Õhtust meie tänane dokumentaalfilm räägib suvel Pakistani  tabanud üleujutustest ja nii nagu viis aastat tagasi käisid  ka sel korral abiks meie päästjad. Õigupoolest see missioon alles kestab, viimane inimene peaks  sealt ära tulema 27. novembril. Aga päästja Mart Käit on juba tagasi. Tere õhtust. Tere õhtust. No mis mulje see film teile jättis, kas tundsid ära  ka tuttavad kohad? Jah, tõepoolest. Selle filmi lõpus Kogu tegevus, siis liikus Sakari linna mis on Sindi  provintsi suuruselt kolmas linn ja, ja, ja seal linnas,  siis olime ka meie siis kaks Eesti päästetöötajat  kes siis aitasid rahvusvahelise toiduabiprogrammile ehitada  sinna laagrit ehk siis elamruumide elamiseks  ja töötamiseks. Kas te koha peal saite üldse aru, kui suur see üleujutus on? Film algas väga ilusate kaadritega, kus jäi selline mulje,  et kogu Pakistan on vee all. Jah, need olid võimsad kaadrid, ma vaatasin  ka seda sellist pilti, tõsi, me ei näinud seal ja,  ja ütleme, et kogu selle Missiooni keskel me ei saanud täielikult aru,  kui, kui suur see katastroof on. Tõsi, seal linnas olid. Praktiliselt igal igal sammul olid. Telklaagrid inimestega, kes olid selle tulvaveest põgenenud. Tuli ka välja. Neid inimesi võis seal olla pool miljonit,  isegi rohkem. Kas teid nagu masendus ei tabanud, et aidata  nii suurt? Hulka inimesi põhimõtteliselt me mäletame,  et isegi ameeriklased New orlinsi katastroofi korral ei  suutnud oma inimesi aidata, et see on nagu lootusetu missioon. No no meie missioon tegelikult oligi natukene teine,  et, et meie ei, otseselt ei läinudki nüüd. Pakistani. Pakistani siis tulvaohvreid aitama, vaid me aitasime nende  aitajaid ehk siis suurt toiduabi programmi. Kelle töötajad seal sinna linna kuidagi ei tahtnud enam ära mahtuda? Ära ei mahtunud need, kes põgenesid, ära ei mahtunud need,  kes aitasid. Täpselt nii oligi, sest füüsiliselt hakkasid otsa lõppema  seal eluruumid ja, ja, ja, ja kuna see organisatsioon  siis sinna saatis kogusegi inimesi lisaks,  sest katastroof oli ju väga suur. Siis siis meie ülesanne oli ehitada neile selline telkidest  koosnev laager, kus olid neil kõik kõik võimalused  siis pesemiseks, söömiseks ja töötamiseks. Kui kaua te olite seal kuu aega oli, oli mina  ja mu kolleeg. No teil ei tekkinud nagu mingisugust meeleheidet,  kui te ikkagi vaatasite seda inimeste massi,  et sellel kõigel ei ole äkki mõtet. Ei no mõte on ju alati, et lootus, lootus on alati,  et ei tekkinud, jah. Aga kuidas inimeste endi suhtumine filmist jääb selline mulje,  et et inimesed paljuski seisavad lihtsalt kaks käed kõrval  ja ütlevad, et neile ei anta süüa, neile anta juua. Muidugi olukord võibki selline olla, et sul ei ole mitte  midagi ja sa käidki ja küsid, et sulle keegi süüa juua annaks. Aga teisest küljest ikkagi jääb natuke nagu selline mulje,  et ise nad organiseerida. Midagi justkui suuda või kuidagi nad ongi oodanud alati,  et keegi neile midagi annaks või on see väga petlik ettekujutus. No ütleme nii, et ma tegelikult väga Pakistani ekspert ei ole,  see oli mu esimene esimene käik seal Pakistanis. Tõsi, mu kolleegid on käinud seal ka 2005. aastal maavärina  ajal siis nagu on selgunud jutust, siis jääb vahest mulje,  et, et et, et kui, kui on vaja midagi ette võtta,  siis nagu need inimesed seal, kohalikud inimesed neile nagu  meeldib sealt kõrvalt rohkem vaadata. Jah, et võiks ka võtta labida ja siis seda kraavi seal kaevata. Jah. Raske on muidugi hukka mõista, et aga, aga noh,  inimesed tegelikult kaotasid kõik seal selles õnne. Jah, šokis ja, ja paljudel ka seal tänaval oli näha seda,  et, et mis neil oli jäänud, oli, oli voodi  ja paar potti ja niimoodi nad seal seal tänava peal elasid,  et et võibki olla raske ette kujutada, et  mida siis sellises olukorras teha. Selles filmis oli ka üks koht, mis väga hästi näitas ikkagi  ära selle, kui erinevad kultuurid meil olid  või kui erinevad kultuurid meil on, et kuidas ühed naised seletasid,  et neil läks nii kiireks üleujutuse eest põgenemisega,  et neil polnud, polnud isegi aega purkasid pähe tõmmata. Selline mulje oli, nagu nad oleksid palja tagumikuga pidanud  välja jooksma. Et kuidas teie tundsite koha peal, et kui palju see  kultuuride erinevus takistab ühel lääne päästjad seal  kohapeal aidata? Pakistan on selline maa, kus on Väga sügav religioon, väga religioosne maa. Et. Et ta selles maal on väga palju reegleid,  mille vastu ei tohi eksida ja, ja on palju näiteid  ka sellest, kuidas, Näiteks abi jagamisel, naist tõugates või võib võib juhtuda see,  et, et oma enda elu paned selle kohta kuigi. Ja, ja mis, mis on kindlasti ka see, et,  et et, et nemad võib-olla ei pruugi sind võtta kui abiandjad,  et ka see on jah, et kui, kui ütleme meie sinna läheme suure  suure suured aatelised, et, et me nüüd anname abi,  siis, siis näiteks ka seal kõlas läbi, et,  et paljud need äärmuslikud organisatsioonid näevad ikkagi  sind kui vaenlast. Te ei kartnud oma julgeoleku pärast seal. Ütleme nii, et me olime väga-väga surutud väga Turvalisuse raamidesse, et meid tegelikult valvasid kogused püssimehed,  suurem osa ajast me seal oma aias seda laagrit ehitasime. Et sellist sellist vabalt ringikäimist seal ei olnud ja,  ja üks üks märk muidugi sellest, et, et,  et olukord seal pingeliseks läks, oli kui ma ei eksi,  see oli seitsmeteistkümnes september, kui Londonis tapeti  üks Pakistani poliitik, kes oli sinna, kes oli seal pagendas ja,  ja, ja esimene märk sellest oli see, et Sakari linnas poed  suleti ehk siis poed pandi kinni. Ja, ja, ja see tähendas seda, et meile toodi kohe mitu uut  püssimeest valvama, nii et et see oli, see oli selline äreva  ärev märk, aga õnneks see kestis ainult ühe päeva,  et edasi kulges elu tavapäraselt.
