Öeldakse küll, et aastad ei ole vennad aga milleski on nad ju ikkagi alati ühtmoodi. Olgu jõulud pealegi valged või mustad olgu sügised, jahedad või soojad. Aga nii pole küll kunagi olnud, et kevadel ei läheks. Luiged. Sa pead lõuna poolt ja liiguvad põhja vahel lennul vaid mõnekesi, teinekord jälle pikkade Rodudena laululuiged ja väikeluiged läbi, isegi. Aprill on siis. See aeg, millal meil pikema puhkepeatuse teevad, nii et neid merel ja järvedel aga ka põldudel ja mitmel pool üleujutusaladel tegutsemas võib näha ning kuulda. Eriti kaunid on neil aegadel Luige kontserdit vaiksetel jahedatel öödel ja seal, kus neid hulgakaupa koos nagu näiteks Haaskas Matsalu lahe rannikul 10 aasta eest. Tol kargel aprilli ööl, kui jäädvustasin järgneva helipildi Maailm meie ümber ja meis endis muutub kõik, mis juhtub selles muutuvas maailmas luikedega. See juhtub varem või hiljem ka meiega. Üks linnuteadlaste uurimisobjekte selles muutuvas maailmas väikeluik tema eluolu vaatlemiseks on välja mõeldud mitmeid nippe. Üks nipp on luikede värvimine. Seda tehakse väikeluikede talvitusaladel Inglismaal. Kel võimalus, ise hoidku luige parvedel silm peal ja kui kusagil peaks üleni valgete seas näha olema osaliselt oranzikaid linde siis need ongi vitriinhappega täidetud pange kas tagakeha või kaelapidi kastetud linnud. Kõik teated oranžides luikedega pakuvad uurijatele suurt huvi. Ja need võiks siis saata Tartusse zooloogia ja botaanika instituuti, ornitoloogide või ka raadiosse, kust need samuti teadlastele edasi toimetatakse. Ent peete, kui siis silmas, et luikidel on oranžikas kael või tagakeha ja seda peaks siis ära märkima. Olulised on ka vaatluste aeg ja koht ja üleüldse kõik üksikasjad vaadeldavate lindude kohta. Ja mida enam neid on, seda parem. Sest tarbetut ära jätta on hiljem alati võimalik. Et me nüüd juba kord mere ääres oleme siis maksaks kuulata veel üht helipilti, mis salvestatud. Väikesel laiul Hiiumaa ranniku lähedal veel neil aegadel kui ristpardid seal majade õuedes hulgakesi mängimas käisid. Vilistajad on isaslinnud, aga kokutavat naeru meenutavad häälitsused kuuluvad emaslindudele. Millest käib jutt, seda teavad linnud üksi. Teadlased väidavad, et isaslinnul on viis erinevat tüüpi häälitsust ja emaslindudel koguni seitse. Laululinnud, keda kuulda võib, nende seas ka vares, on ristpartide naabrid. Aga kui soovite, võite neid ka kevadpeo külalistena võtta. Helipilt on salvestatud 1984. aasta 29. aprilli varahommikul saarnaki laiul. Tol kevadel kogunes mängumaale linde umbes 30 ümber. Tänavu polnud neid paari-kolme nädala eest enam kui kasinasti kolm, neli ni eetrist partidele lihtsalt sandid ajad. Nüüd aga midagi hingele. Hommikune kägu olevat hoolekägu, see ongi hommikune kägu. Kägu peaks varsti tulema. Tavaliselt kuuldub esimest käo kukkumist maikuu alguspäevadel ja siis ühtäkki üle terve Eestimaa. Aga käblik, see pöidlapikkune linnuke, laulis mõnel pool juba talvel. Nüüd rõkkavad risused okasmetsad tema laulust ja lausa ime, kuidas suudab nii väikelinnukübe toime tulla nii palju lauluga. Käblik on küll väike lind, aga leidub veel pisemaid. Leidub üks lausa pöialpoiss, keda praegu võib kuusikutes kuulda lõõritamas juuspeen. Laulu viisi. Pöialpoisi laulu varal võime proovida oma kuulmist. See, kes pöialpoisi laulu kuuleb, kuuleb veel paljut. Vanad inimesed sageli ei kuule enam nii kõrgeid helisid. Võimalik ka, et nüüd mõnes autoraadioski järgneb vaikusehetk. Aga kuulakem, nüüd pöialpoissi, kellest pisemat lindu ei leidu terves Euroopas. Vaadake kontsertide kuulutusi on ansambleid ja koorebände ja orkestreid, solistid aga esinevad enamasti koos saatjaga. Üks õige omapärane duett jäi helilindile kord maikuul. Kõrvemaal tarvasjõe ääres metsas. Laulab väike-lehelind ja nii innukalt, et nähtavasti kiskus kaasa musträhni end löökpillil saatma. Sest mingil muul moel ei oska kuidagimoodi seletada rähni nii sagedast põristamisest. Muidu tavatseb musträhn, trummeldab vaid paar-kolm korda minutis. Ja nii nemad siis kahekesi musitseerivad väike-lehelind ja mustre. Vaba Lyndon laanes puurilind on puuris. Meie fonoteegis on tõepoolest laulega puurilindudelt, paari neist on kindlasti mõtet täna õhtul kuulata. Leevikese tunnevad