Kasulik lohe. Elas kord lohe, kelle nimi oli Komodo. Kuidas hingas võista hingeõhuga tuld pursata. Kõik inimesed, kes läheduses elasid, kartsid teda. Kui nad iganes kuulsid, lohet tulemas, jooksid. Aga Komodo tulekut kuulsid nad alati, sest lohel oli kuus jalga ja ta kandis kolme paari kingi korraga. Ning kõik kingad juuksusid ka. Nii et üks kõiku Komodoga ei läinud, ikka oli see inimestele kindlalt teada. Ühel päeval kohtas ta üht väikest tüdrukut, kes aga ei kartnud teda põrmugi. Miks sa nii kuri oled? Päris tüdruk. Miks sa tuld purskama hakkad, kui keegi tuleb? Ja no ma ideeaa koogilis lohe. Et tegelikult pole ma kunagi sellele mõelnud, kas ma peaksin kuriolemise maha jätma? Oleni kena, palun. Ütles väike tüdruk, kelle nimi oli suusi. Küll lubas Komodo. Ma proovin. Nad jätsid hüvasti ja Susi läks koju. Hakkas juba pimedaks minema, tüdruk avastas, et kõik inimesed olid kohutavas olukorras, sest laternasüütaja Charlie polnud ühtegi tänavalaternad põlema pannud. Charlie oli alles voodis. Eelmisel õhtul oli ta pärast laterna süütamist nii kauaks välja jäänud, et nüüd olid ikka veel väsinud. Siis jäi ta lihtsalt voodisse ning magas magus, hästi. Vahetevahel pihta teki all võileibu. Linnapea, kelle nimi oli vilja Molitu liivi anne pida küll laternate asjus ette võtta. Siis tuli suusile hea mõte. Ta tõttas jooksujalu Komodo koopasse ja tõi ta linna. Käis temaga kõik tänavad läbi ning lohe pani laternad oma leegitseva hingeõhuga põlema. Kuidas küll inimesed hõiskasid? Nüüd ei olnud enam neil lohes hirmu. Nad nägid, et ta on sõbralik loo. Ning edaspidi käis Komodo igal aastal siis laternaid süütamas, kuid šarli puhkusel oli. Eri tähessevinud. Elas kord seitse elevanti. Ilmatu suur elevant, lihtsalt suur elevant, natuke vähem suur elevant, keskmine elevant, natuke väiksem, elevant. Üsna väike elevanti, Atyyljuki elevandipoeg. Nad seisid kõik mere ääres ühe künka otsas ja vaatasid, kuidas tähed siraasid. Oli väga pime ja tähed paistsid heledasti. Kalad meres vaatasid samuti tähti. Ja kui nad iganes mõnda langevat tähte nägid, sukeldusid nad kohe seda otsima, sest neile näised täht kukkus otse merre. Proovin ondal langevat tähte. Ilmatu suur elevant ettepaneku. Oi proovime jah, olid teised päri. ISIS tõstis ilmatu suur elevant oma londi peale lihtsalt suure elevandi. Lihtsalt suur elevant, natuke vähem suure elevandi, natuke vähem suur elevant, keskmise elevandi keskmine element, natuke väiksema elevandi, natuke väiksem elevant, üsna väikesele vandi, üsna väike elemente ka omakorda tillukese elevandipoja. Siis lennutas ilmatu suur elevant nad kõik üles langeva tähe suunas. Veidi aega õhus uhisenud lennutas lihtsalt suur elevant kõik ülejäänud veel kaugemale. Ja kui nad siis veidike aega edasi olid Vuisenud lennutas natuke vähem suur elevant keskmise ja kolm ülejäänud nii kaugele, kuid tema suutis. Ja siis lennutas keskmine elevant omakorda edasi natuke väiksema ja kaks ülejäänud elevanti. Seega rel lennutas natuke kõige väiksem elevant edasi üsna väikese elevandi ja tillukese elevandipoja. Ja kui nad seda modi peaaegu langeva tähenulid jõudnud lennutas üsna väike elevant edasi. Kiilukese elevandipoja. Tilluke elevandipoeg püüdis langeva tähe kinni ja andis selle üsna väikesele elevandil. Üsna väike elevant andis tähe omakorda sellele, kes oli temast veidi suurem ja see, kes oli temast veidi suurem, andis tähe keskmisele elevandile. Keskmine elevant andis selle järgmisele endast suuremale elemendile, kes omakorda andis selle järgmisele. Ja see andis tähe Ilmot usu releele vandile. Kes andis tähe ühele kalale kalane last tähe alla ja temast sai meer riita. Muhk suures kosmoses, ühel maailmamaal, ühe linnatänaval, ühe maja toas. Ühes seinaaugus elas hiir kelle nimi oli Albert. Talesis voodis näksis veidi juustu ja vaatas, kuidas ämblik üleval lae all ennast öel daam palgilt teisele püüdis kiigutada. Ämblik rippus pikka niidi otsas ja andis hoogu, nagu jaksas üks-ühele poole kaks teisele poole kolmi jälle tagasi ning põmm. Lõi peaga vastu palki. Pähe tuli ilmatu suur muhk. Mõtles veidi ning tuli siis uuesti proovima. Seekord läks ta ettevõtmine korda. Albert tüdines ämblikuvahtimisest tõusis üles ja läks loomaaeda, et külastada oma sõpra. Kängurud, kelle nimi oli Bob. Bobil olid jalas uued kingad, millel olid Petruvad kummitallad, et ta paremini hüpata saaks. Kui Albert kohale jõudis, harjutaski känguru parajasti hüppamist. Vaata kui kõrgele Bon ütles, poob, ta hüppas üles-alla. Hüppas nii kõrgele, võis vaadata üle tara, siis kõrgemale, nii et võis vaadata üle katuste siis veel kõrgemale, nii et võis näha üle kirikutornide seejärel veel kõrgemale. Ja parajasti siis juhtus üks lennuk mööda lendama, bob, põrkas peaga vastu lennuki kõhtu ning Saib Maat Hussuhurremmuhu. On alles vägev muhk, mõtles Albert ilust nagu ämblikul, kui see peaga vastu palki lõi. Vokk hüppas veel ühe korra ja seekord nii kõrgele peaaegu nii kõrgele kui päike. Siis läks tama hooldaja juurde, kes pani muhu peale kompressi, et valu järele annaks. Ja siis jõid nad Albertiga teed. Pärast teejoomist läks Albert koju, tõi natuke vett ning pani ämbliku muhu peale kompressi. Kui hea sõber Albert ikka on? Mõtles ämblik, kui ta siis oma võrgus ennast kerra tõmbas. Ja magama jäi. Hoone ehk idu. Kindlasti.
