Tiri väike sõber. Täna õhtul läheb näitleja Jüri Krjukov Sulle bulgaaria kirjaniku Kirill sõõrovi raamatust ühe öö muinasjutt. Tõtt glo, mille pealkiri on päike meres. Iga päev käis päike lastega mängimas. Ta joonistas neile päikese, jänkusid kitsekesi ja linde, säras nende pisikestel peeglitel. Pärast vihmaga tegi neile seitsmevärvilisi vikerkaari. Kord sattus ta nii hoogu, et jäi äraminekuga hiljaks. Kellad hakkasid ärevalt lööma. Päike ehmus ja tahtis otsemaid teele asuda, kuid lastele meeldis hirmsasti temaga mängida ja nad palusid teda veel natuke Sekski enda juurde jääda. Päike armastas lapsi väga ja et neid mitte kurvastada, jäigi paigale. Mäng jätkus veelgi lõbusamalt. Lapsed oleksid juba ammugi pidanud õhtust sööma ja magamamineku aeg oli juba käes. Üksteise järel süttisid taevas tähed, kuid päikesevalgus muutis nende sära tuhmiks. Lõpuks ütles päike lastele head ööd ja kiirustas teele, sest oli juba väga hilja. Hei, päike, miks sa pole looja läinud? Imestas Ehatäht. Unustasin end lastega mängima ja jäingi hilja peale. Tähed kogunesid parvest tema ümber. Kulla, päike mängib meiega ka natuke. Pean kohe looja minema, aga silmapiir on veel õige kaugel, kostis päike murelikult. Aga miks sa merre ei sukeldu, leidis ehatäht. Nii läheb maa peal pimedaks ja sina kohtad vee all liikudes palju huvitavaid mereriigi elanikke. Tõepoolest peaks proovima. Taevalaotuse asemel võiks ka mere kaudu silmapiirini jõuda. Pealegi maad valgustamata. Suur tänu sulle, Ehatäht ja nägemiseni. Nägemiseni, tähekesed. Valgustage ööd. Hästi. Hüüdis päike, vehkides oma kõige säravama kiirega, siis sulpsatas ta merre nagu tohutu tulekera. Esimesel hetkel ta võpatas ja isegi aevastas Atši kuid vesida ümber soojenes kiiresti. Ainult et oli hirmus soolane. Ta hakkas lääne poole ujuma. Maa peal läks pimedaks, vee all muutusin nii valgeks nagu ei kunagi varem. Mereriigi elanike hulgas tekkis kohutav segadus. Kalad panid mustad prillid ette ja põgenesid ehmunult laiali. Kõige belglikumad peitsid end veealustesse kalju lõhedesse. Kõige vapramad vahtisid päikest, näed Sermina silmade kohal. Palavusest punetavad vähid tõmbasid selga soomusrüüd ja liikusid edasikäigul, sest tagasikäik oleks viinud neid kiirgevale kiskele otsa, nagu nad päikest esimesel hetkel olid nimetanud. Mis tulekerasid, jõukion tahtis teada, väike kala, keda hüpikuks hüüti. See on mõni meile tundmatu helkiv kala, kes kuskilt kaugest merest siia sattunud, arvas vingerjas, keda vigurdajaks kutsuti. Kas te siis ei näe, et ta sarnaneb suure pärliga? Hüüatas pärlikarp Elmeke. See valguskera on päike, hurraa, päike on meile külla tulnud, hurraa, plaksutas delfiiniparv rõõmsalt uimasid. Päike on lugematuid kordi merevees peegeldunud, kuid iialgi pole ta valgus nõnda ere olnud, nii et päikese küll laisa kuulutas asjatundlikult karpkalakera. Päike, päike, kas ta süüa või juua kõlbab? Küsis krokodill kroko ja sihtis sinnapoole binokliga. Kindlasti on väga maitsev, muigutas Hay maiasmokk lähenyabis kända põske. Lõuad laiali, ujusta päikese poole. Koiduvalgus pimestas teda ja tal hakkas palav. Maiasmoka aeglustas käiku, kuid tundis ikkagi põletavat valu. Ta pöördus järsult ringi ja kadus meresügavusse. Päris päikese küll olla, isa kahtles kõvasti. Lest. Lapik. Vesi muidugi summutas osa päikese