Tere õhtust, kallis sõber. Kääne on unejutuks, ah vennapojad ja raudkala. Jõe kõige sügavamas käänus. Vesikupulehtedest katuse all asus väikeste kalade kool. Siin õppisid poisid ahvena pojad, Lutsu pojad isid, tillukesed lepamaimud ainud kiisapojad armastasid sageli poppi teha. Selles koolis oli õpetajaks vanasega. Ta oli väga tark, tundis iga jõesoppi, et jäätis isegi seda, mis oli kalda peal. Praegu rääkis ta õpilastele nende õelemasse vaenlasest, tillukesest, räud kalast, kellel ei tohi kunagi liiga lähedale minna. Noh, o'ga nõel, miks ei tohi kalale lähedale minna, küsis vanasega tunni lõpus ahvena pojal. Osa nõel ujus õpetajale lähemale, tegi suu lahti, aga ei osanud midagi ütelda. Mailgute säinud. Ta oli just endamisi plaani pidanud, kuidas ta peres tundi kutsub. Saak selja kõrkjevusse veesi kärbseid püüdma. Noh vaata mekas, sinus peen tahaks veel, oli tähelepanelikku tutis vanasega ja kutsus teise vennapoja vastama. Saak selgujus õpetajalile emale tegi samuti suu lahti, ent ei osanud ka midagi ütelda. Ta oli just endamisi mõtelnud, kuidas saab perest tunde, kutsub o'ga nõela, hundinuia metsa peitust mängima. Oibu poisid, ma pean vist teile mõlemale k e panema, ütles vanasega. Saak, selge, ei tahtnud sugugi kahte saada. Ta katsus päästa, mis päästa annab ja ütles õlut. Raudkanale ei tohi sellepärast läänlane minna, et raudkäe näo tämbadjeldaneel mein alla. Wanna säga, vangutas pead ja kordas uuesti, et see on hoopis suur haug, kes ajab väikesi galakesi taga ja neelab neid jälle. Raudkalaga on tilluke ja ta ei jää kunagi kedagi taga. Ainult meelitab kõiki oma särava ja petliku välimusega. Ent niipea, kui keegi uudishimulik talle juurde läheb, lööb seda oma kolmegi suulise sabaga, haagib end tema külge ega lase enam lahti. Siis tirib ta oma, saadi veepinnale ja hüppab. Tähendab kalapoisid ja tüdrukud tormasid rüüsinal mööda rohukoridori avarale veeaasale o'ga nõel ja saak, seelik olid esimeste julged, sest näed ei raatsinud minutitki vabast ajast kaotada, niine tujusid, kuni märkasid äkki ees musta kännu tüüp, kääri sisevärki, kala. Ka veel, sest raudkala võib ju ka kunagi suureks kasvada. Nad ujusid kauges kaares ümber tundmatu kala. Tõepoolest kala keha, nagu oleks rauast tehtud ja seal olid väga kummalised silmad. Nii ta oligi ajal palju ees, külgedel ja tagapool ja nii suured, et poe kas või sisse nende, nad ei teadnudki, kas seda kala tuleb karta või mitte. Just sel hetkel ujus kännutükke alt välja, luts eakas ahvenapoegade imestuseks tundmatud kala ninaga julgelt müksama aga tundmatu käele ei teinud müksimisest väljagi. Sellest sai ahvenapojad julgust ja ujusid samuti lähemale. Tere, lutsu näed sel ajal nii palju silmi, on? Nii väikesin ongi, imestas saak, selg. Aga Lutsu taat ütles, et see polegi päris laevaid mängule, mis on sõitnud paar päeva tagasi tema ukse alla, jäänud siia kännu vahele kinni, nüüd tahab ta mahuks eestist vabaks saada ja sellepärast saabki ainult laev ei tule. Oganõel ja säekseering läksid Lutsu tädile. Kolmel on ikka kolmejõud, niipea kui mõned korrad boksasid säidki laeva liikuva ja ukseesise vabaks. Küll Semmmaid rõõmustab, kui oma laava kätte saab, ütles Lutsutajat. Kezemäiton. Hoidke tema ees. Äkki kuuldus kännud poolt tugevaid sulpsetusi. See oli suur haug, kes lähenes vihaselt vett, läbistasid. Ta oli pahas tujus, sest ta polnud juba hommikust saadik suutnud ühtegi kala kinnid lapseta. Silmapilk oli jutukas lutsutaat oma koopas kännujuure all. Aga eta koobas oli nii tilluke, siis ei sääruda vennapoegi sinna varjule kutsuda ja ahvenapoegadel polnud muud peidupaika. Kuule aeg. Viimasel hetkel jõudsid nad kajutiaknast sisse, lipsäte vooge välja. Käratas suur haugahvenapoegadele. Silmapilk ei tule, siis neelan modeid koos laevaga alla oganõel ja saaxeeglamasid vaikselt, ajuti põrandal ega liigutanud uimidki. Tulge välja, käratas suur uuesti, aga ahvenapojad ikka midagi ei vastanud, ajas ta suu ammuli, nagu kavatseks ta päeva tõepoolest alla neelata. Ta oleksid teinudki, kuid laev oli tema jaoks liiga suur. Siis püüdis aulaeva hammustada küll nina poolt, küll ahtri poolt, ent see oli rauas ja nüristab hamba tere. Nüüd läks hauge veelgi