Tere, väike sõber. Täna loeme kadakama põnnide juhtumistest edasi. Vahepeal oli möödunud õige mitu päeva. Kadakamaal kulusid need tõsise töö tähe all naisperekeris oma lõngavihud kõiki eradesse. Siis taheti viimastel päevadel tares kõik ööd ja mütsid ning soojemad ammusid enne talveund valmis saada. Toovar leidis metsast kuivanud hiire naha ja sellest saadi kogu perele seest karvased pastladki jalga. Miimihkile Solsi lasesid pajuvitsu ning nii saadigi igaühele paraja suurusega seenekorv valmis punutud. Jäi ainult veel oodata, kui seenenööbid oma mütsid kadakate vahel samblast välja pistavad. Täna aga sättis end meespere metsa, sest oli vaja ju leida parajaid, puid, suuskade kelkude ning suure ree tarvis, millega kogu pere ja mutionu teiste sõpradega peale mahuks. Villu Vesirott oma sugulastega ning Roti Rein poegadega leidsidki puudesalust väikese lagendiku, kus kasvasid just parajad Sarapu sirged võsud, mis väga hästi sobisid suusalaudadeks. Peenemad aga kasutati ree ja kelkude tegemiseks. Siin oli muidugi ka hobusuureks abiks. Rotid närisid õige pikkusega sarapuukeppe viimihkile Soll Siim ladusid need kobrulehele ja hobuhiir vedas koorma lõikamismasina juurde, kus toovar neist just nii õhukesi laaste lõikes nagu suuskadeks vaja oli. Kui kõik vajalik materjal kohal oli, jõudis päitlegi lõunasse meie usinalt. Perel oli korralik söögiaeg päris meeltmööda. Söödi jälle õues suure kivi ääres, sest oli mõnusalt soe ja tuulevaikne ilm. Arutati homseid seeneleminekut, sest kadakate vahel oli juba pudenenud toredaid, kollaseid, pruune ja roosasid seene nööbikesi, mis lausa ootasid korjamist. Reemooril Aga valmistas tõsist muret, kuhu see seenelaadung kõik talviseks säilitamiseks panna. Juhtus, aga hoopiski nii. Seesama haavatut pääsuke, kelle tiib Reemooria ämblik niidiruudi hoole all õige ruttu terveks sai, külastas nüüd neid iga päev noka vahel ümbruskonna kõige rasvasemat kärbsed niidiruudi jaoks. Nüüd hüüdiski vidinal meie tore mustasilmne pääsu lin. See ka mõni mure kohe tundma pojad siia suurel kivil sooja päikese käes on parim koht savipottide tegemiseks. Siin lähedal mere ääres on ka väga ja sinisavi ning õhtuks on neli savipoti kindlasti valmis. Homme küpsetab päike ilusti kõvaks ja õhtuks võitegi oma seened sisse soolata. Näete, kui hästi kadaka, perelise mure lõpes. Eks ütle ju üks eesti vanasõnagi, kui tee teisele head, saad alati mitmekordselt selle tagasi. Suurel kivil käis vilgas tegevuspääsu, ema koos poegadega lendasid edasi-tagasi igalühel savitükk noka vahel ja kopsakad savipotid aina kerkisid. Pääsukesed teevad oma pesad täpselt samamoodi. Noka vahel keerutatakse savist väike kuulike, mis sülje mõjul hästi kleepuvaks muutub ning pesa seetõttu väga vastupidavaks saab. Samal ajal olid kõik lõunasöögi lõpetanud ja igaühte ootas oma töö. Soll siin ja too Tõnn lippasid mereranda kus meie vanad sõbrad Pirja prääks roostikus sulistasid. Toodenni hüüde peale paterdasin mõlemad kiiresti kaldale. Pehmetest, kuldkollastest, piilu, poegadest olid sirgunud siniste kaelte ja kirjude sulgedega noored pardid, kes usinasti harjutasid lendamist. Sest ega enam polnudki teab kui kaugel see aeg, mil v ja metsalinnud külma talve kaugele lõunasse lendasid. Meie kadakapõnnid rääkisid oma sõpradele kogu oma talvise tegevuse ning selle tõttu line hädasti vaja roostikus leida paraja jämedusega peenemat proogu suusakeppideks. Pirja praeks leidsid, et see on ju lihtsamast lihtsam. Tuleb ainult