Kiri tekkis jube, ongi aeg kuulet, õht, töötu. Ja täna loeb näitleja Salme Reek sule jälle lugusid väikesest heidist. Värberi värkest mannavahtu kui valkjasroosa keedus valmis, oli varasemasele kahti savikaussi. Üks savikauss oli suur ja teine savi igavusse. Liiwalki ema võttis endale kätte suure puulusika. Väikesele Heedile andis ema käti väikesi puulusike. Ema ja Heidi hakkasid mannavahtu kloppima. Emak loppis mannavahtu suures savikausis suure puulusikaga needki Heedid loppis mannavahtu väikeses savikausis väikese puulusikaga. Mannavaht savi tauside sättas paisuva. Ta polnudki enam valkjasroosa, vaid rohekasvalge. Mannavaht savi kaussides paisus veelgi. Mannavaht oli muutunud loppimisest kohe kõvaks, häälitase valgeks ja läikivaks. Mannavaht oligi valmis. Nüüd testis ema kohe kõva hallikasvalge läike Kiva mannavahu suurde ilusasse lääs kaussi. Väike Heigi tähtis savikausid ja puulusikat puhtaks süüa. See oli mõnust. Mannavaht oli hapu, magus ja maitsev. Vist selle perest nii kohev, valge ja maitsev, väike Heedisida, klopi, täites ise kiitusestega, muutus mannavaht väikeseks. Lõbus märg vihm. Väike higi istus akna all, õuessedes lõbusat märge, vihmatilk, tilk tilk tilk, tilk tilk tilk tilk tilk tilk tilk, laulis lõbus, märg viis lõbusast märjast vihmast hakkasid voolama aiakesed võlv oi-oi-oi või või, või, või või isegi Toiekesid väike heidi tahtis kangesti õue minna. Õue seda sädet, lõbusak märge Viisme, tilk tilk, tilk, tilk tilk tilk, tilk tilk tilk tilk. Õues vulisesid ojakesed. Vihm võis väikese higi jalakesed märjaks teha. Oleksin lapse jalad märjaks saanud, oleksid köha ja nohu lapsile külge hakanud. Tilk tilk tilk, tilk tilk, tilk, tilk, tilk, tilk tilk tilk. Pilve vahelt hakkas paistma palke. Lõbus märgi, vihm kadus, ära. Lõbusat, märg, vihma ei sadanud. Kena. Siis tuli. Ema pani väikesele heidili jaki selga, mütsi pähe ja kummisäärikud jalga. Väigi heidi võisid õue minna. Veoki seedi jalad jäid kuivaks ja köhani. Suur ümmargune ai pai. Väikesel Heedil oli suur ümmargune hall pall, suur ümmargune häll, pall põrkas kärgesk, põrkas, kärge, põrkas, põrkas kärbes, kärge, põrkas, Kärdad, Kärdas. Kulide millegi taha peatuma jäi. Väike higi jooksis suurele ümmargusele hällile pallile järele ja sai selle alati kätte. Põlka põrka põrk, vahel juhtus nii, et suur ümmargune häi pai pääses veerima. Väike-Heigi otis suurt ümmargust hälli pallitoolijalt. Ja leidiski üles suure ümmarguse hällipall. Oi seda rõõmu, mis siis oli? Põrke kärga veerev, suur ümmargune ai pall. Küll sa olid väikesele Heedinega. Need kõrged kärg ikka, et taevas oli mustjassinine. Taevas paistis suur ümmargune hõbedane kuu. Taevas vilkusid ning pilkasid säravat silme pilt, pilk, pilk, vilk, pilpik, pilt, vilk raudu, higi seisis aknal ja vahetas kuud ning tähti. Suuri ümmargune kuu oli lahke näoga. Daisylmedega vilkusid Jäpilt, küsid, vilk, pilk, pilk, pilk, pilt, pilk. Isa tuli akna juurde. Vajate Väike-Heedeekliste, teine lendasid inimesete idi juure. Neid inimesi kutsutakse kosmonauti teks. Viltpilk, pilt, vilk, pilt, pilt, pilt, pilk vilkusid ja pilkasid ta suure ümmarguse hõbedasi kuu peal. Nägu liikus keegi. Kes seal on? Küsis väike Heidi ja viipas kuus unes. Puu peal ei ela keegi väsisa. Reali pilve värimisse liikus mõni vahepeal, võib-olla elab küll kedagi. Väike Heidi väetes isale küsivalt otse. Käed nii tillukesed ei ole, kui nad paistavad. Sa isa-tütre. Krista Aru. Käed on suured hiiglasuured, kered kaugus teeb need väikeseks. Kui suureks siis kuuled sellest rohkem. Lähme magama heidikkine, kutsusime tähedega, vilkusid ja pilkusid. Viltpilk, pilt, pilt, pilt, pilt, pilt, vilk ning suur ümmargune hõbedane kuu naeratas sõbralikult heidile. Siis lehvitas Väike-Heidi oma pisikest käekest tähtede suunas ja hüüdis. Suur ümmargune kuu nääretaks sullegi väike sõber. Aitäh epilguvad. Pani pea padjale silmad kinni. Soovin sulle hästi-hästi ilusaid unenägusi.
