Pärtli päeval oli talivilja külvis väga tähtis osa,  sest selleks ajaks pidid olema. Kui oli peremehel vana, rukkisime eelmise aasta rukist,  siis pidi olema see maha külvatud kolm päeva enne pärtlipäeva,  sest siis pidi oras kasvama tugevaks. Aga kui vana siemet ei olnud, siis uue seemnega võis külvata,  tähendab sellesama aasta kist võis külvata kolm päeva pärast pärtlit,  sest uus sieme pidi olema noh, nagu kiirema idanemisega,  et siis jõuab veel oras kasvada tugevaks,  et talv ära ei võta, sest kui oras jääb nõrgaks  siis no talv mäendab ära ja ei saa teine aasta head vilja,  see pidi kõik olema olema õigeks ajaks maha külvatud. Ja siis veel peremees pidi vaatama tuult. Niisuguse tuulega kirdetuulega ei tohtinud külvata,  see pidi all olema ja põhjatuulega ka ei tohtinud külvata. Kas lõuna või läänetuulega pidi külvama ja hästi kuiva ilmaga. Sest vanarahva tarkus oli, et rukis tuleb külvata liietuhka,  aga kaera võib soosse külvata, noh, kaer külvatakse kevadel,  siis on maa märg, võib aga rukis tuleb külvata kuiva mulda  sooja ilmaga ja õige tuulega, et siis saab teine aasta  ja saagi. Selline oli siis see Pärtlipäeva tava. Nojah, eks aeg läks edasi ja siis hakkas veel juba ilmuma  masinad viljakoristuseks, algul olid väiksed noh,  kahe hobusemasin küll, aga ei olnud seda niisugust asplit  seal küljes, mis vilja ise sinna ette lõi. Siis pidi teine mees olema kaasas, kes niisuguse rehaga  või argiga selle vilja sinna ette niimoodi lõi,  et siis see ära lõikas ja inimesed pidid kohe seal järel olema,  kes siis need kui oli rukki lõikamine, nii et tulid  siis vihku siduda ja sealt jälle selle järgmise ringi ajaks  ära koristada, vaata kui masin käidi ümber ringi. No suvivili tõsteti, ainult pandi kärbiku peale,  neid ei jõutud. Ja aga noh, kui juba natukene täiustati seda tehnikat,  siis pandi juba masinale külge kohe niisugune niisugused  suured tiivad või niisugune noh, niisugune ehitus tehti  sinna juurde, et need tiivad lõivad ise selle vilja ette,  siis ei olnud enam vaja kahekesti käia, see oli juba noh,  natuke täiuslikum. Kõige viimaks tulivad veel niisugused masinad,  mis juba ise sidusid need vihud kinni, ei olnud sidujaid  ka enam vaja. Ja suvivilja aga oli üldse lihtsam seda niideti vahest kas  või lihtsalt selle rohu niitjaga maha ja  siis tõmmati kokku, kui ei olnud väga küps  ega varisemist ei olnud karta, siis võis  ka niimoodi teha. Noh, igas peres muidugi seda masinat algul ei olnud,  ainult jõukamad peremehed jaksasid masinad osta,  sest masin oli küllaltki kallis. No siis laenutati jälle teiste käest seda masinat,  aga selle eest tuli jälle siis tööpäevi teha. Kui noh, peremees läks teise peresse ka niitma,  sellega siis nõudis selle eest kas kaks tööpäeva  või kolm tööpäeva, siis nii, et pidid tulema temale jälle  aitama seal vilja koristada või siduda või vedada,  kellel tema nüüd seda lõikamas käis, siis sealt pidivad  tulema temale appi jälle niisugust tööd tegema. Sest noh, hilisemas elus muidugi juba jõudsivad ikka kõik  omale need masinad muretseda, aga algul oli see nagu jõukamatel. Aga lammaste pidamises oli siis Nii palju peeti lambaid, lammas oli väga tähtis,  loomi, seda riiet saadi. Ma tean, minu isal oli maad, oli palju ja karjamaad  ja siis seal oli sugulaste lambaid ka tuuedi sinna  ja siis oli üks ilus päev see oli, noh, nii Lauritsa  ja Pärtli päeva vahel oli siis ilus kuiv päev,  kui hakati lambaid pesema. Lammastele tehti niisugust väravatest kopsiti kokku kui  niisugune koplikene jõe kaldasse ja siis naised läksid