Looduse lemmikud. Teatavasti on tõsiste loodussõprade unistuste seas olnud ikka ja alati üks korralik rabamatk. Täna teeme siis selle siin ja praegu samuti läbi ja lepime sellega, et pilt jääb puudu. Seest tulevad teadmised ja kellelt muult kumite Uudo timmilt. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Ja tõepoolest, miks raba koos oma matkaradadega on ikka aegade jooksul matkarahvast nii väga lummanud. Tere, no üheks põhjenduseks võiks olla see, et me tahame ikka vaadata tagasi, missugune oli olukord kas siis meie lapsepõlveaegadel või veelgi kaugemal ajal ja noh, Eesti looduses ei ole püsivamat või või kaugemat vaatepilti võimalik tagasi vaadata kui just rabas, sest sest rabade välimus on üldiselt küllaltki püsiv ja seda lausa aastatuhandeid. Võib-olla nii et kui me vaatame praegu kuskil rabas või rabaserva pealt ja näeme seda pilti, siis me võime suure tõenäosusega ka öelda, et 1000 aastat või, või paar 1000 aastat tagasi oli enam-vähem samasugune pilt selles samas kohas. Istuvad vaid värvid ja just praegu näeb raba vist eriti vahva välja, selles mõttes. Jah, rabade ja, ja ka teiste soode, aga eelkõige siis rabades tuleb siis välja selline arktiline pilt, mida siis soomlased nimetavad lausa sõda perioodi, kui loodus läheb värviliseks. Nad kutsuvad seda Ruska ajaks meile eesti keeles, ei ole sellist head tabavat ühesõnalist väljendit, nii et noh, me, me võime siis öelda maakeeli, et värvikirev aeg ja rabades tõesti on siis hästi palju erinevaid värvitoone. Nii, seal kasvavad roht taimed, kui siis puhmad on igaüks erivärviline ja, ja annab sellise erilise ja kui veel päike paistab, no siis Siis on fantastiline, lihtsalt nädalavahetus on ees, nii et minge vaatama. Aga kuidas siis? Raba kujunemine on pikkade aegade jooksul välja näinud. Jah, rabateaduslikus terminoloogias ka kõrgsoo. Neid võrdleme näiteks madalsood, siirdesood ja raba, siis me võime piltlikult ette kujutada seda maastikku, kui madalsoo on loovus ja siis siirdesoo on enam-vähem tasane siis raba on nagu ei pall või tainakausis üles kerkinud tainas nagu metskausi servast üle ja ta on kujunenud siis nii, et pidevalt turbasammal, mis on peamine turbatootja tegelikult siis mitte need, kes kaevandavad turvast, ei ole mitte turbatootjad, vaid turbatootja on ikkagi turbasammal. Tema loob selle turba siis pidevalt ta kasvab ja altpoolt sureb, aga kuna ta on kogu aeg vee sees või hapnikupuuduses, siis ta ei lagune, aga turvastub ja niimoodi kogu aeg järjest, iga aasta kasvab juurde juurde ja keskmine turba juurdekasv on meil siis Eestis umbes millimeeter aastas, nii et nii et noh, see on võtnud ikka päris pikk aeg ja noh, kohe tegelikult peale jääaega hakkasid sood kujunema ja nii ta kasvama hakkas. Siis me oleme üks korralik turbamaa ja loomulikult, kui me vaatame nüüd maailma mastaabis ka turba kaevandamist ja turba hobuseid eriti pindalaühiku kohta, no siis me oleme esirinnas kindlasti viie rikkama riigi hulgas, nii nagu kavatsetakse praegu öelda, aga neid iseasi, eks võib-olla hiljem räägime natukene, mis selle selle rikkusega siis saab, kui me ta näiteks väljakaevamisel ja kas me siis ka veel rikked oleva, noh, see on juba iseasi. Ja, ja noh, meie rabad on, on tõesti sellised, mille pärast ei ole mitte mingil juhul põhjust silmi maha lüüa, vaid uhkusega rinna kummi ajada, sest neid käiakse vaatamas siin üle Euroopa ja kaugemalt. Ja kes on juba loodusväärtused kaotanud, need oskavad õigesti hinnata seda tegelikku väärtust ja kui