hüpata nende selga ja pea nad ujusidki. Roo tehnikus murdsid peenemaid roopulki ja panin need ristipartidele selga. Nalja ja naeru saatel ujudes veeti koormatäied rannale siis uuesti sulpsti vete, kuni rannaliival lebas paras koorem suusakeppe. Soll Siim ja too tõin, tänasid pirud praeksa südamest tõhusa abi eest ja läksid randa mööda veidi kõndima. Ehk leiab mõne lauatüki, millega saaks keppi koormat koju vedada. Meri oli rannale uhtunud igasugust prahti, mis vedeles mustaks kuivanud Adruga segamini. Lõpuks leidsid nad õhukese lauatüki, millel oli isegi otsas auk ja sellel nöörijupp taga. Nüüd vilistas Soll siin paar korda pikalt ja juba tuligi kadakate vahelt joostes meie tuttav hobueer, kes kohe oma teravate hammastega nöörijupist kinni krapsas ja hopla läks. Sõit esialgu rooviana juurde. Koorem laotud, hüppas üks ette ja teine tahapoole. Ning kadaka põnnidel oli tükk tegemist koorma kinni hoidmisega, kui nad traavidest arete jõudsid. Sest roopulga tulid ju ümmargused ja kippusid kangesti veerema. Reemoor oli ette võtnud hoopis suure töö, ta heegeldas kogu perele suurt voodi teki. Et õhtuks ikka valmis saaks, jaotasid nad selle kolme vahel. Sära haamari tegi ülemise poole Laamallalumise poole ning Reemor heegeldas keskmise osa sest sellele tuli teha mustad triibud noodijoonte, eks, ja sinna mustad ümarikud noodid sisse heegeldada. See oli üsna keeruline töö. Reemoor oli aga väga osav heegeldaja ning õhtul jõudsidki kõik kolm oma tööga nii kaugele, et võidi need tükid omavahel kokku heegeldada ja voodile laotades nägise väga tore välja. Kõige põnevam töö aga viidi lõpule nugade masina juures. Toovarjamii Mihkel sättisid suurele reele aisad, et hea, et Soll siin eelmisel päeval oli rannast uhutud prahist leidnud paraja kera peenikest vasktraati. Sellega oligi nüüd hea kokku siduda reepulki ja Aizadki ette ja sinna vahele rakendati nüüd rotti Rein. Sest hobu Ir poleks seda vist jõudnudki vedada. Kribinal-krabinal ronisid kõik reele mutionu ja orava otu hüppasid kah peale. Myyvihkele haaras ohjad ning sõit läks lahti. Roti Rein tiirutas laias kaares ümber lagendikku kilkamise ja naeru saatel. Taanduti. Lõpuks tarete. Siilipojad, kes selle sõidu kah kaasa tegid, tõmbusid suure hirmuga kerasse ja veeresid nüüd kõigepealt reelt maha. Reemooraga kutsus kõiki lahkesti perekambrisse õhtueinele. Seal jätkus veel Jutree sõidu ümber. Aa, Mari arvates peaks Roti Reinol Kullused kah ikka kaelas olema, siis oleks sõitu veel uhkem. Kõik leidsid, et küll võib see sõit talvel lumega tore olla sest siis libiseb ju regipoole paremini. Siis saame meie sii Sirtsuga lume nende kah teha, hüüdis too Tõnn. Ning nii läkski jutt jälle talvisele vaheajale. La Mallel tuli pähe hoopis murelik mõte. Aga nii pisikest kuuski pole ju üldse olemas, mis meie talvetaresse mahuks. Esialgu ei osanud selle peale küll keegi vastata. Lõpuks arvas toovar, kes ikka igale hädale nõu leidis. Lõppude lõpuks, kui me kadakaonul paraja kõrguse oksa laename ning puust jalagi alla teeme, on see kindlasti sama ilus kui päris jõulupuugi. Eriti kui jaaniussid seal veel säravad. Sellega oldi päris rahul ja kui viimased palad suu pisteti, leidsid kõik üksmeelselt, et nüüd on tõesti viimane aeg magama heita. Sõbradki lahkusid viisakalt oma pesadesse ja Kadaka pere magamiskambrisse suurde sängi põõnama. Ning täna õhtul oli eriti mõnus suure. Pehme villateki all uinuda. Aga nüüd poe sinagi teki alla. Homme räägin edasi. Teadunud.
