Täna räägin teile linavästrikust ühest päris tuntud linnust, keda võime kohata nii linnades kui ka mõnikord täiesti inimtühjas rabas. Linavästrik on rändlind, aga ta saabub meile juba üsna varakult, mõnikord isegi märtsi lõpus kui veel Lumigi võib maas olla. Tema üks rahvapäraseid nimetusi on jäälõhkuja, mis tähendab, et lina vähestriku ilmumisega seostatakse kevadist jääminekut. Ka sügisel on ta üks viimaseid rändavaid värvulisi, kes meilt lahkuvad või keda meilt võib ka läbi rändamas kohata. Linavästrik on musta valge halliseguse sulestikuga. Inimeste ta enamasti eriti ei pelga ning torkab kõikjal silma, kus ta pesitseb. Eriti silmatorkav tema välimuse juures on ja käitumise juures on veel see, et linavästrik armastab saba kõigutada. Miks ta seda teeb, päris täpselt ei tea, tagi tegelikult on neid linnuliike ju üsna mitu, kes saba väristavad, kõigutavad või siis ka tiibasid, kehitavad. Teadlastel on selle kohta erinevaid hüpoteese, miks see kasulik on. Kuid päris kindlalt ei saa ühegi hüpoteesi juurde jääda. Linamaastiku kohta näiteks arvatakse, et saba viibutamine aitab neil putukaid rohust ja maast lendu ajada. Ja nii on tal neid lihtsam märgata. Muidugi võiks ju hoopis eeldada, et põgenevad putukat on linnul raskem tabada ja pigem võiks just taimel või maas kükitab mutukas olla kindlam saak. Kes aga linavästrik jälginud, see teab kindlasti, et nad on väga osavad putukapüüdjad ja suudavad lendavat liblikat või, või kiiligi jälitades teha vahest lausa uskumatuid õhumanöövreid. Linavästrik on täielikult putuktoiduline ja põgeneb meie talve eest putukarikkamates piirkondadesse. Aga Lääne- ja Lõuna-Euroopas On ta samades paikades aastaringselt. Huvitav on see, et seal on ta talvelgi enamasti territoriaalne, see tähendab, et linnud püsivad toiduotsingul kindlas piirkonnas ja kaitsevad seda teiste eest. Samas aga moodustavad nad vahest ka salkasid ja isegi suuremaid parvesid. Näiteks lähevad roomassiividesse parvedes ööbima. Linamaastikul on Eestis ka sugulasi ja neil on samasugune kehaehitus, pikk saba ja ka käitumine on sarnane, kiire ja asjalik. Aga nendel teistel liikidel on kõigil sulestikus kollast värvi, mida lina päästikule ei ole. Ja need liigid on hänilane, kuld, hänilane jõgivästrik. Järjestasin nad siinkohal tavalisemast haruldasem Ani. Jõgivästrik on meil väga haruldane pesitseja. Nagu juba korra mainisin, ei pelga linavästrik inimese lähedust ja võib oma pesagi teha väga käidavates paikadesse. Näiteks olen avastanud nende pesi päris mitmest linnuvaatlustornist. Nad võivad teha pesaga katuseräästa alla või puuriita või mõnikord isegi auto kapoti alla, kui selle autoga pole pikemat aega sõitmas käidud. Linavästrik ei ole eriti laulumaias ja kõige sagedamini kuuleme temalt üsna lihtsat silpsuvat häälitsust. See kõlab nõnda. See, mida lina vähestriku lauluks võib nimetada, koosneb tavaliselt lihtsalt veidi pikematest Sildsatustest. Aga kui isane linavästrik on eriti erutunud siis võib kuulda teda tegemas üsna ekstaatilist silpsumist. Kui saan emasele mõeldud, siis hakkab isane mõnikord lauset tantsima, laseb tiivad poolviltu sorakile ja tiirutab emase ümber ise samal ajal erutatult häälitseda. Tutvuse linavastuslikuga lõpetame täna ühe helilõiguga, kus on kuulda peale linavästrikut veel ka teisigi inimese naabrust, armastavaid, linde, räästa ja suitsupääsukesi ja piiritajaid. Proovige siis kõrva teritada sellest heli kompotist, linavästrikut silpsumine välja.