jõkke  ja mehed õppisid neile siis lambaid sinna kätte. See oli meile lastele oli see hirmus tore päev,  naisi oli palju jões ja lambad määgisid ja mõni päev pääses jooksu,  meid sunniti siis mingi aeg need lambad jälle tagasi,  mis jooksu saivad. Lambad olid hirmus rahutu, rahutud vesi sorises neil villast,  aga nad läksid ka seal jõe viies nii hästi puhta puhtaks  siis pidi panema lammastele palju kuivi õlgi alla,  et nad ei tee ennast sõnnikuseks ja vill ära kuivaks ilusa päevaga,  siis vihmase ilmaga ei lastud laudast väljagi. Ilus kuiv päeva, päike paistab siis nendel päevadel  siis vill kuivas ära ja siis hakati neid pügama,  et see vill pidi kuiv olema. Aga vill tuli sellegi peale ikka ka veel ära pesta,  ega teda siis selle lamba seljas nii puhtaks saanud,  sest seal need villatüestused või nagu vanasti öeldi,  ka villa veski ei võetud ju niisugust. Määrdunud või mittepuhast villa ei võetud sinna vastu  töötlemiseks vill pidi hästi puhas olema. Ja villa oli ju palju siis lambaid oli, igas talus oli üle  10 lamba, mõnel veel rohkem. Siis need villakotid olid suured ja kui talvel,  siis hakkas villase kanga kudumine. Villane kangas oli väga raske kududa. Ja sellest siis kotike mitmesugust riiet,  küll kleidiriiet, küll mantliriiet, küll meestele püksiriiet  ja sellepärast lasti see lamba seljas ikka vil aiast pikaks kasvada. Saab sitkelõnga ja siis saab ja tugeva riide. Lammastel oli ju muidu toiduks, valiti neile küll ikka kõige  parem ja peenem hein, aga nemad vajasid ka neid. Noh siis vanasti öeldi, et lambaviha, nüüd kutsutakse neid  leised lammastel ei olnud ju siis niisuguseid aineid midagi anda,  nagu nüüdsel ajal on, ja palja heina peal,  siis tuli vahest niimoodi välja, lambad hakkasid talvel  villa maha ajama, neil oli nagu niisugustest tugevast ainest  või tänapäeval öeldakse seda, et kaltsiumi puudus  ja siis tuli neile anda neid lehiseid, lehise,  neid lehtvihtu ja neid tehti siis kasest  ja pajust ja pihlakast ja ja neid tehti ikka päris palju,  nii et mitmel päeval naised käisid neid tegemas,  nii et lõpuks hobusega toodi need metsast ära  ja siis pandi lakk ka parte peale, niimoodi kaks vihta  paaris ikka niimoodi sinna kuivama, et nad mitte ei läinud  hallitama ega päeva käes ei tohtinud neid  ka kuivatada, siis nad läksid pruuniks ja krõbedaks,  nad pidid noh, ikka niisugused aljad olema ja,  ja kuivad siis talvel anti, neid toodi sealt ikka paar vihta  jälle nammastele ette ja siis lambad olid tõesti,  olid terved ja, ja vilgas, seest ilusti heinad ajanud villa  ära ega midagi. Ja oli alati kohe, see hakkas jaanipäevast juba peale  ja Pärtlipäevaks pidid olema siin need vihad valmis,  sest siis hakkasid juba puulehed kollaseks minema,  need ei kõlvanud, siis ei olnud enam täisväärtuslikud. Aga need haljad, puulehed ja need olid siis need peenikesed raud,  lambad sõivad ka ära talvel kõigi nende lehtedega,  muudkui ainult need jämedamad, tüükad jäävad järele. Et iga lambapidaja pidi seda varu pidama,  et neid lehiseid saab teha. Sirgu sirgu sid, ella kasva, kasva kaunist villa sirgu,  siidi pehmuse, kasva vaksapikkuseks. Pole selle häda veel masin hülgerasva veel. Ta ütleb, et hulga suuremas suve maa hülgerasva veel võta  kaugemalt läbi seda. Me hakkame tööle No ja siis algul olid ka veel niisugused hobu viljapeksumasinad. See oli mina seda noh, nii täpselt ka oska rääkida,  seal oli mingisugune niisugune rossvärk või  mis siis töötas, seda hobused käisid ringi,  niisugused kaks niisugust suurt diislit olid  siis kummagi es oli