kehvemaks ja ta hakkas sabaga raevukalt laeva peksma. Laev kõikus ja ogane ning saak selg veeresid ühest seinast teise, nii et pidid peaaegu kajutiaknast välja libisema. Haug peksis kuni saba valutama, kas jääb yhe vähemaks jahtus ning loivad siis eemale. Ent ahvena pojad ei julgenud tükil ajal laevast välja tulla. Nad ei teadnud, Jukose haug läks päriselt ära või jäi neid mõne rohupuhma taha varitsema. Kuidas seda tiheda saada? Meil emaga juurele Ärwessaak selg. Ei, ma ei. Ma ei oska ju laeva käima panna. Ütli sukanõel. Et saaks hiljem oli nagu alati, mõni nupukus tagavaraks. Ahvenapojad pistsid sabad aknast välja, üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt ning hakkasid sabaga kõigest jõust väntama. Laev nihkus paigalt alguses küll aeglaselt, aga pärast juba paraja kiirusega. Need äärutasid ühe suure rohupuhma juurde, siis teise juurde haugi olnud, sõitsid kõrkja võseni. Ja seal röövel varitses ainult mitte neid väid särje parvemaja ruutu särgi hoiatada, ütles saakseid. Ahvena pojad hakkasid sabadega veelgi hirmsam. Loperdama jõudsidki enne haugi kohale. Särjepojad kuuldes hädaohust, lipsasid nagu hõbedasi välgud kõrgetesse peitub. Haug vihastas koledasti. Meist hüüti mulle oma laevaga järele. Vaata, kui võtan suure kivi, löön teid koos laevaga puruks. Ent ahvena pojad olid vahepeal juba nii ulakaks muutunud ja uljaks. Ometi olid kord osad ümber vahetatud, nüüd viipas. Kütid jälitavad koledate meremadu. Need tegid jälitamisel säärast lärmi, et peletasid kõik väikesed kalad suure augugi eest varjule. Lõpuks olid kõik kolmekesi väsinud haug. Puhkesid teine teisel pool kõrkja puhmast. Kem ütles saak, see kogeneelele hina, jäämanymidki, perearste, vanima nina, oganelvalmas ja haigutes ka tema oleks tahtnud magada, haug oli nii väsinud ja vaikne, et praegu polnud vaja teda üldse valvet. Kui ohkamäel parajasti tukkuma kavatses jääda, ujus üks tilluke kala nende poole. Siin vist Kiisa poeg mõtte, sogane haug on siinsamas. Deval. Time ei tee väljagi. Organeil äratas saak, seljahädad hakkasid isa mäe sabaga vett peksma, kuid kiisapoeg politsei kui midagi märganud ning ujus rahulikult nende poole edasi. See oli tõesti rumal kiisapoeg, ka haug teisel pool kõkke puhmast ulatunud. Nii suu, see loll, õige voogtunu, minu kooguus, mõtles ta endamisi ja sööstis nool kiirelt kalakese poole, ajas suu lahti ja enne, kui saak seegia oga meel oma laevaga jõudsid minna, oli kalake Jubade lõugade vahel. Haub tähtis kalakest alla neelata, aga see oli väga teravate ogadega kala. Üks oga jäi lõuaperesse kinni ja haugi saanud kalakest alla neelata. Haug sattus ärevusse, ajas suu ammuli ja raputas pead, et kalakesest vabaneda. Aga kalake hoidis temast kõvasti kinni ja hakkas teda veepinnale tirima küll punnis augu vastu, vehkis sabaga ja uimediga. Ent midagi ei aidanud. Väike kallak juulis hirmus tugev, nii muudkui vedas haugi üles pooli ahvena pojad vajada siis seda imelikku lugu suurte silmadega pealt. See oi, näod, kanna, sosistas, saaks see kiirem on olnud. Ja mina mõtlesin nüüd kiini, hea poeg, ütles ookeane. Ei tea, mis ta haug ikka teeb. Sõidame laevaga ühesse, piilume pani Etti saak selg. Need liikusid ettevaatlikult veepinna lähedale ja nägid kaldal pika ridvaga meest. Äkki tõusis mehe kõrvalt üks poiss püsti ja hüüdis näpuga näidates vette. Oad. Iideeaa jõi, minu käädunud läheb tõmbade ruttu ridvaga kaldale. Ahvenapojad tundsid, kuidas nende laev hakkas nagu iseenesest kiiresti kalda poole liikuma. Nad püüdsid küll sabadega vastassuunas töötada, aga see ei aidanud. Telegi põrkas kolksti vastu kallast ning poisi käed tõstsite õhku. Kuidas see laev küll siia sättus, nii kaugele sellest kohast kuude põhja läks? Püüdis poiss ja hakkas vett välja kallutama. Jooge meel ja saaksid tähtsit ütelda. Nimeteid läheb asi, aga juba lendasid nad ühes veega kajutiaknast otseedeetegasi jõkke. See oli vist Mait, ütles jääks see, kui ta oli kukkumisest toibunud. Kinglaski, Mike, ütle sogane veel, Jäneda ujusid rõõmsalt minema. Jääd polnud vaja enam kurje, haugi, karte, et näed, nüüd raudkala tunnevad ja oskavad tema eest kõrvale hoida ja et palju, palju toredaid päevi ootab niidi. Do jääd und?
