Looduse lemmikud. Tere, nõudluse sõbrad. Kui eelmistes saadetes oli meil tegemist märgade või siis vähemalt niiskete paikadega teisisõnu soodega, siis seekord saame vast kuiva jalaga läbi. Eesti Maliivikud ja nõme tõotavad avastamist ja taasavastamist ning ärme lase neil siis kauem oodata. Teeõhtu on nagu ikka Uudo Timm ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No kuigi võib tunduda, et eliivikud on esimese hooga vaid rannaaladega seotud, siis tegelikkuses see kindlasti nii ei ole. Milline see nende kujunemislugu siis läbi välja näeb? Tervist jah, tavapäraselt, kus siis ikka lahtist liiva näha on, siis tuleb esimesel hetkel silma alla mererand ja, ja liivased klaasid. Aga tegelikult ei ole see sugugi mitte tõesti nii, et ainult mere äärest võime liiva leida. Meil on ka Sisemaal liivaseid alasid ja eks me siis tänase saate jooksul vaatame nii ühtesid kui teisi, aga vastake mu pihta. Just rannaäärtest. Jah, ja see kujunemislugu siis, kuidas need rannaäärsed Liivikud on tekkinud? Rannaäärsed Liivikud, nad tekivad siis merelainetuse tagajärjel kogu aeg, vesi lihvib, aga kive väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks jääbki liim ja liiva hoovused tassivad siis ühest kohast teise ja lõpuks, kui ta ranna peale jõuab, siis jääb osa sellest liivast kuivale. Ja noh, kui ma nüüd liivast randade juures kõnnime, siis ja osa sellest liivast on kogu aeg laine meelevallas. Ja noh, selle koha peal, kui me käime, siis siis tegelikult kui me tähele ei pane seda laine loksumist, siis võime jalad märjaks ka ikka saada. Ja see kitsas rannariba, liivariba siis seal, kunas lainetuse mõju on nii intensiivne ja, ja kogu aeg, kõik see liiv liigub edasi-tagasi, siis seal ei suuda ka taimestik enda juuri maha ajada. Noh, äärmisel juhul teinekord tormiga Adrud visanud välja järgmise tugevama tuulega võib see kõikjale ära minna seal. Nii et see kõige kitsam osa, mis siis kogu aeg v vallas on. Sealne püsivat taimestikku ja püsivat elu ei näe. Aga see ei tähenda muidugi, et seal üldse elu ei ole. Kui me vaatame siis jälgi või jälgime siis linde, kes seal tegutsevad, siis siis sellesama v loksutamisega edasi-tagasi, sealt on ju väga lihtne, kas või kalamaime või siis midagi muud söödavat noka vahele saada ja mereajust. Selliste väiksemate saarte peal näiteks käivad rebased või kährikud kellel toidunappus suur, siis nemadki leiavad sealt üht-teist ja teinekord on siis jõgede suudmete vääresca saarmajälgi näha, nii et nii et tegelikult selle sileda märja liiva peal sealt sealt me võime mitmesuguseid jälgi leida. Ja igasugust karvast ja neljajalgset rahvast liigub seal siis ka ringi kõhutäie ootuses. Nojah, midagi meri annab, siis on ka neid, kes seda siis võtma lähevad. Ja selge see, kui on juba suured liivaalad, siis me mitte ainult nalja algseid, vaid ka meie liigikaaslasi võime seal kohata siis kas suplema minemas või võimudu päevitamas. Nii, no see, millest me nüüd rääkisime, oli siis tõesti köige kitsam riba mis lauge mereranna puhul võib olla üsna mitmeid meetreid, mis, mis aeg-ajalt käib jälle või, või pidevalt käib vee all. Aga nüüd liivaala on tegelikult tavaliselt ikka ikka rannas palju laiem ja nüüd sellised liivaalad, mis siis ei olegi kogu aeg lainete meelevallas, seal liiv läheb kõigepealt