Sõnade kombinatsioon, metsade bioloogiline mitmekesisus  sisaldab endas palju hämmastavat ja mõtlemapanevat. Ligemale pool meie planeedi maismaal elavatest liikidest on  koondunud vihmametsadesse ja džunglitesse. Need maakera piirkonnad meenutavad hiigellinnu,  mida iseloomustab ääretu mitmekesisus, kus ellu jäävad  üksnes kõige nutikamad ja tugevamad kõige kiiremad kohanejad. Vaadake, milleks on võimelised mõned isased troopikalinnud,  kes püüavad kõigest väest emast ligi meelitada. Eestimaa metsad tunduvad vihmametsade kõrval üsna Rahulike paikadena siin olelusvõitlus käib kuidagi tagasihoidlikumalt,  kõik tundub olevat justkui vaoshoitum. Eesti on Euroopa Liidu metsarikkamate riikide pingereas Soome,  Rootsi ja Sloveenia järel hinnataval neljandal kohal. Mõnigi tänane Euroopa riik võiks olla Eestist eespool,  kui poleks juhtunud seda, mis kõigest mõni sajand tagasi  aset leidis. Veel 16. sajandil katsid näiteks Inglismaa territooriumi  suured ja võimsad tammemetsad. 400 aastat tagasi hoo sisse saanud laevaehitus nõudis aga  üha suuremates kogustes tammepuitu. Ühe suure sõjalaeva ehitamiseks kulus 2000 täiskasvanud  tammepuud rohkem kui 20 hektarit metsa. Põhjasõja ajal raiuti laevaehitusmaterjali saamiseks  ka enamus kunagistest Eestimaa lootammikutest. Ka raudteede areng 19. sajandil ja 20. sajandi alguses  nõudis ehituseks ja kütuseks erakordselt suuri puidukoguseid. Tulemuseks on see, mida täna Inglismaa paljudes piirkondades näeme. Paljaks pügatud künkad. Põhimõtteliselt samasugust pilti kunagistest võimsatest  seedrimetsadest lagedaks saetud sokade nõlvasid. Nägin veerand sajandit tagasi Kaug-Idas. Mitmekümne meetri kõrgused seedermannid olid säilinud veel  vaid suuri taiga kaitsealal. Sealne taiga oli kodumetsaks ussuuri tiigrile. Maakera suurim tiiger vajab normaalseks eluks ligemale 200  kilomeetrise läbimõõduga kodumetsa. Väiksem territoorium ei taga võimsale loomale piisavas  koguses saakloomi. Jaapani mereäärsed ete metsade hävitamise üheks tulemuseks  oli tiigrite sagenenud kallaletungid koduloomadele  ja inimestele. Metsade totaalse hävitamise ja kohati lausa pöörase  salaküttimise tulemusena on ussuuri tiiger sattunud suurde hävimisohtu. Loodetavasti leidub täna ja homme Eesti. Eestimaal toimetavatel inimestel mõistust  ja südant säilitada meie arukalt majandatud riigimetsad. Usutavasti mõistab üha suurem hulk kodumetsade omanikke,  et oma tänase tegevusega kujundavad nad 21. sajandi teise  poole elukeskkonda Eestis. Kas kliima soojenemine võib meile ka metsade juurdekasvu  mõttes midagi tähendada? Praegu tundub nii, et noh, metsameestel on metsateaduses  küllalt palju selliseid pikaajalisi katsealasid,  kus on aastakümneid või pool sajandit või sajandi tehtud mõõtmisi,  kuidas mets kasvab ja need näitavad, et tõesti metsad  kasvavad pisut kiiremini. See, seda võib olla põhjustanud mitu tegurit,  üks on see, et atmosfääris on süsihappegaasi rohkem,  see mõjub ka nagu väetisena. Edasi enamus saasteaineid, kui nad on väikeses kontsentratsioonis,  on kah pigem väetise mõjuna, kui saasteaineid saab olema  väga palju, siis nad mõjuvad alles hukutavalt. Nii et see mõõdukas saastamine on võib-olla metsade kasvule  seni olnud isegi positiivne ka siin Eestis. Nüüd kas kliima soojenemine paneb veel paremini