Tere, väike sõber. Täna loeme kadakama lugusid edasi. Kui päikesekiired järgmisel hommikul läbi magamiskambri akna sisse lipsasid ühe nina pealt teisele. Pates kõditav Ahakesid läks korraga vägevaks ringutamiseks lahti toova rikka kõige jämedamalt ja too Tõnn üpris peenike silt. Ringutatiksis õige mõnusalt, kui korraga kostis kõigile kõrvu mahe sumin. Akna taga, torises mesilasi, Mumme, ämber käes. Keeessomeetini ilusa ilmaga meil voodis. Napsum. Son, tulge parem proovima, kassimi sort kõlbab neile Maranile hoidmiseks. Seda ei oska ma teile üteldagi, kui kiiresti kõik riidesse said, kuid mõne hetke pärast oli kogu pere ümber mesimumi ämbrid. Jällim selliseid mõnuga, sest vesi oli tõesti väga maitsev. Timajja soli Too Tõnn, kes oli lipanud otse paljalt maiustama ja tegi seda niisuguse hooga, et kõrva tagusedki said meega. Kui sellest küll sai, mõtles väike kadaka põnd, no küll oleks veel mõnus pehme voodis veidi õõnutada ja sinna ta lippaski. Ümber laua hommikueinet võttes peeti plaani, kuidas leida parimaid marjakohti kuhu sisse neid üldse korjata. Orava ott lubas kohe lähedasse metsa lipata, sealt kuivanud kaskede küljest kase tohtu tirida sest neist lubas toovarjamii Mihkel Kase torbikut teha. Sinna on ju tore marju korjata. Mesilase mummi pere juba lendas vilkalt talvede uksest sisse ja välja ning riiulitele ilmusid ilusad kuuekandilised kärjed. Siis aga hüüatas siis vürts ehmunult. Too Tõnni ei olegi veel sööma tulnud. Suures tööplaanide tegemise tuhinas ei pandud tõesti tähelegi, et üks on puudu. Kui siis kooristada hüüdma hakati, ilmus magamiskambri uksele üks üpris imelik olevus. Justkui oleks pardipoeg rääks, aga ei ole ka. Sest tiivanukkide otsas olid sellel olevuse sõrmed. Kui ta too Tõnni häälega püüdis teistele selgeks teha, et ta ikka too Tõnn on, läks lõbusaks, naeruks lahti. Eile õhtul oli too Tõnni parim sõber Prüheks talle eriti palju pehmeid udusulgi külje alla toppinud, et ikka mõnusam magada oleks. Ja nüüd olidki need koos meega too Tõnni nii ühtlaselt ära katnud justkui päris pardipojaks. Kui kõik olid end tühjaks naernud, kavandas remoor isehakanud sulelisi pesupalis, mis õues päikese käes sooja vett täis oli seada, siis sulistas, niikaua kui suled maha sai ja paaritunnise päikese käes lebamise järel õieti laulma. Siis Hirts oli ainuke, kes tema juurde oli jäänud, sest teised läksid kohe peale hommikusööki marjamaadele. Suureks abilisteks olid liblikad liisi ja siisi ning muidugi mesimumi pere. Nemad olid ju terve kevade õielt õiele lennates kõik marjamaa teada saanud ja nüüd juhatati need kiiresti kadakapallidele kätte. Ree Moormud, kui segas meiega magusaid muulukaid, murakaid ja mustikaid ning mesi mumi perega annetas kõik ilusti õhukindlalt kinni. Korjamisega olid kõik hoolega ametis tood. Õnn oli ainuke, kes pistis oma kõhu kõvasti marju täis ja arvas, et emale jätkub neist kogu talveks. Kuna ta oli ju neist kõige väiksem, siis anti talle seekord andeks. Küllap selgub talle endalegi, kui ta talvel tagavarade kallale kipub, et järgmisel aastal seda viga enam ei tee. Siisirts oli kogu hommiku usinasti marju korjanud ja Famori lubastal too Tõnniga oma lõbuks metsas ringi luusida. Too Tõnn avaldas sügavat kahetsust, et meil ei ole toredaid koeri nagu inimlastel. Kui tore oleks nendega ometi metsas ringi joosta. Liblikas siisi, kes sealt parajasti mööda lendas, küsis, miks nad nii nukrat nägudega on. Sirtsele talle kogu loo ja liblikas Tseesi leidis, et see polegi nii võimatu soov. Temal olevat päris oma sugulaste seast paar toredat ja pehmelt päevakoera. Pealegi polevat neil öösel koera vajagi, sest siia kadakamaale ei pääse ükski kuri hing. Liblikessiisiga tiibu lehvitades põõsaste vahele. Ilmus hetke pärast kahe karvase olevusega tagasi. Neil olevustil oli pikk kere ja palju pisikesi jalakesi säravat Silvakesed ja naerune suu. Tood õnn ja sii sirts paitasid nende pehmeid karvaseid päid ning too Tõnn oli huvitatud, kas nad käsitsid oskavad. Ta näitas ise paar korda ette, kuidas seda teha tuleb. Ja vaata imet, mitmekordse upitamise järel seisidki karva rullitasid ilusasti tagumise otsa peal püsti. Toodenn pistis kummalegi magusa lillelehe suhu ja isuga krõmpsutadesse üdini sides ära. Nüüd õpetame teid haukuma ka ja siis on meil olemas päris omad koerad, hüüdis too Tõnn. Ja nii läkski lahti. Too Tõnn haukus küll heledalt ja tumedalt, nii et mets kajas. Päeva kutsud