kuivemaks, ta kuivab ja kui liiv kuivab, siis ta hakkab liikuma tuulega just ja teiselt poolt siis muidugi on seal võimalus juba mõningatel taimedel enda juured maasse või liiva ajada. Ja noh, sellised esimesed natukene kõrgemad liiva, künkakesed või vallikesed, noh, neid siis nimetatakse eel, luideteks, vussis juba kasvab mõningaid taimi. No näiteks liiv-vareskaera-noh, see on selline kindlasti kõik kuulajad, kes rannas on käinud, seal on küllaltki tugev ja terav kõrreline selliste hallikate lehtedegevat varreski naeratuse, siis on võimelised oma pikkade suurte juurtega üllatki sügavale liiva sisse minema ja kui tal ei oleks neid tugevaid juuri, siis järgmise tuulega ja liivaga sõidaks ta juba teise kohta. No tegelikult noh, igas liivarannas, ükskõik kuskohas liivarand on, siis eelluited on vähemalt juba seal olemas. Aga neid, kui me liigume edasi veel kaugemale ja suuremate liivamasside juurde, vot siis, siis hakkab juba tulema see, et noh, lihtsalt seda liiva ei ole nii palju mida siis tuul kannab ja hakkab moodustama juba juba luiteid. Nii et sisuliselt noh, see on väga harva, kui kui on tõesti selline käskrannaastang, tuleb, et veega üle käiv liivariba sellele ei järgne, neid natukene kõrgem ja kuivem, kus tõesti kuiva jalaga saab mööda liiva käia. Vot see on siis eelluidete piirkond. Kus te ise olete käinud Eestimaal niisugusteliivikutel, no mis on teie jaoks tõesti märkimisväärsed olnud ja? No kui me, kui me jah, räägime nendest rannaäärsetest Liivikutes, siis neid on rohkem meil läänesaarte, ükskõik siis võtame Saaremaal harilaiu piirkonnas põisis järve ja Sõrve piirkonda, samas aga samamoodi näiteks siin meie põhjasaartel Naissaare liivarannad seal muidugi siis juba kõik need erinevad lõite faasid tulevad esile, millest me edasi ka räägime veel. Nii et noh, me oleme alles nii umbes kümnekonnapaarikümne meetri kaugusel veepiirist ja noh, tavapäraselt kui, kui ikka liivarannast räägime, siis siis liivaranna ulatus maa poole ja on ikka seal mitme kümneid meetreid kuimid. Mitmed sadu meetreid Looduse lemmikud. Kas pisike Eesti on, ütleme ka selline märkimisväärne omoliivikute poolest noh, võrreldes kas või lähiriik. Aga kui me vaatame neid Läti, Leedu ja Poola poole, siis, siis pigem oleme just Liivikute osas vaeslapsed ja ranniku Liivikutega, et meie randadel on väga erinevaid randu ja liivadega rannad on ikkagi vähemuses. Noh, kuigi jah, kui me võtame Pärnust neid lõuna poole minema Ikla poole, noh seal on neil liivaseid randa rohkem kaliivikuid, rohkem. Seal tundub tõesti, et need lõputult, kui sõita Pärnust Riia poole, no see tähendab, et neid tuleb hoida kõike, mida on vähe, seda tuleb hoida. Kuidas Liivikuid hoitakse? No nende eelluidete baasis veel seal, ega neid ja nii väga palju ei ohustagi, sellepärast et noh, nii lähedale õnneks. Nii palju ikkagi meie inimestel mõistust on, et päris jalgupidi vette alati ei minda midagi ehitama kapitaalselt ümber või kaevandama näiteks seda liiva. Aga teinekord muidugi juhtub selliseid inimesi küll, kes arvavad, et autod ongi selleks, et sõita lausa mereni välja. Ja siis võivad nad sinna peale minna tallama oma masinatega, noh reeglina mida suurem džiip, seda sagedamini ta kinni jääb. Sest väikse masinaga reeglina sellistesse kohtadesse välja ei sõideta. Aga