kasvu  või mitte, seda on raske öelda, sest sest  ega täpselt teata, mis see kliima soojene mine meile,  tähendab kas me, kas meie kliima läheb niiskemaks  või kuivemaks, kas torme tuleb vähem või rohkem? Vaevalt, et nüüd küll kliima soojenemine Eestisse uusi  puuliike juurde toob, küll aga võib ennustada,  et, et vast lehtpuumetsi tuleb, tuleb juurde  ja näiteks, mida me Eestimaal näeme, et praegu meil männikud  eriti Mandri-Eestis ei taha hästi uueneda,  nii et võib-olla ka männi kasvule just Mandri-Eestis on,  on sellised rasked ajad, võib-olla ka kliima mõttes. Aga, aga sellist üldist nüüd metsa, metsade katastroofilist  kuidagi hukkumist ma ei oska küll ette näha,  sest kuigi mets kasvab väga aeglaselt, on ta siiski paindlik ja,  ja meie metsad on ka suures osas segametsad,  nii et kui kuusel läheb kehvemini, siis läheb kasel paremini  või vastupidi. Nii et loodus saab vast sellega hakkama. Pigem võivad mõjutada sellised üksikud ekstreemse kliima  aastad näiteks väga kuivad suved, mis just puuliikidest  kuusele mõjuvad negatiivselt, kuuse juurestiku on pinna lähedane,  ta nii-öelda põuahell puulik ja need kuusepuud ei pruugi  siis otseselt sellest kuivast ära surra,  aga nõrgenenud puu on putukatele vastuvõtlik,  tulevad üraskeid ja tekivad sellised müraski kahjustuse kolded. Ja kui neid putukaid on palju, siis nad suudavad  ka nii-öelda heal aastal jällegi naaberpuid nakatada. Nii et selliseid putukate mass paljunemisi täheldatakse  maailmas tihti, aga just Põhja-Ameerikas ollakse nendega hädas,  nii et see võib olla ka kliimamuutustest tingitud. Samas on ka ju nii, et lihtsalt tänapäeval inimene väga  täpselt jälgib kõike, mis looduses toimub  ja need, mis, mis on ka võibolla sajandit tagasi olnud,  meil pole kõike talletatud mälusse või, või  kirikuraamatutesse neid sündmusi. Aga tänapäeval noh, metsamonitooring on väga heal tasemel  ja me teame oma metsade tervisliku seisundi kohta noh,  küllaltki hästi, milline, milline meie mets on. Metsandusteadlane Kalle Karoles on Eesti metsades toimunud  muutusi jälginud juba üle 30 aasta mida arvab tema  kliimasoojenemise mõjust Eesti metsadele. Kui nüüd see kliima soojeneb, kui ta soojeneb,  et kevad poolaastal võib see olla isegi paar kraadi  ja kui vaadata fenoloogiat, siis võib-olla paar nädalat  kaskede lehtimine on läinud varasemaks kui siin. Fenoloogiliste vaatluste aegridade alguses. Aga aga ikkagi, ühesõnaga, kui see kliima veel soojeneb,  siis noh, on soodsad tingimused niisugustele kahjustajatele  nagu kuusekoorerasked, kes siis suudavad soojadel kuivadel  suvedel välja kasvatada kaks põlvkonda ja see teine põlvkond  läheb ka kõduse. Talvituma, nii et noh, võib tekkida nagu niisuguse  kuusekorrast suuremaid kahjustusi. Niisiis, meie planeedi poolustel asuvate jää  ja lumemütside kiire sulamine on sündmus,  mis juba on kaasa toonud tunduvaid muutusi  ka Eesti metsade elus. Briti metereoloogi avaldasid hiljuti prognoosi,  mille kohaselt kujuneb aasta 2008 ilmavaatluste kirja pandud  ajaloo kõige soojemaks. Seetõttu pole sugugi ebaoluline küsida, missugune on  lähenevate suurte muudatuste algul Eesti metsade tervislik seisund. Eestimaa mets on, on küllaltki terve ja ta kasvab  suhteliselt hästi ka see, et Eestimaa mets on küllalt palju kuivendatud,  me võime