Looduse lemmikud. Nagu äsja kõlanud signatuur kinnitas, on meie sari kolinud pühapäevaselt ajalt siia reedeses pärastlõunasse. Seega ootele edaspidi just reedeti kell 15 15 loodusesõpru meiega ühinema, et seigelda üha uutes ja huvitavates eestimaa paikades. Eelmine kord uitasime märgades metsades, täna aga hoopis soos. Ja mitte ainult ühes Vaidika. Mitmes etteruttavalt võib öelda, et sooteemalisi saateid Ki tuleb rohkem kui üks. Aga Uudo timm on nüüd valmis rääkima ja Haldi Normet-Saarna küsima. Mu suu ei ole kindlasti see koht. Kuhu ilma igasuguse ettevalmistuseta lihtsalt puhkepäeval patseerima minna. Kuidas tundub, kas Eestis on piisavalt asjatundliku matkarahvast, kes teab ja tunneb, kuidas soos liikuda? Tere ja lihtsalt sellele küsimusele vastates ma arvan, et et on päris palju inimesi, kes sood sugugi ei karda ja seal väga mõnusalt ennast tunneb ja oskab seal liikuda. Aga kindlasti on ka sellist rahvast meil, kes seda Sootsis väldib ja, ja kui ta peaks sinna sattuma, ei salateid, ta ei pruugi seal päris õigesti käituda nii oma teed valides kui võib-olla üldse. Et kui sinna minna pakse ja käitutakse valesti, see ei ole koht, kus teha igasuguseid häppeninge või siis näiteks ATV-dega sõitma minna, ka seda on kahjuks juhtunud ja kaitstavatele aladele Inimesi on igasuguseid, aga läheme nüüd siis tõepoolest neid soid lähemalt uurima ja millest teil oli siis plaan alustada ja miks? No kõigepealt peaks alustama siis sellest, et mida me soode all mõistame ja noh, meil Eestis on tavatsetud pidada Sook selliseid kohti, kus siis turbakihi paksus on enam kui 30 sentimeetrit ja taimestikus valitsevad kas siis soontaimed või siis pigem rabades juba ka turbasamblad. Nii et selline märg, vesine ala. Aga noh, nagu ikka mingit kriteerium, keeriumid nagu see 30 sentimeetrit turba lasundit, noh ega see ei ole siis nii nagu aamen kirikus, et tegelikult nii on, aga see on vähemalt üks selline võimalik, endal järgi proovimise võimalused torgates tugevama kepi maasse ja vaadata, kui sügavale ta siis läheb. Kui ta läheb üle 30 sentimeetri ja, ja seal on tõesti turvast, siis võib öelda, et olete omadega igatahes soos. Kui on vähem seda turvast, noh siis võib tekkida nii-öelda kõhklusi ja kahtlusi, et see, kas on neid soov, võida, on midagi muud. Ja noh, kui ma neid neid soid vaatame, siis tegelikult et sood on üsna eriilmelised ja neid ka jagatakse selle ilme järgi siis erinevateks. Ja üks klassikaline jagamine on siis, et madalsood, siirdesood ja, ja kõrgsood rabad, ehk siis see jaotus põhineb sellel, et kustkohast taime juured, kes seal soos kasvavad, on võimelised võtma veel toitaineid. Madalsoos on siis nii, et turbakihi paksus on suhteliselt õhuke, reeglina taime juured suudavad sellest läbi kasvada ja võtavad siis turbakihi alusest pinnasest oma toitained. Siis teiselt poolt äärest on siis rabad ehk siis kõrgsood, seal on turbakihi paksus nii paks, et ühegi taime juured sellest läbi ei suuda minna ja kõik see, mida taimed kätte saavad, võetakse sedasama turba kihist, ehk siis kõik see, mis sademetega langeb soo peale. Ja nüüdse siirdesoo ehk ülemineku su, see on siis kahe vahepealne ka loogiline. Et osa taimi suudavad jõuda oma juurtega veel turbakihist läbi, saavad pinnasest neutraalsest pinnasest oma toitained, aga osa tuleb siis juba ka selliseid taimi, kes siis tõesti elavad seal turbakihi peal või turbakihi ülemises kihis ja toituvad siis nii nagu rabades õhust noh, võib ju öelda ka õhust ja armastusest kassi jutuks olnud, said Eestimaal näeb nappima vaatama