tugevast särast, kuid ta kiirgas siiski küllalt eredasti. Kui ta päinki on, mida ta siis meres otsib, silitas vurrusid säga onu, kes oli suurest jõest oma meres elavatele sugulastele külla tulnud. Päike on taevakeha ja annab valgust seal üleval. Ja isegi kui ta oleks päike, on temaga tumedad lood. Kui ta nõnda salla maksta ilma luba küsimata, täiesti sobimatu ajal meie merre Oriilinud ei taha, siis Isamaa peast olnud, vangutas pead röövkala hüüdnimega merre hunt. Isegi kalurid sattusid segadusse. Hull kui suur kuldkala ja kui ilus ta Sarrap. Püüame ta kähku kinni, enne kui ta minema lipsab. Ta täidab kõik meie soovid. Nad viskasid võrgud vette, kuid päikesed tuli, põletas need katki ja sulatas tinast võrgupoid üles. Merre. Rahva tähtsaimad esindajad kogunesid koosolekule. Mida me selle koletisega peale hakkame? Pöördus parlamendi poole mere valitseja vaal v purskaja. Utame minema kuulutas esimene õuenõunik, krahv kroko. Ta keedab ja aurutab ära kogu meie vee. Vaadake pilv pilve järel tõuseb tema kohal taeva poole, hoiatas Parun Belamiid. Kui soojenemine jätkub, võib ju kogu vesi keema minna. Siis käime meiega ära ja meri muutub kalasupiks, kõneles uhkelt markiis haug ja imestas ise ka oma teravmeelse mõttevälgatusi üle. Kõik olid ühel meelel minema kihutada. Ainult et kuidas, kes võtab enda peale säärduse üle jõu käiva ülesande saadeti Merrin õel teda torkima, kuid tooli varsti tagasi hingeldav ja tulin üritati tast jagu saada hiigelsuure kala mõõgaga. Viibutati seda kõigest jõust. Mõõk lendas leegitseva ime suunas, kuid pöördus peagi hõõguva na tagasi. Päike isegi ei kahtlustanud, et teda tahetakse minema ajada. Ta tegi mitu seitsme värvilist vikerkaart ja heitis need igasse külge laiali. Pisikesed kala, lapsed vahtisid, vaimustatud vikerkaari hakkasid nendega mängima. Päike tegi veel päikese galakesi vähke, meri, hobuseid, värvilisi veetilku. Kala lapsed polnud iial enne nii hästi lõbutsenud. Seda nähes otsustasid suured kalad heaga proovida. Lähetati saadikud, kes auväärse vahemaa tagant päikeselt pärisid, mis tingimusi ta vaherahu sõlmimiseks esitab. Too vaid naeris ja ütles, et ta ei esita mingeid tingimusi egode mereelanikele midagi halba, lihtsalt ujub läbi mere silmapiirini ja läheb seal looja. Vee-elanikud ohkasid nii sügavalt, et Merilai lainetama. Külmakartlikud tulid päikesele lähemale etten soojendada uudishimulikud, et teda paremini silmitseda. Oi, päike küll sa oled hea. Plaksutasin delfiinid uimedega. Nii et päike siis polegi nii paha, pomises krahh kroko. Paistab, et me eksisime, muheles säga onu endale vurrudesse. Sa oled tõepoolest hea päike, ütles Parun Belamiid. Sa jäägi siia, Merr meie juurde patsutas valitseja vaal v purskaja talle õlale. Palun, jää, käisid ka delfiinid peale. Päikeseonu ole hea, jää alatiseks meie juurde, hüüdsid kala lapsed. See on võimatu. Teiselpoolkeral oodatakse mind juba ammu sooja andma, vastas päike ja jõudiski täpselt sellel samal hetkel silmapiirini. Jää siia, kallis, päike palusid kalad hulgakesi. Nägemiseni. Lausus päike, hüppas veest välja ja kadus silmapiiri taha. Vee all läks pimedaks. Merre elanikud tundsid külmavärinaid. Nad läksid laiali oma veealustesse kodudesse ja heitsid magama. Kõik nad nägid und. Päikesest. Usun, et sinuga unenäod on ilusat head und.