nad on ka üritanud taastama hakata endale midagigi, siis siis see on niivõrd kallis ja, ja tulemus on niivõrd niru, et neil tuleb lausa nutt peale või nad näevad meie rabasid. Looduse lemmikud. Vaatame siis rabas. Põhjalikumalt ringi ja rabas on sellised huvitavad asjad nagu älved ka ja. Et jah, no nüüd, kui, kui me kujutame sedasama oletusliku raba ette, mis siis kausi põhjast hakkab kasvama ja, ja nemad järjest kasvab ja kasvab ja siis hakkab üle kausi servade ajama. No siis me jõuame mingil hetkel sellisesse kriitilisse olukorda, kus see kummis ühtlaselt kummis, pind hakkab rebenema. Ja nüüd rebenemise kohad ongi siis nii, et kus kohas kõigepealt tekivad sellised mudaplatsid või noh, teinekord juba tulevad teist liiki turbasamblad sinna või siis ka näiteks valge nokkhein kasvab seal. Ja need on sellised kohad, kus, kus rabas liikudes ei tasu astuda, sest seal võib see lõhe noh, nii nagu see kummis lõhe, kui ta hakkab lühenema, see võib olla päris sügav noh, võib-olla pool meetrit võib-olla kaks näitas, et võib-olla isegi veel rohkem. Nii et need, kes rabas liiguvad jälgige, kuhu te astute sinna, kus iseenesest maapind on hästi sile ja tundub, et teinekord ilus roheline vaip on sinna lahti rullitud. Siis sinna ei tasu minna. Kuigi tahaks, võib-olla tahaks. Aga ma ei soovita, pärast võib olla probleeme sealt välja saamisega, aga kes soovib, ega siis kätt ette panna ka ei saa. No elukogemus, õpeta aga, aga mina, ma niimoodi kõrvalseisjana võiks öelda, et ärge parem sinna roninud. Oot-oot, aga kes soovib, aga kui ohtlik see siis ikkagi on, kui ta oma. Soovile järele no see oht on nii nagu elu üldse on ohtlik ja, ja reeglina lõpeb surmaga. Nii et see, kuidas keegi oma lõpu leiab, noh see on ja enda kätes, nii et me võime, võime ennast uputada ka, aga, aga sellepärast ma ütlengi, et ma ei soovita minna sinna, eriti kui teil ei ole nii-öelda suitsiidseid võtteid. Nii et nii ongi jah, ja loomulikult enam selgemalt ei saa väljenduda. Kui me tuleme niimoodi tagasi realistlikult ja mitte neid siis end uputama minnes siis nüüd edasi, mis sellest hälvest siis saab? Siis on nii, et kui ta veel rebeneb edasi, siis tekib lõhe ja lõhes tuleb vesi ja nüüd siis veekogu järjest rohkem vajub suuremaks ja suuremaks ja tekivadki laukad, nii-öelda hälve, see ei ole mitte midagi muud kui üleminek siis ühtlaselt rabapinnalt, rabades, olevateks, veekogudeks ehk laugast, eks see on nüüd üks võimalik protsess, kuidas raba kujuneb. Muidugi on ka teistpidine võimalus olemas, see on see, et enne on olnud järv ja see on hakanud kokku kasvama, tähendab, on kõigepealt tekkinud siis õõtsikud ja lõpuks siis see turbakiht läheb nii paksuks, et et ta katab ilusti kogu selle järve ära ja nüüd need jäänukid on siis laukad. Nii et nii et Laugaste puhul on võimalik kahtepidi nende, tehke kas siis niimoodi selle rabalaamade lahti vajumise käigus tekkivad veekogud või siis hoopiski kinnikasvamise läbi. Ja kunagi me ei, ei saa kohe hetkel öelda seda, et vot kumbapidine protsess neid praegu seal käib, sellepärast et hetkel on meil kliima suhteliselt ikkagi kuivemaks muutunud. Samamoodi. On rabasid kuivendatud, see avaldab oma mõju, osa vett on välja jooksnud ja võib-olla need laukad just kasvavad kokku ja siis tekib viimane faas, sellest laukestan jälle hälves. Ja siis hälve edasi, kui veel paksemaks kasvab turbakiht ja võib-olla siis tulevad ka teised taimed sinna peale siis on seisan ta juba tavaline raba pind. Nii et ega meil meil ei