öelda ka Eesti metsade kuivendamine Eesti metsade  produktsiooni oluliselt tõstnud, võib-olla üldse  inimtegevusest kõige enam metsa kasvule positiivselt mõju  mõjunud tegur on metsade kuivendamine ja samas me neid  kuivendusvõrk enam ei laienda ja kui me nad korras hoiame,  nii et need sood on meil piisavas koguses kaitse all. Aga öeldakse, et võib-olla isegi kuni miljon tihumeetrit  puitu saame me aastas Eestimaa pinnalt rohkem tänu meie metsakuivendusele. Aga Eestimaa lihtsalt on selline tasane sooine maalaps siin  maa muna peal ja Eesti metsamees ja veel rohkem talumees on  alati sooga võidelnud, me kõik teame vargamäe Andrese  tegevust ja ja ka seda, et on sellist kaks üldse ilusat ütlust. Milles on suur tõde, et põllumajanduse ajalugu on metsaga  võitlemise ajalugu, põllumees on alati metsa tõrjunud,  et põldu saada ja Eestimaal teda muidugi alati  ka kuivendanud. Ja metsa jaoks on jällegi ütlus, et mets on saanud Eestimaal  kosuda taudide ja sõdade ajal see on siis,  kui kui mujal on läinud kehvasti, siis on,  siis on mets jällegi põllumaa arvelt endale ruumi tagasi saanud. Aga ju Eestimaal on praegu üks selline tasakaaluaeg,  kui, kui pool Eestimaa pinnast on metsa all  või kübeke rohkem. Pigem võib muret tunda selle üle, et osa põllumaast on  endiselt kasutusest väljas. See maa-ala, mis on kasutusest väljas, on küll viimastel  aastatel vähenenud. Aga siin ei ole me ühiskond ka leidnud kõige paremat vahendit. Nii et 15 aastat on meil ikkagi mitusada 1000 hektarit olnud  kasutusest väljas kuigi tema peal võiks nii metsa kasvatada  kui ka põldu harida. Aga las see maa siis natuke aega puhkab,  ega ta ka midagi hullu ka ei juhtu. Metsade kuivendamine on kallis ja töömahukas. Vanasti tegid seda kraavihallid, Nõukogude Liidu  aastakümnetel tõmmati liigniisketesse metsadesse kraave  sisse rohkem kui millalgi varem. Tänastes kodumetsades saab seda lõbu lubada endale vaid juhul,  kui kasutada on Euroopa Liidu rahakott. 2007. aastal tunnistati Eesti parimaks talumetsade  majandajaks Paul aug. Pauli ja tema poja Joel augimets kasvab Raplamaal lipstu külas. Aastatel 2005 kuni 2006 tehti siin Euroopa Liidu PRIA  projekti rahadega maaparandust, mille tulemusena tekkisid  praegu teie ekraanidel olevad kraavid. Enne kraavide tekkimist polnud võimalik pajutalu sellesse  metsa ilma kummikuteta minna. Lühikese ajaga on pilt oluliselt muutunud. Kummisaabaste kandmine pole siin enam kohustuslik. Pajutalu metsades on ka kohti, kus õhukese mullakamara alt  paekivi välja ilmub. Peatusime hetkeks seal, kus saab uurida kellegi paesse  jäädvustatud jalajälgi. Siin on nagu üks üks on loomajälg, kaks inimese jälge. Kui kunagi oli veel, jalg oli väiksem, siis panid sisse  37 38 jalg läks. Täpselt, kes on need jäljed vajutanud lubjakivisse,  mis tekkinud sadu miljoneid aastaid tagasi. Mõned arvavad, et need on vanajumala enda jalajäljed. Teised aga ütlevad, et kunagi olevat siin hoopis vana kuri  ringi liikunud. Tõde ei tea arvatavasti keegi ja nii need legendid sünnivadki. Eestis tänaseks välja kujunenud metsaomanike kirjus  seltskonnas polegi nii lihtne orienteeruda. Missuguseks kujuneb aga ettekujutus meie kodumetsade  omanikest siis kui võrdleme neid mõnes teises Euroopa riigis  tegutsevate metsaomanikega. Kui me räägime tänasest