jah, Haadeeveede ja džiipide kinnijäämisi liivarandade peal, seda üsna tihti tuleb ette, kahjuks need jäljed jäävad sinna mingiks ajaks. Noh küll selle päriselt rannal liiva peal. Kus laine siis üle käib, noh, laine ja tuul sele siluvad mingil ajal ära, aga kaugemal siis päris luidetelt seal need jäljed võivad jääda ikka ikka päris kauaks. Jätkame siis liivaste alade tundmaõppimist. On olemas valged Liivikud, mida siis nende kohta võiks öelda ja kus neid saab näha ja mida nad ülepea endast kujutab? Tahad kui me sealsamas rannaalal, kus Liivikute ja luidete moodustamine käib edasi, liigume eel luitest siis järgmine vöönd ongi selline, kus siis on lahtist liiva. Aga samas on seal kas siis laiguti või suuremate-väiksemate ala, täna on siis juba püsitaimestik peal ja ikka meretuul kogu aeg liigutab seda liiva ja aeg-ajalt või tugevamate tuultega see luitevöönd või see liivavöönd siis muudab oma kuju ja noh, kui keegi mingit kuju muudab, siis me ütleme, et ta liigub. Noh, muidugi ei võta ta jalgu selge ja, ja jookseb ühest kohast teise, aga vaikselt see maastik ja reljeef kõik seal muud. Ja kui sinna tekib, mingi takistas suurema tormiga on näiteks toonud sinna mingi palgijuppi siis üsna varsti ümber selle palgi hakkab kujunema tema järgmine liivahunnik. Noh, mis siis suuremaks kasvades moodustabki luite ja vot need sellised liikuva liivaga alad siis neid nimetatakse ja valgeteks luidete eks Eestis liikuvateks luideteks. Kus te ise neid valgeid ja liikuvaid luiteid? Näinud olete, mis on teile nagu eriti meelde jäänud ja mismoodi eesti maastik? Kuivus esile tõusevad esimese hooga, praegu tulevad kohe, et näiteks Hiiumaal siis luid ja rannas ja Tahkuna poolsaarel, kus siis tõesti see esimene kõrgem luitevall liigub ja muudab vastavalt tuule suunale ka enda kuju. Ja noh, või muidu juba hakkab praegusel aastaajalgi loodus natukene otsi koomale tõmbama, siis näiteks nii mõnigi taim või ka merest välja uhutud nöörijupp tuule käes hakkab joonistama oma maalinguid, nii et seal võib teinekord, et leida väga huvitavaid kujusid kas poolkaari või, või siis ringe lausa, mis esmapilgul eemalt vaadates on nüüd täiesti kummaline, kes keskel siin on käinud joonistamas aga tulnuka jah, tulnukad või kes teab veel mis loomad. Aga lõpuks siis tuleb välja, et näed, ahaa, seal tegelikult seal keskel suve keskel on üks, üks taimeke või nöörijupp ja see on kogu aeg ringi käies joonistanud selliseid ilusaid kujundeid. Nii et ja noh, see on üks mälupilt, mis praegu selle küsimuse peale kohe meelde tuli. Aga nüüd, kui me vaatame liikuvaid luiteid, siis osaliselt on nad ikkagi ka taimestikuga kaetud ja Nende luidete peal siis näiteks rand-seahernest mis ka väga ilusate roosade õitega ja, ja ta võib õitseda terve suve läbi, nii et hilissügiseni välja. Ja, ja selline madal roomav hernetaoline taim siis seal liiva peal, nii et ta, ta saab täitsa seal hakkama, kui, siis teine selline hästi ilus taim. Omapärase lehtede asetusega on meri, Humur. See on siis selline suculent ehk ehk siis turd, lehine taim, kes siis oma lehtedesse koguka vett ja kui tavapäraselt taimede lehed paigutuvad nii, et ülemine lehte ei kata alumiste ära siis siis veri Humurit, kui, kui ladvast nüüd allapoole vaadata on nagu neljatahuline ja, ja kõik lehed on siis