Eestimaad. Me oleme madalmaa ja soo on meile üsna tavapärane nähtus. Nüüd, kui me võtame lahti mõned entsüklopeediad või mõned muud allikad, siis tavatsetakse seal öelda, et soid on meil Eestis umbes 20 23 protsenti Eestist, nii see ilmselt oli nii tõesti kuskil nõukogude aja keskpaigas. Aga nõukogude aeg ju teatavasti oli suur ümberkorralduste aeg ja soid taheti muuta viljakandvateks põldudeks ja Parema kasvulistega metsadeks ja see soomõtete soo sealt ju ei saa suurt midagi ja looduselt ei tule ju armuande oodata, vaid võtame sealt ja mis siis lahti läks, suur kuivendamine ja igasse kuivendamine siis mõjuta ka jäänud, niiet praeguseks, kui me võtame praeguseid aerofotosid ja satelliitfotosid ja sealtkaudu interpreteerides, kui palju meil on siis soid siis vaevalt me selliseid lagedamaid soid üle 10 protsendi eestist leiame, aga, ja lisaks on siis veel eelmises saateski räägitud ja ka tulevases saates räägitavaid metsi, mis siis kasvavad selle üle 30 sentimeetri paksuse turbakihi peal. Ehk siis soometsad nii nii siirdesoo kui rabametsad. Kui me vaatame nüüd millis soo, kus Eesti piirkonnas on siis need alad, mis vabanesid varem jää alt, seal on rohkem rabasid ehk siis lisedama turbakihi paksusega soid ja mida lääne poole me liigume, seda rohkem on siis madalsoid ja iga suurema rabamassiivi ümber, seal on siis ka need üleminekualad siirdesoode kui ikka siis madalsoode näol. Nii et. Me oleme soine maa, siis meil ei ole ühtki sellist maakonda, kus meil soid ei oleks. Ja noh, suuremat sooalad, sest jäävad kas oma või siis Alutaguse piirkonda. Aga madalsoodest võiks siis esile tuua näiteks avastas hood või siis poolest ka Viidume sood. Missis on juba pikki praegu kaitse alla võetud. Looduse lemmikud mis loomse madaldusega Kus siis õieti on, mida tema endast kujutab? Nagu varemalt öeldud, sai, on madalsoo siis selline soo, kus taimed, kes seal kasvavad, suudavad veel võtta turbakihi all omale toitaineid ja, ja seetõttu on siis see taimestik küllaltki liigirikas ja vahelduv. Madalsood omakorda võivad olla siis täiesti lagedad alad mõne üksiku puuga, kuid reeglina nad ei ole kunagi väga tiheda puurindega, seal suudavad siiski kasvada sookased või sanglepad. Mõni üksik mänd samamoodi, sest mänd on sügava juurega ja seetõttu peata aga sellele niiskusele vastu neid. Kui me vaatame põõsarinnet, siis reeglina on seal pajusid erinevaid liike aga puhmarinne praktiliselt puudub ja rohurinne sõltub nüüd siis sellest, milline on see vesi, mis seal soos on, kas ta on lubjarikkale või on ta lubjavaene ja sellest sõltub siis kohe, millised taimed seal kasvama hakkavad. Väikese vahemärkusena mul üks kuulaja juhtis üks kord tähelepanu humoorikalt asjaolule, et me räägime puurindest rohurindest, täna lisandus äsja veel puhmarinne. Tegemist ei ole mingi militaarse mõistega, aga võib-olla ei olegi nii paha natukene täpsustada, mis rinne seal metsas on? Nii-naa rinne kuidagi me peame ju iseloomustama seda horisontaalset skaalat ja reeglina kõige kõrgemal, siis kasvavad siis puud. See on siis esimene rinne nii-öelda järgmine puude all on siis põõsad, seda siis nimetame põõsaste tööks või rindeks. Ja siis tulevad rohttaimed ja, ja põhimõtteliselt ka samblad moodustavad omaette kõige madalama rinde siis samblikega koos oleneb jälle sellest elupaiga tüübist. Nii et seda vertikaalset jagunemist ja millest ta siis koosneb, neid siis nimetatakse rinneteks? Oleme targemad, aga nüüd jätkame sealt madalsoost, kuhu me jäime. Nagu siin öeldud sai, on siis madalsoid, mis on hästi