usutavasti paljud punn Paabut ehk Tombakut nagu rahvasuu kutsutada punase pooga lindu kes talvepäevadel aias sirelipõõsas seemnete kallal nokitseb. Leevikese laul aga pole nii tuntud kui lind ise. Sest leevikese laul on väga vaikne ja sumbub enamasti lindude kooris. Helid, mida nüüd kuulete, on lindistatud väga tundliku mikrofoniga, umbes veerand meetri kauguselt linnupuuri juures. Lindistamiseks leevike üldse püütud saigi. Ja töö tehtud, lasksime linnu jälle vabadusse. Tihti küsitakse, kuhu kaovad leevikesed kevadel aedadest. Kevadel kaovad leevikesed kuusikutes pesitsema. Teine kõnes olnud puuri laulja ei olnud päriselt puuri laul ja selle sõna otseses tähenduses. Pigem saame rääkida rehalasse, suletud lindudest. Needki püüti lindistamiseks. Kaks hakkasid laulma, üks ei hakanud. Tema oli nähtavasti emaslind. Viisin tookord mikrofoni pika kaabliga rehe alla ja ise istusin terve päeva toas magnetofoni juures. Aeg-ajalt keerasin nupu. Tulemuseks oli kolmveerand tundi linti, mis paneb hea linnutundja Ki kukalt kratsima. Teist nii head lauljat kui pasknäär vareslaste seas pole. Ta jäljendab lausa hiilgavalt hääli ja helisid oma ümbrusest käeksudes nagu aiavärav ja klahvides nagu peni. Ta petab ära lennuhuvilise, kes tahab kevadel kuulda esimest kuldnokka ja saab hakkama kõige ootamatute häälteri okastega. Metsas kuuleme pasknäärilaulmas üsna juhuslikult ja enamasti põgusalt ja laulu lindistamiseks, siis ei ole erilisi lootusi kuulda olevas helipildis. Nagu öeldud, on linde kaks ja nende repertuaarist selgub, et üks on üles kasvanud mere ääres teine aga kusagil metsade ja rabade rüpes. Mikrofoni võib muidugi ka metsa nii üles seada, et viitab ikka juhtmega kusagile kuuskede alla. Aga ise istud varje, ülikond seljas, puu all ja ootad. Kes otsib, see leiab, öeldakse, aga mõnikord leiab see, kes ootab. Ühel maihommikul 10 aasta eest istusin nõnda metsas puu all ja ootasin, et keegi tuleks teeks häält. Mind märkas tookord mansak, uuris tükk aega asja, siis tuli juurde ja tegigi häält. Nüüd hääli konnatiigist vanas jõe koolme peavad pulmapidu harilikud kärnkonnad. Üks kord aastas ära valitud ajal, aprillikuu lõpul või mai alguspäevadel toimuvad siis need suurkogunemised. Heliülesvõte on tehtud kõrvemaa vaikuses, Jägala jõe ääres. Kevadele annavad häälekuse linnud. Oleme nii harjunud lindude lauluga ja õppinud sellest rõõmu tundma ka siis, kui laulja tundmata. Linnulaul saab omaseks, olgu see keeruline või lihtne. Lindude laul seob meid koduga. Üht õige lihtsalt linnulaulu võime metsadesse parkides kuulda juba märtsis. See kostab kaugele ja hakkab kõrvalindude kooriski. Nii on. Ent linnuriigis kuuldub hääli mida kuidagi ei saa pidada tavapärasteks ja mis üllatavad oma ootamatusega. Mida arvate näiteks järgmisest palast? Need on rohunäpid, kes hulgakesi niiskele niidule kogunenud ja soojal aprilli õhtul mängu alustanud. Kummaline ja väga haruldane heli mida Euroopas aina vähem ja vähem on võimalik kuulda. Need hääled on salvestatud 1978. aasta teise mai õhtul. Rohunäpp on Põhjamaade linnuhuviliste üks meelisobjekte Eestis. Õieti on see nende unelm, kuul rohuneppide mängupaiga hääli. Meil neid mängupaiku juveel leidub. Aga aina vähemaks jääb neid linde siingi. Nüüd aga saagem tuttavaks ühe solisti Caroostikust. Kord varasel maikuu hommikul istus Matsalu lahel Kasari jõe kanali ääres tuules õõtsuvad roogi kõrrel Väike-Varblase moega linnuke keda vanarahvas roo Varblaseks kutsuski. Tema on rootsiitsitaja, päriselt roo ja mitte rootsi lind, nagu arvas kunagi masinakirjutaja, tädi Frida. Kui Rootsi itsitajaks poolitas selle linnu nime. Ja see lugu juhtus veel neil aegadel, kui rootsist polnud sünnis rääkidagi. Tänase hilisõhtuse linnulaulutunni viimase palana tahaks kuulata veel üht heli mis pole küll laul, aga ometi. Kevadise muusika, omamoodi kaunis noot. See on sõtka tiiva vilin. Õigupoolest küll lisas, et ka tiivalöökidest sünnib see heli ja mitte emaslinnulennul. Ja ei teagi nüüd, miks just isaslinnu tiivad lennul nõnda vilisevad ja mitte emaslinnu omad. Aga kindel on see, et päris ilmaasjata see muusika ei sünni. Niisiis sõtka paari lendutõus ja hüvastijäturingid väikesel metsajärvel ühel paramai hommikutunnil.
