Tartu Ülikooli botaanikaaias on, ma ei tea,  kui palju taimi, aga ühed taimed on siin maailma lõputaimed,  Sten, millest selline üldnimetaja, nendele taimedele maailma lõputaimed? Selline teema? Kujunes veel välja seoses ühe näitusega,  mis meil oli siin teadlaste öö festivali raames. Et käimas on, eks ole, 2012. aasta või, või jooksmas ja,  ja paljud ennustused ennustavad meile maailmalõppu. On väga palju organisme, kes on üle elanud väga suuri keskkonnamuutusi,  mida võib põhimõtteliselt pidada maailmalõppudeks. Ja, ja selliseid on meie kollektsioonides päris palju. Need on taimed, mis võiksid vabalt üle elada  ka selle majade kalendri lõpu ehk 21. detsembri tõenäoliselt,  kui vaid teaks, milline see maailma lõpp välja näeb. Aga aga neil on väga suur eeldus, et nad seda teevad. Aga vaatame neid taimi. Üks esimesi soontaimi Ja selle lähisugulane psilotu nudum ladina keeles  ehk siis eesti keeles harilik raagraigas näeb välja  niisugune suhteliselt tagasihoidlik. Noh, kui me kuskil troopikas või subtroopikas jalutaksime  vastu me tõenäoliselt ei tunneks seda taime äragi. Meenutab pigem mingit kõrrelist või noh,  täiesti jätab külmaks. Aga see taim on ajaloos püsinud muutumatuna. Ligi 400 miljonit aastat. Nii et, et kui me, kui me mõtleme selle peale,  et suurem osa taimi on välja kujunenud siin noh,  viimase 130 miljoni aasta jooksul, mil need õistaimed on  kõige rohkem levinud, siis, siis seda võib nimetada  tõeliseks elavaks fossiiliks. Selliseid taimi on vähe säilinud taimeriigis ja,  ja sellepärast on ta üks niisugune väärtus omaette,  kuigi ta on väga edukas olnud, ta paljuneb üli ülilihtsasti  üli ülimenukalt on kosmopoliitse levikuga,  leidub teda nii ka meile, lähim leiukoht on näiteks Hispaania. Ja, ja kui te jalutate Sydney majast ooperimajast mööda,  siis tõenäoliselt seal rinnatsel te näete seda kasvamas ka. Nii et selline üliülioluline, eostaim ja väga oluline  nurgakivi taime evolutsioonis. Nüüd me liigume ajas edasi ja, ja evolutsiooniliselt  järgmine väga tähtis taimede grupp või rühm on  siis kollakas. Meil Eestis kasvab mitu liiki koldasid ja,  ja siin me näeme selliseid, mis kasvavad nii-öelda nagu pea  alaspidi või ripuvad siis alla. Need ongi epifüütsed liigid, nad kasvavad teiste taimede  peal troopikas ja subtroopikas. Miks on kollad olulised on see, et et kuskil Karboni ajastul, karboni alguses olid maakeral valdavateks  metsadeks kollametsad suured kõrged soomuspuud. Mis võisid kasvada 40 meetri kõrguseks ja mille? Tüve läbimõõt võis ulatuda kahe meetrini. Nii et kui meil on praeguseni säilinud niisugused väiksed  äbarikud nendest siis ikkagi nad meenutavad neid vanu,  vanu häid aegu, nii-öelda koldade hiilgeperioodist ja,  ja ladinakeelse nimega on need puud lepidodendron. Meil on siin välja pandud praegu kolm liiki epifüütseid koldasid,  aga kollad on nüüd hea näide sellest, kuidas kogu see  taimeriik hakkas just sinna kõrgemale, kõrgemale kasvama. Ja, ja need 40 meetrised lepidodendronid on üks nii-öelda  taimeriigi evolutsiooniliselt jällegi väga oluline vahe lüli,  kus tõenäoliselt pikaks ajaks on see kõrguspiir saavutatud,  peale seda hakkab jällegi see allapoole tulema. Puud lähevad madalamaks tänu kliimamuutusele. Ja, ja sel ajal karboni ajastul on üldse nii-öelda väga  paljude eostaimede