liigirikkad, ehk siis sellised madalsood on tekkinud enamasti kas soometsade või lodumetsade maharaiumise teel. Nad on reeglina siis lubjarikka põhjaveega ja põhjavesi ulatub siis üsna maapinna lähedale, enamasti on reljeef tasane noh, mõnikord on ka mättad nii nagu ikka soos mättad on ja sellised lubjarikka veega madalsood siis, siis tulevad meile esile just Lääne-Eestis ja Põhja-Eestis. Mujal neid on harva harva, mõnes kohas võib näiteks Vooremaal ka olla mõni selline liigirikkam madalsoo laiguke ja nüid puud, kes siis seal kasvavad, on siis reeglina sookased ja, ja sanglepad harva siis mõni mänd ja, ja kuusk. Põõsastikku, see on siis üsna tavaline paakspuu ja sinine kuslapuu. Need on siis sellised, üsna vastikud põõsad sest nad takistavad meil nii-öelda vaba liikumist, haagivad ennast külge, ei haagi külge, aga, aga nad poolenisti roomava kasvavad seal vajuvad laiali ja, ja seetõttu, et neist läbi minna, kui nad on üsna tihedalt, siis on üsna üsna tüütu. Või siis peame tegema suuri kaari neist ümbert minna. Niiet et see on tüüpiline just sellistele madalsoodele. Muidugi siis liigirikas madalsoost. Me leiame terve rida haruldasi taimi, näiteks Koldias, selaginell seal selline kvalla taoline taim. Või siis lääne mök rohi kasvab üsna kõrge, eks, aga kui me seal liigume või või tahame midagi seal toimetada, siis tuleb olla ettevaatlik, sest ta tõesti väärib täiesti seda, et ta kuulub lõik heinaliste sugukonda ja, ja kui teda kätte Ta või libistada siis tõesti ta servad on nii teravad, et lõikavad. Nii et see mõõkrohi ka, et lõikab nagu mõõgaga. Aga seda mõõk rohtu on varemalt kasutatud näiteks ka katuste ehitamiseks. On vastupidav, peab vihma ja puha. Jah, kui ta ära kuivab, siis ta peab päris pikalt vastasest, sest ta on sellise ehitusega, et ilusti vesi jookseb kiiresti maha ja ei jää siis katusesse pidama. No mille poolest veel liigirikkad, madalsood oma nime väärivad? Nendes soodes kasvab hästi palju erinevaid käpalisi. Teine karda massiliselt näiteks soo-neiuvaipa, aga samas ka palju haruldasemaid käpalisi nagu soo, kiilakas või, või sookäpp ja ja, ja paljud teised ning muidugi siis ka sellistes soodes kasvavad ka mõned sellised endeemsemad liigid meie jaoks nagu eesti soojumikes või siis Saaremaa Robirohi, mis tähendab siis seda, et nad ainult seal ka saavadki, nad sisuliselt ainult Eestis kasvadki või, või siin piirkonnas kasvavad. Nii et niivõrd head tingimused on olnud seal, et, et isegi Robirohi on suutnud seal endale juured maha ajada ja ja täiesti omaette vormi kujundada. Muidugi, kõik need põnevad nimetused, mis siin kõlavad, noh loomulikult ei jõua neid kõiki iseloomustada, aga alati on võimalik järele vaadata, kuidas üks või teine asi välja näeb kas guugeldada või mõnest raamatust või nii, nagu need asjad. Jah, mõned sellised ilusamad, meelde jäänud pädevamad õied, võib-olla on näiteks praegugi veel õitseval hädala lillel ilus valge õis hästi peente roheliste joonistustega. No see lausa kutsub kohe makrovõtet tegema ja kindlasti interneedusest me leiame neid pilte nii palju, kui kulub et siis teda üle vaadata, või siis ega soo-neiuvaiba üksik õis jälle ka täiesti omaette iludus. Aga samamoodi jälle väga tüüpiline. Sellel sootüübile on näiteks ahta lehise Vilbja. Need õied, nad on siis mitmekaup paha, mitte ühekaupa varre otsas ja kui nad tuules lehvivad, no nagu oleks lumi sadanud maha. Nii et laulusalm, et juulikuus lumi on maas peaaegu et annab madalsoos selle pildi välja küll, kui on hästi tihe ahta lehise, villpeavälise. No Eesti pole mitte