kaks hobust. Väikene kolu, kus see vili siis alla lasti,  aga sealt tuli väga-väga sodine vili, tuli sealt välja küll  ja kas ta nii väga ära puhastas, siis väikesed poisikesed  pandi neid hobuseid. Ajama vitsad käes, et need hobused ühtlaselt pidid käima,  ilusti. Nii et on, mina olin siis laps, kui ma veel seda  siis väga mõnes kohas ainult tehti niisugust vändaga ringi  aetavat viljapeksumasinat ma pole näinud. Seda ma näinud ja olen ainult kuulnud, et see oli väga  aegaviitev ja sellega sai ainult suvivilja läbi lasta,  sest rukis oli tohutu, noh, pika kõrrega  ja see ei läinud sealt kuidagi läbi. Niimoodi isa rääkis mulle, aga siis suvi vilja peksti  sellega läbi. Aga seda tuulamismasinat ma olen näinud,  see oli meil olemas. Ja see oli ka üks raske tüe. Pandi sealt pealt vilja sisse ja siis kogu aeg käsitsi tuli vändata,  seda oli võrdlemisi raske küll see väsitada,  ära ikka kahekesti väntasime ja ja see oli nüüd hilisemal ajal,  kui oli veel see tuulimasin ikka alles, ma ei tea,  kas need nüüd enam kuskil on. Aga muidu vilja ta tegi puhta need puhtad terad tulid ühele  poole ja siis need kõdrad tulid kolmandasse,  kahte sorti vilja tuli sealt ja ta võttis ju aega palju ühe  talu vilja tuulamiseks, see võttis ikka mitu nädalat aega,  sest noh, inimjõul ega te ja väsitas ära. Palju sa päevaga jõudsid seda läbi lasta,  see oli umbes nagu vanasti käsikivil jahvatamine võttis aega. Jah, niimoodi niimoodi see oli, need olid kõik väga rasked käsitsitööd. Olid need vanasti need viljapeksmised? Ja kuivatamised ja tuulamised, see võttis kõik ikka. Ja kõik tuli inim inimkätega tehase töö. Siis hakkasid juba rohkem need viljapeksu garnituurid tulema. Algul olid nii, et ka niisugused nagu väiksed  ja ei teinud puhast vilja, aga minu noores põlves  siis juba olivad väga need täiustatud vili tuli puhas,  sealt täiesti, jooksis kottidesse ja ei olnud seda enam  tarvis üle tuulata. Põhi läks teisele siis, aga sealjuures pidi olema palju inimesi,  see oli juba niisugune nagu talgukorras tegemine  või vastakute käidi siis seda üksteisele tegemas. Seal oli ikka oma 10 12 inimest oli sealjuures tarvis,  ta võttis ju palju vilja läbi. Põhku tuli palju ja vilja, üks pidi olema seal viljakottide  vahetaja ja siis olid allapanijad, kes seda see pidi olema väga. Oli tõsine tü se allapanemine, seda pidi ettevaatlikult tegema,  sest seda juhtus mitu korda meie külas oli ka,  kui mees lasi käe liiga kaugele ja lõikas seal käe otsast ära. Ka väga niisugune pidi ettevaatust. Aga noh, see, need suured masinad, nii et võtsivad  ka pere vilja, ütleme päev poolteist või kõige rohkem kaks  see oli suure koha vili läbi. Nii et see viljapeks käis siis ikka ruttu enam ei veninud  tema edasi sügise hilja peale, nagu sel ajal,  kui teda kuotidega peksti ja hobustega pahnati  ja siis kestis see vahest kadripäevani see vilja peks,  aga noh, selle masinatega või nende garnituuridega sai ikka  selle tehtud ja vilja õigel ajal jälle ära. No umal oli tarvilik talus sellepärast et. Õlle tegemiseks oli neid tarvis ja ka loomade arstimiseks  oli vaja humala vett. Kui hobusel näituseks oli see puhitus või tiirud,  nagu maakeeles öeldi, siis tuli ajada talle sisse jumala vett. Ja see võttis need gaasid nagu ära ja sellepärast oli igal  talul oli oma umala aed. Nii nagu siis kutsuti, tapuaed valiti niisugusesse kohta kas  lautade lähedal või kus oli niisugune sõnnikune  ja rammus muld, umal tahtis hästi rammusas mullas kasvada,  siis pandi niisugused. Pikad teibad või latid löödi maa sisse ja  siis