plahvatuslikult. Suurenemine mitmekesistumine ja peale koldade ilmuvad  ka osjad. Või on juba võimust võtmas osjad ja ka teised sõnajalgtaimed  ning pead hakkavad tõstma ka esimesed okaspuud. Me hoiame käes sõnajalgu, mis ei näe üldse sõna jalgade moodi. Ei näe jah, ja, ja tegelikult nad kuuluvad küll  sõnajalgtaimede hõimkonda, aga aga nad on sellise huvitava  nime nagu selaginellid ja kuuluvad täiesti omaette klassi  ja ja seltsi ja, ja ka sugukonda selaginelliliste sugukonda. Aga ma arvan, et see, mis minu käes on, seda võib-olla on  päris paljud taimepoodides näinud ka müügil ja,  ja võib-olla ei tekigi esmapilgul nagu seost,  et tegemist on eostaimega tema ei lähe kunagi õitsema ja,  ja tema, need eosed tekivad siia lehtede kaenaldesse  või kaenlasse ja, ja see on siis Martensi selaginell,  mis on levinud Kesk-Ameerikas, on troopilist,  troopilise. Levilaga ja need selaginellid on jällegi väga oluline,  väga varajane evolutsiooniline rühm. Taimeriigis. Olles jällegi alus ja muutumatuna püsinud väga-väga pikka aega. Seetõttu on nad, nad on umbes samal ajal välja kujunenud,  nagu ka kollad ja osjad. Nii et tõeliselt vana taimede rühm. Ja kui te see seda selaginelli vaatate, siis te näete,  et siin on peal ilus helesinine helk lehtede peal. Ja selliste sellist helesinist katet on väga paljudel  varjulembestel taimedel, eriti troopikas  ja subtroopikas. Me oleme jõudnud väga olulise taimerühma esindajani  ja selleks me konkreetselt taimeks on rahupalm,  lehik. Miks ta on taimeriigis? Oluline ongi just see, et, et et tõenäoliselt olid  palmlehikud ühed esimesed seemnetaimed, mis  siis maakeral hakkasid levima. Need taimed võivad kasvada kuni 10 meetri kõrguseks. Pärit on ta Jaapanist ja, ja välja kujunesid  palmlehikulaadsed umbes permi ajastul, see on 300 kuni 260  miljonit aastat tagasi. Palmlehikud on ka ühed esimesed organismid,  kes on integreerinud või kes elavad koos sümbiontsete. Bakteritega nimelt nende juurde. Tippudes juurte mügarike sees elavad spetsiaalselt õhulämmastikku. Fikseerivad bakterid Nostok ja Anabena perekondadest. Ja need samad bakterid toodavad ka sellele taimele  tõenäoliselt väga tugevaid mürke. Tsükasiini näiteks. Ja, ja see oli näiteks põhjuseks, miks, miks paljud kapten  Guki meeskonna liikmed Austraaliat avastades  ka ära surid, nimelt nad nägid, et pärismaalased söövad  isuga ühe rahupalmlehiku makrosaamia seemneid,  aga selgus, et nad olid enne neid leotanud umbes kaks kuud vees. Ja, ja kukimeeskond sõi neid muidugi nagu pähkleid kohe otse  puu pealt. Ma saan aru, et me oleme jõudnud ühe omamoodi sensatsiooni. Jah, võib nii öelda küll. Tegemist on volleemiaga Vollemia Nobilis ladina keeles  ja tema on ka paljasseenetaimede esindaja kuulub araukaarja  liste sugukonda. Ja see taim avastati alles 1994. aastal Austraaliast ühest kitsast. Kanjonist ja, ja seni oli see liik teada vaid fossiilsete  leidude põhjal umbes 200 miljonit aastat tagasi,  kui olid ulatuslikud Volleemmetsad. Nii et. Noh, mõni mõnisada miljonit aastat tagasi väga levinud liik  oli tänapäevani meie arvates välja surnud,  kuni tõesti leiti siis umbes sadakond puud  mis on siiamaani seal päris elujõulised. Ja, ja huvitav on see, et see liik on tõenäoliselt jäänud  ellu vaid ühe, kahe kui maksimum kolme isendi. Järeltulijatele.
