Kuna sügis on varsti ukse ees, on täna üsna õige aeg rääkida ühest linnust, kelle lahkumine Eestimaa pinnalt on vaata et kõige teatraalsem. Selleks linnuks, kellest tahan rääkida, on sookurg. Ta on tegelikult veel ka meie suurimaid linde just oma tiibade siruulatuse mõttes. Ja see on võrreldav lausa merikotka tiibade siruulatusega. Ja kui veel mõni ülivõrre tuua, siis ilmselt on sookurg ka üks kõvema häälega linde Eesti looduses. Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et sookure tuntus on järjest vähenemas ning kui räägitakse kurest, mõeldakse sageli hoopis valge toonekurge. Ja kui ütled, et ei, ei, see on ju sookurg, siis isegi täpselt ei teata, milline see sookurg välja näeb. Ometi on sookurg meie aladel palju põlisema asukas. Valge toonekurg asus siia püsivamalt pesitsema alles 19. sajandi lõpus. Soome keeles on aga olemas ainult üks kurg. Kurgi. See tähendabki sookurge ning valge toonekurg kannab hoopis nime kattuvuse haigu rehk Cato haigara. Tõsi, valge toonekurg on seal vaid juhuslik külaline ega pesitsegi Soomes. Toonekured ongi palju lähemad sugulased haigritele ja hüüpidele kui soo kurgedele. Sookurg on loodusmaastike lind pesitseb enamasti soodes ja teistel märgaladel, kuhu inimese jalg eriti tihti ei satu. Kui sookured pesapaigal häält teevad, on seda heades tingimustes kuulda vähemalt paari kilomeetri kaugusele, kui mitte kaugemalegi. Sookurepaaril on kombeks teha paarishõikeid justkui duetti lauldes. Tihtipeale vastab ühele paarile kusagilt kaugemalt soobelt teine paar ja kui hästi läheb, siis võib-olla isegi kaugemalt. Kolmas duetti laulmine on soo kurgedele väga oluline. Nõnda hoiab see paarike oma peresuhted korras ja näitavad ka teistele oma ühtekuuluvust. Sookurgede hõiked on küll kaunid, aga kui neid lähemalt kuulata, siis võivad olla isegi kõrvulukustavalt valjud. Nende hääli salvestades on mul mitu korda juhtunud, et helisalvestis on peaaegu et untsu läinud, kuna sookured on ootamatult tunud liiga lähedale ja trompetihäälne kõva häälitsus lööb nivood põhja. Siin aga üks salvestus Alam-Pedja looduskaitsealalt Emajõe luhal jalutava sookurepaari häälitsustega. Tavaliselt on isasel veidi madalama kõlaga hüüd, kui on emasel. Sookurgede rännet on sügisel kerge jälgida, kuna neil on tavaks lennata rivis ning vahel moodustavad ka V-kujulisi rändeparvi. Eestis asub üks sookurgede rände suurimaid koondumispaiku mis asub Matsalu lahes. Seal võib mõnel aastal septembris või oktoobris näha tuhandeid sookurgi. See vaatepilt on tõesti üks võimsamaid elamusi, mida eestimaisest loodusest üleüldse võib saada. Mõne testi robot meelitavat sookurgi sügisrändel peatust tegema, aga mitte sellisel hulgal nagu Matsalus. Häälte järgi on kevadise ja sügisese sookureparve helistamine üsnagi lihtne. Noored kured nimelt ei ole sügiseks veel korraliku kroogutamist selgeks õppinud ja teevad ainult haledaid piuksatusi, mis siis vanemate lindude võimsate häälte vahele kostuvad. Ja nõnda kõlavadki Matsalu lahel Varahommikul põldudele lendavate hoogu.
