jänes tuleb ikka lähemale. Siin nende kiluaegade taust on ristiusu pühapäeva pühitsemise nõue, aga vana tagapõhi on ka tegelikult olemas. See niisugune nõue, et liiga ei tohi ahnitseda, et see on kurjast. Loodusele tuleb puhkust anda, miski, muidu tasub kätte. Need on siis looduse enda mingit kaitsevaimud ja haldjad niisugused jõud, sest muidu jäävad metsad tühjaks ja saabki jätku. Ja eks tänapäeval oligi niimoodi, et nii valget jänest jääb metsades vähemaks kui halli jänest põldudel.