ainult metsade ja soode ja saarte ja järvede maa, Eesti on ka allikate maa, üle 1000 allika on meil kindlasti ja allikasood on samuti olemas. Jah, allikaid tõesti, me praegu ei oskagi öelda, kui palju neid on kindlasti üle 1000 ja ma usun, et mitmeid tuhandeid isegi on ja suuremate allikate ümber reeglina on maa vesine ja kui nüüd see allika ümbrus vaadata allikavesi tuleb siis maapõuest ja reeglina ta on suhteliselt stabiilse temperatuuriga, nii et ka suvel ja talvel ega allikavee temperatuur väga palju ei kõigu ja neid väga oluline keskkonnategur. Nimelt see loob allikasoos sellise olukorraga, kus saavad elada sellised liigid, kes siis ei talu väga suuri temperatuurikõikumisi, nad ongi kohastunud kogu aeg varbad jahedamas vees elama ja nende hulgas siis on ka mõningad reliktid näiteks jääaja järgsest perioodist, olgu nad siis meie kuulsamad allikasood on muidugi Viidume allikasood, viieristiallikasood, aga aga neid allikasoid võime leida ka siit Harjumaalt näiteks Nabala piirkonnast või ka Pandivere ja Sakala aladelt. Ja nüüd sellised ajajärgsed reliktid on siis näiteks tõendi hüüenne luga ja ja alpi võipätakas, kes siis suudavad tõesti ainult nendes allikasoodes vastu panna. Ja just tänu sellele, et seal on stabiilselt jahe. Nii et seal võib leida ka tõelisi jääaja jäänuk taimi, aga aga mis seob omavahel allikasood ja allikajärv? Meil on ju see kuulus Äntu Sinijärv näiteks ja kuidas nemad omavahel seotud on? Kun? Nii no kui need on suured allikad ja sellise maapinnalohus, kust väljavoolu ei ole või on väljavool on takistatud, siis siis reeglina tekivad suuremad või väiksemad Allike järved. Aga kui nüüd see allika järv on, on neid omakorda ikkagi natuke suuremas nõos, aga selle nõo põhjas on ainult järg ja ümberringi on soo siis soo. See on samamoodi selle jaheda veega seotud ja need liigid saavad seal samamoodi kasvada. Noh näiteks ma võin tuua ka järved kõrvemaal, kus siis ka allika toitelised, järved, väiksed metsajärved ja neid ümbritsev väiksem soov, nautimine sinna peale lähme, see õõtsub kõik, neid kutsutaksegi õõtsiksoodeks. Nii et seal on, seal on lausa selline allika sooja õõtsikso vahepealne vorm siis või, või kombinatsioon. Ja noh, seal ka jällegi tuleb meelde, et seal kasvab ka, eks, hästi haruldane taimeliik, nagu on kollane kivi riik, kes on jällegi ainult siis selliste hästi jahedate vetega allikasoode taim. Looduse lemmikud. Madalsoo ootab, et temaga lähemalt tutvust teha. Jah, jõudsik sood, need on siis märgaladele iseloomulik taimekooslus, mis siis tekib piimad, taimed, kes seal kasvavad, nende juured ja varred põimuvad läbi ja tekitavad nagu sellise mati kas siis kinnikasvava järve peale või siis ka pehme muda peale. Ja nüüd siis, kui sinna peale minna, noh, seal tuleb olla ettevaatlik. Muidugi tuleb vaadata, et millised taimed seal siis kasvavad ja kui seal kasvab näiteks. Ka küüvid või ubalehte ja, ja soov, õhka siis nemad kõik moodustavad tegelikult pinna all selliseid tugevaid risoomi ja, ja see võrk kannab ka tõesti inimest, aga, aga kuna see kõik on nii vetruv ja õhuke, siis kogu see ümbrus vajub ja õõtsub ümberringi ja, ja me võime vajuda koos selle matiga kuskil paarkümmend sentimeetrit vee sisse. Noh, kes on nõrgema närviga, võib tunduda nii, no nüüd on minek ja siit väljapääsu ei ole, noh siis ma, ma soovitan lihtsalt seda, et kuidas siukest asja hakata kartma ja rabelema hakata, siis te olete kindlasti sees. Aga kui muud enam ei oska teha, siis siis ma soovitan visata ennast sellili. Sest tulite natukene tugevama