üksteise peal just asetsevad, noh iga iga kõrgem leht on siis nõksu väiksem sellised nagu kuused või noh, tegelikult nagu Huurid siis sellised vahvad tuge taimed siis palja liiva peal kasvavad ja neist saab ilusa pildi ka neist saab väga ilusaid pilte, sest on tõesti niimoodi üksi keset lagedat liiva ja noh, selline tugevalt kohe silmatorkav Taiman. No seal on veelgi tegelikult üks kaitsealune taim ka, näiteks on randogaputk, mis samuti on iseenesest väga ilusa dekoratiivse väljanägemisega, nii et üheks ohuteguriks sellele liigile ongi ka teda kiputakse kaasa korjama. Sest kuiva liiva peal kasvades ta on iseenesest juba kuiv oma kasvamise ajalgi. Ja loomulikult siis, kui ta kuivab ära, siis ta ei muuda enda kuju ega värvi. Ta on helehallide lehtedega väga dekoratiivsete lehetippudes on siis ogad, noh, sealt siis ongi see ogaputke nimi ja õie Ta on tal siis väiksed sinised Risikutes ja pärast siis õisik jääb kuivanuna ka nupuna, mis on jällegi dekoratiivne randogaputke suuremat kasvualad, mis mulle hetkel kohe meelde tulevad, on näiteks siis ka seal harilaiu poolsaare peal kiipsaare majaka poole minnes või, või siis ka kihnu läänega rannal on näiteks ja ja mitmel pool mujalgi. Aga nüid üks aimaks oluline taim on veel seal just see, kes neid hakkab tugevalt mõjutama järgmise luite moodustamist, ehk kinnistunud luidete moodustamist, on siis liiv, tarn tantsis selline vahepealne, et natukene on liikuval luitel tema kodukest ja natuke kinnistada. Et tema on siis selline huvi ta tarn, kes kes kasvatab pikka risoomi ehk maa-aluse varre seal liiva sees ja siis iga natukese aja tagant ajab järgmised lehed üles ja nahk või siis liikuvate luidete peal vaadata või liivaalal vaadata seda. Ma arvan, ma siis siis tundub, et nagu, kui keegi oleks istutanud neid taimi ühte ritta ja kui ühte neid hakata seal sikutama, siis tegelikult tuleb välja terve see nöör on, on üks ja see sama taim, ainult et ta ei aja nii nagu maasikas väädi maa pealt ja teda pain tekib, siis vajab juured alla maa pealt, tema ajab maa alt liiva sees ja siis tuleb iga natukese aja tagant välja. Ja kui see liiv tarna resoomide võrgustik niimoodi tekib, siis ta hakkabki hoidma seda liiva kinni. Ja nii me jõuamegi sujuvalt järgmise luitevalli peale, mis on siis veel kaugemal ja vähem tuulte käes. Jõuame siis kinnistunud. Kui vaadata nüüd seda, seda taimestunud luidet või kinnistunud lõidet, siis seal on ikkagi rohu ja samblarinne ühtlane. Sellepärast ta tundubki nii-öelda hall ei ole enam seda valget liiva ehk liikuvad liiva on liivaga, ei liigu, ega see ei liigu, sest ta on juba taimede all juurte vahel ja vot nüüd, kui me siis millegiga läheme, kuhu me selle taimekamara sealt ära siis me võime ajutiselt ka pöörata selle protsessi nii-öelda teistpidi ja kinnistunud luidetest. Ehk siis sallidest luidetest saame jälle liikuva Luit. Nad ei enda, mõni meeldejääv retk mõnele kinnistunud Loitele. Noh, siin suuremad sellised luitealad, mis siis veel ei ole puudega kinni kasvanud, no neid on Keibust kuni pera külani või Dirhamini välja. See ala on hästi pikalt siis ka nende kinnistunud luidete ja, ja noh, muidugi me praegu oleme rääkinud küll, et, et neid luited on mererannas, aga, aga tegelikult on ju Peipsi põhjarannikul samamoodi luited ja seal on samuti