Eesti erametsast,  siis me räägime umbes samas suurusjärgus metsast nagu on  Eesti riigimets või tegelikult praegu on see seis selline,  et kusagil 36 37 protsenti on see RMK või riigi metskondade  mets Eesti metsapindalast ja teine 36 protsenti on see  füüsilise isiku mets ja siis on noh, peaaegu 10  või üheksa protsenti on siis neid firmade,  firmade metsi ja mingi suurusjärgus peaaegu 16 protsenti see  arv pidevalt muutub, on siis nagu hetkel  siis tagastamisprotsessis või või noh, see  nii kaua, kui ta ei ole erastatud nii kaua riigi omandis,  aga noh, ühesõnaga need on nagu niisugused alad,  mida intensiivselt ei majandata. Ja seda erametsa Majandab siis suurusjärgus erinevad suusakatel andmetel  55 60000 1000 inimest, et. Et nii nagu kõigis riikides see erametsaomanik tundub olema  keskeas või natukene üle keskea. Et trend on selline 40 kuni 60 aastane vanusegrupp,  see domineerib metsaomanike hulgas reeglina  ja üha harvemini elab ta oma noh, kinnistul  või kinnistu piires või lähedal, vaid vaid reeglina on  tegemist kasvavalt linnamehega. Ja eks see omandi suurus ole kuskil ka erinevad andmed  ja kuidas me rehkendame ja mis alusel, aga noh,  mingi 11 12 kuni 14 hektarit. Et kui me nüüd räägime seda kinnistu suurust,  mõtlen metsa. Siis see on nagu niisuguse efektiivseks majandamiseks  ja tulukaks majandamiseks liiga väike, et seal on erinevaid  hinnanguid tehtud. Ta peaks olema vähemalt 100 hektarit või,  või 300 400 hektarit selleks, et nüüd nagu ikkagi see pere  saaks maal ära elatuda sellest metsamajanduslikust tööst ja. Puidu ja teiste metsasaaduste müügist ja teenuste  pakkumisest ja. Et selles mõttes on see natukene nagu väikese pind samas kui  me räägime Kogu sellest nii-öelda kanters in transition  või kogu see Kesk ja Ida-Euroopa riigid,  kes on samasuguses ajaloolises majanduslikus situatsioonis  nagu meie, siis meie metsaomandi suurus on veel kõige suurem,  et, et. Jah, Tšehhis on ta mingi 1,3 1,5 ja ja seal lõuna pool on ta  veel veel pisem, et alla hektari, et noh,  seal on nagu eriti raske sellest metsast nagu noh,  rääkida ka nagu majandamise objekt. Aga võib-olla nüüd nagu nihkubki esiplaanile rohkem  ka see Et mets ei ole mitte niivõrd sissetulekuallikas vaid mets on puhkemets,  ta on see, kuhu kogu perega minnakse ja kaitsta se väriselupaiku,  et need metsa teised funktsioonid nihkuvad võib-olla. Väiksemate maade omanike puhul esiplaanile. Ilmselt on ta nii alati olnud, et inimene,  kes elab oma metsakinnistu piires, et selle jaoks on see  nagu osa kodust ja ta ei tahagi seda lageraiega majandada ja,  ja need hoonete juures olevad mingid kalasuitsetamise ahjud  ja kiiguplatsid ja need on seal juba puude vahel  ja ja mis ta siis nüüd on, mets või park  või aed või et sageli on seda joont võimatu? Nagu fikseerida, aga selge on see, et jah,  ühiskonna huvi metsa, kui noh, niisuguse keskkonnaosa  ja rekreatsiooniobjekti vastu on, On on tõusnud aga Eesti metsariik,  me ei tohi seda puidukasutust ja seda poolt ära unustada,  et see peab olema ikkagi tasakaalustatud,  et meil on nagu kaasaegne hästi välja arendatud metsatööstus,  kompleks ja meil peavad me peame säilitama oma metsade hea  seisundi ja, ja metsaressursi, et me ei tohi kalduda nagu  kummaski kummaski suunas. Et noh, tegelikult need