Täna, kallis sõber, kuula muinasjutu isaneib toonus ja vaalad. Kord ennemuistsel ajal istus mere keskel kalju peale üks suur merivähk koos seitsme väikese merivähipojaga. Oli merivähipoegade magamamineku aeg, palun räägi meile unejuttu, anusid nad ja räägi, palun toetasid neid teod, kes olid kalju külge liibunud, noh, hea küll. A juutustan, lubas suur merivähk. Parajasti juhtusid mööda minema mõned tursad ja väikesed kilud, ehkki nende magamamineku aeg oli tegelikult juba ammu käes ja üks suur meriangerjas, kelle nimi oli William kõik peatusid ning jäid kuulama. Suur merivähk alustas oma juttu. Ükskord ennemuiste, siis kui meri alles loodi, ei olnud seal vesi soolane ega olnud ka kunagi ühtki tormi. Meri oli lihtsalt nagu üks hiiglasuur kalatiik. Ühel päeval istus isaneptuulus merepõhjas, kõik ta 40 ilusat tütart tema ümber. 10-l neist olid pikad kollased juuksed ja 10-l pikad mustad juuksed, järgmisel 10-l pikad valged juuksed ja viimasel 10-l pikad punased juuksed ning neil kõigil oli toredad läikivad kalasabad. Isaneptuunus märkas, et mõned mööduvad, heeringad nutavad siis ujusid mööda triibuline hingele rai ja mõned merihobud ja kõigil silmad pisarais. Möödus üks merilest ja see nuttis ka. Isaneptuunus vaatas mere põrandale ja nägi, et kammeride nuttis ja üks väike lähenev merivähk nuttis samuti. Mäss küll ameti viga on kullamerivähk, päris isaneptuulus. Teie lahke loaga isand, ikka nood vaalad, nuuksus, merivähk, nad joovad jälle merevett. Oi kui vihaseks isaneptuulus nüüd sai, ta ujus pinnale, vaatas ringi ja nägi ilmatud hulka, hiiglasuuri vaalasid igaüks niisama suur kui mõni kirik ja kõik nad jõid parajasti merevett ning meri jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks. No on alles paharetid, hüüdis isaneptuulus, aga ma teen selle läbi ja kyll lõppu. Ta ujus alla tagasi ja kutsus kokku oma tütred mänge meie palee kööki, kullakesed käskis ta. Köögikapis on virnas soolakotid. Igaüks võtku sealt üks ja tulgu siis uuesti siia. Niisiis ujusidki 40 nägi neidu kööki ning tagasi tuli igaüks kotitäie soolaga. Siis ütles isaneptuunus oma kollase juukse helistele tütardele täi. Mu kullakesed, peate ujuma ida poole ja kui te olete juba üsna kaugel, tühjendage oma kotid merre ning lööge soolsabadega laiali. Seejärel ütles ta oma musta juukse helistele tütardele. Teie ujugeeello õunas tühjendage soolakotid merre ja segage hästi ära ja valge Youg senistele tütardele ütles ta, teie mõnulemmikud ujuge läände ja tehke seal niisamuti oma punase juukselistele tütardele, laulus taga, nii. Teie, kullakesed, pea tõu ujuma põhja ning seal mere vee soolaseks tegema. Näkineiud ujusidki minema ja tegid nii, nagu isa oli käskinud. Järgmisel päeval hakkasid vaalad jälle vett jooma. Hüüdsid nad, see on ju koik puha soolane. Nii ei saanudki nad juua, ainult purskasid soolast vett, kõrgele õhku ja peksid sabadega, nii tõusis suur torm, isanip unus aga naeris Vat, nii. Millal iganes vaalad nüüd merevett juua ka ei prooviks, ikka on sellel Kalemaitse, siis kukuvad nad sabadega vehkima, merel tulektorm, aga ikkagi on palju parem vahel tormi kannatada, kui lasta kogu vesi ära ju, eks ole? Muidugi, kallis isa hüüdsid tema 40 ilusat tütart ning kõik nad andsid isale põse peale musi. Ja nii sai merevesi soolaseks ning sellepärast on meil vahel tormid, lõpetas merivähke ringi vaadates. Aitäh, aitäh. Hüüdsid kalad ja ujusid koju. Või suur tänu sulle, merivähk, ütlesin diood. Nemad olidki juba kodus, nii et neil ei olnud tarvis enam kuhugi minna. Oi, see oli tore jutt, lausus suur meriangerjas Uljem. Kas ma aitan sul väikesi merimehikesi magama panna? Suu tänu, villem hõikasid merivähid, kui nad merepõhja poole minema ujusid, et magamiseks kaljune arusi otsida. Just siis juhtusid mõned vaalad mööda ujuma ning üritasid jälle merevett juua. Ikka on sellel veel nii kole maitse, hüüdsid nad ja peksid sabadega, nii et tõusis suur torm. Aga meri, vähkidel polnud sellest midagi. Oma kodus voodis oli neil kõigil ja julge olla. Ja see ongi jutul lõpp. Ja taotu tuulgi ja. Unest idu, une esteid kindlasti.