ka siis neid nii kinnistunud kui liikuvaid luiteid Peipsi põhjarannikul Smalmitsa kandis või siis Kauksi kandis, seal on täpselt samamoodi selliseid luiteid näha ja kuigi seal näiteks nende luidete peal ei kasva, siis meri, Humurid või näiteks ka meri, sinepit, ilusaid suuri puhtvaid roosade õitega puhmaid mere ääres. Neid me seal Peipsi ääres ei näe. Aga liiv tarn, tema on, on ka sealt täitsa asjaline. Ja muidugi neid ka siis nende kinnistunud luidete peale hakkab siis tulema kibuvits. On nad siis kurdlehised, roosid või, või mõned Roer kibuvitsad või mõned muud liigid. Noh, kui nüüd minna meenutada näiteks siin Naissaare või siis rammu või, või Prangli randu liivasid randa, siis seal igal pool kohtame kurdlehist roosi, mis siis tuule mõjul ka roomab mööda maapinda väga kõrgeks ei kasva, aga teinekord, kui kui on juba paremini saanud juured maha, siis, siis ta võib ka küllalt suure põõsa moodustada. Ja praegusel ajal kuni veel külm ei ole üle käinud, siis nad on punaseid marju täis ja nendest kibuvitsamarjadest, kui kuivatada, siis saab teed teha või talve läbi või siis kui, kui neid rohkem korjata, siis siis võib täiesti kompotti või moosi keeta. See on täiesti söödav ja maitsev. Toidulisa. Aga ilumeelt toidab see, kui ilus on see kõik seal õitsemise ajal ja võib ainult ette kujutada, kuidas lõhnab siis ühelt poolt mere lõhn ja teisel. Kuid see kibuvitsale jah, no või vaikne ilm on, siis loomulikult tuleb kibuvitsa või roosilõhn sealt hästi esile. Kui on tugevamad tuuled, siis kipub ikka meri, kui suurem objekt oma lõhnadega ära varjutama, selle roosilõhna tulevad teised vennad ja aga selline ilus on ta loomulikult. Kui ta õitseb, aga sugugi ta ei ole mitte vähem ilus praegusel hetkel, kus tal on siis need punaseid marju, õigemini noh, need ei ole küll marjad, aga, aga nad on marjataolised viljad, siis neid on põõsad täis ja, ja teinekord on nii, kuna nad roomavad mööda liiva, siis nad on seal liiva peal heleda liiva vahel veel väga ilus. Tõelised looduse lemmikud. No toredad luited on ka Rusked luited ja pealegi Kasvab seal kukemari jah, nüüd eriti siis Põhja-Eesti rannikul ja Soome lahe saartel siin nende liivastel aladel kasvab siis kukemarja ja kuid tavapäraselt kukemarja võib kasvada ka soodes ja nõmmedel, kus on toitu vähe. Ta lihtsalt on hea vastupidavusega siis siin põhjarannikul ja saartel kasvab veel teinegi liik kukemarja, see on siis põhja-kukemari ja just põhja-kukemarja ja hariliku kukemarjaseguga sellised liivased alad, neid nimetatakse siis Rusketeks lõideteks, mille tunnustaimeks on just nad kukemarjad. No nende kahe liigi omavahel vahetegemine on iseenesest väga lihtne. Ühel liigil on tolmukad, jäävad marja külge, teisel liigil ei, aga, aga noh, see on nii pisike detaile. Hea tase on juba see, kui inimene tunneb kukemarja ära, milline ta on. Ta on siis selline väike puhmas kanarbikutaoline kanarbiku ikka tuntakse, selliste igihaljaste lehtedega ja talla tulevad siis peale mustad ümmargused marjad ja need marjad meie piirkonnas. Nad kõlbavad süüa, kustutavad võib-olla natuke jäänu, aga mida põhja poole me lähme, seda magusamaks nad lähevad ja Lapimaal teda kasutatakse juba täitsa korjatava Marianne, nii et selline nahk, geograafiline erinevus ühe ja sama liigi puhul lihtsalt sealpool