ole kõikides rabades sugugi laukaid ja hälbeid. Ja noh, eriti selliseid noh, nii-öelda. No see viimane teade kindlasti rõõmustab algajat matkarahvast, et ometigi on ka terve hulk rabasid, kus on liikumine märksa julgem ja ei pea mingeid hälbeid ja laukaid kartma. No jällegi see, et seal võitjal julgemalt käia, noh eriti kui me vaatame igal juhul, me peame vaatama, kuhu me ikkagi astume. Ja noh, kui me rabades liigume, siis on kindel, astuda näiteks puhmaste peale, noh olgu ta siis kanarbik või Külvits või hanevits, mis seal tavalised taimed on, Nende puhul juba nende varred ja nende juured moodustavad selliseid võrke, et et noh, kui me sinna astume, noh, võib-olla natukene vajume sisse, aga mitte nii nii hullusti, et me enam sealt välja ei pääseks. See puhmas käika õõtsub salapäraselt. Kogu raba pind ikkagi õõtsub nii või teisiti, isegi sõltumata sellest, kas ta all on vesi või mitte sellepärast et juba see sammal ja turvas, turbakihi ülemine osa on suhteliselt kohev ja meie keharaskuse all me tahes-tahtmata vajume sinna sisse. Ja noh, seda tuleb muidugi arvestada nüüd rabamatka plaanides, et et see on päris hea füüsiline koormus. Aga füüsilist koormust meil on alati vähe, eriti linnainimestele, sest ega arvuti taga klõbistamisel meie lihased tööd ju ei saa. Aga jah, see, kui me kavandame näiteks mingit rabamatka, mis on võib-olla seal linnulennult paar-kolm kilomeetrit, ainult pikk noh, mis siis viluga visata ei ole, siis teinekord võib selle läbimiseks kuluda terve päev, sest ikka tuleb vaadata, kuhu sa astud, käia ringi, ütleme nendest samadest ohtlik jamatast kohtadest, olgu nad siis älved või või siis ka teinekord mõned sooniku kohad, kus siis rabaojad alguse saavad. Noh, ei tasu ju sinna niimoodi ummisjalu sisse minna, vaid mõistlik on ikka vaadata, et rohkem poolkuiva jalaga või või siis kergemalt ja kindlamalt edasi minna. No kas võiks kokku võtta tegelikult ka selle ohtlikum vähem ohtlikum raba teema näiteks nii et kõige kindlam on valida neid matkaradu, mis on, nagu öeldakse, kaunistatud laudteega. Jah, esmase tutvuse rabaga võib teha küll tõesti laudteid kasutades, sest noh, kuna see rabapinnas on selline pehme ja, ja jalajäljed jäävad suhteliselt kergesti sinna sisse ja need kestavad seal aastaid ja kui nüid külastajate hordid sinna peale trampima lähevad, siis, siis võib sellest ainult must maa järgi alla. Mahmul tuleb meelde näiteks kunagised Ajad, kui jõhvikakorjamine oli veel reguleeritud ajaliselt. Et ma ei mäleta, kas oli septembri esimene või teine nädalavahetus, kui kui võis siis hakata korjama jõhvikaid siis see esimene päev siin rabade servadesse sõideti bussidega kohale ja siis joosti hommikul ummisjalu sinna rappa. Noaga rappa minnes on, on see, et kõigepealt on serva ääres, noh jällegi, kui me vaatame, et raba on kummis ja seal vett täis, see vesi valgub serva peale ja siis seda, seda ärge ala esimest serva sõda nimetatakse serva narriks. Ja kui sealt nõdinal läbi joosta, siis muda lendab. Ja seetõttu siis ongi, et säästa rabapinnast külastajatele nähakse need laudteed, aga mõtte peale ei saa sa kunagi tunnet, mis tegelikult rabas ja rabas liikuda ja mina ütleks, et iga laugastik ja hälvestik, iga vaheldus, mis seal rabamaastikus on. See annab hästi palju juurde. Laugastikus muidugi see on hea, kui on, kuskile kõrgemale on võimalik ronida. No olgu ta siis jällegi tehtud vaateplatvorm üldsegi kõrge olema, sest rabas ju puud on madalad ja suhteliselt väikese kõrguse peal