erametsaomanikud pakuvad praegu  niisugust metsa, puhkemajandus või rekreatiivseid teenuseid  väga palju rohkem kui varem, et siin viimase kolme nelja  aasta järgi statistika järgi on noh, niisuguse, Loodusturismi tüüpi ettevõtlusega tegelejate arv siin  suurusjärk kahekordistunud. Sellegipoolest on Eesti metsades ringi liikuv inimene veel  suhteliselt heas seisus. Meil kehtivad seadused lubavad loodusesse tulnud inimesel  päevasel ajal tähistamata eramaal viibida,  ilma et ta peaks maaomanikult eraldi luba küsima. Pärast päikeseloojangut eramaal või erametsas viibimiseks  tuleks aga välja selgitada, kes on maaomanik  ja saama temalt sealviibimiseks nõusoleku. Kuidas aga võtta ühendust eravalduse omanikuga? Niisugused sildid aitavad rändurit vähe. Omanikuga suhelda on aga lihtne, juhul kui eramets on  tähistatud nii, nagu te seda praegu oma ekraanil näete. Eesti erametsakeskus maksab toetust metsaomanikele,  kes tähistavad oma valdusi just sellisel lihtsal arusaadaval  ja nägusal viisil. Kodumets, kuhu nüüd oma sammud seame, asub Lõuna-Eestis. Meie talu asub Haanja vallas ja kuna sees on juba nimi Haanja,  siis see viitab sellele, et eks ta üks mägine kant ole,  kui me siis seal tööle hakkasime, sai traktor soetatud  ja oli vaja ju metsa välja vedada ja siis ema muidugi ütles,  et ta ei saa siin nagu metsa seenele ja marjule minna  ja siis küsisin, miks sa ei saa siis? No kui ma näen, milliste mägede peal sa seal turnid  kus mina seeni marju korjan, et no siis mul hakkab pea ringi  käima ja hirm tuleb peale. Eks ta alguses tuli mul ka hirmu peale küll  ja küll, aga harjub ära ja siis ikka tuletasin meelde,  mis mulle seal metskonnas ikka traktoristid olid  ka rääkinud, et et ikkagi pehme maa peale tulla,  tuleb minna traktoriga, tagumik ees, et siis tuleb eda pidi  ikka välja ja, ja nii edasi, et elu elu õpetab  ja kogemused siis nüüd on seda õpetanud,  et kuidas seda metsa on võimalik seal mägede peal  ka majandada. Kas metsade majandamine on sinule sinu pere jaoks hobi  või niisugune peamine sissetulekuallikas? Eks ta ole kõike, aga muidugi, kui me talu tagasi saamine  siis ja kuna oli meil ka vanemad metsa, siis ta oli ikkagi  tugev majanduslik sissetulekuallikas oli metsast. Tänu metsade saime kõik selle talu seal üles ehitatud,  kõik need hooned püsti pandud loomulikult elamise raha ka. Nii et kuna see metsapindala ka ikkagi on küllaltki suurekene,  et siis tuli ikka sealt ja tuleb sealt ikkagi tulu ka. Hoolimata sellest, et tuleb kulutada hooldamise istutamise  kõige sellise peale. Kui ma võtan nüüd kõige otsesemas mõttes,  et kuidas on olla metsaomanik, siis ülimalt mõnus mets  lihtsalt on selline huvitav kooslus, selline ökosüsteem,  et seal lihtsalt on huvitav olla, viibida seal tööd teha,  seal hakkab mõte, kui sa oled seal hoopis teistpidi käima  ja sa tunnetad kogu seda ümbrust, mis sul seal ümber on. Kui nüüd mõtelda laiemalt riigi seisukohast,  siis tarvitan paljude talunike sõnu, et praegu omada  põllumaad on palju kasulikum kui omada üks hektar metsamaad. Et tegelikult noh, on ju praegu põllu peale saab kõiksugu  toetusi peale taotleda, põllu peal saad sa ju saagi igal aastal. Aga kahjuks on ju niimoodi, et metsast saad sa tulu kord 100  aasta jooksul metsaomanikku nagu ei arvestata üldse,  et igasugu