Jänkule oli nohu ja see muutis ta pahuraks. Nohu on ebameeldiv asi, eriti kui oled oma suureruudulise taskurätiku ära kaotanud. Nohu teeb tigedaks. Jänku hakkas kodus emale vastu, puistas porgandikuhja segi tuustis kapsavirnas ja ajas nii kaua jonnijoru, kui ema ta kodunt minema saatis. Külma käes ei läinud paha tuju sugugi üle. Nina hakkas veelgi rohkem tilkuma. Noh, ja siis, kui kits vastu juhtus, ütles jänku talle tere asemel et tal on liiga pikad ja inetud jalad ning kõrvu pole peas ollagi. Aga tegelikult oli kits jänku kõige parem sõber ning jänku oleks kangesti tahtnud temaga metsa alla uitama minna. Kitsel oli hea süda, kindlasti oleks ta jänkut nohu puhul lohutanud. Nüüd läksid kitse silmad ootamatust solvamisest suureks. Iga teine oleks jänkule vastanud, et hoopis tal endal on välja veninud kõrvad nudisaba ja lõhkine mokk. Aga kits vaatas vaid kurva pilguga jänkule otsa ja kadus kuuskede taha. Näed sa nüüd? Isegi korralikust tülist ei tulnud midagi välja. Ja see vihastas jänkut veelgi rohkem. Talluristas tigedalt nina ning korraga tuli talle suurepärane mõte, võttis vitsarao ning maalis hästi suurte tähtedega lumele. Paras talle last nüüd näeb ja las kõik teised loomad näevad ka. Alles nüüd läks jänku süda kergemaks nagu iseenesest vudisid jalad suure männiorust tagasi koju. Jänku hoog oli nõnda vägev, tuul pühkis nohu ninast hoopiski minema. Keset ööd ärkas jänku korraga hirmsa ehmatusega. Ta oli su loll valesti kirjutanud. Terve mets saab nüüd teada, kui harimatu ta on. Kargas voodist välja ning sööstis kui tuul pimeda metsa poole. Isegi hirmu ei tulnud pähe. Aga kui jänku oma õnnetu lumekirja juurde jõudis, ei taibanud esiotsa üldse, mis on juhtunud. Kirja lihtsalt ei olnud. Vahepeal oli lund tulnud ning tema hoolsa maalingu pehme, puhta vaibaga kinni katnud. Jelku mõtles ja mõtles. Kuusi ras taevas, tähed vilkusid, puud kohisesid tasakesi. Kõik oli nii rahulik ja ilus. Ning pärast pikka arupidamist kirjutas jänku lumele. Kiip on. Õ E-endale oma ilusa Dio üle nii hea meel, et võttis kohe, hüppab päris hea, et mõni suurem loom ei juhtunud seda uljast kargamist pealt nägema. Tal oleksid ehk kurjad mõtted pähe tulnud. Metsaelu on metsaelu ja Metsalu mad seadused. Siis vudis jänku koju ja magas sel ööl nii pikalt ja põhjalikult, et nägi muist järgmise ööunenägusidki ette ära. Aga vaene kits ei maganud üldse. Kitsesüda oli põhjani kurb. Ta kõndis metsas ringi, kaaslaseks ainult suur ümmargune kuu. Aga see oli kõrgel tähed kaugel. Liiga pikad ja inetud jalad. Ning kõrvu pole peas ollagi, kordas ta jänku sõnu ning pisarad kippusid vägisi silma. Kits oli üldse väga õrna hingega, temale kippus alatasand nutt peale. Mets läks hõredamaks, kuu kahvatumaks, koitis hahk jas hommik. Eneselegi märkamatult oli kits jõudnud suure männiorgu sinna, kus nad jänkuga nii tihti olid kokku saanud, suuri ja väga olulisi mõtteid vahetanud. Ega jänku nüüd enam siia ei tulegi. Nuuksus kits, mina ei meeldi talle. Mis mina sinna parata, et ma nii inetu ole. Ja siis korraga nägi kits lumel imelist sõna. Super. Kes küll nii valesti või kirjutada? Hoolikalt tegi kits tähe ümber ja alles nüüd märkas ta lugeda tervet lauset. Kitts Kons õde. See kiri oli ju temale. Oh sa väike armas naljakas jänku. Ikka on sul kiire tuul taldade all, mitte ei õppis õigesti kirjutama. Ehkki endale vahel nii terased jutud. Sõber luges kits ikka ja jälle lumekirja, endal süda suurt ja selget rõõmu täis. Mis sest pikad jalad, mis sest, et kõrvu pole ollagi. Ikka olen sõber, mõtles kits, ei oleks sellest ootamatust õnnes tahtnud kohe värske lume peal kihutama pista. Kuid korraga nägi, kuidas eemal üks hange Ari kihisema ja keema lõi ning kuidas läbi valge lume tema poole midagi õige heledat ja ümmargust vupsas. Ei, ei, karjus jänku juba eemalt ja võttis kolme hüppejao korraga, et kiiremini sõbra juurde jõuda. Ilus talveilm täna ütles kits tagasihoidlikult. On küll, on külgeksis jänku ja eks ma ikke kirjutanud sulle ilusa kirja. Ning nüüd tuli neile mõlemale nii suur liikumislust ja rõõm peale, et nad kohe ei saanudki muidu, kui jooksid ja jooksid ja jooksid mets suurte lumiste puude all oli nii armas ja kodune ning südamed suurt õnne täis. Ja noor olla oli tõesti kaunis. Lõpuks jäid kitsi ja jänku vähekeseks ajaks puhkama. Nad olid oma suurelt ringilt jälle tagasi suure männiorgu jõudnud. Küll ma olen ikka tark, mõtles jänku, kui oma lumekirje luges. Aga enne, kui ta seda välja ütelda jõudis, nägi ta kitse suuri ilusaid silmi ja väga mõtliku nägu. Ning tal hakkas enese pärast natuke häbi. Mis sulle siin elus kõige rohkem meeldib, küsis kits tasase häälega. Porgand, hõiskas jänku Lohja kapsas ka. Kits vaatas talle oma suurte silmadega otsa, aga minule meeldib, ütlesite igatsevalt, kui puud on lund ja leevikese täis. Kalleelikestega Aavik, haige ole, oli jänku sõbraga nõus. Aga kõige parem maailmas on ikka see, kui kõht on täis. Ja kohe tuligi talle meelde, tema enesekõht oli antud hetkel hirmus tühi. Ja siis on veel see hea, ütles kits ikka Veligatsevalt. Kui jahimees meid maha ei lase ja kui suured loomad neid ära ei söö. Jänku mõtles juba, kuidas kiiremini koju sööma saada. Kuid sõbra tarku sõnu tuli ometigi järelegi. Jahjahjah keksiselt kui valge lume peal. Ja siis korraga tuli talle see kõige suurem ja ilusam mõte. Suured ja ilusad mõtted tulevad alati siis, kui pea on värskes tuulest kerge ja puhas. Ja muidugi ka siis, kui nohu ei ole. Kõige parem ikka see ütles jälku. Kui me teineteisele lumekirju jätame, eks. Kust me siis muidu teame, et me nii suured sõbrad oleme? Ning enne, kui nad lahkusid, kirjutasid nad mõlemad lumele veel. Nägemiseni. Mis sellest, et jänku suures tuhinas nägemiseni kirjutas, suured sõbrad, olid nad ikkagi?