saame suure ülevaate ja vaatame kogu seda laugastiku, mis on süsteemide seal ja sellist ringidena. Siis see pilt on lihtsalt võrratu. Ja, ja see ongi see, mida tullakse imestama ja vaatama. Ja kui rahulik on noh, kui, kui seal ei ole muidugi suuri rahvamasse. Kui rahulik on raba loodus seal sa võid ennast unustada, täiesti ja puhata ja nii et noh, kui me nüüd hindama hakata, mõtlesime, kui väärtuslik on see tunne seal rabas. No ma ei oska öelda, mitmed miljonid, ilmselt keegi ei suudaks seda kinni maksta, sest emotsioonid maksavad palju rohkem kui mingisugune noh, tükkturvast. Looduse lemmikud. No meie käime vahel raba vaatamas, aga kes on siis need, kes on raba endale koduks valinud? Noh, kui me hakkame kõigepealt taimedest pihta, siis Paal saab olla koduks sellistele, kes, kes üldiselt on vähenõudlikud seest, kust nad selle toidu saavad, see tuleb kõik taevast. Ja noh, muidugi meil on mõningad vabades probleeme, eriti Kirde-Eesti rabades, kus, kus siis varasematel aegadel elektrijaamade tuhk ja suits väetas nii kõvasti rabapinda, et seal hakkas lausa kasvama juba ristik ja muud sellised asjad, aga see on ikkagi erandjuhus. Aga nüüd need vähenõudlikud taimed on siis noh, kõigepealt siis kanarbik on, siis on küüvits mis on ilusa sellise õrna moega hallikas rohelistele, sest tõde ja roosakat õitega? Ta ladinakeelne nimi on ta lausa meeldejääv, sest me kõik teame Andromeeda udukogu. Aga, aga et see udukogu on tegelikult küübitsa udukogu, seda võib-olla ei tea paljud, sest küübitsa ladinakeelne perekonnanimi ana Andromeeda Aga kuidas aru saada sellest, et toit tuleb taevast? Probleem ongi selles, et turbakihi paksus on nii suur, no meie Eesti soodes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 10 meetrini. Üksikuid erandeid on muidugi veelgi, näiteks meie kõige sügavama turbakihiga soo on siis vällame kõrval üks pisikene Sookeane, kus siis on lausa 17 meetrit turvast ja mitte ühegi raba taime juur ei suuda sellest läbi minna mineraalpinnase, nii et sealt toitu võtta. Järelikult Tal ei ole muud võimalust, et kõik see toit, mis tuleb toitained, mis tulevad, on siis kas vihmaga alla sadanud tolmu ja meie saaste või siis kosmilise saaste läbi sinna rabapinnale jõudma. Ja, ja noh, ega seda seda väga palju ei ole, aga Teist saab ja mõni taim muidugi on läinud selle tõttu või või kohastunud lausa loom toiduliseks. Noh, see ei tähenda küll seda, et neid võtab inimesel varbast kinni ja hakkab sealt järjest närima. Aga putukatel teeb ta seda küll näiteks huulheinad, kes siis on sellised taimed, kes siis püüavad putukaid ja saavad siis putuka lagundamisest Endale vajalikke lämmastikühendeid, et ta siis edasi saaks elada tema enda juurekene õnge piiskukene huulheinad on väärmegi arvakestega, nad on sellised verise väljanägemisega veri, liha väljanägemisega, roosad, aga noh, neid on Eestis vähemalt kolm liiki eksand, siis ümaralehine nimigi ütleb, et tal on ümarlehm. Ja siis näärme karvade pärg on seal noh, jällegi makrovõttes on väga-väga uhke, sest iga näärme tilgake on seal valmis püüdma igat putukat kesta peale või külge satub, noh, nemad kasvavad siis rohkem mätaste vahel ja ka mudahelveste. Aga nüüd lakaste, sellise õõtsiku ja helveste peal kasvab siis pikalehine, huulhein ja vahelmine, lein, keda siis vahepeal on peetud ka ümaralehise ja pikalehise huulheina ristandeiks, aga teised süstemaatika jälle loevad, et nad on ikkagi täiesti omaetteliigid. Nii et piga lehised, huulheinad, no need on, need on