jumal kasvas sedamööda niimoodi üles. Keerdus, ta oli ju väet, taim on jumal, aga teda kasvas  ka metsikult jõgede kaldal. Ma tean, mina elasin ju noorena jõe kaldas  ja siis seal leppade ümber kasvas ka neid umalaid. Muidugi neil ei olnud need viljad või käbid  nii suured nagu seal kodusel umalal, aga noh,  väärtuselt olid nad peaaegu samad. Ja need tulid tingimata enne külma ära korjata,  sest kui külm umalat rikkus, siis tema ei olnud enam kõlbulik,  tema kaotas oma väärtuse. Ja noh, neid pidi ka korjama ilusa ja kuiva ilmaga,  sest tema on ju nagu niisugune kihiline või küüneline,  see, kui sinna 100. vilja, palju sisse, vihma,  palju sisse. Siis nad ei kuivanud hulgal ajal ära ja võisid hallitama minna. Valiti ilus kuiv ilm ja siis mindi jumalaid korjama,  võeti need väädid maha ja siis nende küljest nopiti need  käbikesed ära ja neid kuivatati siis mitte heleda päeva käes,  vaid rohkem niisuguse tuule käes ja ja et nad hästi kuiva  olid ja noh, siis hoiti neid alal niimoodi kottides ja. Noh, koduse õlle tegemiseks oli omal ju Väga vajalik, ega siis ei olnud niisuguseid niisugune õlle  tegemine nagu nüüd on, siis oli ju? Linnastest õlle tegemine ja see tarvitas umalaid  ja ja omal tahtis väetamist ka saada, et nad ikka hästi kasvaksid,  pidid rammutama neid ja see korjamine oli muidu muidu tore tüü,  ei saanud ju neid sealt ülevalt kätte kuidagi  siis pandi ikka redelit sinna najale ja poisikesed  siis sunniti sinna üles minema, neid ülemisi võsusid sealt  maha tooma, et saaks ära korjata. Manimuiga aset aga on ka. Ei saanud ma. Aga et ega poiss Lendas välja ja külgi tegi neli külgi. Ausa ja tai sa külgi audus, kuu audus, kaks audus kuu  kolmandagi sai puu ari suuliseaga koidi ja,  ja ka. Ühe pani Jordak. Tupani vardi ki pausse, kolmane seepäeks Järva maale kolmane,  see päeks Järvamaale mis oli ordasi ja Ka luuja vist oli pardike pa ju sa sees pa ju ta pulki. Mis oli see Järvamaal, tegi vallale valja siida,  konnale kirvesiida numme neidistel nugi ja jättes valjates  ja tegi soodki vestesse nurgade, neid istel nugi. Ja siia on. Ei kirve siida mmega neid nuki ja. Seega seega soimat seega naist ja naure seega lapsi jaama? Süüsi. Lapsed tahmase ja lapsed seega situs ja viasta,  viskas. Piisasse ala sima ja alla laua, siis hakkas kulda ta kaguma  vana vasketa valama, tegi, aga kullast. Emand valas vasest, vaimukas. Vesise vaim. Ja vaini julle selle vaimu ja Vaini julle,  siis kutsus valla ja vahti maja ja kiil,  kanna ja kuula majja. Muistaga muist, aga mehed, noored kirdega kiredega,  naised, targad, arva ka. Vanemad, mis vaimuka vajada. Mina aga mõistan ja kartsin. Mina ka mõistekotin, vasta. Viis on vaimu ajada. Kust päästa rindega alla ei süüdanda, süüta me ei hinge  tõsta hinge. Elu aseta hinge. Et kuivatid jäid igas peres ju omal kuivatit,  ei olnud, aga. Kellel kuivati oli, see tahtis ju enne ikka oma vilja ära kuivatada,  nii et kellel ei olnud kuivatit, siis. Oli ikka sellega hädas, seda vilja pidi siis liigutama,  et ta hallitama ei läheks, sest ega teda selles  põllukuivuses tema ikka ei seisnud, kippus hallitama. No ja siis kuivatati ka, kus olid suured need rehetoast  suured ahjulaed, siis hakati, tead seal peal juba kuivatama,  noh, muidugi vähehaaval, aga vähehaaval saadi see vili kuivatatud,  sest. Viljaka pidi hoolega ringi käima ega tohtinud raisku lasta,  sellest tuli ju peretoit ja loomade toit  ja ja see kõige parem vili läks ikka siemneks. Ja nii-öelda see esimene vili, mis ilus jämeterase pandi kõik. Sierraliku vilja siis kasvama.
