Ja tuisune isakaruemakaru ja karupoeg magavad soojasku pas. Karu pojake, vähkrepoodis näeb und ette nagu kõnniks mööda metsaserva ja ümberringi õitsevad lilled. Lõhnab värskete maasikate ja mee järele. Ärkas karupoja küljes ja kohe koopast välja jooksma. Unine isaga rub, hoidis ta käppapidi tagasi. Misha, jooksed pakase kätte, uljaspea külmetad, ei ta kähku magama. Talvun lesi jääs jõevesi, puugi lumemantlist tudub tarre kohal, suid, suudu, maga. Uinuski, karupoeg magas natuke aega ja jälle näeb und kevade ja meelilledega. Siis ta ärkas ja kohe koopast välja jooksma. Emakaru pidas ta hädavaevu kinni, panin magama, vara, veel on üles tõusta. Talv veel elab täies jõusta, tuisk üleie ja sinetab jäämaaga. Vaevalt oli karupoeg uinuda jõudnud, kui ta jälle sedasama und näeb. Karupoeg vupsti voodist välja jooksma ei jõudnud isakaru ega ema karudele enam tagasi hoida. Ronis koopast välja, metsas on aga soe, pojakesed voolavad, linnud laulavad. Päikesepaistelisel mäenõlval õitsevad lumikellukesed, ronisid koopast välja ka isakaruemakaru. Ah, etasid, ongi kevadkaru poegonnaga rõõmus, aina keerleb ja hüpleb ringi. Ega ta siis ilmaaegu niisugust und näinud. Kevad on käes.