jälle eriti fotogeensed siis kui laskuda neid kõhulisin märja peale. Lihtsalt kuldaväärt. Pildid, mis sealt tulevad, sellise põneva elustikuga raba kohata võime. No kui ma praegu seda pikalehise huulheina juttu rääkisin, siis tuli mul meelde kohe käik kõrvemaa rabades, olgu ta siis kakerdaja, raba või, või siis ka Seli soo raba, kus siis mõlema puhul on ka olemas laudteed, nii et ei pea panema oma elu ohtu, kes ei oska rabas käia. Aga ka need, kes oskavad rabas käia, noh, nendel ei ole raba üldsegi hirmus. Jaa, ja meie esivanemad vähemalt oskasid seda, sest rabad on olnud kogu aeg ükskõik milliste sõdade ajal pelgupaigaks ja just kasutades ära seda, et et meie teame, kuidas, sest ta on meie looduse ja keskkonna loomulik osa, kuidas rabas käia. Aga võõrvallutaja tema ei tea, tema läks, uputas ennast ära või ta lihtsalt kartis sinna minna. Kaks võimalust, aga, aga tulemus on üks rabas ja rabasaartel oli turvaline pelgupaik. Inimene on ikka agaralt neid soid ka kuivendanud ja see on olnud suur ahvatlus, et saada uudismaad ja kõike niimoodi enda meelest enda kasuks pöörates, et mida siis nüüd selle kohta öelda? Eks kui me vaatame, Me klassikuid, et kasvõi Tammsaaregi ja tõde ja õigust, siis käiseks armutu võitlus kogu aeg sooga ja ma tõepoolest vaatame aegu tagasi, siis kui me olime veel tõsiselt maarahvas ja iga lapike maad oli kulla hinnaga ja, ja võib-olla vallaga Kuidas pereellujäämine sellest noh, siis oli selge, et selle liigveega kuidagi tuli võidelda ja nüüd, kui me vaatame soid üldiselt ja nende kuivendamist, siis need kuivendamised on hakanud juba pihta suhteliselt kaua aega tagasi mõisada ajast kindlasti, ja noh, Eesti ajal oli meil maarahvast küllaltki palju ja noh, iga, igaüks siis püüdis ka sealt soodest veel natukene juurde võtta. Ja nüüd võime vaid sootüüpe, vaatame, et kustkohast saaks kõige kiiremini kõige kergema vaevaga mingit tulu. Siis loomulikult kõige lihtsam on kuivendada madalsoid. Natuke keerulisem on siirde soodega labast ühte korralikku põllumaad näiteks saada või metsamaad saada, see on tegelikult juba üsna raske tegu ja seda näitabki, et kui me teeme analüüse, et kui palju on olnud siis Eestis erinevat tüüpi soid, siis siis tõepoolest kõige suuremamahuliselt on vähenenud meil madalsoode pindala. Et 18000 hektarit, mis meil alles on noh, see on ikkagi laid kübe, sellest, mis oli kunagi ja, ja mis siis nendest aladest on saanud, kui kuivendus on tehtud. Suur osa madalsoodest on siis kuivenduse tagajärjel muudetud uudismaadeks ja seal on siis põllumaad noh, nüüd juba nii mõnigi kohta lausa valglinnastumise käigus juba saanud linna alla või selle valglinna alla teine pool siis on kuivendatud selleks, et seal paremini mets kasvada saaks. Omal ajal muidugi, kui karjaga peeti, siis need sood nii madal kui siirdesood suures osas olid kasutuses nii soo, karja, maadena Kuiga ja sooheina maadena ja see, et seal natukene rohkem ja kergemini saaks loomad liikuda ja heina teha, noh siis kraavitus muidugi andis sellele kohe hõlpu juurde. No oma, et hulberiood soode jaoks oli muidugi nõukogude aeg vussis. See soode kuivendamine saavutas sellise mastaabi, et noh, me nimetame praegusel ajal seda perioodi lausa soode, sõjaks ja soode sõjaks selles mõttes, et noh, meie professoreid, et eesotsas Viktor Masing, Hans Trass iga, aga ka teised zooteadlased tuli hakata vastu sellele, et armutult soid kuivendati, sest too on siiski noh, ühelt poolt nii elustikule elupaigaks kui siis ka ja meie enda