nende marjad sisaldavad rohkem suhkrut. Miks? Vaat ma ei oska ütelda seda mikspärast just nii on, aga, aga nii mõnegi teise liigi puhul on ka, võib-olla on seal taga mõnes mõttes ka see, et et kui me põhja pool vaatame, siis on see polaarpäev ja päeva tingimustes suudavad taimed ehk toota rohkem suhkruid. Aga see on, eks oletusi. No ja kus neid Ruskeid luiteid, kus kukemarjad kasvavad, leida võiks? Jah, ega neid kukemarjadega luiteid nii väga laialt meil käes ei ole ja, ja seetõttu muidugi suuremad alad, mis mul hetkel silma tulevad, on näiteks Prangli kaguotsas olev liivane ala, kus siis toredat kukemarjamättad, noh, järjest suuremaks ja suurema pindasid enda alla võtavad. Ja ka noh, muidugi ka teistel näiteks Aksi saarel või, või rammu saarel on ja Mohni, Mohni majaka lähedal on näiteks sedasama Liivikus kohast laudtee on üle ehitatud, seal siis on samamoodi kukemarja on see, kes siis seda liiva seal kinni hoiab. Ja nahk Heibu piirkonnas on ka neid Kemaria Liivikuid. Neid ei ole eriti palju, nii et neid väärib hoida. Looduse lemmikud. Ja metsa astunud Liivikud on samuti olemas. Jah, loomulikult, sest kui juba liivan paika jäänud ja sinna ikka lendab kohale ka mõningaid puude seemneid, noh eelkõige sellised vähenõudlikumad puuliigid on siis männid. Nemad tulevad siis ka looduslikult suhteliselt kiiresti siis luidetele kasvama ja, ja kui me nüüd vaatame meie sisemaa luiteid valdkonnad see soomaal näiteks suuna raipe luited või või siis luite ma luiteahelikud, mis siis Riia maantee ääres on, noh, need on ju kõik metsaga kaetud, ehk siis metsastanud luited. Aga, aga ega see metsa pealekasvamine luidetele nii väga lihtne ja kerge toiming ka ei ole ja inimene on jällegi ka proovinud siis looduse rütmi nii-öelda segada või, või kaasa aidata, ükskõik kumba pidi me vaatame siis ja proovinud just neid luiteid kinnistada. Et noh, kui me lähme näiteks Leedumaale ja balangasse, siis sealsed mõtted liiguvad üsna palju ja matavad enda alla ja no väärtuslikumat rohumaad või, või muid maid ja siis on inimene ette võtnud, et peaks selle liivak seisma panema. Ja üks selline meetod on siis istutada peale metsa ja kui me neid vaadata oleme Eestimaal, siis game Eilant selliseid luidete, et peale metsa istutamist toimetatud üsna palju ja mitte ainult Männiga näiteks Luidjal Hiiumaal, siis on luiteid püütud kinni saada sanglepaga ja, ja see sanglepiku istutamine sai alguse juba juba 1800 93. aastal. Ja kui me nüüd siis lõidjal käime, siis siis Luidjal, Lepik, nafta on ka kaitsealune. Sest see on selline omapärane loodusnähtus tavapäraselt luite peal lepi kasvaga, aga must lepp on suuteline seal siiski kasvama ja, ja täiesti suur ja võimas Lepik on praeguse hoiab liiva kinni ja loomulikult ei seal enam liigu miski liin. Samamoodi ei liigu ju, liivad Luitama luidete peal enam, kuni nüüd ei toimu seal mingisugune suurem muudatus, kas siis põleng või siis metsaraie ja sellega uuesti kamar ka pööratakse lahti ja siis saavad liivad jälle liikuma. Või siis vaikselt hakkavad taimestuma ja võtab looduse seal omasoodu arenedes tükk aega, enne kui sinna mets kasvab. Nii et need metsastunud luited nende puhul siis ka sisemaal on täiesti loogiline järg, kui seal tehakse metsaraiet või, või toimub põleng, siis, siis võid seal jälle