kitsendusi igasugu. Seaduse nõkse ja konkse on ääretult palju,  mis tegelikult metsaomanikku ahistavad. Ja kõige hullem on muidugi siis ikkagi see maksusüsteem. Jagame ikkagi sellesama tulu, mis sa kord saad  selle hektari pealt 100 aasta peale ära. No ei tasu ära. Et vaat, siin on see küsimus, et kas tasub olla metsaomanik  või ei, tasu sõltub metsamaa suurusest ja,  ja kas sul on ta kaitsemets või jumal hoidku,  kui ta kuskil sul looduspargis on näiteks Haanja looduspargis,  siis seal on tingimused juba hoopis teised,  kuigi seal juba see maastik majandamiseks on hoopis karmim  ja kui sulle lihtsalt seal pannakse ilma kokku leppimata  selja taga lihtsalt mingi otsus peale, et vot siin on nüüd  see vääriselupaik või see või teine omanikuga ei räägita  üldse enne midagi ja arutati läbi, et siis Sellised olukorrad teevad tegelikult hästi nukraks. Erkki Sokk tunnistati Eesti parimaks talu metsamajandajaks  2006. aastal. Ta on õppinud metsamees luua kooli paberitega. Erki esindab Präk, sa Kärsna taluperemeeste viiendat põlvkonda. Mõni aasta tagasi sai temast ka Võrumaa metsaomanike liidu tugiisik. Eesti parimaid talumetsade majandajaid võiksime nimetada  ka meie kultuuripärandi ja looduse bioloogilise  mitmekesisuse usaldusväärseteks hoidjateks. Siin selja taga, nüüd on jälle üks koht nimetusega kõest saar. See tähendab siis seda, et siin nagu kutsutigi metsatukkasid saarteks,  et metsad olid põldude vahel nagu saared  ja sellepärast siis ka saar ja mille pärast on kõest,  noh, tuleb sõnast kõiv võru keeles kask. Et siin nagu kasvasid pikkaeg kaset, siis tollal,  kui talle nimi pandi, aga hiljem raiuti kased välja,  tuli okaspuu asemel, aga nimi on ikkagi endiselt kõessaar. Ja sõja ajal oli siis see koht vene sõjaväe latsaret. Siin metsas oli hea turvaline siis haigeid haavatuid siduda  ja ravida. Et isa ütles, et siis, kui see sõda oli siit üle käinud,  siis see metsaalune oli kõik verest läbi imbunud ja,  ja lõhnas vere järgi. Selles metsaosas on meil ka väga palju sipelgapesasid,  siinsamas näeme ka ühte suuremat, kaks tükki on kohe siit edasi. Ühe legendina või, või sellise mõttena olen nii-öelda naernud,  et et äkki on siin sellepärast liiga palju sipelgaid,  et siin omal ajal liiga palju verd, et, et võib-olla nad  tulid selle vere lõhna peale. Hästi seda ka ei usu muidugi, aga, aga, aga  nii seda mööda seda mäeäärt igatahes hästi palju  sipelgapesasid on. See puu on nüüd meie talus mitmesuguse tähtsusega puu. Et vabadussõja ajal olid kaks külameest tulnud seda teed mööda,  aga millegipärast tekkis tunne, et meie talus võivad võõrad  sees olla. Aga noh, küsimus selles, et on nad nüüd kumma  poole pealt siis sõdurid sees on? Et seda nüüd teada saada, no kuidas siis mõtlesid  ja mõtlesid ja siis tegid vintpüsist ühe lasu  selle kuuse taha oli ise hea varjuda ja siit tagant  siis teha see hoiatus, laske ära ja samas ise jääda nagu  varju ja piiluda, et mis siis talus toimuma hakkab  ja peale seda siis muidugi hakkasid sõdurid  siis meie toast välja jooksma, siiapoole sinnapoole. Ja siis vanaisa jutu järgi siis olid siis nad  siis seal siis rööki ruttu-ruttu välja, et valged tulevad,  valged tulevad ümber, lasete piirata. Muidugi polnud neid valgeid õite kuskil olemas,  olid kaks külameest, kes panid leekima