Tere õhtust, väike muinasjutusõber. Täna on mul sulle jutustada kaks põhjamaist muinasjutu. Esimene jutt on sellest, miks jääkarul on must nina. Kui jääkaru kõnnib talvises tundras, siis pole teda mitte nähagi. Kui jääkaru kargab ühelt jääpangalt teisele, on tunne nagu tormaks seal tuisusega tuul ringi. Kui jääkaru jääb mere kaldale seisma, on ta nagu lumega kaetud kivirõngas. Aga see kõik näib vaatajale ainult siis nõnda, kui talle jääkaru nina silma ei hakka. Sest jääkaru nina on süsimust. Selle oma nina pärast peab ta nüüd tihtilugu näguripäevi nägema. Sest niipea, kui keegi karu musta ninatäppi märkab, laseb Tootsemaid jalga, jättes vaesekese saagita kõhu tühja tundma. End kunagi oli aeg, kus jääkaru oli üleni valge. Isegi ninaots oli lumivalge nagu jääd kattev härmakord. Siis hiilis ta õige lihtsalt merihobu viigri lähedale. Koguni inimesele ei kartnud ta ligi tulla. Niipea kui kütid läksid tundrusse, ruttas jääkarul nende peatuspaika, hirmutas naisi ja lapsi, näppas perede taganthoid. Lõpuks pahandasid need karutembud inimesi, nõnda et nad otsustasid karu veidi õpetada. Tegid ennast jahile minema ja jääkaru oli sadamaid kohal. Aga kuidas mehed vaikselt tagasi hiilisid, seda ta vaeseke muidugi ei märganudki, kus tal oligi seda aega märgata, kui lapsed vajasid hirmutamist ja kuivatatud kala maiustamist. Kui mehed, tule, tukid käes, talle vastu kargasid, oli karu päris ehmunud ega tahtnud oma silmi uskuda. Sest kuhu tagastus kõikjal seisid, kurjalt ümisevad mehed vastas, kõrvetasid teda, teised valusalt ja tema kasukat ja tema nina otsa. Kõrbenud karvaga karu sai häda vaeva, eluga minema. Ei julgenud vaene loom enam tükil ajal jää ja lumetagant merest välja tulla, enne kui kõrbenud kohatsaid uue koheva valge karva. Aga ninaots, see jäigi tal kõrvetusest süsimustaks. Ja selline süsimust on ta siiamaani. Algul ei taibanud karutükil ajal, kuidas loomad teda juba eemalt kaugelt märkavad ning jalgadele valu annavad. Kuigi tema hiiliv viisamisi kõigi karuhiilimise reeglite järgi pärast alles taipas. Kõik puha nina, selle süsimusta nina pärast, mis valge lume peal suurde kaugusesse kätte paistab. Mõtles, mõtles, leidiski väljapääsu. Nüüd katab karu oma nina käpaga, kui ta saagile lähemale hiilib. Eks sa vaata ise, kui ei usu. Teine lugu on sellest miks kaugel põhjas talvel päikest pole. Meil räägivad tudi peataadid, nõnda nagu oleks maakeral niisuguseid kohti, kus päevale järgneb öö ning ööle jälle päev ja nõnda ühest kevadest teiseni. Ja et neid päevi ning neid öid tuleb ühtekokku niisama palju nagu mõnes suures põdrakarjast põhjapõtru. Aga meil, Jukka, kiiridel on talv, üksainus pikk öö ja pimedus, Kuu paistab, tähed säravad ja virmalised vilguvad. Aga päikest pole ja päevaga pole. Sest mis päev see päikesepaistet oleks. Ja veel räägivad tudi peataadid, et kunagi väga ammu polnud meilgi seda pikka talveööd. Siis paistis päike päevade kaupa taevas tundral olnud soe ja merel olnud soe puud kasvanud, mis mühin ja valge jääkaru käinud kasukata mererannal ringi. Aga seal läinud päike äkki taevast minema ega tulnud enam tagasi inimesed oodanud, oodanud ei jõudnudki ära oodata öö