looduslik protsess hakata kuskil liikuvastest liivadest pihta ja tasub neid nädalavahetusel vaatama minna. Ma usun küll, eriti kui me vaatame luitemaapiirkonda, siis, siis praegusel hetkel ilmselt käika juba lindude ränne ja mööda seda rannikuäärt, needsamad Rannametsa-Soometsa luited ja luitemetsad, need on head suunavad koridorid siis lindudele lõuna poole minekuks. Selline oli siis tänane saade Liivikutest, täpsemalt öeldes aga liivaluidete, st neis Liivikuis. Nüüd siis heidame pilgu, mida on saatnud kuulajad meile. Jah, väga maalilise pildi jõhvikatest on saatnud meile Estra. Mõistagi on see üleval jälle meie kodulehel kõigile imetlemiseks ja rabaga seotud, meenub tõsi, jagab meiega Jüri Christian. Selle loen ma ette. Kui metsas Tamsi külast vähemalt tund aega põhja poole astudes jõuab, mine eravale, mida sealkandis on nimetatud kirivalla rabaks. Ilmselt raba taga asuva küla järgi kaasaegsel kaardil on sellest kohast lääne pool nimetada tus Mahtra sooja kaugemal loode pool Leva soo. Olen sealsel Raval käinud suviti juuli lõpupoole, lootuses leida murakaid, kui hiline öökülm ei ole õitseja lõitjale liiga teinud. Pikaajalise inimtegevuse jäljena olen näinud rabal omaaegse talid vee kohta. Vahel olen näinud metskits, see alati võib pehmesse samblasse silmata suuri põdra jälgi. Kord õnnestus leida põdrasarv, teinekord kuulsin üsna lähedalt rabamändide vahele varjunud ja mind mitte märganud sookurepaari kruugutamist. Ühel järjekordsel rabakäigul märkasin pruunikat pikka diivalist hääletult lendavat lindu, kes istus oksal, mitte risti, vaid pikisuunas öösorri. Ta püüdis igati äratada minu tähelepanu ja ahvatles endale järgnema suurelt samblaselt rabame talt, leidsin tema käitumise põhjuse. Kaks öösorri tibu samblalohus. Jätsin ta oma laste juurde ja läksin kaugemale. Teise juhtumi sissejuhatuseks pean ütlema, et suure sõjajärgsetel aastatel koolipoisipõlves ma ei näinud siinkandis kordagi valget toonekurge neid katustel korstnat postide otsas pesitsevaid suuri linde märkasin esmakordselt kooli lõpuekskursiooni aegu Lõuna-Eestis. Paarkümmend aastat hiljem olid nad siingi tavalised. Kord jälle rabas tulles olin juba külatänavale jõudnud, kui märkasin eespool põllul nokitsema suuri linde. Astusin lähemale ja nägin, et neid oli kümnekonnameetrise vaega kaks kolme linnulist gruppi. Ühes valged toonekured, Teises hallid sookured. Viimaseid minu jõudmine umbes 40 meetri kaugusele ilmselt häiris ja nad lendasid üle tänava veidi kaugemale. Läksime mööda tänavat edasi. Inimesega vähem harjunud sookured tõusid uuesti lendu ja lendasidki ära. Toonekured jäid paigale. Üks toonekure pesa on küla vahel üsna lähedal kohale, kus linnud põllul söömas olid. Nad on inimeste lähikonnas liikumisega harjunud. Suuri sookurgede parvi saab siinsetel põldudel näha ja kuulda nende sügisrände aegu. Veelkord aitäh, Estra Kink ja Jüri Christian. Ja nüüd siis uus üleskutse saata pilte ja ja värvikaid lugusid kõikvõimalike luidete ja liivadega seotust. Ja meie aadress on lemmiku tät ERE või 10 124 Tallinn, Kreutzwaldi 14, vikerraadio looduse lemmikud ja millest räägime nädala pärast? Nädala pärast me võiksime võtta Nõmmed ja ja kavastikud. Tänase saate tegid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel reedel. Looduse lemmikud.
