Metsas üles tuul ei, tuisk helbeid vaikselt alla puistab. Kuused saavad valged kuued kännud pähe mütsid, uued väiksed põõsad, talveunes. Üleni on paksus lumes. Kuid mis sagin metsal. Näärid on ju lähedal. Tuli kaugelt näärivana sõpradele jutustama. Itaallaste juurde läheb ja hädaabi vaja vähe. Talvel kingid valimata pakid valmis panemata. Laane rahvas, rõõmuga teda, nõus on aitama. Jänku jookseb sinna siia. Tal on tähtsad teated viia korda, abiks kutsub karu. Kord peab rebase kaaru. Kortel oravat on vaja. Kord peab leidma mägramaja. Kutsub kokku osavad kingituste pakkijad. Leevikesed läksid linna nääritaat, neid palus minna lastelt kirju puna pugud. Nokas toovad ühte lugu. Käbilind nad lahti lõikab, vares valjult ette, hõikab, palju soovisid, on seal näärida, et kõik meeles peab. Karumõmm toob suure koti. Kiikseen kingi aidavõti orav kannid välja kannab. Mäger aitab koti panna. Reinuvader valib nukud. Hirv toob ennemuistsed, jutud. Pall on kaelas jänesel. Põdral suusad, sarvedel. Sõbrad nüüd mul aeg on minna sest et kõikjal maalia linnas mari, Andrese ja Anned igatsevad mängukann oma nääripuule, ammu nad ehteid külge pannud, küünlad süüdanud, nad vist oodates mu saabumist. Näärivana habet paitab, kes mul koti selga aitab, jänes sikutab ja tirib aske. Ja Taavi üürin. Riidleb karumõmm. Hopla, kott seljas, nääridaadin, võtab kepi, asub teele. Sõbrad hüvasti, aidaa. Pärast tulen rõõmsal meelel tantsu lööma, teiega. Kõhtu laotab üle lumme juba sinetava jume. Härma pärleid, hõbedasi puistab külmataadi käsi. Kits kui jahukotist tulnud valge habe, valged kulmud. Aga karu karva pea külmast midagi ei tea. Mõmmik rabeleb ja rassib mõmmik, oksarisu tassib. Mäger pehmest lumest voolib pidulauapingid, toolid. Kits on hakkaja ja usin, kuivanud, põõsa välja pusib. Nõnda muutub pidu plats vähehaaval laiemaks. Pillimehed põõsa taga klõbistavad kanneldega. Seal nad soku taadi soovil teevad viimast mänguproovi. Reinuvader Aivar rühib tantsu välja puhtaks, pühib juhti siit säru säältpoolt, puud välgub, saba talguluud. Aga üleval käib kahin, hõiked jutt ja tiivasahin. Harak lendab kuuse ümber noka otsast, kulla Ander ora sinna kastab saba, katab käbid säravaga. Teder härma narmaist teeb okste peale pikad keed. Varesküünlaid üles kannab värvu, näitab, kus neid panna. Pliks ja Plaks taina paugub. Rähn taob okste sisse augud, rähn küünlaid seadma, väle kõrgele ja madalale. Mitu küünalt toks ja toks. Nääripuul saab iga oks. Oi, oi oi, neid leevikese lumevati tupsukesis jäävad täis, kõik oksaharud. Ilus, ilus, kiidab ka aru, aga jääston kellukesed, suuremad ja tillukesed, helistab neid kõrgel puul iga oksa küljes, tuul valmis, kõik kull latva läheb. Ta viib sinna nääritähe, see on lumest hoi. Köl kiirgab vikerkaare värv hiilgab. Küllap seda näärivana näeb ja hakkab kiirustama, jõuab pärale. Siis trall alles algab kuuse all.