koha pealt ja siis te saate ilusti oma läbi mati vajunud jalad põlvest kõverdada, saate jalad kätte ja kas või rullid ennast sealt kuivema koha peale välja. Vähemalt tähendab need juhtumid, kus siis räägitakse, et inimesed upuvad sohu ära ja see on puhas. See, et inimene ei oska käituda seal, kui juba selline olukord on tekkinud, et nagu kartma hakata, siis pigem saab selg natuke niiskeks või märjaks, aga te tulete sealt ise terve nahaga välja ja ei rabele ennast kinni, nii et noh, mõistlik on külma mõistest omada ja tulla nii-öelda tuldud teed tagasi, mitte ummisjalu edasi joosta. No inimene on suures maade kuivendamise tuhinas hävitanud suure osa allikasoodest ja sealhulgas ka nõrg lubjasoo. Aga mida see nõrg lubja soosis endast? Täpsemalt kujutab jah, ühe madalsoo või allikasootüübina alatüübina käsitletakse tõesti nõrg lubjasoid Need on siis sellised sood, kus, kus allikast tuleb neid läbi paekihtide ja ta lagundanud seal siis lupja. Ja nüüd allikavesi toob siis selle lubjamaapinnale välja või maapinna lähedale. Ja noh, reeglina see on siis kaltsiumkarbonaat kõige tavalisem paekivi moodustav aine. Ja ta on nii nagu nagu lubi on valge. Ja see allika ümbrus on täiesti valge, noh, kõige ehedamal moel tuleta esimese hooga mul meelde valgeid järvesoo siin Harju ja Läänemaa piiril Ellamaa lähedal, kus siis see allikate ümbrus ja järve põhi kõike on täiesti lubivalget, nii nagu nagu nimi ütleb lubivalge ja tõepoolest kohalikud inimesed on läbi aegade seda lupja kasutanud ka lupjamiseks, nii viljapuude tüvedel peamiseks kui hoonete lupjamiseks sellinne ja väga huvitav maastikupilt madalaveeline järv ja täiesti lumivalge või, või lubivalge põhjaga. No sellist pilti lihtsalt, et ei tule eriti paljudes kohtades, et mõned mõned kohad on näiteks Tammsaare mail ka, kus siis niimoodi soodes on väiksed Allike järvekesed või, või allikatoitelised alad. Ja selline valge lubi on, on maapinnal ja muidugi siis seal armastavad kasvada need hästi lubjalembesed sootaimed, olgu nad siis Lubikad või pääsusilmad. Noh, samamoodi raudtee, Harnad või lemme, lilled, pruun sepsikas ja loomulikult jälle mitmed käpalliste liigid, nii et see on üks äärmiselt põnev ja huvitav elupaigatüüp, mida meil on noh, tõesti mõne käe sõrmedel ainult järgi jäänud. Inimene tahab vahel noppida vahvaid ilusaid lilli, mida ta varem pole näinud, no kuidas eelmainitut ega lood on looduskaitse all ja mitte puutuda ainult vaadata. Noh, ühelt poolt on nii, et osa lilli, ilusaid lilli, kasvõi sealsamas allikasoos kasvavad hädal lilled no neid võib korjata, ei ole mingit probleemi, selge see, et orhideed on meil või käpalised on kõik meil kaitse all siis siis neid otseselt korjata keelab ka seadus, aga aga meil on õnneks praegu ka hästi arenenud digimaailm, et me saame kasvõi oma mobiiliga või fotokaga teha piisavalt lähivõtteid erinevatest taimeosadest nii lehtedest kui õitest. Ja, ja kui me tahame siis teada saada, millega täpselt tegemist oli, siis me saame pärast nende piltide järgi määrata, kasutades määrajat, kui meil määrajad kaasas ei ole. Reeglina me ei kanna kümneid määrajaid kaasastest. Sest kui me, kui me võtame taimemääraja kaasa ja näeme, et oi, seal on ilus liblikas, siis meil oleks kohe vaja nagu liblikamäärajat ja siis lendab üks kiil seal, kes võtab selle liblika naksti kinni. Siis ma tahaks teada, kes kiil oli, siis me peaksime Kiili määraja kaasa võtta ja pärast oleks meil terve raamatukogu vaja selge. Aga siis me ei suudaks jälle seal soosult liikuda. Nii et noh, tehnilised abivahendid