Tuge kõrge. Kas puuris ise käse valgesse tüvesse augu augu kohale kinnitust? Neid saame kasemahla kesise ja nägu käsub jääle, hakkaski tila kaudu ämbrisse tasemahle tilkuma. Algul aeglaselt. Mahlad vilkumine läks kiiremaks, tilk tilk, tilk, tilk stiitilti, mahlad, vilkumine läks veelgi kiiremaks. Mahleb jäägu juba voolas kila kaudu ämbrisse. Käsime lõhnas värskelt ja puhtalt nagu keeva väike Heidi testis oma pisikesi pehme Ninekesed ase pooleja nuusutes. Nuusutas, nuusutas, nuusutas, nuusutas ja nuusutas käse mahla värsket puhast väävli lõhna. Isa andis väikesele Heedile tillukese kruusikesega kasemahla juua. Mahl oli külm, selge, puhas ja värske. Base mahl on tervisele väga kasulik, ütles ise ja väike veidi jõi. Puuritud augule punni ette ja mahla evolanudki enam välja. Silk ei tohi liiga palju mahlaküte muidu kuivab kas kirja ühtki esise. Sellige. Sirelid nõmmel kodus aias kasvasid lilled, lõhnavad sirelid, lille lõhnavad sireli. Õiekobaratega oli palju pisikesi õisi. Igal õiel oli neli eiei lehte. Kui sireli õie kobaras oli viie õielehega õis, tähendas, õnne. Ei tee, ütles nii. Lendasid valju porine Võrina ja Torine saatel lille lõhnava sireli oksalt lendu. Rohelised hindavad maipõrnikat. Aalto, Heidi kerjus ning käkkega Por-porr, põrr Darr Boris esid, purisesid, põriisesid jätoori, isegi maipõrnikad nüüd veelduagedemalt. Üks neist jäi Heidi juukstessegi kinni ja põrises seal nagu väike mootor. Vastasid teised maipõrnikad. Väike Heidi olis nähe käes. Ise tuli joostes ja päästis tütred. Siis hakkasid ise ja väike Heidi koos lille lõhneva sireliõitest õnne otsima. Isal hoidiski viie õielehega õnne. Äge väike Heedi leidis kuue õielehega. Ei. See oli juba suur õnn. Valge Heedi, see kiiresti kuue õieli. Pehmeid roose käissike pehmeid. Kassi käpad olid nii siledad, siledad siidpehmed, emad, hääled kui väike Heedi pehmeid roosasid kässi käpi noppida, tähtis. Pidite maha kükitama. Siitiliteesid siledat siledat siid pehmediama hääled. Käsikäpad väikese heidis, sõrmed kesi üles ei tulid. Valged ja ilusad nurmenukud ja kullerkupud olid kollased, jäigluse. Valtu Heidi istus õunapuu all ja vaates, kuidas liblika kliendlesid üles üles, üles üles, et teete ta üles üles üles üles. T tähe lämma. Äikesel Heedil oli hea meel. Ilm oli soe, päike paistis, õunad, õunapuu lõhnesid, liblikad lendasid üles üles, üles, üles ette, Te ette, tähe üles, üles, üles üles, et teda hääl läheb maha. Potsti. Väike-Heedistus sinised silmad suured ja ei saanud aru, mis õieti juhtunud oli. Potsti. Väikese heegietele andis suur üliküps õun. Suur üliküps õun pakates kukkudes lõhki ja nääris nii laia suuga heidilineku. See oli teine õun, niiskub kust. Aga kus oli esimene potsti. Väikese Heidi tähe kukkus veelux kolmäe sõu, kus oli esimene. Isegi õun nääris kõik kolm õuna, teine, kolmas ja neljas õu naersid. Aga kus oli esimene õhu? Midagi jahedat, lõhnavat ja magusapunkte maitsvat. Hakkas mööda väikese Heidi siledat põske alla tilkuma. Heidi roosa keeleknet töötas agarasti, ta limp, siis seal siis heidikene, hüüdis töölt koju tulev ise. Sul on õun peas. Kas see oli esimene õun? Esimene õun istus väikese Heidi heleda pea otsas ja naeris omakorda läinud tembu üle. Kimest seda jahedat lõhnavat ja magus äpult maitsvad. Veidikese põsele tilkus. Ise tee redeli jahekas suuri üliküpseid magushapusid õunu, puu otsast maha võtma. Ema ja väike Heidi äikesittide. Need võtsid isalt õunu vastu ja panid nad korvi. Mõni õun kukkus veelgi ise maha. Potsti potsti, potsti potsti. Esimene teine. Ja ongi jutud kuuletud näidki sõber pani pea padjale silmad kinni. Ei jää kenasti magama ja tund.