siiapoole üle mäe  siis nood sõdurid panid jälle leekimisena teisele poole  põllu peale ja oligi kogu lahing. Sina oled kehtestanud oma talus väga huvitava reegli,  et pühapäeval ei tehta tööd. Siin on üks konks asjal juures, seda ei ole mina kehtestanud,  seda on viis põlve seal selles talus peetud  ja üritan seda edasi kanda ka kuuendale põlvele  ja nii edasi ja nii edasi, et eks see tuleneb vanast eesti  rahva seest, millel on muidugi kindlasti väga tugev kiriklik taust,  et pühapäev on hingamise päev ja tööd ei tehta,  aga ütleme tänapäevalgi see inimene, kes tegelikult kirikuga  seotud ei ole. Ka temale on vaja ühte päeva puhkamiseks,  eriti tänapäeva kiires sellises maailmas,  kus kõik kõik midagi taga ajavad kus on tohutu kiirus kõige  selle interneti ja, ja muu kõrval, kõik peaks olema palju  lahedam elada ja olla, et ka siin on igale inimesele vaja  ühte päeva puhkuseks, et olla niisama puhata,  olla oma perega, käia mööda Eestit sõitmas,  käia külas, käia kirikus, käia kontserdil,  kus iganes, aga et see päev oleks sinu jaoks,  kui sa ei rahmelda seal hommikust õhtuni ja,  ja oled tolmune ja higine, et see on see väärtus tegelikult,  mida inimesed ei kasuta. Üks päev peab olema inimesel nädalas ikka puhkamiseks hingamise. Sina oled püüdnud kombineerida metsa ja põldu omavahel,  nii et üks nagu toetab teist. Eks see kombinee Mine on tulnud sealtsamast algusest hakanud pihta,  kust algas kogu talu tagasisaamine, et kuna meie talu  koosnes põllumaast ja metsamaast, tuli täpselt ühtemoodi  hakata hooldama nii metsa kui põldu ja, ja ikkagi noh,  loomadel on toitu vaja, heina, vilja, endale kartulit  ja nii edasi tuli hakata põllumaad ka harima. Ja siis alguses oligi niimoodi, et metsast saime  siis palgi müügist tulu kõige siis selle tulu eest,  siis sai ostetud ka üks asi oligi see põllumajandustehnika,  kuna nüüd on siis need põllutoetused suuremad,  nüüd tänavu aastal on ka teravilja hind natuke tõusnud. Noh, ei saa nüüd öelda, et nüüd põld metsa poole tagasi annab,  aga teisipidi põld toitu ikka annab meile endale. Et kuna talvel, kui ikka külma aeg on ahju kütame,  siis on meie laual ikka oma küpsetatud leib ja,  ja oma hernesupp ja oma sealiha ja ja, ja oma kanamuna on  ikkagi laua peal, et et selles mõttes on ta kõik ikkagi talu  üks ja tervik, et kuigi praegusel ajal selliseid Põlistalusid, ütleme, et võib-olla nii väga palju enam ei olegi,  et, et need metsaomanikud, kes nagu praegu on,  on endale ostnud, metsa pärandunud, metsa saanud metsa  erastanud mis iganes süsteemiga, aga seal ei ole enam seda  maja alles, kus elada, elatakse kuskil linnas,  siis ütleme, nendel on see metsade majandamine ja,  ja noh, ei ole mõeldav, et sa seal kuskil kõrval veel mingit  põldu teed. Et aga kuna meie elame ikkagi omas vanas talukohas,  siis käib see põllutöö ja metsa ikka käsikäes,  et suvel põllul, talvel metsas ja, ja sellise rütmiga,  nagu ikkagi ta vanasti on olnud. Elame ajal, mil pöörase kiirusega muutub vanaks,  mõndagi väärtuslikku, mis sajanditega välja kujunenud  ja mille juurde tagasiteed ei ole kuigi lihtne leida. Kui kaua me sellele meeletule tempole vastu peame? Saatesarja kodumets järgmises saates uurime,  kuidas inimeseks kujunemise ja eneseleidmise keerukal teel  metsarajad meile abiks võiksid olla.