on meile suureks abiks, et looduslik ja lõpuks tundma õppida. Selline oli tänane saade esimestest soodest soodest räägime edaspidigi. Siis heidame pilgu, mida on saatnud meile kuulajad. Jah, jaa, Martin Kask on saatnud meile kaks väga ilusat fotot soomaast. Samas Hermes, Sarapuumatkaja ja raadiokuulaja, nagu ta ise enda kohta ütleb, on saatnud mureliku kirja. Milles valutab südant nõva maastikukaitseala sihtkaitsevööndi rannamännikute pärast ja mis ta siis ütleb? Endised läbivad pinnaseteed on ületäidetud ja piiratud eramona. Matka ajal tuleb läbipääsuks uusi radu sisse tallata. Kohalikud uusasunikud majandavad keset haruldast sambliku padjanditega rannamännikud, kuidas tahavad, sealhulgas sõidavad maastikusõidukitega piiranguvööndis, randa haruldasse, kaunisse ja eriti tallamis tundlikku sambliku nõmme. Põõsaspea Dirhami näiteks kerkivad elumajad, tehtud on elektritrassiteedija tasandatud platsid. Oletan, et toimunu mahub viimase kümnendi sisse ja kirja lõpus mainib Hermes, et ümberkaudne omapärane loodusmaastik on nüüdseks rikutud ja kahaneb edaspidigi. No mida selle kohta öelda kuna tegemist on kaitstava alaga, siis on vabariigi valitsuse poolt kinnitatud sealsed kaitse-eeskirjad ja noh, karta on lihtsalt seda, et kui nüüd tõesti on ehitatud või rajatud elektriliinid Tarasse või, või midagi muud taolist, siis nad on siiski kas kaitse-eeskirja ka kooskõlas ja noh, alati need kaitseeeskirjad ei saa kajastada väga detailselt iga üksikjuhtumit ja noh, me võime siis öelda, et tegemist on nii-öelda jokk-skeemidega ja suurt midagi teha ei saa, aga tegelikult ma arvan, et kuna siin väited on suhteliselt konkreetsed, siis siis võib-olla keskkonnainspektsioon võiks vaadata selle piirkonna selle pilguga üle. Kas, kas kõik need tegevused on ikka kaitse-eeskirjaga kooskõlas, võimet? Ja selles, mis puudutab siis keskkonnainspektsiooni, kas me jääme teiega? Peale lootma ma võin selle kirja edasi saata ja siis ehk saame kuulda, mis siis seal on ja kas seal on tegemist praeguse kaitse-eeskirja rikkumisega või mitte. Aga selge on see, et meil kahjuks jah, on nii, et osa eramaa omanike arvavad, et nad elavad Taal ajastul, kus nad võivad teha kõike, mida neil pähe tuleb oma maaga arvestamata keskkonnaolusid ja keskkonnaväärtusi. Ja teinekord on jälle nii nagu, nagu ikka, et alguses suure tuhinaga tehakse midagi ära ja arvatakse, et see nii jääbki, aga ka loodus hakkab ükskord oma hambaid näitama. Tehtu on lihtsalt rikkunud kogu selle maastiku ja ümbruse ära ja, ja pärast ei taha seal enam see töö läbiviija sugugi mitte isegi elada. Igal juhul on väga väärtuslik see, et meie inimesed tunnevad muret meie looduse lemmikute saatuse pärast. Nii et suur tänu, Hermes Sarapuu ja loodame siis, et see kiri satub õigetesse kätesse ja seal uuritakse asja edasi. Ja mis on uus ülesanne? Eks see üleskutse, eks ole, eks saata meile pilte ja elamusi madalsoodest eelkõige, aga miks ka mitte teistest sootüüpidest. Võib-olla just tänase jutu põhjal jõudis teisse rõõmus äratundmine, et fotot ma tean küll, miks mitte, kui vähegi võimalik, võtta ette väike jalutuskäike, teha mõni vahva pilt. Adresson, lemmikud äterree või 10 124, Tallinn, Kreutzwaldi 14, vikerraadio looduse lemmikud. Ja milliste soodega me siis järgmises saates edasi läheme? Seekord jäi meil, rääkimata madalsoodest, veel liigivaesemad madalsood ja eks sealt liigume edasi siis siirdesoo poole. Stuudios olid Uudo Timm, Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni. Järgmisel reedel kell 15 15. Looduse lemmikud.