sitsida, keerutasid silmi ning paigutasid küll suud, aga sealt ei tulnud piuksugi. Too Tõnn väsis juba haukumisest, kui kõik kuulsid kellakäo kukkumist ja lõuna oligi käes. Kadakapõnnid haarasid oma karva, kutsud sülle ja lippasid kodu poole, sest nendega koos roomates oleks nad vist õhtusöögiks kohale jõutud. Toovaria myy Mihkel olid halli kivi kõrvale kadakate varju meisterdanud uue pika laua ja kaks pikka pinki ning nüüd oli kõigile abilistele kadakaperel värskes õhus mõnus lõunat süüa. Äkki kuulsid kõik haledat vidinat. Kadakamaalaste keldrikivil kükitas õnnetu suitsupääsuke käär ja saba harali üks tiib ripakil. Kadakamaalased püüdsid ehmunud linnule selgeks teha, et siia ei pääse ükski kuri loom ning ta peab katsuma tare ette maha lennata. Lõpuks hirmunud pääsu liidul õnnestuski. Kohe oli kohal reemoor, kes juba algusest peale oli kogunud igasugu ravimtaimi tõbede arstimiseks. Tal oli juba valmiski plaaster teelehe budist ja kadakavaigu segust, millega õrnalt haigele tiivale pani. Ämblik niidi. Ruudi, kes kõike seda hoolega oma teraste silmadega oli jälginud, laskis end niiti mööda täpselt haava kohale ja sidus selle omatehtud võrguga ilusti kinni. Nüüd pidi meie pääsuke paar-kolm päeva rahulikult paigal olema. Kadaka pere tegi talle tare kõrvale kadakavarjuokstest ja kuivanud heinast pehmem pesa. Siisirts tõi ruttu kase tohus torbikuga puhast vett, mis meiega segatud, sest see mõjus pääsukese närvidele rahustavalt. Nii ta koolitalt päris läbi ühe vana kõutsi tempude pärast, kes teda omale lõunasöögiks krabada tahtis. Ämblik niidiruudi püüdis ülevel kärbseid ja igasugu putukaid ning laskis need niidiga see suitsupääsukese noka ette kus nad Napsti kadusid. Kogu pealelõuna kuluski pääsulinnu päästmisele. Tood õnn ja Soll Siim kopsesid tare kõrvale oma karvastele päeva koertele koodi. Mis sest, et nad haukuda ei mõistnud. Kuid Sitsimine oli väga selge. Hobuhiir tõi taga metsas terve kobrulehekoorma pajuvitsu ja toova Armyy mihkliga. Laastasid nad noateral ilusti siledaks ja valgeks. Nendes pidid saamas seenekorvid, sest seeneaeg oligi juba tulemas. Reemoor aga lõpetas oma abilistega marjade sissetegemise ning mesilased panin viimastele kärgedele kaaned peale. Päike oligi juba üsna madalal ja Kadaka rahva tänased toimetused lõpukorral. Tares õhtulauas istudes tuli myy mihkel lagedale päris omamoodi mõttega. Ei, vaat minu arvates on meil talveuni ikka liiga pikk kuu jäävad siis jõuluvana ja uue aasta vastuvõtt. Pealegi surevad ju meie puust luud-liikmed päris ära, kui nii kaua ühtejutti magame. Mis oleks, kui teeksime jõuluõhtust kuni uue aastani? Talispordinädala suuski võime juba varsti tegema hakata? La vallaga hüüdis, meil on just villast lõnga nii palju, et saaksime kogu perele sokid, sallid, käpikud kududa. Kõigi vastuseks oli vaid üks suur ja vägev hurraa. Sii Sirtsiatood õnn kargasid kui meeletud ümber söögilaua sest tuleb ju nendelgi jõuluvana ning mõtte toredale suusa ja kelgu nädale viis nad päris arust Sära jaaniussikesed, kes seinapragudes olid päevaks tukkuma jäänud, hüüatused rõõmsalt kaasa. Meie tuline kahtei juurde talveund pidama. Ja kui jõuluõhtul kuuse tuppa toote, oleme meiegi hüdraldiks. Ja jälle oli Kadaka perel põhjust rõõmustamiseks. Nüüd oli ju valgus kah seks ajaks talvetares, sest tikkusid kadakalastel polnud. Nüüd võite arvata, kui palju oli jälle tegemist meie väikesel kadakama rahval. Õhtul suures sängis lamades, mõtles toovar, päris murega. Kiskel jõuluvanaks hakkab, sest päris jõuluvana ei mahu ju kuidagi nende pisikesse tares. Just magama jäädes meenus talle, et päris nende külje all magada mutionu ja temalgi on see jõuluõhtu kindlasti meeltmööda. Ning oma toreda sametise kasukaga sobib ta kindlasti jõuluvanaks. Selle peale toovaruinuski. Solsimjamyy mihkel vaidlesid omavahel, kes paremini oskab näärisokk kui teha ja otsustasid lõpuks, et uue aasta öösel võimu kaks sokku kah olla. Üks must ja teine valge. Reemoor pidas aru, millest küll piparkooke teha, sest need pidid juba nüüd valmis tegema, kui suurel kividel päikese kuumusega küpsetada. Haamaria Laamalle mõtted keerlesid Aga kingituste valmistamise ümber. Sii sirts ja tood õnn oli ta ka päris hirmul. Mis salme küll jõuluvanale lugema peab. Lõpus otsustatigi, et salvid mõtlevad nad ise välja. Niiviisi igaüks oma murega maadeldis. Kõik lõpuks magama uidusidki. Tänaseks aitab. Homme jätkame. Jää sinagi magama. Head und.