kestnud edasi ja külm kippunud vägisi kallale. Siis seadnud üks julge Juka kiirkoerad kelgu ette ja sõitnud päikest otsima ei tulnudki mees enam tagasi. Seejärel karanud teine eelmisest tüki julgem Juka kiirpõhjapõdra turjale ja läinud ise päikest otsima. Temagi jäänud kadunuks. Jukka, kiiret kuuld pärima. Kuule, kuu ööde päike, sa kõnnid terve talvetaevas, Sa kõnnid kogu kevade taevas, sa kõnnid suure suvetaevas, sa kõnnid sügiselgi selles samas taevas, ütle meile õige, kuhu päike kadus, kuhu ta ennast inimeste eest peitis, miks ta küll meid maha jättis? Ei ole meil temata päevavalgust ja külm kipub ka vägisi kallale. Laske õige julgem teie seast otsib päikese siis üles kuid juugaageerid vastamata, nõnda kaks meest juba läksid teda otsima, olid teised, julged mehed mõlemad aga üks neist ei tulnud tagasi ja teine jäi hoopistükkis kadunuks. Selle peale polnud kuu osanud midagi öelda, astunud niisama nohinal oma teed. Siis otsustanud kõige eakam Jukka kiir ise minna päikest otsima. Mulle on kõik merihobud oma hobud. Mul on kõik karud, oma karud. Ega ma siis asjata ole elanud nii kaua ilmas, öelnud ta. Mul on iga samblatutt tundrastud tuttav, mul on iga kivi mere kaldal kallis kaim, küll mina juba päikese üles leian. Las nooremad mehed püüavad aga edasi kalu ja hoiavad põdrakarju. Mina istun kolde ees, niisama tühja ei ole minust enam kanget kalameest ega karja hoidjat. Sestap on minul paras päikest otsima minna. Kes teab, äkki leiangi, seadnud teine puruvana põdra kõbi saani ette ja asunud teele. Kui kaua ta sõitis, ei tea keegi öelda. Lõpuks jõudis mees ühe koopamüraka ette. Koopas lõõmas lõke, praksusid puud, tulel kahises katel. Aga tule ees istus päike ja soojendas käsi. Jukka Kiir sättis ennast tule manu, mekkis ka päikesekatlast leemekest. Päike pärima. Mis jaoks sina siia sõitsid? Jutustaski siis Juka kiir, kui halb on inimestel päikese paisteta elada? Ära jäta meid taevast terveks talveks, tule soojast tühjaks. Alustaat. Tee juures. Jukka, kirid on talvel kole külm, kostis selle peale päike. Aga mul pole kasukat. Näed isegi, kuidas ma siin tule ääres kükita ja külmeta. Las kuu käib nii suvel kui talvel taevaseid, teid, temal on nüüd juba ükspuha. Aga kunagi ammu aastate eest oli ka tema minu moodi, päike ei tulnud, teine talvel tule äärde sooja ja näe, külmetaski ennast, jää, kama hakkaks. Kuid mina tulen jälle alles siis välja, kui ma sooja olen saanud. Need, kes kaugel põhjas külma mere ääres elavad, teavad, et päike teeb alati nõnda. Terve talve soojendab ennast mere taga metsa ääres koopas. Vahetevahel lükkab ka karusnahkse kate koopasuu eest ja vaatab välja ning tema kuma peegeldub siis taevas vastu. Seepärast lööbki taevas kevade tuleku eel nii tihti punetama ja just sellepärast. Lõpuks tuleb ka päike ise välja. Algul ei täida veel koopast kaugele minna, aga nii, kuidas päevad pikemaks muutuvad, võtab temagi aina pikemaid teekondi ette. Suvel, kui tundras on soe, kui meri on sooja vett täis ja kui jää pangadki higistavad ning hingeldavad kuumuse käes ei lähegi päike enam taevast ära. Vaat sellepärast polegi meil talvel päeva ega suvel ööd. Ei too. Kindlasti.