kliima stabiilsuse tagajaks puhta veereservuaaris. Et kui me juba käekõrre looduse külge paneme, siis me peame kogu aeg selle käega seal kallal olema, et siis meile soovitud suunas hoida seda protsessi, see ei ole üldsegi nii lihtne. Meie ramm lihtsalt mingil hetkel raugeb. Aga siis ta teinekord võtab jälle tuhandeid aastaid aega, kuni loodus suudab jälle stabiilse ökosüsteemi taasluua sinna, nii et see on tõsine probleem. Ja me näeme seda, näiteks kui me kasutame turvast, turvas on meile oluline loodusvaraga ja ja nii kütteks kui nüüd, viimasel ajal eriti kasvuturbaks, mida me ekspordime Hollandisse, Belgiasse, kuhu iganes sealsed tulbid kasvavad väga hästi meie turba peal. Aga see jääksoo missis peale turbaäralõikamist järgi jääb. Kui sellega midagi tõsist ette ei võeta, et teda loodusele tagasi pöörata siis ta jääb aastakümneteks paljaks turbaalaks, kus ei kasva mitte midagi. Nii et inimene on lõppkokkuvõttes üpris naljakas olevused, kõigepealt õhinal kuivendab ja siis hakkab kalli raha eest ja vaevarikkalt sedasama sood taastama. Selleni on jõudnud jah näiteks Kesk-Euroopa ja Lääne-Euroopa ja mõistnud, et tegelikult see soo ehedal kujul on nii suure väärtusega, et sinna võib miljoneid eurosid sisse matta. Vaata tükid kestki tagasi, aga see alati ei õnnestu. Nii et mõistlik on alati hoida, mis meil on, rikkus ja tuleb ikka tõsiselt seitse kõlarda mõelda ja üks kord lõigata, mitte seitse korda lõigata ja ükskord mõtlema hakata, et mis nüüd sai. Selline oli tänane saade rabadest. Nüüd siis heidame pilgu, mida on kuulajad meile saatnud. Jah, oleme saanud jälle väga ilusaid fotosid soodest ja autoriteks on Estra Kink ning Janek Laanemäe. Neid saab vaadata nagu ikka looduse lemmikute kodulehel. Ja kindlasti juhin tähelepanu ka Triin Leetma kahele fotole ühest ja samast metsast, mis tehtud eri aegadel. Nende fotode juurde kuulub ka väike mõtisklus, mille Triin koos piltidega teele saatis ja mille siinkohal käte loen. Tere. Ma tahan teile kaks fotot metsast, millest esimene on tehtud septembris 2010 ja teine veebruaris 2013. Tegemist on minu jaoks justkui pisikese faasiga keset muidu märgala raba ja jõe vahel. Sinna jõudes teen tavaliselt pikema peatuse, istun mõnele maha langenud puule ja sulgen silmad. Kuna maantee müra sinna enam ei kosta, on see minu jaoks koht, kus käia, kuulamas vaikust. Võib-olla on see minu väike veidrus, aga loodus muutub nii kordades intensiivsemaks. Iga krabin ja iga tuuleiil panevad kujutlusvõime tööle ning niimoodi vaikselt istudes tekib tunne, justkui oleksin nähtamatu. Ei ole harvad juhud, kus äkitselt olen avastanud end looduse vaatemängu osana. Olgu selleks siis oravad, tegemplemine, võimust, rähni kriisked, erilised hetked on need kõik? Minu jaoks pole kahtlustki, et Eesti suurim loodusvara ei ole mitte põlevkivi, vaid vaikus. Ning julgen väita, et Fred Jüssi vaikus kui loodusvara peaks olema iga inimese kohustuslik öökapi lugemine. Selline sümpaatne ja tundeline lugu Sistriin leetmaalt ja veel kord suur tänu kõigile, kes te meiega oma looduselamusi jagasite. Ja nüüd siis üleskutse saata elamusi ja pilte rabadest, ma usun, et neid, neid on palju. Ja meie aadress on lemmikud, et ERE või 10 124, Tallinn, Kreutzwaldi 14 vikerraadio looduse lemmikud, kuhu läheme järgmises saates. No järgmises saates Me võiksime heita pilgu natuke avatumad maastikele kus siis on Nõmmed ja Liivikut. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Järgmisel reedel. Looduse lemmikud.
